Kultuur ja Elu 2/2005

Kultuur ja Elu 1/2005

Priius kallis anne, taeva kingitus

tekst: olaf imelik

Artikli autori, Olaf Imeliku, nägemus rukkipea kujulisest Vabadussambast. Vabaduse pilve piirilt alla vaadates oleks näha kunagiste ristirüütlite võimu sümbol Pikk Hermann ja mitte ainult meie ihu, vaid ka hinge vallutada ihanud vene õigeusu katedraal. Autori joonistus.

"Ma ei tea pealinna, millel keskväljaku kõrval oleks selline, lausa fantastiliselt sobiv koht monumendile, nagu seda on Harjumägi Tallinnas!", arvab Olaf Imelik.

Nii parteide poolt tehtud ettepanekutest kui seni ajalehtedes avaldatud arvamustest tundub, et kõigepealt tuleb selgeks teha, millest üldse on jutt: kas mälestussambast vabaduse eest langenutele, sõjas hukkunutele, üllale ideele Vabadus või kõigele kolmele korraga.
Nii või teisiti kehastab see monument meie kõige pühamaid tundeid. Priius on nii kallis anne, selline taeva kingitus, et sellele püstitatud monument peab olema põhjalikult läbimõeldud, kulutustest hoolimata kunstiliselt tipptasemel, pühalikult väärikas, meie mõtteid ülendav, meid ühendav ja igikestvust taotlev. See monument peab meelde tuletama meile endile ja näitama teistele, kui palju me oma priiusest peame. Mingil juhul ei tohi see olla mingeid päevapoliitilisti sihte taotlev, vabaduse mõistet labastav odav, kiiruga püsti aetud ebamääraste tekstidega post.

Vabadussõja monumente, mis ühtlasi olid mälestusmärgid selle asukohast pärit või selle asukohas toimunud lahingus langenutele, oli enne sõda kalmistutele, asulate keskustesse või lahingupaikadesse püstitatud palju (vt M. Strauss jt Vabadussõja mälestusmärgid, Keila 2002). Kuigi meie majanduslik olukord peale Vabadussõda oli tunduvalt kehvem kui praegu, leidus neid tihedalt üle terve vabariigi. Küllap hindas tollane Eesti oma vabadust rohkem ja leinas oma langenuid valusamalt kui praegune. Või oli siis selgem, millele ja kellele monument püstitati? Oli ju vabadusiha vabaduse saavutamisele eelnenud ärkamisajal lausa valusalt suureks paisunud ja kuigi Vabadussõja tulemus sõltus ülemaailmsest situatsioonist ja poliitikutest, poleks me ilma vapra eesti sõdurita rindel oma iseseisvat Eesti Vabariiki mitte mingil juhul saanud. Nii oli vabadus ja temale pühendatud sammas lahutamatu sõdurist, kes selle kätte võitis.
Praegu on olukord ähmasem: langenud langesid rohkem kui pool sajandit tagasi ja aeg kõik haavad parandab... Kes aga langes mille eest, seda on see punane poolsajand kogu aeg soganud ja sogamine jätkub veel praegugi. Lisaks sellele on isegi mõistel vabadus veel omajagu punast taaka küljes.

Peaaegu kõik enne sõda püstitatud meile kallid ausambad suutis punane vallutaja hävitada juba oma võimu algusaastatel. Vähe sellest – ta laskis üles künda ka kõik II Maailmasõjas siinpool rindejoont langenute hauad, kellele veel mälestusmärki püstitada polnud jõutud. Selle eest pikkis ta aga meie maa täis kommunistliku sümboolikaga mälestusmärke punaarmee mundris langenutele. Kuigi võib päris kindel olla, et nende mälestusmärkide all puhkavad eesti poisid punatähte ega sirpi-vasarat oma hauale poleks tahtnud, näitab see sümboolika, kelle ohvriks nad langesid. Selle asemel, et neid, nii elavate kui surnute poolt vihatud sümboleid reostada, paljastame pea, mõeldes neile eesti poistele, keda see sümboolika hukutas ja kes selle mälestusmärgi all puhkavad.
Päris loomulik on aga, et nüüd, kui oleme jälle vabad, taastavad kogukonnad punavõimu poolt hävitatud Vabadussõja monumente ja püstitavad mälestusmärke neile, kes meie kodumaad kaitstes langesid siis, kui punarmee meid jälle ründas. Ei taha me nendele mälestusmärkidele sirbile-vasarale vastukaaluks panna teise võõra armee sümboleid, aga paratamatult on nende langenute mälestus seotud mundriga, milles nad surid ja relvaga, mida nad oma maad kaitstes käes hoidsid.

