Kultuur ja Elu 2/2005

Kultuur ja Elu 1/2005

Omandireformi konnasilmadel

tekst: k&e

Kirgi kütvad omandi- ja maa-reformi probleemid on kätketud seadusesse, millega püüti Vahva Rätsepa kombel lahendada kõik probleemid ühe hoobiga ning jäeti kõik tekkivad kulud inimeste kanda. Riik pesi käed puhtaks. Eesmärk oli teadlik rahva lõhestamine ja tülli ajamine, sest teadagi on sogasest veest kergem suurt kala püüda.

Kirgi kütvad omandi- ja maa-reformi probleemid on kätketud seadusesse, millega püüti Vahva Rätsepa kombel lahendada kõik probleemid ühe hoobiga ning jäeti kõik tekkivad kulud inimeste kanda. Riik pesi käed puhtaks. Eesmärk oli teadlik rahva lõhestamine ja tülli ajamine, sest teadagi on sogasest veest kergem suurt kala püüda. Paraku, nagu võime järeldada raportist “Omandireform ja omandireformi läbiviimine Eesti Vabariigis aastatel 1991-2004”, on valitsusstruktuuride poolt sihilikult tehtud korruptiivsetest otsustest ning nende õigustamisest saamas rahvusvaheline poliitiline relv Eesti Vabariigi vastu.
Oma raamatus “Kõik on võrdsed, aga mõned on võrdsemad” tõdeb akadeemik Anto Raukas, et poliitilise kanapimeduse ja tööalase saamatuse jäägitu toetamine on justiitsministeeriumi juhtkonna üheks meelistegevuseks.
Kahjuks ei ole kõigil inimestel jõudu, visadust, raha, teadmisi ega oskusi end õiglastes nõudmistes kaitsta. Kodanike turvalisus on Eestis puudulik. Nende põhiseaduslikud õigused ei ole kaitstud, isamaalisus hääbub, rahulolematus suureneb ja omandi- ning maareform venib. Ametnike võim ja vastutamatus ei ole kunagi olnud nii suur kui praegu, kus nad võivad karistamatult petta, lollitada ja mõnitada ning teenida nii omanike ja üürnike arvel.
Õigusriigist ei ole siinkohal mõtet rääkida.

Kuidas sai omandireformist ebaseadusliku vara hankimise ja valijate tootmise vahend?

