Kultuur ja Elu 3/2005


Kultuur ja Elu 2/2005

 

 

 

 



Eesti NSV välisminister Arnold Green oktoobris 1998. Foto A. Ilo, Eesti Filmiarhiiv.

Seebimull: käik ENSV Välisministeeriumi

tekst: Hellar Grabbi

Ameerikas elav eestlane Hellar Grabbi võrdleb oma mälestustes ENSV Välisministeeriumi seebimulliga ning annab oma hinnangu selle juhile Arnold Greenile.

Kummituslik Välisministeerium

Olin oktoobris 1988, pärast kümmet aastat, taas käimas Eesti radadel. Dekaadipikkuse pausi põhjustas viisakeeld, mis minu ja mu perekonnaliikmete suhtes kehtestati KGB juhtnööridel pärast seda, kui parteijuhiks tõusnud Karl Vaino oli asendanud mitmed võtmekohad parteiaparaadis oma meeskonnaga. Kuid juunis 1988 oli Vaino ise asendatud Väljasega.
ENSV Välisministeerium asus vene kiriku poolt vaadates Toompea lossi vasakus tiivas, eraldi sissepääsuga samal poolel asuvast uksest. Toompeal kõndides juhtusin sisse põikama lossiplatsi ja Falgi tee vahele jäävasse Kuberneri aeda. Ringi vaadates märkasin ühe ukse kõrval Välisministeeriumi nimeplaati. Sealsamas tekkis mõte üritada sissepääsu, nägemaks seda omapärast asutust, ilma välispoliitikata Välisministeeriumi.
Helistasin kella. Ukse avas noorepoolne viisakas mees. Nagu peatselt selgus, oli ta nimi Valle Feldmann ja ametikoht Välisministeeriumi protokolliülema asetäitja.
"Tere päevast. Olen eestlane Washingtonist," ütlesin ja lisasin oma nime. "Kas ministeeriumi sisse pääseb?"
Feldmann ei olnud mu hoogsast avangust sugugi üllatunud, vähemalt mitte nähtavalt. Ta kutsus mind edasi siseruumidesse. Ühtegi teist ametnikku ei olnud näha, kuigi astusime piki koridori ja läbi paari toa. Jõudsime tema töötuppa ja ta pakkus mulle istet. Millest kõnelesime, suurt midagi ei mäleta. Meenub, et jagasin talle veidi teavet viimaseaegsete Ida-Euroopa ja Balti sündmuste kajastusest Ühendriikides.
ENSV välisministriks, kellele mu poolt külastatav asutus allus, oli juba pikemat aega olnud Arnold Green. Muidugi, see oli suurelt osalt vaid formaalne amet. Ühelt poolt teadsin, et Green oli olnud sõja ajal Punaarmee politruk, pärast sõda kõrgetes komparteilistes ametites ning pidanud ÜRO-s Nõukogude Liidu delegatsiooni liikmena häbematu kõne, luisates eesti rahva olukorrast maailma suud-silmad täis. Muidugi, seda ta tegi ametiülesannete täitmise raames, tal polnud palju valikut, mida rääkida.
Teisest küljest olin Arnold Greeni näinud ja kuulnud 1969. aasta juubelilaulupeol kõnelemas Üldlaulupeo peakomisjoni esimehena - ja ta rääkis seekord märksa sümpaatsemalt kui ta kurikuulus sõnavõtt ÜRO-s. Kaasaelatud juubelilaulupidu oli vahva, kirjeldasin seda toona üksikasjalikult ajakirjas "Mana" (uuesti trükitud mu raamatus "Eestlaste maa", Tallinn 2004). Olin oma Eesti tuttavatelt kuulnud, et Green olevat üks eestimeelsemaid mehi ENSV ladvikus. Selle kohta ütlesid küll mitmed krõbedamalt suhtujad, et tal lubatakse eestimeelsust näidata, loomaks rahvale kommunistlikust juhtkonnast paremat pilti.
