Kultuur ja Elu 3/2005

Kultuur ja Elu 2/2005

Eha Piirisild ja tähetark Hugo Raudsaar külatähetornis vanu aegu meenutamas.

60 aasta tagune tragöödia Tõutsimäel

tekst: Margit-Mariann Koppel

30. mail aastal 1945 kõlasid Võrumaal Leevi vallas Tõutsimäel lasud, kustus viie noore inimese elu. Keegi neist ei olnud kolmekümnenegi. Aega, mil tuli elada pideva hirmu all, meenutavad Tiia Ahun, Eha Piirisild, Hugo Raudsaar ja Paul Juks.

Männistu talu Kangsti külas Varstu vallas Võrumaal oli metsavendadele turvaline paik. Talu peremees Elmar ja perenaine Tiia Ahun olid need vapramatest vapramad, kes koos Pähni metsavahi Allase Volliga ning metsavahi Teodor Rohtlaga aitasid varjuda Sadrametsa külast pärit piirivalvuril Eduard Mõttusel ja tema naisel Miraldal.
1953. aastal mõrvati Eduard Mõttus haarangu käigus Pähni laanes ja tema mõrvapaika püstitati sihtasutuse Mälestusfond Ristideta Haud poolt 27. juulil 2002 mälestuskivi, mis on talle sümboolseks kalmuks. Naine Miralda langes reetmise ohvriks sõbranna Endla Allase poolt ja senistele üleelamistele järgnesid vintsutused Gulagis. Sellest traagilisest loost, mille mälestused viivad meid Tõutsimäel toimunud tragöödia juurde, saab pikemalt lugeda ajakirjas Kultuur ja Elu nr. 3/2002.

Tiia Ahun - metsavendade hea haldjas

Tiia Ahun (s. 1925) on pärit Pindist 7-lapselisest perest ja tulnud Männistu tallu, isa õe Linda perre kasulapseks. Tädil ei olnud lapsi ja isa Jakob Ploom oli nõus andma kasulapseks vaid tüdrukuid. Tiia oli 4-aastane, kui tädi kuldkaelakell, mille ta lubas kasulapsele jätta, ta hobuvankrile istuma meelitas ja tädi juurde sõitis.
Tiia isa Jakob oli osalenud Vabadussõjas ja saanud Rõuge all peetud võitluste eest Vabadusristi ja talu. Pindi külas oli kokku kolm talu, mis Vabadussõjas käinud meestele anti, üks läks koguni Pindi paruni pojale.
Kui hakkasid arreteerimised, siis arvas isa Jakob Ploom, et ega temalgi enam pikka pidu ole. Tiia õde Eha pandi külavolinikuks ja sellega kaitses Tõnu Kõrda vanaisa nende isa. Tiia vend Aksel oli ka metsavend, kuid tal õnnestus saada metsatööliseks ja seeläbi taas inimeste hulka pääseda. Küüditamisest päästis Ploomi talu peremehe peamiselt tema enda abivalmis iseloom. Polnud kaebajaid.

Tiia oli just abiellunud, kui algas sõda ja mees tuli sõtta saata, Punaarmeesse.
Kui mees tagasi tuli, läks ta sügisel Vana-Roosa metskonda metsavahiks, sest eelmine metsavaht Juks oli metsavennaks läinud. Tolle abikaasa paluski Elmar Ahunat, et ta sinna tuleks, sest kes teab, keda muidu ametisse pannakse! Punaarmees teenimine tuli siin kasuks, sest endist punaarmeelast ei osatud metsavendade varjamises kahtlustada.
"Panime aknad kõik kinni ja siis tuli mees koju sööma," meenutab Tiia kaua varjul hoitud ning hingest vägisi välja pakitsevaid mälestusi. Metsavendade endi jutte oleme palju lugenud, kuid väga harva oleme saanud kuulda nende elust, kes metsavendi aitasid. Hirm valitseb paraku veel meie meeli. Kuigi need inimesed vajavad vaat et rohkemgi tunnustust, sest nad riskisid kõigega.
Metsavaht Teodor Rohtla käest olid saanud Mõttused teada, et Ahunatega võib läbi käia. Neil oli siin varem ka olnud üks metsavend, Kaarel Kokk, kes tehti kulakuks ja metsa pages. Too elas aida peal, sinna viidi ka toit. Vahel tuli ta tarre ka. Kui midagi kahtlast oli, visati valge riie aia peale. Siis teati, et tulla ei tohi.
Teine punker oli Mõttustel siin lähedal. See oli tehtud soo servale liivakalda perve sisse, sissepääsuga soo poolt. Väike pliidikene oli sees ja korsten ulatus välja. Nad elasid selles pugerikus kahekesi, rohkem poleks mahtunud. "Aga me mahtusime küll neljakesti sisse, kui neil seal suvel külas käisime ja petroolilambi valgel kõhedusest hoolimata tasakesi juttu ajasime," meenutab Tiia.
Kui Eduard surma sai, lammutas Mõttuste kõige suurem abiline metsavaht Teodor Rohtla tolle punkri laiali. Rohtlad elasid metsa ääres ja lapsi neil ei olnud. Sinna oli Mõttustel hea minna ja käia. Nad käisid Rohtla hobusega isegi vaarikal. Hobusel oli valge lauk, mis võõbati punaseks. Kord tõid nad kuskilt Krabi sovhoosilaost koorma vilja ning viisid selle Rohtla poole. Eduard käis ise seda vilja Sänna veskis jahvatamas ning tõi Ahunatele ka, sest tal polnud seda kõike korraga kuskile panna. "Inimestel oli ju tarvis midagi süüa!" ei mõista Tiia Mõttuseid hukka.