Ainus enne sõda püstitatud monument kõigile Vabadussõjas langenutele ja ühtlasi Vabadusele oli meie rahvuseepose kangelase Kalevipoja kuju Tartus Emajõe ääres. Punavõim võttis selle maha ja nüüd on see endisel kujul taastatud. Kahjuks ei püstitatud ega taastatud seda sellise jõulise skulptuurgrupina, nagu Adamson seda kavandanud oli, ja seetõttu on ka sellele monumendile siiski jäänud ainult lokaalne tähtsus.
Nüüd on tulnud ettepanekuid ülemaalise memoriaali asukohaks valida punavõimu poolt ehitatud ja pooleli jäänud, lagunev Maarjamäe memoriaal Pirita tee ääres.
Koht on tõesti suurepärane  Eestimaale mere poolt lähenedes kaugelt nähtav, pealinna külje all, looduslikult kaunis kohas ja hästi sobiv mälestajatele nii üksik- kui ühiskülastusteks kui ka pidulikkudeks mälestamisüritusteks. Et punavõim kavatses seda ehitust kasutada millegi muu mälestamiseks, ei muuda seda veel kasutamiskõlbmatuks. Kuigi olen aastakümneid sellest poolikust memoriaalist mööda sõitnud, pole mind kunagi huvitanud, kellele okupant seal midagi kavatses püstitada. Kui ma seda ka teadnud olen, olen selle ammu unustanud. Minu lastel ja lastelastel pole sellest aga enam aimugi, rääkimata järeltulevatest põlvedest. Seda kunstiliselt ümberkujundades oleks ju võimalik anda mõte tee ja mere kohal kõrguvatele koletutele platvormidele, täita need selliste skulptuurgruppidega, mis ei võimalda kaksipidi mõtlemist, kellele see memoriaal on pühendatud. Et selle all on kunagine punaste poolt hävitatud matusepaik, ainult lisab sellele pühadust – memoriaal haaraks kaasa mälestuse nendestki. Ei rüveta seda ka loodavate skulptuuride vahele jääv mälestustahvel vallutajatele – olid ju nemadki sõja ohvrid ja mängukannid oma halastamatute juhtide käes. Teisest küljest vaadates on aga hukkunutest lahutamatu ka tapja...
Nüüd, uuesti saavutatud vabaduse seostamine sõduriga pole enam nii reljeefselt selge, nagu see oli peale Vabadussõda. Kui rääkida meie poistest, kes II Maailmasõjas oma elu kaotasid, siis leidus nende hulgas ju õige vähe neid, kes oma vabal tahtel sõtta läksid. Nii kaugele kui ulatub ajalugu, on vallutaja alati pannud enda eest sõdima vallutatud maa mehi, keelaku seda mistahes konventsioonid.