Et küsimusele vastust saada, tuletame Anton Raukase raamatu “Kõik on võrdsed, aga mõned on võrdsemad” abil lühidalt meelde Omandireformi aluste seaduse sünnilugu.
Tänini pidevalt muudetava “Omandireformi aluste seaduse” lõppteksti koostas 25. aprilli 1991 Ülemnõukogu otsusega moodustatud ajutine komisjon omandi- ja maareformi küsimustes, mida juhtis justiitsminister Paul Varul. Komisjoni kuulusid üheksa Ülemnõukogu liiget, kaksteist kõrget valitsusametnikku, valitsuse poolt esitatud inimesed ja keskpanga president, kes üritasid ühe sõõmuga lahendada erastamist, tagastamist, kompenseerimist, munitsipaliseerimist, valdaja ja vara saaja suhteid, määrata pärijate ringi ja pärimise korda jms. Seda Paul Varuli poolt kokkukeeratud rosoljet, mis võeti vastu igasuguse õigusliku ekspertiisita ja mida pole valitsuses enne vastuvõtmist arutatud, jagub meil veel aastakümneteks helpida! On ju ammu tuntud tõde, et kui miski on universaalne, siis ei kõlba see millekski. Sellest ORASe nimelisest pudrust võitsid mitte omanikud ega üürnikud., vaid ainult need jõud, kes pole küsimuse õiglasest lahendamisest huvitatud ja töötavad omandireformile vastu.
Kuidas muidu on võimalik, et Riigikogu poolt 13.03.1996 Euroopa inimõiguste konventsiooni ratifitseerimisel tehtud ajutist reservatsiooni, et “reformiseadusi puudutavates küsimustes ei võta Eesti Vabariik enesele kohustust juhinduda rahvusvahelisest õigusest” pole siiani tühistatud?
See reservatsioon, millega on Eesti kodanikelt võetud õigus pöörduda oma õiguste kaitseks rahvusvahelisse kohtusse ja nad on jäetud seeläbi kohalike võimukandjate voli alla, on vastuolus nii meie oma Põhiseadusega kui ka Euroopa reeglistikuga. Kuid ei ole mõtet süüdistada toimunus abstraktselt riiki ega demokraatiat, sest kõik algab ikkagi inimestest endist. Aga mida tahtagi, kui akadeemik Raukase sõnul on praktiliselt kõik justiitsminister Varuli poolt juhitud keskkomisjoni otsused õigustühised oma tegevust reguleeriva põhimääruse ja seaduste eiramise tõttu. Mitte ühelgi komisjoni liikmel ei tulnud kordagi pähe läbi lugeda oma tööd reguleerivat juhendit. Komisjoni protokollid ja otsused on tema hinnangul vormistatud primitiivselt ja koosoleku läbiviimise, otsuse vastuvõtmise ning protokollimise üldtuntud reegleid eirates. Otsused vormistati süvenemata, tunnistajaid ja avaldajat ära kuulamata ning dokumente korralikult läbi lugemata. Kui aga nii talitas juba keskkomisjon, mida tahta siis vastavatest linna- või maakomisjonidest? Seal tegid olukorra veel hullemaks nende komisjonide liikmete madalad juriidilised teadmised, keskkomisjoni poolt saadetud valed ja seadustega vastuolus olevad suunised ning mitte tõsine suhtumine oma töösse.
Tulemuseks oli, nagu tõdetakse ka eelmainitud raportis omandireformi läbiviimise kohta Eestis, mille on aprillis 2004 koostanud Demokraatiavastaste Kuritegude Menetlemise Ekspertkomisjon, Euroopa Kodanike Kaitse Instituut Eestis, Riigivastaste Kuritegude Menetlemise Ekspertgrupp, et omandireformi rakendamise käigus tõsteti aastatel 1991-2004 ebaseadusliku materiaalse omandi hankimine ja kinnistamine kõrgemale kehtivast seadusandlusest ja inimesest kui subjektist vaatamata sellele, et inimesel on siseriiklikest ja rahvusvahelistest seadustest lähtuvalt õigus kodule ja selle puutumatusele.
Raport tõdeb, et omandireformi elluviimisel on rikutud Eesti Vabariigi Põhiseaduse kolme printsiipi: õiguskindluse, õiguspärase ootuse ja võrdse kohtlemise printsiipi.
Pole midagi imestada, et nii saigi ORAS-st ebaseadusliku rikastumise ning valijate tootmise vahend.

------ Omandireformi läbiviimist käsitlev raport on täielikult maha vaikitud. See vaikus tähendab, et kõik raportis toodud väited vastavad tõele." Raportis tehtud kokkuvõttest saame muuhulgas teada: ca 80 000 ebaseaduslikult kodust ilma jäänud või jäämas perekonda üle 250 milj euro väärtuses kinnisvara on sattunud ebaseaduslikku omandisse üle 65 milj euro on ebaseaduslikult välja makstud erastamisväärtpabereid kinnisvara ja aktsiate eest

