|
|
|
Eesti Leegioni poisid väljaõppel
Heidelaagris 1943. Vasakult esimene nende meenutuste autor
Heino Tammemäe. Foto: ELM. |
Põrgu, mis oli hullem
kui põrgu
tekst: KE, Heino Tammemäe
60
aastat tagasi kütsid sõja lõpupäevadel
pimedast vihast, verejanust ja tapmiskirest metsistunud tšehhi
punased põrgukatla, mille kõrval Dante oma kahvatab.
Sinna sattus tuhandeid sõtta kistud eesti sõdureid,
kelle ainus süü oli seljas olev võõras
munder. Umbes 1500 eesti sõdurit jäi põrgukatlasse,
nende seas Eesti patrioot, meie Sinimägede sangar, Rüütliristi
kavaler Paul
Maitla,
kes mõrvati sõja viimasel päeval, 9. mail.
Nende mälestuste kirjutajat, Maitla relvavenda, õnnesärgis
sündinud aatemeest Heino Tammemäed ei ole enam neli
aastat meie hulgas. Olgu see valik mälestustekilde meie pärg
kõigil aegadel Eesti eest langenute kalmudele.
Harald Riipalu rügemendi Paul Maitla pataljoni
sõduri Heino Tammemäe sõjatee algas 1943. aasta
algul, kui Eestis käis poolvabatahtlik värbamine nn
Eesti Leegioni. Saksa riik vajas suurte inimkaotuste katmiseks
rindele värsket verd. Heino oli Pärnus gümnaasiumi
lõpuklassis ja oli teada, et ülikooli õppima
enne ei saa, kui on tehtud läbi üks aasta nn abiteenistust
Saksamaal või rindel. Paljud, sh ka Heino, otsustasid,
et ei lähe Saksamaale labidaga aega teenima, vaid kui minna,
siis juba relvaga rindele võitlema.
Taganemine
Ida-Preisimaale. Uus formeerimine. Oppelni all
Eestist taganesin välja koos ülemleitnant
Ago Loorpärgiga (45. Rüg. 14. Tankitõrjekompanii
ülem), sest olin oma üksusest 45. Rüg. I pat. 4.
komp. taganemisel eraldunud. Meid oli kolm meest. Loorpärgi
kohtasime 22. septembril 1944 Pärnus, ta oli üksinda
ja võttis meid oma autoga kaasa. Alguses polnud meil mõtet
Eestist lahkuda, aga sõites Riia poole, saime teada, et
Riipalu oli umbes 2 tundi varem ületanud Läti piiri.
Sõitsime temale järgi ja paarkümmend km enne
Riiat saime kolonni kätte, mis koosnes 6-7 masinast. Edasi
sõitsime Ida-Preisimaale.
Ühes väikeses külakeses toimus paari nädala
jooksul maad mööda taganevate meeste kogunemine. Ka
kolonel Alfons Rebane saabus sinna oma meestega. Vahepeal külastas
meid diviisi ülem Franz Augsberger. Oktoobri alguses laeti
meid rongile ja toodi Neuhammerisse, kus algas 20. Diviisi uus
formeerimine. Jäin oma esialgse üksuse koosseisu. Kompanii
endisest koosseisust oli järgi jäänud mõnikümmend
meest. Täienduseks suunati uusi – enamuses vanemaid
piirikaitse rügemendi ja muude üksuste mehi, kel puudus
vastav väljaõpe. 4. komp. on “raske kompanii”
– 3 rühma raskekuulipildujaid ja 1 rühm 80 mm granaadiheitjaid.
Nüüd tuli meil, “vanematel” olijatel alustada
meeste väljaõppega. Diviis formeeriti uuesti koos
kõige vajalike lisaväeüksustega ja minu arvates
kujunes diviisi koosseisuks umbes 7000-8000 meest. Enne rindele
minekut jaanuari keskel toimus paraad, mille võttis vastu
diviisiülem Augsberger. Diviis viidi rindele Oppelni alla.