Nii mobiliseeris-küüditas meie maa okupeerinud venelane kümneid tuhandeid eesti poisse, kellel polnud tema eest kuhugi põgeneda ja kellest rohkem kui pooled ta kaugel Siberis surnuks näljutas-külmutas. Punaarmee mundris langenud eesti sõdurit ei meenuta me kui vabastajat, milline tiitel talle vallutaja poolt külge poogiti, ega ka koos vaenlasega sõdinud vallutajat, vaid leiname teda kui julma vaenlase poolt kahurilihaks kasutatud tapatalle. Vabatahtlikeks tema poolel võitlejateks võime ju pidada ainult käputäit hävituspataljoni kuulujat, kelle olemasolu me meelsamini unustaksime.
Saksa okupant mobiliseeris kõik need, keda veel mobiliseerida andis ja muidugi mitte selleks, et meile vabadust tuua, vaid oma eesmärkide saavutamiseks. Nii palju langes see aga meie eesmärgiga ühte, et hoidis siit eemal vaenlast, kes siin oldud aasta vältel meile selgelt oli näidanud, kes ta on. Sõna otseses tähenduses meie vabaduse eest võitlejateks võime aga nimetada ainult neid saksa armeesse kuulujaid, kes sinna vabatahtlikena läksid sõja alul, et verejanulist bolševikku siit minema kihutada ja sõja lõpus, et ohtliku kurjategija tagasitulekut takistada.
Kõik need veri meie verest ja liha meie lihast ühele ja teisele poole rindejoont sattunud noored mehed olid ju lihtsalt ohvrid ülemaailmsetel tapatalgutel ja meie vabadust taastada neil ei õnnestunud. Seega ei saa meie taas saavutatud vabaduse sümboliks enam olla langenud või pea kohal mõõka keerutav sõdur (vt EPL 27. sept.)

Kellele peab siis püstitatav memoriaal pühendatud olema?
Kui vabadusvõitlejatele, siis tuleb arvestada veel seda, et vabaduse eest ei võidelda mitte ainult rindel, vaid see võitlus toimub väga mitmel tasandil ja milline neist kõige otsustavam on, seda üks memoriaal vaevalt näidata suudab.
Kui aga sõjas hukkunutele, siis tuleb arvestada, et selles sõjas ei hukkutud sugugi ainult rindel kangelaslikult üksteist tappes, vaid ka pommirünnakutes ja mitmel pool mujal, kus tapaloomadeks polnud enam ainult tublid noormehed, vaid naised, lapsed, vanurid ja kõik, kellel eluvaim sees ja mis teele ette jäi.
Seetõttu ei peaks see memoriaal olema mitte ainult otseselt või kaudselt meie vabaduse eest rindel võidelnutele. Mitte ka ainult ühel või teisel pool rindejoont sõjajumalale ohvriks toodud eesti poistele. See memoriaal peab olema kõigile meie II Maailmasõja ohvriks langenud suguvendadele. Ühte või teise mundrisse topitute kõrval väärivad mälestamist samavõrd need, kes võitlesid partisanidena ja metsavendadena. Kuid mitte sugugi vähem ka need, kes said surma pommirünnakutes tagalas, kes uppusid julma vaenlase eest põgenedes paadipõgenikena, kes hukkusid sõja ajal ja peale sõda küüditatutena Siberis või piinati surnuks KGB piinakambrites.
See on memoriaal kõigile neile II Maailmasõja ohvritele, keda me leiname. Kõik need ühel ja teisel viisil hukkunud näitavad meile ja tulevastele põlvedele, mis juhtub, kui võim meie maal ei ole meie endi käes. Seega on kõigil neil hukkunutel osa võitluses meie vabaduse eest ka rahuajal, nüüd ja tulevikus.

Monumentaalse kunstiteose loomine, mille skulptuurgrupid haaraks kõiki neid hukkunuid selliselt, et see ka sajandite pärast tooks vaataja silme ette, mida meie rahvas selles sõjas läbi elas ja kannatama pidi, pakub tohutud võimalused skulptoritele.
Kas maksumaksja raha on mõtet kulutada sellise grandioosse ja muidugi väga kuluka memoriaali püstitamisele? Kas mineviku meenutamise asemel poleks otstarbekam kulutada raha parema tuleviku loomisele?
Tahtmatult tuleb meenutada palju korratud elutõde: rahval, kes minevikku ei mäleta, pole tulevikku. Pidas ju meie vaenlanegi meie rahva hävitamisel ülitähtsaks meie tegeliku mineviku kustutamist meie mälust ja selle asendamist talle kasuliku võltsinguga. Meie maal möllavas tuultepöörises peab see memoriaal meil aitama ununema kippuvat lähiminevikku näha sellisena, nagu see oli. See memoriaal peab meile meelde tuletama, et patriotism pole mitte ainult ilus sõna, vaid et see on meie rahval enesesäilitamiseks möödapääsmatult vajalik omadus. Selline, silme ette toodud mälestus tungib aga palju sügavamalt hinge kui kooliraamatust loetud kirjatäht. Terveks eluks on mul meelde jäänud, kuidas väikese poisikesena ema käekõrval Tartu Krediitkassa pimedas keldris käisin, kus ööd ja päevad (kuni venelaste tulekuni) põrandas helendas suur, alt valgustatud mattklaasist rist nende erainimeste mälestuseks, kes Vabadussõja ajal selles keldris bolševike poolt ettekujutamatu julmusega mõrvati
Ja samuti viiksid ka selle, loodava memoriaali juures käinud poisikesed-plikakesed alatiseks kaasa teadmise oma suguvendadest, kes II Maailmasõjas ja selle järellainetes hukkusid, miks nad hukkusid ja kuidas nad hukkusid. Süveneks ühtekuuluvustunne nendega, kes siis manalasse varisesid ja ka nendega, kellega koos me oma vabal maal elame ja oma vabadust säilitada püüame.