Tolles sooäärses punkris elasid Mõttused Tiia sõnul aasta ja ehitasid siis Pähni metsa suurema punkri. Seal Tiia ei käinud. Pähni metsas oli nendega kambas Heino Uibo, Volli Rüütli ja üks mees veel, kelle nime Tiia enam ei mäleta. Abikaasa tundis Heinot, sest nad mõlemad olid Mõnistest pärit.
Kord olid Mõttused jälle ringi käimas, kui kuulsid tulistamist. Selgus, et punkrisse jäänud metsavend Rüütli Volli oli maha lastud. Enam nad sinna punkri juurde oma jalga ei tõstnud, vaid läksid Sadrametsa ühe lasteta vanapaari juurde varjule. Tiia käis ka seal neil külas. Mõttused käisid ka naabrite Kasukite pool ja kui oli märtsiküüditamise öö, siis olid nad õhtul veel seal.
Tiia Ahun meenutab: "Meie lähedalt viidi ära kohe kaks perekonda. Me ei teadnudki sellest midagi, magasime rahulikult ja hommikul, kui juhtunust kuulsime, läksime naabrit kaema. Hirmus oli vaadata. Sealt oleks nagu sõda üle käinud. Peremees Julius oli olnud Omakaitses ja istus juba kinni. Uusmaasaaja, kommunist Arnold Leer oli õhtul oma kraami aita viinud ja võtme oma karmanisse "unustanud". Tol õhtul ta oma nägu enam tallu ei näidanud. Rahvas lohutas perenaist, et suuremat karistust enam oodata ei ole ning aidauks murti maha selleks, et liha ja muu toidukraam kätte saada. Sellega jäid nad Siberis ellu. Talu laudas olevat siga Leerile tappa ei jäetud, vaid metsavennad viisid selle ära."
Miralda oli rahulik ja käis Ahuneid õpetamas, et ärgu nad midagi omaks võtku, tema midagi ei tunnista. Miralda õde tunnistas küll metsavaht Rohtla peale, kuid metsavahti ei õnnestunud kohtul siiski süüdi mõista. Jõudis ta siis kõiki inimesi teada ja tunda, kes metsavahi talus käisid? Pähni metsavahti Allase Vollit oli küll jubedalt pekstud ja nõutud, et näitaks punkrid kätte ja annaks inimesed välja. Kuid survele vaatamata ta midagi omaks ei võtnud. Peale vanglast vabanemist otsis Miralda Mõttus Tiia üles ja käis pärast veel mitu korda tänamas.