"Kas minister Green kah täna tööl on?" küsisin niisama jutujätkuks.
"Kas soovite ehk temaga kokku saada?" tuli ootamatu vastus.
Kuigi ma ei olnud selle eesmärgiga ministeeriumi uksest sisse astunud, näis avanevat huvitav võimalus. Nõukogude ajal Eestit külastades ei põrganud ma üldjuhul tagasi kellegagi kokku saamast ning vestlemast, kui olukord sobis ja aeg lubas. Seda isikute ametikohale vaatamata, olgu siis tegu mõne kultuuritegelasega, juhusliku töömehega mõnes õllekas või kasvõi julgeolekuohvitseriga. Kuidas muidu saada võimalikult igakülgset pilti olukorrast Eestis? Olen mulle tundmatute inimestega sobival hetkel ise vestlust alustanud. Selline suhtlemislembus võis olla üks vahepealse viisakeelu põhjuseid. Pealegi, tuli meelde, saaks ma Greenile ühe ta koolivenna tervitused edasi anda.
"Miks mitte, jah, heameelega!"
"Oodake veidi, ma lähen räägin temaga."
Feldmann jättis mind viieks minutiks üksi. Ei mingit kartust, et järsku hakkan riigisaladustes tuhnima. Kirjutuslaud oli pealegi peaaegu tühi. Raskepärane, massiivne mööbel. Mõned raamatud riiulil. Vaikus. Telefon ei helisenud, samme ega häälekõminat ei kostnud. Ministeerium oli vaikne, tühi, peaaegu kummituslik. Feldmann tuli tagasi.
"Kahjuks täna Greeniga kokku ei saa, tal on midagi ees."
Mulle jäi tunne, et Green lihtsalt ei tahtnud kohtuda. Ja miks ta oleks pidanudki? Olin juhuslik etteteatamata sisseastuja, kellel ei olnud mitte mingisugust positsiooni ega mingit ametiasja ajada. Ministri jutule nii ootamatult ei pääse. Ning võib-olla oli tal tõesti midagi ees.
Siiski, nii tuntud isikut oleksin heameelega kohanud. Eriti muhe oleks olnud Greeni tervitada ta Washingtonis elava Rakvere gümnaasiumi koolivenna Feliks Tamme poolt kui omaaegset tublit ratsanoorkotkaste juhti. Lüganuse kandist pärit Tamm, kes lõpetas majandusteadlasena Frankfurdi ülikooli ja täiendas end New Yorgis Columbia Ülikooli doktorantuuris, töötas USA kaubandusministeeriumis. Tamm oli mulle ammu rääkinud koolivend Greenist, Riiast tulnud Kadrina poepidaja pojast, kes juhtis ratsanoorkotkaste rühma ja kuulus Kaitseliidu õppurkompaniisse, aga nüüd on kõrge kommunist. "Vii Arnoldile minu poolt tervisi, kui Eestis kokku juhtud saama," oli endine idapataljonide ja eesti välgudiviisi sõdalane Greenist rääkides üpris sõbralik, ainult ta muhelev näoilme reetis seejuures paraja annuse huumorit.
Poolteist kuud hiljem, 16. XI 1988, luges Green sama hoone teises tiivas ENSV Ülemnõukogu istungil ette suveräänsusdeklaratsiooni teksti ja järgmisel aastal sai temast taastatud Eesti Olümpiakomitee esimees, jätkates samal kohal ka pärast Eesti taasiseseisvumist.