Olin juba alates diviisi rindele minekust Neveli all arvatud sõjakooli
kandidaatide koosseisu ja diviisiga rindele ei läinud. Umbes
nädala pärast saadeti meid Neveklausse sõjakooli.
Nimeliselt mäletan: Harald Nugiseks, Heino Rass, Laas, Eberhardt.
Alguses toimusid nn sisseastumiseksamid, kus nii mõnigi
mees läbi põrus. Kõige esimene oli intelligentsuse
test, mis koosnes paljudest valdkondadest. Üks küsimus
on veel meeles: kes oli Rosinante? (Don Quijote hobune.) Peale
eksameid algas väga intensiivne väljaõpe. Eriväljaõpet
teostasid kõik oma ala spetsialistid.
Kooli ülemaks oli väga halva kuulsusega obersturmführer
Kompus, kes püüdis meie elu igati kibedaks teha. H.
Nugiseksil keelati õppe ajal Rüütliristi kandmine,
et vältida tema tervitamist Kompuse poolt. (Rüütliristi
kandjat pidid kõik kuni ülemleitnandini esimesena
tervitama).
Umbes paar nädalat enne eelkursuse lõpetamist 11.
või 12. aprillil võeti sõjakool öösel
häirekorras täies koosseisus ja relvastuses rivisse
– pidime minema Viini alla. Peale mõnetunnist relvade
all olemist lasti meid rivitult, sest Viin langes. Järgmisel
päeval saadeti kool laiali ja mehed oma üksuste juurde
tagasi, ilma et meile oleks mingit ülendust antud. (Olime
lihtsalt FA’d – ohvitseri asetäitjad.)
Viimased
võitlused
Jõudsin oma üksusesse tagasi aprilli
keskpaigas Hirschbergi all. Kompanii ülemaks oli Koger, pataljoni
ülemaks Sirvet, rügemendi ülemaks haigestunud Riipalu
asemel Maitla ja diviisi ülemaks Maack. Pataljoni ja meie
staap paiknes Oberfalkenheimi lossis. 4. kompanii kui “raske”
kompanii oli jaotatud pataljoni peale, igas kompaniis üks
rühm. Miinipildujate rühm oli mõnisada meetrit
tagapool laskurkaevikuid positsioonil. Mind määrati
kompanii trupi ülemaks (raskekompaniis on selline 6-meheline
trupp, kaugusmõõtjad ja muud tehnilised mehed) ja
tegelikult olin mina seal trupis ainuke. Kuna komp. ülem
oli vanem endine eesti ohvitser ja polnud saanud vastavat saksa
sõjaväele vajalikku väljaõpet (pealegi
oli ta kõva napsimees), siis jäi kompanii juhtimine
praktiliselt minu õlgadele.
Rindel enam märkimisväärseid lahinguid polnud,
toimus ainult igapäevane häiriv tulevahetus. Meie lõigus
oli üks saksa küla, kus rindejoon läbi läks.
Seal käisime ka “soomust” tegemas, kuna söök
oli sõja lõpul muutunud lahjemaks. “Soomuse”
tegemisel toimus ka kohtumisi venelaste “soomuse” tegijatega,
kes otsisid samuti sakslaste poolt mahajäetud konserve. Oli
juhuseid, kus meie omad sisenesid maja ühest küljest
ja venelased teisest. Kokku saadi kuskil maja keskel. Enamuses
lahenes asi mõlema poole kiire tagasitõmbumisega,
kuid oli ka tulevahetusi.
Juhtus ka üks naljakas lugu. Poisid olid kuskilt saanud Stalini
pildi. Öösel viidi venelaste kaeviku ette plokk, millele
asetati peenike nöör peidetult rohtu. Leiti ka lapsevanker,
millele asetati Stalini pilt. Hommikul hakati tasapisi nöörist
tõmbama ja vanker koos Stalini pildiga liikus tasa venelaste
kaeviku poole. Viimased sattusid ärevusse, kuna ei saanud
aru, milles on asi. Sel päeval valitses kohapeal täielik
vaikus. Ei tohtinud ju oma “isakest” tulistada. Öösel
sai venelastele selgeks, kuidas see kõik lavastatud oli
ja järgmisel päeval näitasid nad pideva tulistamisega
oma pahameelt.