Tõutsimäe tragöödia kummitab ka 60 aastat hiljem

Selle väikese meenutusega jõudsimegi sündmuseni, mida Tiia Ahun ei ole suutnud unustada ja mille ta soovis oma hingelt ära rääkida.
Kevadel 1944, kui sakslane välja läks ja venelane sisse tuli, oli Tiia haige ja terve talve vanemate juures Pindil Ploomi talus paranemas ja kosumas. Mais 1945 toimus haarang ja räägiti, et kolm tütarlast oli maha lastud. Nende laibad olid kaetud kuuseokstega ja vist veidi mulda oli ka peale aetud ning vene sõdurisinel peale visatud. Üks tüdruk oli näost sinine, räägiti, et too oli hauas ära lämbunud. Need haavatud, kes elusalt kätte saadi, toodi Riitsaarde. Tüdrukud otsiti metsast üles ja toodi matmiseks koju. Tiia kirjeldab pilti, mis jäi talle igaveseks silma ette, kui isa hoiatusele vaatamata tüdrukuid salaja kaema mindi: "Pilt oli õudne. Tütarlapsed, Eha ja Luise Raudsaar, olid pandud oma viimsesse sängi laiale laudsile. Ühel oli pikk valge leerikleit, teisel oli must pikk leerikleit. Läksime ka toda kolmandat tütarlast kaema, kes samuti laudsil lamas. Leida Mürk oli tugevama kondiga ja tüsedam, teised olid saledamad. Kõik olid kenad tüdrukud."
Tiia vanem õde Eha Piirisild (s. 1923) elab Lasval ja mäletab 60 aasta tagust traagilist kevadist maikuu ööd nagu eilset: "30. mail oli metsavend Aksel Simmul koos kaaslastega meie pool. Keegi neist läks öösel välja ning ütles, et ei tea, mis toimub, Tõutsimäel on väga suur laskmine. Simmul oli väga mures ja läks asja uurima. Hommikul kuulsime tema käest, et oli olnud haarang. Tüdrukud olid jooksu pannud ning nad lasti selja tagant maha. Käisime neid salaja vaatamas, kui nad pikkades leerikleitides laudsil lamasid."
Leida Mürki õde Linda viidi metsavend Ludvig Juksiga sõbrustamise pärast kinni. Tal oli kaks poega, Olev (s. 1942) ja Villu (s. 1944) ning kui Linda tagasi tuli, olid pojad suureks sirgunud ega tundnud enam ema äragi.
Eha Piirisillal on ka olnud mitmeid kokkupuuteid metsavendadega.
Tuntud metsavend Jaan Roots oli tema koolivend ja kord ühel Tamra talus toimunud haarangul juhtus Eha nägema, kuidas Jaan pliidi alla tehtud peidikusse putkas. Jaani venna Martiniga oli Eha ühevanune ja ühes klassis. Eesti viimast metsavenda Sabbe Augustit, kes oli Paidra metsas mölder, tundis ta ka. August Sabbe lelletütar Meeta Vaht (s. 1908) on Eha venna Akseli tütre Aili vanaema. Sabbe varjus Vahtide pool mitmel korral. Meeta abikaasa Karl Vaht oli teeninud saksa armees. Nad mõlemad arreteeriti ja mõisteti metsavendade varjamise eest vangi. Paul Juksi tunneb Eha mõistagi samuti. Koolivend Jaan Roots oli Juksidele sugulane ja Pauli naise ema kasvatas üles Jaan Rootsi õe Aino poja. Aino Roots võeti kinni, kui Verioral metsas lahing oli. Nende ema oli juba ära viidud ja Aino varjas end koos noorima pojaga metsas küüditamise eest.
Veel teab Eha kurba lugu, mis juhtus Toropi talus, kust vanaperenaine oli juba ära küüditatud ja pojad koos peremehega küüditamise eest metsa pagenud. Nad olid tulnud tallu appi sõnnikut vedama, kui haarang peale tuli. Üks poeg sai jooksu, üks võeti kinni ja üks vist sai seal surma. Talu vanaperemees Kakko Arno olla saanud haavata ja ta pandi julgeolekumeeste auto järele lohisema, kuni suri. Toropi talu peretütar Leida Toots sai Tõutsimäe haarangul haavata ja kaotas sõrme.
Traagiline lugu juhtus märtsiküüditamise ajal ka Pindil, kui üks naine, hoolimata Kõrda antud hoiatusest kõrvale tõmbuda, läks kohusetundest aetuna ikkagi koju loomi söötma ja seal küüditajatega kokku juhtus. Ta oli lubanud, et ei lase end ära viia ning öelnud, et rebasemürk on tal kapi peal olemas. Eelistades surra Eestimaal, oli ta siis seda vargsi kasutanud.