Kuid sellise memoriaali mõju ulatub meist kaugemale. See haarab meie maa kaitsmisele kaasa ka meid uudistama sõitnud ükskõikse võõra. Sellele kaunile ja võimsale memoriaalile ei heida turist pilku mitte ainult möödasõidul läbi autoakna, vaid ta sõidab seda vaatama kui kunstiteost. Kunstiteosel on aga võime panna vaatajat kaasa elama sellele, mida kunstnik on öelda tahtnud. Neid skulptuurgruppe vaadates süveneb võõras tahes-tahtmatult meie probleemidesse. Oma silm on kuningas ja nüüd saab ta palju paremini aru meist, sellest, mida tähendab väikerahva elu suure, võimsa ja julma naabri kõrval ja sellest, kui vajalik on meile vabadus. Iga võõra vaatajaga oleme võitnud omale liitlase, kes viib siit saadud tõdemuse kaasa sinna, kust ta on tulnud. Nii tulevad meie sõjas hukkunud suguvennad meile meie vabaduse säilitamisel veelkord appi

Midagi hoopis muud kui memoriaal hukkunutele, on aga Vabadussammas. Vabadussammas hakkab tähistama Vabadussõja võitu (EPL 12. okt.).
Kahtlematult võlgneme oma vabaduse eest tänu neile, kes selle eest on võidelnud, kes relvaga, kes sõnaga. Aga vale pole ka öelda, et meie priius on taeva kingitus. Tänu taevale õnnestus meil priiks saada ja tänutäheks Vabadussamba püstitamist paljuks pidada küll ei saa. See monument ei pea enam meenutama sõdurit, kindralit ega diplomaati, vaid olema Vabaduse sümbol.

Tavaliselt kasutatavaks vabaduse sümboliks on mõni folkloorist pärit kangelane. Kas ka meie Kalevipoeg, selles võib meie rahvuseepost lugenul ka mõningaid kahtlusi tekkida.
Taasiseseisvumisel otsiti meie vabadusele uusi sümboleid ja leiti selleks sobivaks suitsupääsuke ja rukkilill. Muidugi võib sümboli tähenduse omistada ükskõik millisele kujundile. Parem oleks aga, kui sümbolil mõistega, mida ta sümboliseerib, ka mingi loogiline seos oleks. Nii suitsupääsuke kui ka rukkilill on ilusad ja dekoratiivsel otstarbel kasutatavad ükskõik kus. Kuigi nad meile, põhjamaalastele, on kindlasti sobivamad kui lõvid, pole ka nemad sisuliselt just kõige õnnestunum valik – suitsupääsuke lendab siit minema, kui tal siin külm hakkab – ubi bene, ibi patria, rukkilill on aga ülemaailmselt levinud ilus umbrohi leivavilja põllul.