Muide, poisid leidsid lossikeldrist peidetud veinide tagavara.
Oli mitmekümne aastane haruldaselt hea vein, seega oli meil
“marketender” omast käest kuni sõja lõpuni.
Tšehhi
põrgukatla eeskojas
Taganemist alustasime vastavalt käsule
7. mai öösel vastu 8. maid, suund oli üle Riesengebirge
Prahasse, kus pidid olema liitlaste väed. Alguses liikus
kogu kompanii koos, aga kiirmarsil lagunes kompanii ja igaüks
püüdis omal jõul kiiremini edasi saada. Koos
umbes 10-12 mehega saime mahajäetud veomasina ja teinud selle
enam-vähem töökorda, jätkasime teekonda. Jäin
auto poritiivale, hoides käega kinni mootori kapotist, aga
kuna olin paar eelmist ööd peaaegu magamata, jäin
muidugi magama ja olin nähtavasti autolt maha libisenud.
Kui ärkasin, oli valge ja ühtki liikumist polnud enam
märgata. Astusin üksinda mööda teed edasi
Lääne poole, kuni kuulsin tagant automürinat. Poetasin
end kraavi ja jäin ootama, kes tuleb. Oli Saksa pioneerüksuse
viimane masin, kes õhkis mäestikus sildu. Sain sellele
masinale. Tšehhi piirile jõudes peatasid meid tšehhid
ja nõudsid relvade äraandmist, mispeale lubati edasi
sõita. Mina oma püstolit ära ei andnud, vaid
panin ta auto presentkatuse vahele oma pea kohale. Vaatamata sellele,
et sõda oli lõppenud, tulistati ja pommitati taganevaid
kolonne pidevalt õhust, seega tuli tihti lahkuda autost
ja otsida varju maastikul. Tee oli täis purustatud autosid
ja laipu.
Nii nihkusin oma kohalt lõpuks eemale ja kui järjekordsel
peatusel küsiti, kas meil on relvad ära antud ja ega
autos pole SS-mehi, silmasid tšehhid mind (olin veel täies
Eesti Diviisi vormis) ning hakkasid autost välja tirima.
Arvasin kohe, milles on põhjus ja püüdsin oma
relva kätte saada, kuid see ei õnnestunud ja olingi
teele pikali maha tõmmatud. Nägin teeserval lamavat
mitut mahalastut ja minuga taheti toimida samuti, kuid üks
lennukite rünnak sundis mahalaskjaid varju otsima. Kasutasin
momenti ja põgenesin. Peagi püüti mind jälle
kinni ja viidi ühte ummiktänavasse koos teiste kinnipüütud
meestega. Meid käsutati näoga vastu majaseina, tahapoole
pandi üles kaks kuulipildujat, millega taheti meid (umbes
70-80 meest) maha lasta, kuid ka seekord pääsesime jooksma
tänu õhurünnakule, mida tšehhid kartsid
kui vanakurat välku. Nii toimus see mitu korda erinevates
kohtades ja pidevalt suureneva meeste arvuga, kuid iga kord päästis
meid õhurünnak. Lõpuks viidi meid (siis oli
mehi juba mõnisada) ühte suurde hoovi, kuhu muide
tuli ka üks keskmise kaliibriga lennukipomm, mis õnneks
ei lõhkenud.
|
Paul Maitla hukati tšehhi
punaste poolt Praha külje all Kolinis. Pildil Paul Maitla
abielu registreerimisel Aino Angerjasega 18.12. 1943. Foto:
maitla-braueri erakogust. |
Melniku
põrgukatla põhjas. Vererulett tšehhi moodi
Õhtul viidi meid ühe suhkruvabriku
hoovile, mis oli puupüsti sõdureid täis, neid
võis seal olla paarkümmend tuhat. Selgus, et olime
Melniku linnas (umbes 30 km Prahast). Meid, umbes 300-400 meest,
paigutati millegipärast eraldi ühte suurde suhkrupeedi
hoidlasse (ca 25x25 m, 3m sügav). Seal pidime liikumatult
lamama ega tohtinud rääkida. Pimedas suutsime siiski
mingil määral eestlastega koonduda ja nagu hiljem selgus,
oli meid umbes 70. Teisel päeval alustasid tšehhid täielikku
veresauna (ma ei mäleta enam, kas esimesel päeval ka
mahalaskmisi toimus).
