|
|
|
Gildi liikmed Antoniuse Õue
avamisel. |
Kas atraktiivsus ja avatus
tagavad edu?
tekst: Inga Talvis
MA Antoniuse Õu tegevjuht
Antoniuse
Õu on Tartu ajaloolises linnasüdames tegutsev kultuuri-,
kunsti- ja käsitöökeskus, mida haldab MTÜ
Antoniuse Gild. Antoniuse Õue tegemisi ja sihte tutvustab
tegevjuht Inga Talvis.
Antoniuse Õu
koosneb kokku kolmest majast ning nende vahele jäävast
hoovialast tantsu- ja turuplatsi, lava, näitustegalerii ja
terrassiga. Majades tegutseb 21 avatud kunstnike-käsitööliste
ateljeed - koda. Kõikidesse kodadesse on külalistel
võimalik sisse astuda, meistritega juttu ajada, nende tööd
jälgida ja meeldima hakanud esemeid kaasa osta või
tellida.
Ideest teostuseni
Antoniuse Õue
saamisloo algus jääb 90ndate aastate algusesse, mil
kvartal Jaani kiriku vahetus läheduses pälvis kunstnike
tähelepanu ning Jaani 6 asuvasse hoonesse rajasid oma ateljee
tänase savikoja keraamikud Piret Veski ja Kaido Kask. 1999.
aastal loodi MTÜ Antoniuse Gild, mille eestvedajaks jäi
mitmeks aastaks klaasikunstnik Matti Laanes. Juba sel ajal võeti
suund Antoniuse Õue loomisele ning 2005. aasta jaanuaris
algasidki Lutsu 5 hoone ja hooviala renoveerimistööd.
Täna töötavad PHARE ja Tartu Linnavalitsuse abiga
renoveeritud hoones Lutsu 5 kanga kaunistamise, portselani, vitraaži-,
vaiba- ja lapi-, naha-, kullassepa-, kübara-, ajastukostüümi-,
tekstiili-, köösneri- ja nukukojad. Lutsu 3 hoones on
uhutud puidu, galanterii-, kunstmaalri-, aksessuaari-, ilurõiva-,
rõiva- ja kanga-, tekstiilidisaini- ja moerõivakojad
ning aadressil Jaani 6 tegutseb savikoda. MTÜ Antoniuse Gildi
olulisim eesmärk on eesti kunsti ja käsitöö
edendamine ning ka Antoniuse Õue väljaehitamine teenib
seda eesmärki.
Kultuurikeskus
versus kunstnikud ja käsitöölised
Seoses käsitööliste
maja ja Õue avamisega 27. juunil 2005 ning peale seda Õuel
korraldatud ürituste ja ettevõtmistega on Antoniuse
Õu pälvinud küllaltki palju meedia tähelepanu
ning positiivset vastukaja. Antoniuse Õue käekäik
on aga vaadeldav vähemalt kahest seisukohast. Küsimuse
üks pool puudutab Õue edukust kultuuriürituste
paiga ja turismikeskusena, teine aga seda, kuidas käib Õuel
töötavate kunstnike ja käsitööliste käsi
ning kuivõrd külastajaile nende tegevus korda läheb.
Õuel toimuvate kultuuriüritustega tahab Gild tõmmata
tähelepanu kunstnike-käsitööliste tegevusele
ning tuua siia inimesi, kes positiivse elamuse järel levitaksid
sõnumit Antoniuse Õuest edasi. On ettevõtmisi,
mida korraldab Gild ise. Sel juhul on ürituse keskmes enamasti
kunsti- ja käsitööalased tegevused. Näiteks
mai lõpus - juuni alguses toimuvad Antoniuse õuepäevad,
kus põhirõhk on ajaloolise Tartu Väikegildi
traditsioonide, kommete, ülesehituse ja elu-olu tutvustamisel.
Nädala jooksul toimuvad õuepäevade ajal kodades
õpitoad ja meistriklassid, mille eesmärk on ärgitada
inimesi oma kätega looma ja vanu töövõtteid
proovima. Kolmel päeval on Antoniuse õuelaval kultuuriprogramm,
suur õuekontsert ja tantsuõu ning toimub lastepäev,
mille õpitoad on just lastele mõeldud. Kindlasti
tõmbab inimesi ligi ka Antoniuse laat, kus kaubeldakse
kunsti ja käsitööga ning millel osalemise eelduseks
on see, et meister näitab ka kohapeal, kuidas ta oma tööd
valmistanud on.
Suviti hakkab Antoniuse Gild korraldama lastelaagreid „Õpipoisist
selliks", mille põhirõhk on käsitööoskuste
ja loovuse arendamisel. Kuuepäevase laagri kestel õpivad
lapsed nahatöö algvõtteid, paelte punumist, põrandapadja
õmblemist lapitehnikas, saavad proovida telgedel kudumist,
valmistada ehteid, avastada kalligraafiatehnikat jne.