Ka mõõgaga tavatsetakse Vabadust seostada. Üldreeglina tuleb ju vabadus kätte võidelda ja mõõk on võitluse sümbol. Miks peab aga olema sümboliks vahend, millega eesmärk saavutatakse ja mitte eesmärk ise?
Mille materiaalsega on abstraktne mõiste Vabadus seostunud juba selle mõiste kujunemise algusest alates? Nii kaua, kui eksisteerib paikseks muutunud inimkond, on inimese vabadus tähendanud õigust ise süüa seda, mida ise oled külvanud, lõiganud ja küpsetanud – vabadus on oma leib!
Meie, põhjamaalaste leivavili on rukis. Rukis on vili, mis mäletamatutest aegadest peale on meie maa elanikke toitnud ja on meie olemasoluga lahutamatult seotud. Lainetav, kuldkollane rukkipõld kuulub Eesti talu juurde. Sale ja sihvakas, meie maal aretatud Sangaste rukki kuldkollane pea ei jää ilu poolest maha rukkilillest. See, looduse poolt loodud dekoratiivne kunstiteos, on Vabaduse sümbolina kasutamiseks sobiv nii vormilt kui sisult, nii stiliseeritult kui naturaalselt, nii tasapinnalises kui ruumilises kunstis. Lisaks sellele, et see konkreetne ese annab ennast hästi seostada abstraktse mõistega Vabadus, annab see ka suurepärase võimaluse Vabadust skulptuurselt või arhitektuurselt väljendada. Mis võiks olla veel kaunim, kui sale, kõrgusesse pürgiv, rukkipea kujuline Vabadussammas?

Vabadussamba koht ei ole kaunis linnalähedases kohas, nagu hukkunute memoriaalil. Vabadus  ja nii ka Vabadussammas  on keskpunkt, mille ümber elu keerleb. Vabadussammas peab olema kesklinnas, kus ta alati on silme ees meil endil ja ka kõigil neil, kes meie hulgas elavad või meile külla on sõitnud.
Praeguse Tallinna keskmeks on Vabaduse väljak ja seal on ka koht Vabadussambale. Mitte aga keset platsi, kus kunagi paiknes vallutaja tsaar Peeter I kuju. Ei pea meie Vabaduse sümbol paiknema kesk ilmetut asfalti, liiklejail jalus ja nähtav ainult sellest möödakäijaile.
Ma ei tea pealinna, millel keskväljaku kõrval oleks selline, lausa fantastiliselt sobiv koht monumendile, nagu seda on Harjumägi Tallinnas!
Kuhu monument Harjumäel paigutada, oleneb mõõtmetest, mida sellele monumendile sobivaks peetakse. Kui see oleks umbes sellise suurusega nagu Riia elegantselt sale Vabadussammas, võiks selle koht olla Harjumäe nõlval.
Kuid on ka teine võimalus, kus monument mitte ainult ei tuletaks meile meelde, et oleme vabad, ja võimaldaks monumendile paraadide ajal pärgi panna, vaid millel ühtlasi oleks ka meie Vabadust kaitsva bastioni funktsioon.
Miks mitte võtta eeskuju Ameerika Vabadussambast? Miks mitte püstitada Harjumäe tippu, seal kasvavate vanade pärnade vahele sale, rukkipea kujuline kõrgehitis? Kõrgehitis, mille tipus olevalt vaateplatvormilt avaneks vaade üle maa ja mere, kust Vabaduse pilve piirilt alla vaadates oleks näha kunagiste ristirüütlite võimu sümbol Pikk Hermann, ja mitte ainult meie ihu, vaid ka hinge vallutada ihanud vene õigeusu katedraal?

Kui selline Vabadussammas püstitada, peab see olema mitte ainult selline, mida Tallinnat külastav inimene möödaminnes imetledes vaatab, vaid selline, mida vaatama ta Tallinnasse sõidab! Millised suurepärased võimalused pakuks arhitektidele võtta ehitise välisilme aluseks rukkipea arhitektuur!
Kas see rikuks Tallinna kaunist meresiluetti, kui sellesse tekiks uus tipp? Ega see siluett niigi enam muinasjutulist keskaega ei meenuta. Midagi pole igavene ja kaunitele dekoratiivsetele kirikutornidele on juba lisandunud vaieldavalt kaunite kõrghoonete rägastik. Kas aga tekkiva uue kolmnurga – Pikk Hermann-Vene katedraal-Vabaduse sammas – uus, kõrgeim tipp seda siluetti rikuks või rikastaks, on veel küsimus.
Selline grandioosne ehitus oleks meie ülimalt piiratud majanduslike võimaluste juures liiga kallis? Jumal hoidku – riik ei suuda ühte tornmaja ehitada! Võimalus seda püstitada ei olene mitte rahast, vaid tahtmisest, oleneb sellest, kui kalliks keegi priiust peab.
Kuid selline suurejooneline monument Vabadusele poleks sugugi ainult maksumaksja raha kulutamine, vaid see oleks väga tulutoov investeering. Ja seda mitmes mõttes.
Meie majanduses peetakse üheks oluliseks tuluallikaks turismi. Turiste võlub meie keskaegne vanalinn, meie kaunis loodus ja mingil määral ka meie ise. Milliseks magnetiks võiks aga olla selline unikaalne kunstiteos, pilvelõhkujate ja vabadussammaste armaadas seniolematu, kogu linna valitsev Vabadussammas-torn-pilvelõhkuja-rukkipea!
Endastmõistetavalt oleksid selle Vabadussamba üdiks tema paljudel korrustel paiknevad muuseumid, kunstigaleriid, muusikasaalid, ajaviite- ja puhkeruumid. Nendest tulenev kasum poleks aga kaugeltki ainult majandusnäitajatega hinnatav.

Kõik neile korrustele paigutatu annaks külastajale ülevaate Eestist ja eestlastest kaugete aegade hämarusest kuni tänapäevani välja. Külastaja leiaks sealt kõike, mis teda huvitab – ajalugu, kultuur, loodus. Olulisem on aga et see, mis ta sealt leiab, hakkab teda huvitama. See on maksev nii lõbusõidu turistide, meid külastavate poliitikute kui ka meie endi suhtes. Selline Vabadussammas-muuseum võtaks ära vajaduse Europarlamendi ja Euoopa Nõukogu auditooriumites ja kuluaarides tüütuseni selgitada, kes me oleme, miks me peame oma vabadust kalliks ja miks me ei saa nõus olla sellega, kui keegi jälle meie arvel Venemaale silmi teeb. Kas poleks siin käinud Europarlamendi presidendile sellise Vabadussamba külastus jätnud Eestist sügavama mulje kui vastuvõtt Kadriorus ja jutuajamine meie presidendiga? Võib olla veendunud, et kui ta peale meid ja meie maad tutvustavaid korruseid oleks näinud keldrikorrusel paiknevat okupatsioonimuuseumi, oleks ta tulevikus oma deklaratiivsete lausetega europarlamendi üllate põhimõtete kõigis euroriikides ühtemoodi rakendamisest ettevaatlikum.
Selline Vabadussammas-muuseum aitab võõrale selgitada, mida tähendab vabadus siin, Euroopa Liidu idapiiril. Kuid sama palju või veelgi rohkem, on sellisesse meeliköitvasse Rukkipeasse istutatud minevik-olevik oluline meile endale.

Igasuguste mõttetute või tendentslike rahvaküsitluste asemel võiks ju korraldada küsitluse selgitamaks, kui palju meie rahvas iseendast teab ja kui paljud on neis üle maa hajutatud muuseumites käinud.
Kui kõik meie maa ja rahvaga seonduv oleks koondatud Vabadussambasse, ehitusse, mis juba ise äratab uhkust ja kutsub ennast vaatama, kaotaks selline küsitlus mõtte. Emotsioon on see, mis sütitab huvi ja aktiveerib mõistuse! Lapsed, kes on kooliekskursiooniga toodud vaatama seda uhkustäratavat, võimast, rukkipeakujulist obeliski-kõrgehitust-Vabadussammast ja sellesse paigutatud ahvatlevalt kirjut teadmiste varasalve, viivad kaasa unustamatu elamuse. Sellest jäänud jälg määrab mõtteviisi kogu eluks. Meie riigikaitsele on see kindlamaks aluseks kui mõni rahvusvaheline leping ükskõik kui vägeva organisatsiooniga.

Harjumäe maaaluse Rootsi ja Ingeri bastioni kõrval oleks see taeva poole sirutuv rukkipea Eesti bastioniks! Kui sellist, meid nii väljast kui seest kaitsvat bastioni ei hakata püstitama kohe, siis jääbki see püstitamata. Võib-olla aga ka vabadus püsimata.