Mahalaskmine käis nii. Tšehh (laskjad kandsid enamasti
triibulisi vangiriideid) istus üleval augu äärel,
relv käes ja sihtis sinu poole. Nägid, kuidas ta vajutas
irvitades aeglaselt päästikule ja ootasid, millal tuleb
lask. Kuid ei, ta viis relva suudme edasi mõnele teisele,
siis kolmandale, nüüd sinu peale tagasi ja nii ta mängis
irvitades kaua aega, kuni lõpuks kõlas lask ja olenevalt
laskja osavusest ohver kas sai kohe surma või siis elas
veel natuke aega. Nii toimus see kaks päeva järjest,
laibad jäid meie juurde lamama. Kokku lasti maha üle
paarikümne mehe. Närvid olid viimseni pingul, ei teadnud
keegi, kes on järgmine. Mõni läks hulluks, paar
sakslast lõikasid omal þiletiga veenid läbi,
ega ülejäänudki polnud enam inimesed. Kolm päeva
sellises olukorras söömata-joomata kuuma päikese
käes – see oli hullem kui põrgu. Meie proteste
ei pandud üldse tähele.
Lõpuks said siiski eestlane (major Suurkivi 45. Rüg.
suurtükiväe ülem) ja keegi saksa major ühe
tšehhi ohvitseri niikaugele, et ta lubas neid välja
ülemustega läbirääkimisi pidama. Jäime
kõik pingsalt ootama tulemusi – need tulid paari tunni
pärast, kui auku talutati tagasi kaks verist keha. Tuli välja,
et läbirääkimiste asemel oli neid veetud läbi
linna, kus iga tšehh võis neid lüüa ükskõik
mis asjaga niipalju kui soovis. Vähe sellest, üks tšehh
võttis taskust paberilehe, tõmbas selle pooleks,
sülitas kummalegi peale ja pani neile otsaette. Arvasime,
et “märklauaks”, aga ei. Mehed kamandati samm seinast
eemale, käed selja taha ja lükati peaga vastu müüri.
Tehti selgeks, niikaua kui nad jõuavad hoida paberit, saavad
veel elada.
Kohutav oli näha, kui kaks meest seisid oma elu eest, nii
ühel kui teisel jõud täiesti lõpukorral
(ei mäleta enam, mitu tundi see kestis), kui korraga veeres
trepist alla üks vanem vene kapteni pagunitega mees. End
püsti ajades jäi ta segaselt vaatama ja küsis,
mis siin toimub. Major Suurkivi, kes valdas vene keelt, selgitas
talle olukorra, lisades juurde, et ta on eestlane. Nüüd
läks venelane marru ja tahtis näha, kes on julgenud
“meie rahvaga” (s.t eestlasega) selliselt käituda.
Suurkivi näitas näpuga üles, kus istus tšehh
oma püstoliga ja ootas lõppvaatust. Venelane tõmbas
oma nagaani ja tšehhi päästis vaid tema väledus.
Nüüd käskis venelane tuua vett. Mõlemad
kannatajad said juua ja pesta oma veriseid haavu, siis lasti ka
meile tuua vett. Esimesed panged aga tallati meie poolt sodiks,
siis hakkasid tšehhid piitsaga ja venelane relvaga korda
looma, mille tagajärjel sai iga mees paar kamalutäit
vett. Lahkudes ähvardas venelane, et tuleb tagasi ja kui
veel jätkub mahalaskmine, siis ta teeb “uut ja vana”.
Mahalaskmine tõesti peatus, millega tšehhid aga ei
tahtnud sugugi leppida. Ja kui hiljem tuli sinna üks teine
venelane, hakkasid nad sellele kaebama, et siin on kõik
SS-mehed, sõjaroimarid jne ning nõudsid, et meid
kõiki kohe maha lastakse. Venelane selgitas, et sõda
on läbi ja seega ka omavolilisel mahalaskmisel lõpp.