Lörriläinud omandireformi tagajärjed

Raportis tehtud kokkuvõttest omandireformiga kaasnenu kohta loeme, et tulemuseks on ca 80 000 ebaseaduslikult kodust ilma jäänud või jäämas perekonda. Üle kaheksasaja viiekümne miljoni euro väärtuses kinnisvara on sattunud ebaseaduslikku omandisse. Üle kuuekümne viie miljoni euro on ebaseaduslikult välja makstud erastamisväärtpabereid kinnisvara ja aktsiate eest. Ligi ühesaja kolmekümne miljoni euro eest on Eestis elavate elanike arvel ehitatud või ehitamisel olevat elamispinda sundüürnikele, kusjuures samas pole riigi poolt maksudena kogutud sihtotstarbelisi vahendeid elamumajanduse väljaarendamiseks kasutatud. Kuhu või kelle taskusse see raha rakendati, teab vaid tuul. Moodustati Õigusvastaselt Võõrandatud Vara Tagastamise Komisjonid kohtute õigustes, millega rikuti EV Põhiseadust, sest sellega loodi kohtutele paralleelsüsteem.
Massiliselt on toime pandud ebaseaduslikke tagastamisi ja erastamisi. Arvukalt on toime pandud kohtukuritegusid, kinnistades ebaseadulikult tagastatud vara ebaseaduslikku omandisse. Üheski Euroopa riigis pole seni veel loodud pretsedenti, kus välja petetud kinnisvara oleks jäädavalt varga omandisse jäänud. Eesti kavatseb selles vallas olla ilmselt pioneer, sest ükski riigiinstitutsioon pole kas tahtnud või suutnud reageerida, et pöörata kuritegelik ebaseaduslik olukord seaduse kohaseks. Linnavalitsuste põhimäärused kohustavad linnavalitsusi tühistama ebaseaduslikud otsused ja korraldused nende ilmnemisel. Üldjuhul pole seda siiski tehtud. Toimitud on vaid kohtuotsuse ajendil. Ning kohtuotsus ei takista omavalitsustel olemast järjepidevalt rumalad ning tegemast teadlikult uusi samasuguseid tehinguid.
Veelgi enam, õigusvastaseks kuulutatud otsused ei too akti andnud haldusorganile kaasa kohustust tunnistada nimetatud akt kehtetuks, sest haldusakti kehtivus ja õiguspärasus olevat erinevad mõisted. Ja kui kohus haldusorganit otseselt akti tühistama ei kohusta, siis ei ole vabariigis sellist järelevalveorganit, mis omavalitsust seda tegema paneks. Riigi poolt põhjustatud ebaseaduslikkuse eest on võimalik nõuda kohtu kaudu ka kompensatsiooni, kuid juba kohtu hammasrattad läbinud inimesed lihtsalt enam ei jaksa, sest taotletavalt summalt tuleb tasuda ka 3% riigilõivu. Ja kogu ring algab otsast peale.
Arvukate ühesuguste baasandmetega, kuid üksteisega risti vastukäivate kohtulahendite olemasolu nii Haldus-, Ringkonna- kui Riigikohtus on tõendus sellest, et lisaks kõigele eeltoodule on toiminud täielik kohtusuva.

Tagastati maa, mis “üle” jäi

Omandireformi üks oluline osa on maareform, mille teostamisel on Eesti Õigusjärgsete Omanike Liidu hinnangul eiratud seadustatud aluseid. Hilisemad seadusandlikud muudatused rikuvad õigustatud isikute õiguspärast ootust, kusjuures muudatused teenivad üha ulatuslikumalt maa suvalist ümberjagamist kohalike elanike ja äriühingute kasuks. Õigusjärgsete omanike põhjendatud ettepanekuid ja taotlusi on täielikult ignoreeritud ning asjakohased riigiametnikud on vältinud ka sisulist mõttevahetust. Kuna reformi läbiviijaks on olnud kohalike elanike huvisid kaitsev kohalik omavalitsus, on tegelik maade tagastamine ja erastamine toimunud põhimõttel “kes ees, see mees” ja “mis erastamisest, munitsipaliseerimisest või riigistamisest üle jääb” ehk parem osa on jäetud tagastamata ja tagastatuga pole enam suuremat peale hakata. Seda on võimaldanud reformi eesmärgiga teravas vastuolus olev, elamute juurde hoonete teenindamiseks vajalikust maast tunduvalt suurema, kuni 50 ha maa erastamine erastaja omal äranägemisel, s.h kuni 20 ha õigusjärgse omaniku poolt tagasi taotletud maast. Ühtlasi on tegelike võimaluste (ka maa väärtuse) poolest elamute omanikest erastajad seatud väga ebavõrdsesse olukorda. Maareformi teostamine on teravas vastuolus maa üldise otstarbeka kasutamisega, kuna planeeringuta ja üksiktükkide haaval maa erastamine ei võimalda efektiivset maakorraldust. Eesti Õigusjärgsete Omanike Liit on talunud olukorda üksnes teadmises, et ostueesõigusega erastamata maad kuuluvad õigusjärgsetele omanikele asendusmaana piiratud enampakkumisel.

Eelmainitud raportis aga ongi toodud ebaseadusliku maa erastamise skeem just ostueesõigusega maa puhul:

1. maa erastamise ostueesõigusega isikud esitavad nõuetekohase avalduse omavalitsusüksusele;
2. omavalitsusüksus annab välja tõendi, et maadele pole laekunud tähtaegselt tagastamistaotlust või kinnitab nimekirja maadest, mis on saadaval erastamiseks;
3. omavalitsusüksus “joonistab” krundilt välja tüki, mida siis “tagastab” või laseb erastada “oma inimestel” (nt volikogu liikmetel);
4. nõuetekohase avalduse esitanud isikud esitavad kaebuse esimese astme kohtusse, kus see jäetakse rahuldamata. Teise astme kohus jätab samuti apellatsioonikaebuse rahuldamata. Riigikohus lükkab kassatsioonikaebuse läbivaatamata kujul tagasi, s.t ei anna menetlusluba.