Terve mets oli Jukside sugulasi täis

Tõutsimäe talust teisel pool metsa asuv Liiva talu on see paik, kus Tõutsimäe tragöödia 60 aastat tagasi 30. mail aset leidis. Siit tulistati halastamatu vihaga noori inimesi, kes olid talust 150 - 200 meetri kaugusel.
Liiva talus sündinud ja praegugi siin elav Paul Juks (s. 1915) võib julgelt öelda tolle aja kohta nagu Joel Steinfeldt "Tiigrikutsu" laulus: mul terve mets on ainult sugulasi täis. Tõesti oli neil väga palju sugulasi ja tuttavaid metsas varjul, vend Ludvig Juks nende seas. Jukside vanemad olid juba 1941. aastal surnud ja õde Marta suri 1946. aastal tiisikusse.
Paul Juks hoidis end mobilisatsioonist kõrvale ning ise ta end väga palju metsas ei varjanudki. Metsas oli ta rohkem öösel, päeval oli ikka kodus.
Tookord, kui kurb saatus neid kolme tüdrukut tabas, olid öösel metsas koos Paul Juksiga veel Eha ja Luise Raudsaar, Leida Mürk, Leida Toots, ning Osvald ja Johannes Pille. Kuulu järgi põgenenud Osvald Pille vene sõjaväest ära koos püssiga. Paul Juks meenutab: "Noori aeti käsu korras Ulila turbarappa tööle ja tüdrukud ei tahtnud minna. Nad kartsid, et neid tullakse öösel koju haarama ja tahtsid sel ööl meiega metsas olla. Hommikul, enne kui valgeks hakkas minema, kuulsime küll, et püssilaskmist oli. Ütlesin, et olge rahulikud. Aga meid piirati hoopis sisse ja talust avati meie pihta tuli. Maad ei olnud rohkem kui paarsada meetrit. Kolm tüdrukut said kohapeal surma ja nood maeti sinnasamma maha. Pille poisid surid haiglas ära. Mina sain küljest haavata. Olime haigemajas päris jupp aega. Saime terveks ja pääsesime tulema. Verioralt lasti öösel lahti ja tuli hakata jalgsi koju vantsima. Hiljem võeti mind ikkagi kinni ja öeldi, et saadame sellisesse kohta, kust enam keegi tagasi ei tule. See koht oli Magadan, kus olin 5,5 aastat."
Kõik, kellega olen juhtunust rääkinud, arvavad nagu ühest suust, et pidi olema keelekandja, sest niivõrd kõrvalisse kohta ei oleks muidu teatud otsima minna. Paul Juks ise ei oska oma sõnul kellegi peale näpuga näidata, kuid tal on omad kahtlused. Ligi pool aastat varem saadi kätte üks metsavend Rudolf Kintsiveer, kellega ta oli koos olnud ja kes neid maakohti teadis. Ja too metsavend oli Juksi sõnul ka Tõutsimäe haarnagul kaasas. Samuti oli kaasas miilits Rudolf Nassar, keda Juks tundis ja kes oli Paidrast pärit.

Nad läksid kodust välja nagu valged luiged

Raudsaarte peres oli tulevane tähetark Hugo Raudsaar (s. 1923) üheksa lapse seas eelviimane, kaheksas. Siin Tõutsimäe talus möödusid Hugo karjapoisi ja ka Võru gümnaasiumis õpingute aastad. Talus oli 11 lehma. Ühel ajal oli isa nimel koguni kolm talu. Isa sai inimestega hästi läbi ja aitas vaeseid. See päästis hiljem küüditamisest, sest ei leidunud kaebajaid.
Tol traagilisel kevadel aastal 1945 oli Hugo juba Tartu Ülikooli I kursuse tudeng ja sel päeval teda talus ei olnud. Õde Eha oli Hugost kaks aastat noorem ja Luise kaks aastat vanem. Hugo sõnul keelas ema Leena õdedel sel ööl ära minna ja pahandas nendega, aga nad ei kuulanud ja läksid minema. Saatus tahtis, et see ainus kord, kui nad metsas olid, jäigi neile esimeseks ja viimaseks. Hommikul tõi isa laibad hobusega koju.
Isegi julgeolek oli pärast öelnud, et nii ei oleks tohtinud teha. Matusteks oli vaja külanõukogu luba ja matustel oli palju rahvast. Kaks valget kirstu läksid nagu valged luiged siit järve otsast Toropi talust mööda üle Paidra silla Leevi surnuaiale.

60 aastat tagasi murti viie ilmsüütu noore inimese elutiivad julma punaterrori poolt. Leida Mürki isa Jaan pani mõrvapaika seda sündmust sümboliseerima põllukivi, kuhu on raiutud kolm risti. Nüüd on see koht juba metsa kasvanud ja karta on, kas enam üleski leiab.