|
|
|
Laagri Perm-36 plaan. Foto K. Mätik. |
GULAG-i muuseum kümneaastane
tekst: kalju mätik
Käesoleva
aasta septembris sai Venemaal Permi oblastis endise poliitlaagri
territooriumile rajatud muuseum "Perm-36" kümneaastaseks.
See muuseum on UNESCO, Rahvusvahelise Muuseumide ja Ajalooliste
Mälestusmärkide Nõukogu (ICOMOS) ja World Monument
Watch'i ekspertide poolt registreeritud maailma saja tähtsaima
mälestusmärgi nimekirja, mis vajavad erilist tähelepanu.
Antud mälestusmärgi
ainulaadsus seisneb eelkõige selles, et ta on ainuke endise
NSV Liidu territooriumil olnud tohutust hulgast stalinliku GULAG-i
laagritest, mis on säilinud sellisel kujul, et teda on võimalik
taastada ja luua seal muuseum.
Stalini ajastu sunnitöölaagrid loodi konkreetsete tootmisülesannete
täitmiseks. Pärast nende täitmist laager kas likvideeriti
või viidi üle mõnda uude kohta. Ja kui tühjaks
jäänud laagrit spetsiaalselt ei hävitatud, siis
hävitas loodus ta lühikese aja jooksul.
Endine laager "Perm-36" koosnes kahest osast: nn erirezhiimi
osakond, mille suurus (välise plangu järgi arvestades)
oli 120 x 200 m ja nn range režiimiga osakond, mille suurus
oli 220x240 m. Viimane omakorda koosnes kahest osast - töötsoonist
ja elutsoonist.
Laagreid oli nelja erineva režiimiga:
Üldrezhiim. Sinna sattusid inimesed kõige väiksemate
kuritegude eest.
Tugevdatud rezhiim. Sinna sattusid juba ohtlikud kurjategijad,
näiteks röövlid ja mõrvarid.
Range režiim. Sinna sattusid inimesed, kes nõukogude
võimu silmis olid "eriti ohtlikud riiklikud kurjategijad".
Seda liiki kuriteoks kvalifitseeriti ka nõukogudevastane
agitatsioon ja propaganda.
Erirezhiim, sisuliselt vangla. Sinna saadeti need, kes olid eelmainitud
agitatsiooni ja propaganda eest juba korduvalt GULAG-i sattunud.
Eestlastest kandsid seesugustes tingimustes karistust Mart Niklus
ja Enn Tarto.
Mida rangema rezhiimiga oli tegemist, seda suuremad olid kõikvõimalikud
kitsendused. Näiteks range rezhiimiga laagris võis
vang, kui tal arvel raha oli, osta lisaks poest toiduaineid viie
rubla eest kuus. Kes käisid tööl, võisid
täiendavalt osta kas kahe või nelja rubla eest, sõltuvalt
sellest, kas nad tegid kerget või rasket tööd.
Aastas tohtis saada ühe paki kaaluga kuni viis kilo, kuid
esimese alles siis, kui pool aega oli ära istutud. Kuus võis
saata kuni kaks kirja, millest küllaltki suur osa adressaadini
ei jõudnud. Ka tohtis aastas saada ühe nn isikliku
kohtumise mõne lähedase sugulasega, kestusega kuni
kolm päeva ja kuni kaks nn lühiajalist (kahetunnilist)
kohtumist, mille kestel lubati omavahel vestelda. Kuna laager
oli Eestist paari tuhande kilomeetri kaugusel, siis seitsmekümnendate
lõpul seal olevast neljast eestlasest ei kasutanud neid
kohtumisvõimalusi mitte ükski.
Muuseumitöö
1. jaanuari 2005 seisuga oli muuseumil 43 palgalist töötajat.
Peale tavalise
muuseumitöö tegeldakse ka rändnäitusega, temaatiliste
näituste ja ajalootundidega. Rändnäitused toimuvad
alates 1999. aastast. Muuseumi rändnäitusi on eksponeeritud
nii mitmel pool Venemaal kui ka USA Kongressis, rahvusvahelisel
kongressil "Nõukogude totalitarismi õppetunnid"
Milanos ja mujal. Kuuldavasti pidavat rändnäitused olema
väga efektiivsed. Nendes piirkondades Venemaal, mida rändnäitused
külastavad, tutvuvad nendega praktiliselt kõik õpilased.
Vanemate klasside õpilased töötavad näituse
materjalidega ka tundides ja osalevad meeleldi kaasnevates aktsioonides.
Projekt "Ajalootund GULAG-i muuseumis" seab eesmärgiks
piirkonna koolide süvendatud tutvumise Venemaa 20. sajandi
ajalooga. Juba esimesed kogemused näitasid, et isegi Permi
kõige paremate koolide parimate õpilaste teadmised
antud valdkonnas olid äärmiselt kesised. Selle peamine
põhjus on Venemaa ajalugu käsitlevate õppematerjalide
sisu. Keskkoolide tänapäevastes õppeprogrammides
puudub peaaegu täielikult poliitiliste repressioonide temaatika.
Loomulikult on sellistes tingimustes ka õpetajate teadmised
küllaltki pinnapealsed. 2003. aastal korraldas muuseum Moskvas
Venemaa Kaasaegse Ajaloo Muuseumis spetsiaalse näituse: "Ajalootunnid
GULAG-i muuseumis". Näitusele andsid väga kõrge
hinnangu nii spetsialistid kui ka pealinna pedagoogid. Moskva
koolide õpetajad tõid oma õpilasi näitusel
korraldatud tundidesse.
Vangilaagri elutsooni barakkidest on osa hävinud. Nende asemele
on muuseumil kavas rajada uued hooned ja avada seal näitused
teemadel "Poliitilised repressioonid NSV Liidus (1917-1987)"
ning "GULAG ja poliitlaagrid NSV Liidus (1918-1991)".
Erilisel kohal muuseumi tegevuses on rahvusvaheline näituse
projekt "GULAG. Töölaagrid Venemaal ja võitlus
vabaduse eest". Sellise nimetusega näitus, pindalal
üle 300 ruutmeetri, avatakse 1. veebruaril 2006 Ameerika
Ühendriikides Ellis Islandil Vabaduse monumendi kõrval
olevas USA Rahvuslikus Immigratsioonimuuseumis. Siin jääb
ta avatuks pooleks aastaks. Mainitud muuseum on üks maailma
külastatavamaid, aastas käib siin kuni 14 miljonit inimest.
Seejärel viiakse näitus üle Bostonisse, kus see
avatakse poliiitiliste repressioonide ohvrite mälestuspäeval
30. oktoobril 2006. Järgmisel kahel aastal demonstreeritakse
näitust mitmes USA linnas ja muuseumis, teiste hulgas ka
muuseum-laagris "Manzanar". Nimetatud laager oli üks
nendest, kuhu Teise maailmasõja ajal president Franklin
Roosevelti ukaasi alusel saadeti 120 tuhat USA-s elanud jaapanlast.
Jääb üle ainult antud muuseumi tublidele töötajatele
edu soovida ja loota, et ka mujal viidaks läbi rahvavalgustustööd
samal tasemel. Mida rohkem on inimesi, kes teavad, mis möödunud
sajandil siin või seal tegelikult toimus, seda väiksem
on oht, et see kõik võiks kunagi korduda. Enne kui
ookeani taha minna, võiks näitus ka Eestis ära
käia.
|
|
|
