|
|
|
Eesti NSV välisminister Arnold
Green oktoobris 1998. Foto A. Ilo, Eesti Filmiarhiiv. |
Seebimull: käik ENSV
Välisministeeriumi
tekst: Hellar Grabbi
Ameerikas
elav eestlane Hellar
Grabbi võrdleb oma
mälestustes ENSV Välisministeeriumi seebimulliga ning
annab oma hinnangu selle juhile Arnold Greenile.
Kummituslik
Välisministeerium
Olin oktoobris 1988,
pärast kümmet aastat, taas käimas Eesti radadel.
Dekaadipikkuse pausi põhjustas viisakeeld, mis minu ja
mu perekonnaliikmete suhtes kehtestati KGB juhtnööridel
pärast seda, kui parteijuhiks tõusnud Karl Vaino oli
asendanud mitmed võtmekohad parteiaparaadis oma meeskonnaga.
Kuid juunis 1988 oli Vaino ise asendatud Väljasega.
ENSV Välisministeerium asus vene kiriku poolt vaadates Toompea
lossi vasakus tiivas, eraldi sissepääsuga samal poolel
asuvast uksest. Toompeal kõndides juhtusin sisse põikama
lossiplatsi ja Falgi tee vahele jäävasse Kuberneri aeda.
Ringi vaadates märkasin ühe ukse kõrval Välisministeeriumi
nimeplaati. Sealsamas tekkis mõte üritada sissepääsu,
nägemaks seda omapärast asutust, ilma välispoliitikata
Välisministeeriumi.
Helistasin kella. Ukse avas noorepoolne viisakas mees. Nagu peatselt
selgus, oli ta nimi Valle Feldmann ja ametikoht Välisministeeriumi
protokolliülema asetäitja.
"Tere päevast. Olen eestlane Washingtonist," ütlesin
ja lisasin oma nime. "Kas ministeeriumi sisse pääseb?"
Feldmann ei olnud mu hoogsast avangust sugugi üllatunud,
vähemalt mitte nähtavalt. Ta kutsus mind edasi siseruumidesse.
Ühtegi teist ametnikku ei olnud näha, kuigi astusime
piki koridori ja läbi paari toa. Jõudsime tema töötuppa
ja ta pakkus mulle istet. Millest kõnelesime, suurt midagi
ei mäleta. Meenub, et jagasin talle veidi teavet viimaseaegsete
Ida-Euroopa ja Balti sündmuste kajastusest Ühendriikides.
ENSV välisministriks, kellele mu poolt külastatav asutus
allus, oli juba pikemat aega olnud Arnold Green. Muidugi, see
oli suurelt osalt vaid formaalne amet. Ühelt poolt teadsin,
et Green oli olnud sõja ajal Punaarmee politruk, pärast
sõda kõrgetes komparteilistes ametites ning pidanud
ÜRO-s Nõukogude Liidu delegatsiooni liikmena häbematu
kõne, luisates eesti rahva olukorrast maailma suud-silmad
täis. Muidugi, seda ta tegi ametiülesannete täitmise
raames, tal polnud palju valikut, mida rääkida.
Teisest küljest olin Arnold Greeni näinud ja kuulnud
1969. aasta juubelilaulupeol kõnelemas Üldlaulupeo
peakomisjoni esimehena - ja ta rääkis seekord märksa
sümpaatsemalt kui ta kurikuulus sõnavõtt ÜRO-s.
Kaasaelatud juubelilaulupidu oli vahva, kirjeldasin seda toona
üksikasjalikult ajakirjas "Mana" (uuesti trükitud
mu raamatus "Eestlaste maa", Tallinn 2004). Olin oma
Eesti tuttavatelt kuulnud, et Green olevat üks eestimeelsemaid
mehi ENSV ladvikus. Selle kohta ütlesid küll mitmed
krõbedamalt suhtujad, et tal lubatakse eestimeelsust näidata,
loomaks rahvale kommunistlikust juhtkonnast paremat pilti.
"Kas minister Green kah täna tööl on?"
küsisin niisama jutujätkuks.
"Kas soovite ehk temaga kokku saada?" tuli ootamatu
vastus.
Kuigi ma ei olnud selle eesmärgiga ministeeriumi uksest sisse
astunud, näis avanevat huvitav võimalus. Nõukogude
ajal Eestit külastades ei põrganud ma üldjuhul
tagasi kellegagi kokku saamast ning vestlemast, kui olukord sobis
ja aeg lubas. Seda isikute ametikohale vaatamata, olgu siis tegu
mõne kultuuritegelasega, juhusliku töömehega
mõnes õllekas või kasvõi julgeolekuohvitseriga.
Kuidas muidu saada võimalikult igakülgset pilti olukorrast
Eestis? Olen mulle tundmatute inimestega sobival hetkel ise vestlust
alustanud. Selline suhtlemislembus võis olla üks vahepealse
viisakeelu põhjuseid. Pealegi, tuli meelde, saaks ma Greenile
ühe ta koolivenna tervitused edasi anda.
"Miks mitte, jah, heameelega!"
"Oodake veidi, ma lähen räägin temaga."
Feldmann jättis mind viieks minutiks üksi. Ei mingit
kartust, et järsku hakkan riigisaladustes tuhnima. Kirjutuslaud
oli pealegi peaaegu tühi. Raskepärane, massiivne mööbel.
Mõned raamatud riiulil. Vaikus. Telefon ei helisenud, samme
ega häälekõminat ei kostnud. Ministeerium oli
vaikne, tühi, peaaegu kummituslik. Feldmann tuli tagasi.
"Kahjuks täna Greeniga kokku ei saa, tal on midagi ees."
Mulle jäi tunne, et Green lihtsalt ei tahtnud kohtuda. Ja
miks ta oleks pidanudki? Olin juhuslik etteteatamata sisseastuja,
kellel ei olnud mitte mingisugust positsiooni ega mingit ametiasja
ajada. Ministri jutule nii ootamatult ei pääse. Ning
võib-olla oli tal tõesti midagi ees.
Siiski, nii tuntud isikut oleksin heameelega kohanud. Eriti muhe
oleks olnud Greeni tervitada ta Washingtonis elava Rakvere gümnaasiumi
koolivenna Feliks Tamme poolt kui omaaegset tublit ratsanoorkotkaste
juhti. Lüganuse kandist pärit Tamm, kes lõpetas
majandusteadlasena Frankfurdi ülikooli ja täiendas end
New Yorgis Columbia Ülikooli doktorantuuris, töötas
USA kaubandusministeeriumis. Tamm oli mulle ammu rääkinud
koolivend Greenist, Riiast tulnud Kadrina poepidaja pojast, kes
juhtis ratsanoorkotkaste rühma ja kuulus Kaitseliidu õppurkompaniisse,
aga nüüd on kõrge kommunist. "Vii Arnoldile
minu poolt tervisi, kui Eestis kokku juhtud saama," oli endine
idapataljonide ja eesti välgudiviisi sõdalane Greenist
rääkides üpris sõbralik, ainult ta muhelev
näoilme reetis seejuures paraja annuse huumorit.
Poolteist kuud hiljem, 16. XI 1988, luges Green sama hoone teises
tiivas ENSV Ülemnõukogu istungil ette suveräänsusdeklaratsiooni
teksti ja järgmisel aastal sai temast taastatud Eesti Olümpiakomitee
esimees, jätkates samal kohal ka pärast Eesti taasiseseisvumist.
Kohtumine
Greeniga
Greeni kohtasin kord
ikka. See oli aastaid hiljem Kadrioru staadionil, ühe kümnevõistluse
ajal. Vestlesin parajasti 8000 punkti saavutanud veterani Toomas
Berendseniga, kui juurde astus Green ja teretas Berendseni. Ka
mina ütlesin oma nime. Greeni näkku kerkis mingi äratundmine
ja ta lausus midagi minu abist Barcelonas. Ta ajas mind segamini
mu vend Reinuga, kes oli koos mõne teise väliseestlasega
kohtunud ja annetanud suurema rahasumma Greeni poolt juhitud olümpiakomiteele
Barcelona mängudel Eestit ja eesti sportlasi tutvustava ingliskeelse
trükise kulude katteks. Selle üritusega seotud saamise
vastu polnud mul mitte midagi.
Kommunist
Arnold Green ei kahetse tehtut
Sellega võikski Greeni isiku seljataha
jätta. Kuid ma leidsin tema kaustast kimbu aastate jooksul
kõrvale pandud ajaleheväljalõikeid, mis otse
kutsuvad kommenteerima. 2001. aastal puhkes poleemika seoses Greenile
elutööpreemia andmisega, mille nurjas president Lennart
Meri protestiv vastulause. Meril oli muidugi õigus. Elutöö
nimelist preemiat Greeni taustaga mehele ei saa Eesti Vabariik
anda, ükspuha mis teeneid ta ka ei omaks spordiliikumise
arendamisel või muidu. See tähendaks kogu tema elutegevuse
heakskiitu, mis pikki aastaid hõlmas Eesti Vabariigi salgamist
ja laimamist. Lõpetada Moskvas kõrgem parteikool
ja tõusta Stalini ajal kohtadele nagu diviisi poliitorg,
"Eesti Bolševiku" toimetuse liige, "Rahva
Hääle" pea- ja vastutav toimetaja, EKP Keskkomitee
liige ja siis ENSV Ministrite Nõukogu esimehe asetäitja
- see ei olnud naljaasi.
Mis aga tõsiselt häirima hakkas, on Greeni enda provotseerivad
väljendused mitmes 1995 ja 2001 antud intervjuus. Ta ütleb,
et on teinud enda arvates "rahvale vajalikke ja meelepäraseid
asju". Ta "ei tunne, nagu oleks elus midagi valesti
teinud". Pole vähematki mööndust, rääkimata
vabandamisest, et oma "elutöö" jooksul eksis
ta Eesti riigi ja rahva vastu. Aga kasvõi ÜRO-s peetud
Vene imperialismi ja Nõukogude poliitikat toetavad kõned?
Või metsavendade kutsumine "bandiitideks" ja
eesti rahva iseseisvuspüüdluste pidamine "nõukogudevastase
kära õhutamiseks"? Kas need on õieti öeldud/tehtud
ja rahvale meelepärased asjad? Rääkimata eespool
nenditud Stalini-aegsetes ametites tehtust.
Teine poleemika Greeniga seoses puhkes kolonelleitnant Reinola
maja küsimuses, kus Green oli 40 aastat elanud ja mille ta
1989. aastal praegust hinda silmas pidades väga odavalt omandas
ning selle järel vaidlustas maja õigusjärgse
tagastamise Reinola tütrele.
Johannes Reinola oli Vabadussõja läbi teinud ning
Eesti ja Prantsuse kõrgemad sõjakoolid lõpetanud
Eesti Vabariigi ohvitser. Süüdi mõistetuna nõugudevastases
tegevuses ja "kodumaa reetmises" lasti Reinola maha
samal päeval ja samas kohas, kus minu isa, kolonel Herbert
Grabbi - Norilski tribunalivanglas 20. VII 1942.
Protsessimises Reinola maja pärast vastandusid selgel kujul
kaks riiklikku struktuuri ja nende kaks õigust: ENSV ja
Eesti Vabariik. Esimese õigus rajanes ajalooliselt kahel
korral vene tankidele ja tääkidele, teise õigus
rajaneb eesti soomusrongidele, inglise Lewis ja Madsen kuulipildujatele
ning rahvaste enesemääramisõigusele. Kuna nüüd
ei ole mitte ENSV, vaid on Eesti Vabariik - milles, tõsi
küll, kõike Eestis juhtuvat kogedes mõnigi
kord kahtlus tekib -, siis sai õiglaseks lahenduseks olla
ainult maja tagastamine Reinola tütrele.
Võrreldes sellega, kuidas Greeni tolleaegsed seltsimehed
tuhandeid eestlasi küüditasid, on tema õnnetus
mõõdetamatult väiksem, rääkimata
Reinola saatusest. Pealegi, nagu hiljuti kuulsin, olla Greeni
endised parteikaaslased talle uue maja kinkinud ja kui veel mitte,
siis tuleks neil seda kohe teha. Kommunistidest on ju Eesti Vabariigis
kerkinud kümneid miljonäre. Kui nad seda oma rahast
tegid, siis on see neist kena ja seda saab vaid heaks kiita.
Jäin Greeni juurde veidi pikemalt peatuma, kuigi kavas oli
kirjutada eelkõige omapärasest käigust ENSV Välisministeeriumi.
Kui Green oleks 1944. aasta 22. septembri hommikul Lehmjas, Tallinna
lähistel, Pitka-poiste kuulipildujavalangust surma saanud,
millest palju ei puudunud, siis ei oleks põhjust temast
üldse juttu teha. Nüüd kokkuvõttes Greeni
tegemisi nõukogude ajal vaadates ja ta perekonna peale
mõteldes ei ole mul kahju, et kuulid mööda läksid.
Koos Punaarmee tankidega Tallinna hõivanud Eesti Laskurkorpuse
meestel oli täita oma ajalooline roll, milles Eesti seisukohalt
positiivne külg ei puudunud.
Kunagi 1990. aastate keskel kohtasin uuesti ka Valle Feldmanni,
kui viisin pesu pesta Liivalaia ja Süda tänava nurgal
asuvasse pesulasse "Seebimull". Tundsime teineteist
kohe ära ja vestlesime lühidalt, meenutades ka kunagist
kohtumist Toompeal. Mulle jäi mulje, et Feldmann oli kas
pesula üks omanikke või mänedzher.
Seebimull - seda oli ka ENSV Välisministeerium. Tühja
õhku täis propagandamull, ainult kest, ilma vähegi
iseseisva välispoliitika arendamise õiguse ja võimaluseta.
Asutus, mille ülesandeks oli välismaailma ees Eesti
okupeerimise ja annekteerimise musta pesu Moskva huvides puhtaks
pesta.
|
|
|