Lõpuks ütles ta tšehhide pealekäimisel:
“Hea küll, näidake mulle üht roimarit!”
Meie hulgas oli ka üks noor (15-16-a) saksa abiteenistuse
poiss, kes oli nähtavasti alles sõja lõpul
saanud raudristi, mida ta tihti salaja taskust välja võttis
ja silitas; see polnud aga jäänud nähtavasti tšehhidel
tähele panemata. Nii näidatigi näpuga sellele poisile
ja nüüd nägime seda ehtsat “kuklalasku”.
Venelane kutsus poisi oma juurde, andis talle vasaku käega
hoobi õla vastu, nii et ohver pöördus kannal
ringi ja siis tulistas talle otse kuklasse, öeldes, et nüüd
on lõpp. Ühtki enam omavoliliselt maha lasta ei tohi.
Kogu aeg käis ka pidev “läbiotsimine”. Ära
võeti kõik, mis omas vähegi väärtust:
kellad, sõrmused, märgid, rahakotid jne. Siis otsiti
veel tätoveeringuid, arvates leidvat SS märke. Huvitav
on see, et kaenla alla ei osanud paljud vaadata. Kahtlased eraldati
teistest augu teise otsa, aga pimenedes segunesid kõik
jälle ära ja hommikul algas eraldamine sõimu
ja peksu saatel uuesti. Ühel leiti rinnalt tätoveeritud
kotkas, see lasti kohe maha. Viimaks, kui kõik olid “puhtaks”
tehtud, tuli keegi “tark” – pani mütsi maha,
võttis oma kella ja ütles: 10 minuti jooksul olgu
mütsis 10 kella. Kui ei ole, lasen 10 meest maha. Meil kõigil
oli teada, kui sõnapidajad nad selles suhtes olid ja nii
kogunes mütsi kellasid, aga 10 sekundit enne lõppu
(ta luges viimaseid sekundeid) puudus veel üks kell. Olin
seni suutnud oma kella peita, aga nüüd 2 sekundit enne
lõppu viskasin ka oma jao “korjanduskarpi”. Mees
võttis mütsi ja lahkus.
Kolmandal päeval hakati väljas olevaid vange ära
viima, need koondati kodukohtade järgi kolonnidesse ja nad
pidid minema koju. Õhtul toodi meid august välja ja
pidime koristama hoovi puhtaks sinna jäetud prahist ja sõnnikust.
Siis viidi meid jõel olevale praamile ja paigutati trümmi.
Luugid pandi kinni ja ootasime pimedas, et nüüd uputatakse
meid ära. Aga ei, olime veel pea kuu aega tšehhide käes
ja käisime varemeid koristamas. 12 tundi päevas tööd,
pidevalt ergutuseks piitsa, süüa saime 200 gr leiba
ja vett. Elasime ära sellest, mida saime juhuslikult armuannina
vene sõjaväe kateldest. Olenes kokast, kes andis kulbiga
“üle küüru”, kes natuke putru katelokki.
Maha lasti mai lõpul siiski veel üks mees. Sellega
näidati meile, mida tehakse sellega, keda leitakse töö
juures istumas. Kõigepealt valiti välja üks mees,
kes pidi piitsahoopide saatel valmis kaevama haua. Siis veel 6
meest, kes istusid ohvrile peale ja hoidsid teda kinni. Nüüd
hakati ohvrit peksma kolmnurksete kõvade kumminuutidega,
kuni kõik liha oli luude küljest lahti. Ohvri appikarjeid
oli õudne kuulata. Siis upitati ta püsti augu äärele
ja lasti sõelapõhjaks. Laskjaid oli mitukümmend.
Mõni päev pärast seda kurba sündmust võtsid
venelased meid üle ja algas jalgsirännak läbi Saksamaa
Zittau laagrisse. Rännak oli valvurite mõnituste ja
kurnatud olukorra tõttu ränk. Päevas saime vaid
peotäie kuivikuid ja päike kõrvetas halastamatult.