Omandireform on alles ees

Eesti Õigusjärgsete omanike Liidu juhatuse liikme ja õigusnõuniku Peeter Ploompuu hinnangul on omandireformi konnasilm esiteks selles, et omanike ring aeti liiga suureks.
Teine konnasilm on see, et riik delegeeris vara tagastamise kohalikele omavalitsustele. Kui riik oleks võtnud selle enda kanda, oleks reform ammu lõppenud. Kuid omavalitsustes põrkuvad erinevad huvid. Näiteks on kodanik esitanud tagastamistaotluse, kuid seal majas on sees mingi ettevõte ja tagastamine venis lõpmatuseni või leitakse mingid otsitud põhjused, et mitte tagastada. Vastavalt eksperdi otsusele, kes märkis vara säilivuseks kas 49% või 51%, otsustati võib-olla miljoneid maksva maja saatus. Kui 51% oli ümber ehitatud, siis kuni aastani 1997 kehtinud korra järele omanik seda enam tagasi ei saanud. Kuid joonistada mõni protsent siia-sinna polnud eksperdile mingi küsimus.
Ent kolmas ja kõige hullem konnasilm omandireformi puhul on Ploompuu sõnul eesti rahva omavahel tülli ajamine. Probleemide probleemiks on tema arvates see, kui 1994. aastal lahkus vene sõjavägi ja vabanesid tuhanded riigile kuuluvad korterid, mis maha parseldati, kuid mis oleks tulnud anda üürnikele ja lubada need erastada. Sellele lisab ta veel Hüvitusfondi temaatika. Hüvitusfond loodi ju selleks, et aidata inimestel kortereid muretseda. Siia ongi omanike-üürnike probleemid maetud. Tuhanded korterid kadusid, rahad haihtusid ja nüüd on riik hädas: mida teha? Ei saa omanikele kanna peale astuda, üürnikke ka ei saa ahistada. Üüri piirmäärade kaotamise seadust nimetab Ploompuu omanikelt auru väljalaskmise seaduseks. Miks? Sest võlaõigusseadus jäeti jõusse, mille kohaselt saab üüri muuta üksnes kooskõlastatult üürnikuga. Nii et sisuliselt jäi kõik samaks, omaniku jaoks midagi lihtsamaks ei läinud. Ja et vahekord on üürnike kasuks, iga omaniku kohta tuleb umbes 8 üürnikku, siis on ka selge, miks riik ja ametnikud neid rohkem toetavad.
Eeltoodu põhjal pole midagi imestada, et omandireformi läbiviimist käsitlev raport on täielikult maha vaikitud. See vaikus tähendab, et kõik raportis toodud väited vastavad tõele. Raporti ühe koostaja, Euroopa Kodanike Kaitse Instituut Eestis liikme, majandusmagistri Marika Katarina Arendia Elita von Wolsky sõnul seisab Eesti Vabariigis tõeline omandireform alles ees. Olgu kohe öeldud, et pr Arendia Elita von Wolsky ei ole kuulunud NLKP-sse ega ühessegi repressiivorganisse. Algul vaatas ta toimuvat kõrvalt, kuid ühel hetkel hakkas toimuv ka teda isiklikult puudutama ja siis ei saanud enam kõrvaltvaatajaks jääda ning lihtsalt tuli teemasse süveneda. Tänaseks on ta läbi töötanud tohutul hulgal arhiivimaterjale ning nii kohalikud kui rahvusvahelised seadused. Selle valguses võib öelda, et omandireformiga on ellu viidud inimsusevastane kuritegu, eirates Euroopas kehtivaid demokraatlikke õigusi.

Küsimus suurele ringile: kuidas selline seadusetus, millega on loodud võimas rahvusvaheline poliitiline relv Eesti Vabariigi vastu, on üldse võimalikuks saanud?

* * *

Sundüürnik Elve-Viiu Klement: “Nendeni ei jõua, mida nad on teinud”

Tartus elav pr Klement (sünd. Ahas) soovib sundüürniku seisusest välja rabeleda, kuid peab veel 15 aastat tasuma linnavalitsusele laenu koos intressiga 6%. Linn teenib 100 000 kroonise laenu eest tema pealt lisaks 45 750 krooni. Hiljuti tehti otsus vähendada intressi 2% võrra, kuid ümberarvestamine läheb linnaametniku sõnul maksma ligi 1000 krooni. Et linn andis korteri ostuks laenu, siis muid omavalitsuse poolseid toetusi, s.h kolimisrahasid pole ette nähtud. Eelmine korter Tähtveres hinnati ligi poolele miljonile kroonile. Uue ühetoalise korteri eest Veerikul karpmajas maksis Elve-Viiu korterivaldajale 300 000 krooni, kusjuures tema oma osalus oli 200 000 krooni.

Elve-Viiu Klement ei tauni omandireformi vajalikkust ja omaniku õigust tervikvarale, kuid tema sõnul tehti ta kerjuseks ning tema hinnangul riik ja omavalitsused röövivad avalikult nii omanikke kui sundüürnikke. Selles seaduseloomes, kus juhinduti kommunistlikust põhimõttest ära võtta, minema kihutada, ühtedelt rekvireerida, teistele anda, ei ole tema meelest võimalik tabada ei õiglust, loogikat ega eetikat.
Oma kirjas kirjutab Elve-Viiu Klement: “14 aastat on nii omanik, kes oma kodu ikka veel ootab, kui ka sundüürnik tunnetanud kuulates Eesti Vabariigi juhtfiguuride meelistiraadi inglastelt – mu kodu on mu kindlus – lajatavat piitsahoobina vastu palet ja südant. Omandireformi loojatel nappis oidu näha nõukogulikule analoogiale põhineva situatsiooni toimimist Eesti Vabariigis. Vähimagi aluseta tehti sundüürnikest riigivaenlased, soovimata otsida toimivaid ausaid lahendusi nii kodu tagasi taotlevale omanikule kui ka kodust aetule. Riigipoolne teadlik venitamistaktika on viinud kiirendatud kombel silmapiiri taha nii omanikke kui sundüürnikke.

Eesti Vabariik on üsna sadistlikul kombel pannud mind taas läbi elama aastaid 1944-1991. Perekonnanimi AHAS ja sellega seonduv tähendas Nõo valla nõukogulikele vallajuhtidele võimalust võtta mu isakodust kogu varast suurema osa kahele uusmaasaajale. Võeti kõik, mis neile meeldis. Vissi külas olime ainsad, keda see hullus tabas. Järgnevate aastakümnete jooksul istutati meie maale üle 300 suvilakrundi, teiste talude maad ja metsad jäid puutumata. Ka meil võinuks nüüdseks olla kümneid hektareid metsanoorendikke ja rahu. Tõepoolest olime vene vaenlased, nii meid ka ENSV kohtles. Kuid kas peab meid nii kohtlema ka Eesti Vabariik?
7 aastat taotlesin võimalust saada linnalt toetust, alustada tuli Ühispangast EVP arve vahetamisest kroonideks. Panga laenuosakonna juhataja ütles, et 1997 on juba riigipoolne kate kasutatud, tulge 1998 alul. Siis teatati, et tulge sügisel. Sügisel teatati, et meil niigi järjekorras rohkem kui riigieraldist. Mind järjekorda ei registreeritud. Tartu abilinnapea J. Kõre, pärast V. Shokman teatasid, et tagastamatuid summasid ei ole ette nähtud. 2000. aastal jäin pensionile ja väljakolimine muutus ülejõu käivate kulutuste tõttu möödapääsmatuks. Ainus võimalus oli kraam välja kolida oma Vissi külas elava poja juurde. 15.03.04 Postimehes ilmunud artikli heasoovlikud koostajad ei osanud arvatagi, kui palju see aitas mind mööbli, raamatute jne realiseerimisel. Olen neile väga palju tänu võlgu. Ka Riho ja Kadri Leppojale, kes viisid headesse kätesse me pühama vara – ema venna Juhan Torki klaveri. Aga sellest kõigest jäi ikka väheks.

Hr Meelis Atonen plaksutas käsi – kinnisvarahinnad on kõvasti tõusnud, turg on käivitunud! Tundsin seda iga hingetõmbega, mida tähendab 300 000 krooni kokku ajamine, kui kõik on müüdud, pensioni tõus sellel aastal heal juhul 130-150 kr.
15 järgnevat aastat maksan linnale tagasi laenu ja intresse. Pärast kümne aasta möödumist loodetavasti kustutatakse 40 000. kr. “
Oma kirja lõpetab Elve-Viiu Klement Jüri Üdi luuleridadega: “Ma ei jõua kõike / siin ilma peal.”