Antoniuse Õue on võimalik rentida ka väljaspool
Gildi tegutsevail ürituste korraldajail. Sel juhul kaalume
hoolikalt ürituse sobivust, päris igasugune muusika
või etendus Antoniuse Õuele ei sobi. Õnnestunud
näiteks on 20.08.05 toimunud Jääääre
kontsert. Suvel toimuvate ürituste ajal on õuealal
avatud Antoniuse söögiplats, kus pakutakse sellilõunat
ning teisi tavapärasest erinevaid roogi.
Ka talvel leiab õu kasutust: veebruaris on Õuel
lumelaternate ehitamise võistlus Tartu koolide lastele.
Lumelaternate ehitamisele on oodatud ka linlased ning laternatest
tekib Õuele omalaadne küünlavalguspark, mis pakub
pimedatel õhtutel muinasjutumeeleolu kuni lume sulamiseni.
Õue edukuse seisukohalt on oluline erinevate siinsete organisatsioonide
omavaheline koostöö. Antoniuse Õu asub Tartu
südalinna nn Jaani kvartalis, samal tänaval on ka renoveeritud
Mänguasjamuuseum, Tampere maja ja Lutsu Teatrimaja, vahetus
läheduses asub Jaani kirik. Omavahelise koostöö
tulemusena on välja töötatud „Jaani kvartali
ringkäik" - turismipakett, mis koosneb Antoniuse Õue,
Mänguasjamuuseumi ja Jaani kiriku külastamisest ning
keskaegses stiilis meistri kostitusest Antoniuse Õuel.
Sellist paketti pakume reisibüroode ja turismifirmade kaudu
välisturistidele.
Lugu on
edu pant
Antoniuse Õuel
korraldatavate ürituste eesmärk on tuua inimesed käsitöö
ja kunsti juurde, kas siis otseselt käsitööga tegelemise
(avatud ateljeed, õpikojad, lastelaagrid, töötoad)
või Õuel käimise harjumuse ja meeldivate emotsioonide
tekitamise kaudu (üritused, kontserdid). Vaieldamatult mõjuvad
ateljeede avatus, erinevad üritused ja ettevõtmised
positiivselt Õue külastatavusele, kuid arvestada tuleb
ka siin töötavate kunstnikega. Kas Antoniuse Õue
edu tähendab ka siin töötava kunstniku edu?
Üks võimalus mõõta edukust on vaadelda
seda, kui hästi kunsti ja käsitööd Antoniuse
Õuel ostetakse ning kas see ostmine näitab tõusu-
või langustendentsi. Võrdlus on küll keerukas,
sest ei Tartus ega isegi terves Eestis ole analoogset organisatsiooni,
mida alusmaterjaliks võtta. Tallinna Katariina Gild on
ehk kõige lähedasem, kuid seal ei toimu muud kultuuritegevust
nagu kontserdid või etendused. Gildi enda siseselt võib
küll täheldada tellimuste ja müügi mõningast
tõusu, kuid avatud olemise aeg on olnud liiga lühike,
et põhjapanevaid järeldusi teha.
Käsitöömeistri või kunstniku ja tema tööde
müügiedu oluline komponent lisaks töö väljanägemisele
on LUGU, sest see teeb eseme omapäraseks ja unikaalseks.
Kui inimesed ei sooviks unikaalsust, läheksid nad supermarketisse
ja võtaksid riiulilt ühe sadadest seal pakutavatest
kruusidest, mis tehnoloogia tõttu võib olla tunduvalt
vastupidavam ja veatum kui kunstniku ateljeeahjus tehtud kruus.
Et nad seda ei tee, tuleb järeldada, et väärtustatakse
unikaalsust. Kui aga on valida mitme unikaalse asja vahel, sest
käsitööna valminud esemete puhul see ju nii on?
Siis valib potentsiaalne klient mitmest võrdselt meeldivast
esemest selle, millega kaasnev lugu teda rohkem puudutab. Siinkohal
ei oma erilist tähtsust, kas see lugu tekib seoses eseme
enda või selle valmistanud inimesega. Avatud meistrikoja
eelis seisnebki selles, et erinevalt galerii või muu kunstimüügipaiga
riiuleil seisvaist anonüümse(ma)test esemetest on töökojast
ostetud esemel tunduvalt põnevam ja erilisem lugu, mis
muudab ka eseme eriliseks.
Edukust võib vaadelda aga ka küsimusena sellest, kuivõrd
inimesi üldse huvitab käsitöö, tähendab,
kas käsitöö ja kunst on nii-öelda popid. Siinkohal
annavad selles osas, mis puudutab Antoniuse Õue, ilmselt
vastuse sügisel algavad kunsti- ja käsitöökursused,
mille teemad ulatuvad fantaasianukkude valmistamisest ja viltimisest
moejoonise ja kalligraafiani. Praegu tundub, et sedasorti õpikodadele
huvilisi leidub, sest kursused saidki käima lükatud
just seetõttu, et külastajad neid järjekindlalt
küsisid. Tegeliku õpikodade täituvuse kohta annavad
vastuse eelseisvad sügis ja talv.
Kolmandaks kunsti ja käsitöö edu kriteeriumiks
võib pidada kodade elujõulisust ja ateljeepindade
täituvust. Antoniuse Õue kahekümne ühest
kojast üheksas töötavad noored äsja kooli
lõpetanud kunstnikud. Muuhulgas näitab see seda, et
need noored usuvad enese äraelatamise võimalikkusesse
tarbekunstiga ning Antoniuse Õue jätkusuutlikkusesse.
Vaieldamatult mõjutab Antoniuse Õuel töötavate
kunstnike ja käsitööliste tööd ja läbimüüki
see, et kojad on avatud. Kui eeldataval kliendil tekib eseme,
selle loomise protsessi ja meistriga isiklik suhe, on kunstnikul
oma tööd palju lihtsam müüa kui tunduvalt
anonüümsemat eset galerii riiulilt. Kanga kaunistamise
koja kunstniku Küllike Tuvikese sõnul on Antoniuse
Õu tänuväärt ka seetõttu, et „seljad
on koos", üheskoos on kunstnikud tugevamad ning palju
kodasid ühes kohas annab külastatavuse ja enese tutvustamise
mõttes parema tulemuse kui üksikud avatud ateljeed
paljudes erinevates kohtades.
Raskustega silmitsi
Siiski tuleb avatud ateljee sisseseadmisel
ja pidamisel seista silmitsi ka mitmete raskustega. Avatud ateljee
loomine võib takerduda rahaprobleemi taha. Antoniuse Õue
puhul lahendas selle küsimuse PHARE ja Tartu Linnavalitsuse
toetus, kuid alati ei ole kohalikul omavalitsusel ressursse ega
huvi rahataotluse kaasfinantseerimiseks.
Teiseks oluliseks raskuseks võib eriti väiksemate
organisatsioonide (üksik avatud koda) puhul osutuda inimressurss.
Seoses avatud ateljee loomisega tekib kunstnikul mitmeid lisatöid.
Näiteks tuleb tegeleda koja reklaamimise ja promotsiooni,
külastajate vastuvõtmise ja suhtlemisega, koostööga
turismifirmadega jne. Antoniuse Õue puhul lisandub siia
veel ürituste, kontsertide, näituste jne organiseerimine.
Selle kõige korraldamine kunstniku loometöö kõrvalt
võib osutuda niivõrd töömahukaks, et selleks
tuleks palgata eraldi inimene, mis aga ei pruugi olla majanduslikult
otstarbekas ega võimalik. Nii on avatud ateljee omanik
sunnitud valiku ees: kas luua lisatöökoht ja kanda seonduv
majanduslik kahju või teha kõike ise, mistõttu
paratamatult kannatab põhitegevus.
Kuna juba enamike kodade sisseseade, rääkimata kunstnike
töödest, mõjuvad põneva väljapanekuna,
käib Antoniuse Õuel küllalt palju uudistajaid-huvilisi.
Ei tajuta aga, et väljapandu on vaatamiseks, mitte käega
katsumiseks. Avatud ateljees tekib kohe küsimus, kuidas kaitsta
pooleliolevaid töid, sest mõne eseme puhul võib
oskamatu käepuude rikkuda kogu töö. Lahendused
ulatuvad esemete sildistamisest „Ära puutu!" kirjadega
kuni nööride ja tõkete ettetõmbamiseni,
aga sel juhul võib külastajal ateljeest tekkida mulje,
mis ei seondu ilmtingimata avatuse, sõbralikkuse ja külalislahkusega.
Inimesed ei tea ka seda, kui palju energiat ja aega kodadesse
sisseastujatega suhtlemine tegelikult võtab. Seetõttu
peavad kodade peremehed-perenaised tihti loometööks
aega leidma ikkagi väljaspool Õue avatud olemise aegu.
Mitmed kunstnikud ütlevad, et lahtiolekuaegadel saab teostada
vaid mehaanilist tööd, ideede genereerimiseks on vaja
rahu ja vaikust.
See, kas miski või keegi on edukas, sõltub sellest,
mida edu all silmas peetakse. Külastatavuse jätkuvat
kasvu, üha rohkemate inimeste teadlikkust Õuest, ateljeepindade
täituvust ning huvi kursuste ja õpikodade vastu silmas
pidades võib väita, et Antoniuse Õu ja Antoniuse
Gild on olnud edukad. Avatud ateljee või koguni terve kodade
kompleksi looja peab silmitsi seisma erinevate probleemidega,
millega Gild on üsna valutult hakkama saanud. Seda, kas Õuest
saab ainult esmakordsete külastajate huviobjekt või
on edu taga ka eesti inimese sügavam huvi meie oma kunsti
ja käsitöö suhtes, näitab aeg.
|
|
|