Läbides saksa külasid ja linnu, seisid tee ääres
saksa naised, kes püüdsid teateid saada omaste kohta.
Mõnikord püüti meile anda ka midagi süüa
ja juua, aga valvurid takistasid seda, pekstes abiandjad eemale.
Ainult eemalt visates sattus mõni pala kolonni, kus ta
juba õhust haarati.
Vangilaagris olid juba ees kõik need, kes olid olnud Melniku
hoovil, ka üle 30 eestlase, kellega meie muidugi kohe ühinesime.
Neil oli läinud natuke kergemini, sest nad ei saanud tunda
täiel määral tšehhide metsikust, kuna venelased
võtsid nad kohe üle.
Laagris toimus ka üks rahvusvaheline jalgpallivõistlus,
mille organiseeris laagri valve. Sakslaste (arvult 20 000) ja
meie (100) hulgast tuli valida jalgpallimeeskonnad, kes said mõne
päeva turgutamiseks lisaportsu süüa ja läks
lahti. Mehed olid küll rohkem pikali kui püsti, aga
eestlased võitsid ülekaalukalt. Võitjad said
autasuks lisaportsu.
Eksirännak
koju
Augusti lõpul või septembri alguses
tuli käsk eestlased viia sõjavangilaagrist ära
repatrieeritute laagrisse, et saata “kodumaale”. Algas
eksirännak mööda Saksamaad. Meid oli umbes 100
meest. Üheski laagris ei tahetud meid vastu võtta.
Repatrieeritute laagris sellepärast, et olime vormis –
seega sõjaväelased. Sõjavangilaagris sellepärast,
et dokumentide põhjal olime eestlased, s.t “omad”
ja kuulusime repatrieerimisele. Toitsime ennast põldudelt
saadava kartuli ja juurviljaga, mida keetsime suurtes marmelaadipurkides.
Puudus oli soolast. Lõpuks leidsime kuskilt punast soola
(mõeldud loomadele), siis läks asi paremaks. Öösel
magasime, kus juhtus. Nii jõudsime lõpuks ringiga
Neuhammerisse, kus nüüd oli suur vangilaager. Sinna
võeti meid vastu. Neuhammeris olime mõni nädal
ja sealt saadeti meid edasi mõnikümmend km eemal asuvasse
Saagani.
Laagri sisemine võim oli veel sakslaste käes. Neil
oli antifašistidest moodustatud laagri politsei. Ohvitsere
tuli tervitada, mida meie muidugi ei teinud ja sellepärast
tekkisid tõsised kokkupõrked. Meid tembeldati sakslaste
poolt “fašistideks”. Tulemuseks oli see, et antifašistid
otsustasid meid “täisaunas” surnuks kõrvetada.
Üks sakslane teatas meile, et ärge täna sauna minge.
Laagri komandandi korraldusel tehti üldine loendus ja tulemuseks
oli kuskil 80-100 mehe puudujääk. Selgitati välja,
et need antifašistid olid juba oma sakslastest kaaslased,
“fašistid” elusalt ära kõrvetanud.
Tapetute hauad kaevati lahti ja saadi õige vangide arv
kätte.
Novembris saadeti meid Vilno lennuvälja ehitusele. Pärale
jõudes aga osutusime üleliigseteks ja meid saadeti
edasi Meemelisse ning siis koju, Eestisse.
Meie saabumisest anti Valgast teade Tartusse, kus oli võimas
vastuvõtt. Vagunisse loobiti saia ja vorsti. Tallinna jõudsime
õhtul, rahvast oli kogunenud hulgana. Meil oli ka üks
noor lennuväe abiteenistuse poiss nimega Simson. Tema isa
oli Eesti Korpuses polkovnik ja konvoi ülem tegi suured silmad,
kui nägi punaväe polkovnikut kallistamas saksa vormis
poissi.
Järgnes elu tööpataljonis, kust vabanesin 1947.
aasta mais ja tulin koju Pärnusse.
|
|
|