Kohtumine Greeniga

Greeni kohtasin kord ikka. See oli aastaid hiljem Kadrioru staadionil, ühe kümnevõistluse ajal. Vestlesin parajasti 8000 punkti saavutanud veterani Toomas Berendseniga, kui juurde astus Green ja teretas Berendseni. Ka mina ütlesin oma nime. Greeni näkku kerkis mingi äratundmine ja ta lausus midagi minu abist Barcelonas. Ta ajas mind segamini mu vend Reinuga, kes oli koos mõne teise väliseestlasega kohtunud ja annetanud suurema rahasumma Greeni poolt juhitud olümpiakomiteele Barcelona mängudel Eestit ja eesti sportlasi tutvustava ingliskeelse trükise kulude katteks. Selle üritusega seotud saamise vastu polnud mul mitte midagi.

Kommunist Arnold Green ei kahetse tehtut

Sellega võikski Greeni isiku seljataha jätta. Kuid ma leidsin tema kaustast kimbu aastate jooksul kõrvale pandud ajaleheväljalõikeid, mis otse kutsuvad kommenteerima. 2001. aastal puhkes poleemika seoses Greenile elutööpreemia andmisega, mille nurjas president Lennart Meri protestiv vastulause. Meril oli muidugi õigus. Elutöö nimelist preemiat Greeni taustaga mehele ei saa Eesti Vabariik anda, ükspuha mis teeneid ta ka ei omaks spordiliikumise arendamisel või muidu. See tähendaks kogu tema elutegevuse heakskiitu, mis pikki aastaid hõlmas Eesti Vabariigi salgamist ja laimamist. Lõpetada Moskvas kõrgem parteikool ja tõusta Stalini ajal kohtadele nagu diviisi poliitorg, "Eesti Bolševiku" toimetuse liige, "Rahva Hääle" pea- ja vastutav toimetaja, EKP Keskkomitee liige ja siis ENSV Ministrite Nõukogu esimehe asetäitja - see ei olnud naljaasi.
Mis aga tõsiselt häirima hakkas, on Greeni enda provotseerivad väljendused mitmes 1995 ja 2001 antud intervjuus. Ta ütleb, et on teinud enda arvates "rahvale vajalikke ja meelepäraseid asju". Ta "ei tunne, nagu oleks elus midagi valesti teinud". Pole vähematki mööndust, rääkimata vabandamisest, et oma "elutöö" jooksul eksis ta Eesti riigi ja rahva vastu. Aga kasvõi ÜRO-s peetud Vene imperialismi ja Nõukogude poliitikat toetavad kõned? Või metsavendade kutsumine "bandiitideks" ja eesti rahva iseseisvuspüüdluste pidamine "nõukogudevastase kära õhutamiseks"? Kas need on õieti öeldud/tehtud ja rahvale meelepärased asjad? Rääkimata eespool nenditud Stalini-aegsetes ametites tehtust.
Teine poleemika Greeniga seoses puhkes kolonelleitnant Reinola maja küsimuses, kus Green oli 40 aastat elanud ja mille ta 1989. aastal praegust hinda silmas pidades väga odavalt omandas ning selle järel vaidlustas maja õigusjärgse tagastamise Reinola tütrele.
Johannes Reinola oli Vabadussõja läbi teinud ning Eesti ja Prantsuse kõrgemad sõjakoolid lõpetanud Eesti Vabariigi ohvitser. Süüdi mõistetuna nõugudevastases tegevuses ja "kodumaa reetmises" lasti Reinola maha samal päeval ja samas kohas, kus minu isa, kolonel Herbert Grabbi - Norilski tribunalivanglas 20. VII 1942.
Protsessimises Reinola maja pärast vastandusid selgel kujul kaks riiklikku struktuuri ja nende kaks õigust: ENSV ja Eesti Vabariik. Esimese õigus rajanes ajalooliselt kahel korral vene tankidele ja tääkidele, teise õigus rajaneb eesti soomusrongidele, inglise Lewis ja Madsen kuulipildujatele ning rahvaste enesemääramisõigusele. Kuna nüüd ei ole mitte ENSV, vaid on Eesti Vabariik - milles, tõsi küll, kõike Eestis juhtuvat kogedes mõnigi kord kahtlus tekib -, siis sai õiglaseks lahenduseks olla ainult maja tagastamine Reinola tütrele.
Võrreldes sellega, kuidas Greeni tolleaegsed seltsimehed tuhandeid eestlasi küüditasid, on tema õnnetus mõõdetamatult väiksem, rääkimata Reinola saatusest. Pealegi, nagu hiljuti kuulsin, olla Greeni endised parteikaaslased talle uue maja kinkinud ja kui veel mitte, siis tuleks neil seda kohe teha. Kommunistidest on ju Eesti Vabariigis kerkinud kümneid miljonäre. Kui nad seda oma rahast tegid, siis on see neist kena ja seda saab vaid heaks kiita.
Jäin Greeni juurde veidi pikemalt peatuma, kuigi kavas oli kirjutada eelkõige omapärasest käigust ENSV Välisministeeriumi. Kui Green oleks 1944. aasta 22. septembri hommikul Lehmjas, Tallinna lähistel, Pitka-poiste kuulipildujavalangust surma saanud, millest palju ei puudunud, siis ei oleks põhjust temast üldse juttu teha. Nüüd kokkuvõttes Greeni tegemisi nõukogude ajal vaadates ja ta perekonna peale mõteldes ei ole mul kahju, et kuulid mööda läksid. Koos Punaarmee tankidega Tallinna hõivanud Eesti Laskurkorpuse meestel oli täita oma ajalooline roll, milles Eesti seisukohalt positiivne külg ei puudunud.
Kunagi 1990. aastate keskel kohtasin uuesti ka Valle Feldmanni, kui viisin pesu pesta Liivalaia ja Süda tänava nurgal asuvasse pesulasse "Seebimull". Tundsime teineteist kohe ära ja vestlesime lühidalt, meenutades ka kunagist kohtumist Toompeal. Mulle jäi mulje, et Feldmann oli kas pesula üks omanikke või mänedzher.
Seebimull - seda oli ka ENSV Välisministeerium. Tühja õhku täis propagandamull, ainult kest, ilma vähegi iseseisva välispoliitika arendamise õiguse ja võimaluseta. Asutus, mille ülesandeks oli välismaailma ees Eesti okupeerimise ja annekteerimise musta pesu Moskva huvides puhtaks pesta.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv