|
|
|
Ansambli Vanad viisid vitaalsed daamid esinemishoos. |
Vanad viisid lustivad mõnuga
tekst: K&E
Ansambel
Vanad viisid
– see on viis eakat noorusliku hingega naist, keda muusika
on hoidnud läbi elu. Muusikat teevad nad lustist ja rõõmust.
“Lustilugu” on repertuaariski. Oma värvika panuse
andsid nad ka Elmar Kasesalu plaadiesitluse õnnestumiseks
mullu novembris, kus nad meile silma ning kõrvu jäidki.
Ansambel
Vanad viisid – need on Linda Pärg, Juta Laaniste, Liisi
Müürsepp, Regina Hemmelberg ja Ester Lester. Viimased
10 aastat on koos käidud Mustamäe Sotsiaalkeskuses,
kus Linda masseerijana töötab. Igal naisel on seljataga
oma elu ning oma tee muusika juurde.
Linda Pärg:
“Pillimäng ja laulmine on meie suguvõsa sünnipärane
viga!“
Jaanuari lõpul
saime Tallinnas ansambli kindlasõnalise eestvedaja Linda
Pärgi juures kokku. Jutuvestmisele vahelduseks puhus Linda
suupillil mõnusaid viise ja lausus, et pillimäng ja
laulmine on nende suguseltsi sünnipärane viga. Nende
suguvõsas on palju pillimängijaid. Jõgevamaalt,
viielapselisest perest pärit Linda (s 1931) oli üheksa
aastane, kui vend talle kitarri pihku pistis ja ütles, et
hakka mängima. Vend mängis ise hästi kitarri ja
laulis – oi, kuidas! Ka akordionimängu õpetas
Lindale vend. Siis tuli suur sõda vahele. Haarangul põletati
maha kodu, tapeti mõlemad vennad ja isa. Ema viidi metsavendade
aitamise pärast poliitvangina Siberisse, kus ta oli 9 aastat.
Tagasi tulles ei tundnud ema oma tütart ära. Linda oli
suureks sirgunud ja omakorda emaks saanud. Kuid kõik need
üleelamised ei olnud pillimänguisu ära võtnud.
Kord mindi mehe vennaga Rakverre talle mantlit ostma. Komisjonipoes
jäid Lindale kõige esmalt silma mõistagi pillid.
Seal oli üks akordion, mis maksis 55 rubla. Linda ütles,
et ostab selle pilli ja uuris, palju raha järele jääb.
Ei, mantlit enam küll ei saanud. Ja ostiski selle pilli ära,
mis aga oli nii katki, et õhk tuli vastu rindu. Selliste
risudega tuli tal mängida päris hulk aega, korraliku
pilli sai ta muretseda 1971. aastal. Kulus veel paar aastat, kui
sai Weltmeistri. Peale akordioni mängib Linda veel kannelt
ja suupilli. Kõik ansambli pillid on kuskilt kokku korjatud,
jaurami puu on näiteks Saaremaalt toodud. Linda kurdab, et
igavene häda on kandlekeeltega, mida on tulutult otsinud.
“Laulmine? Oh, see tuleb iseenesest!” ütleb Linda.
Ta armastab ka ise laule ning viise välja mõelda.
Kui on paha tuju, võtab Linda pilli kätte ja hakkab
mängima. Kõik ununeb. “Kui lood hakkavad meelde
tulema, siis tuleb mõni ilus viis ka kohe,” avaldab
Linda Pärg lugude sünni saladuse.
Ansambli
sünd
1976. aastal juhtus
Linda lugema kuulutust, et Keldrimäe kultuurimaja tahtis
moodustada rahvakunstiansamblit. Linda mõtles, et kui läheks
ja prooviks. Ansamblit Karikakar juhendas Toivo Luhats ning kui
Luhats sisemiste intriigide tõttu lahkus, jäid mängijad
neljakesi sinna nagu peata kanad. Luhats soovitas neil samas vaimus
jätkata. Ansamblisse tuli juurde uusi inimesi ja siis tõusis
päevakorda nimevahetus. Mängijad ja lauljad pakkusid
välja, et ansambel Vanaviisi on olemas, aga ansamblit Vanad
viisid ei ole. Uus nimi oli sündinud.
Linda sõnul on ansamblisse vaja inimesi, kes tõesti
kuulavad muusikat ja tunnetavad rütmi. “On olnud palju
selliseid, kes tulevad ja ütlevad, et teevad, aga midagi
tehtud ei saa. Kandlemängija oli meil üks naine, kes
oli nii tujukas, nagu üks inimene üldse olla võib.
Oli kord suur kontsert, ta ei tulnudki. Kaks korda tõmbas
meid niimoodi alt. No palun väga! Rohkem ma teda enam ei
kutsunud,” räägib Linda. Õige muusik on
Linda arvates see, kes mängib ilma noodita – kõige
jubedam pilt on noodist mängiv rahvamuusik. See muusika peab
hinges olema ja südamest tulema. Lindale meeldib rahvamuusika
sellepärast, et need lihtsad tuttavad viisid panevad hinge
möllama, veavad kaasa käed ja jalad ning siis tunned
end vabana.
Lindal on olnud õnne leida ansamblisse väga musikaalsed
inimesed.
Looduslaps
Liisi Müürsepp sai muusikapisiku emalt
Linda Pärgi kõrval
on ansambli raudvaraks Märjamaalt pärit Liisi Müürsepp
(s 1931). “Märjamaal pole märga ega Kullamaal kulda,”
lagistab Liisi naerda. Linda kutsub teda “vaikseks hiirekeseks”,
aga kui Liisi puudub, siis ollakse Linda sõnul nagu peata
kanad. Liisi ülesandeks on olla rütmihoidja.
Ta ütleb enda kohta, et on looduselaps. Neil oli suur talu,
suur pere (8 last) ja palju loomi. Emal ei olnud aega temaga tegeleda,
kuid Liisi mäletab, kuidas ema kartuleid koorides alati laulis.
Ja see pisik jäi. Isa mängis harmooniumi ning emapoolne
vanaema andis viiuli. Vend tegi mandoliini.
Enne sõda põletas tulekahi maja maha. Kui venelased
tulid, oli ärev aeg. Vend oli olnud nii eesti, vene kui saksa
armees. Ka nende pere oli määratud väljasaatmisele,
kuid küla asus nii kaugel, et viijad ei jõudnud kohale.
Liisi läks õppima pedagoogilisse kooli, kus klaverimäng
oli kohustuslik. Muusikapisik nakatas ka Liisi last, kes väiksena
lõi jalaga vastu maad ja ütles, et olge tasa, mina
tahan laulda! Laps läks muusikakooli viiulit õppima.
Koos sattusid nad Kommunaari rahvapilliansamblisse. Kui firma
laiali läks, kadus ka ansambel.
Kui kõik räägivad, et Linda kutsus, siis vaikne
ja tagasihoidlik Liisi oli oma sõnul nii nahaalne, et tuli
ise. Liisilegi avanes siin võimalus kandlemängu õppida.
Kuid pilli tassimine osutus väiksele ja haprale naisele raskeks
ning kui jauramimängija lahkus, võttis Liisi selle
pilli oma hooleks.
Nõmme
tüdruk Juta Laaniste ei armasta nooti
Kandlemängija Juta
Laaniste (s 1929) toob oma lõbususega ansamblisse jõudu
juurde ning musikaalsusele lisandub väga hea kunstimeel.
Tänu Jutale näevadki naised kontserdil nii kenad välja.
Tema on see, kes pani neile uhked suured kübarad pähe
– ikka lilleke siia ning lilleke sinna.
Jutal oli kange kandlehimu aastakümneid, kuid paraku polnud
mahti õppida. Klaverimänguga alustas Juta juba viieaastaselt.
Neil oli kodus pianiino, hiljem tiibklaver. Heliloojast onu võttis
ta oma hoole alla, sest tema meelest oli Jutal annet. Kuid siis
tuli sõda ja Nõmme majja kolisid sisse vene ohvitserid,
kes viisid kõik kaasa. Sellega oli 14-aastase tüdruku
jaoks klaverimäng lõppenud. Aga kui Juta kusagil pilli
nägi, söandas ikka natuke mängida. Nüüd
pensionieas on see mäng kõige rohkem lahti läinud.
Üle 13 aasta on Juta olnud klubis Rukkilill, sealt Linda
Juta leidiski ning tema teise kutse peale Juta tuli. Algul kohe
ei söandanud, sest asi oli ikka täitsa võõras.
Praegu mängib Juta bassikannelt, mida tõmbab kärts-mürts
lugude puhul nagu jaksab, kaunid heledad lokid kaasa tantsimas.
Viisikannelt pole ta veel julgenud proovida, aga küll seegi
aeg tuleb. Nooti pole Juta kunagi armastanud, see on tema jaoks
nagu piirav raam.
Regina Hemmelberg:
“Ma kasvasin üles vangilaagris.”
Nii võib ansambli
Vanad viisid noorim liige enda kohta öelda küll. Noarootsist
pärit Regina sündis pere neljanda lapsena 25. mail 1945.
Üheksa päeva pärast viidi isa vangilaagrisse, kuhu
ta jäljetult kadus. Neli aastat hiljem, 25. märtsil
1949 küüditati pere Siberisse, kus neil tuli olla 10
aastat. 280-le eestlasele sai asumiskohaks vangilaager Novosibirski
oblastis Tulõmi rajoonis. Vahipostid ja traataiad olid
ümberringi, algul oli traatides ka vool sees. Ema ja vanem
õde olid tööjõulised ja said kumbki 100
g leiba päevas, mis jagati viie inimese vahel. Lapsed tööl
ei käinud ning seepärast ei olnud neile ka pajukit määratud.
Regina mäletab ema sõnu, et ära mõtle
selle peale, et sinu kõht on kõige tühjem –
oska jagada! Vanemad viidi terveks suveks heinamaale ning lapsed
jäid üksinda maha. Kevadel keedeti tärganud rohust
rohuleent, see hoidis elus. Kui üldse midagi süüa
polnud, siis keedeti vähemalt kuuma vett, et sooja saada.
Reginal on meeles seik, kuidas ema töölt tulles polnud
veel tuppagi saanud, kui kalmõkist brigadir ta uuesti tööle
kamandas. Ema ütluse peale, et ma ei ole lapsigi saanud näha,
võttis brigadir piitsa ja asus ema peksma. “Te ei
kujuta ette, mis minu lapsehinges toimus,” räägib
Regina veel nüüdki pisarsilmil. “Oli tahtmine ta
tükkideks kiskuda. Kuidas üks mees julgeb peksta naist!”
Öösel magati õega kordamööda ema kaisus.
Ema suri 1990. aastal, kuid tunnet, et ta on oma ema matnud, ei
ole Reginal siiani tekkinud.
Eluülikool on andnud Reginale tema sõnul kaks oskust:
olla kahe jalaga maa peal ning hinnata elus kõike. Vaatamata
muserdatud hingele on jäädud inimeseks.
Nende peres laulavad kõik ja on ka pillimängijaid.
Siberist toodi tagasi ka isa kitarr. Lindat kohtas Regina paar
aastat tagasi Mustamäe Sotsiaalkeskuse juuksuris ning Linda
viis Regina Kaitseliidu segakoori laulma ja kutsus hiljem oma
ansamblisse. Sarmika välimusega pilkupüüdev Regina
mängib laulmise kõrval ka trianglit, aidates Liisil
rütmi hoida. Laulud on tuttavad ning rütm tuleb neile
iseenesest kiiresti juurde. Naised on veendunud, et rütmitunnet
õppida ei saa. See kas on sees või seda pole.
Viies naine ansamblis Ester Lester mängib mandoliini. Tervislikel
põhjustel ei saanud ta kohtumisele tulla ja tema iseloomustamine
jääb siin kaaslaste hooleks. Linda sõnul on Ester
nagu maa sool. Ta on väga kohusetruu ning annab alati head
nõu. Esinemise ajal on Esteri rolliks sisustada õhtut
ja lugusid teadustada, samuti oskab ta vahvalt igasugu jutte rääkida.
Ansambel kui vitaalsuse vitamiin
Pensioniiga on osutunud kõige
kiiremaks ajaks, naeravad naised ja tunnevad tegusast elust rõõmu.
Ansamblis mängimine hoiab vormis ja on samas ka puhkuse eest.
Vitaalsed daamid on muuseas ka väga reisihimulised. Need
käimised on olnud väga põnevad ning et muusikud
on Linda meelest natuke naljakad, siis juhtub alatasa igasugu
lugusid. Ansambli traditsioonide hulka kuulub ka koos marjul ning
seenel käimine.
Rahvuslike tähtpäevade olulisusest rääkides
ütles Liisi Müürsepp väga kaunilt, et tema
jaoks on midagi nagu vanast Eestist tagasi tulnud. Need on tõelised
pidupäevad. Kõik naised rõhutavad, et ei kujuta
Toompeal ette ühtegi teist lippu lehvimas peale sini-must-valge.
|
|
|
