Kultuur ja Elu - kultuuriajakiri

Kultuur ja Elu 2/2005

Kultuur ja Elu 1/2005

Piirileppe vastane meeleavaldus Toompeal. Foto Erwin Pari.

Miks vajame rahvusvahelist Nürnberg II?

tekst: Jüri Vaidla
Petserimaa Koostöökoja liige

85 aastat on Tartu rahu olnud Eesti riigi alusmüüriks ja nüüd kavatsetakse ta kommunistide poolt ära lõhkuda. 18. mail sõlmitud Eesti-Vene piirilepingu valgusel analüüsib Petserimaa Koostöökoja liige Jüri Vaidla Eestis valitseva Kiskjate ja Loojate mentaalse vastasseisu põhjuseid ning küsib, kas tahtsime tagasi nõukogudeaegset totalitaarset riiklikku rezhiimi?

Inimese maailmavaatest oleneb kogu inimese elutegevus. Iga hetk, iga otsustamine oleneb maailmavaatelisest alusest. Milline see on, see on põhiküsimus, sest sellest tuleneb eluprobleemidele vastus.
Milline peaks olema ministri maailmavaade, et otsused oleks Eesti riigi elu edendavad, õiged, õiglased?

Kiskjad versus Loojad

Inimene võib olla Looja, eluenergia juurdetooja, ent ta võib olla ka Kiskja, lammutaja, eluenergia vähendaja. Inimese valida on, millist teed ta käib, millise maailmavaate järgi ta oma eluprobleeme lahendab. Vanem põlvkond on kohustatud nooremale põlvkonnale kätte näitama õige tee ja kaasa andma eelnevate põlvkondade poolt kogutud teadmised eluprobleemidest jagu saamiseks, elu, eestluse, Eesti riigi jätkumiseks.
Neid inimesi, kel on kalduvus lahendada eluprobleeme materialistliku maailmavaate kaudu, huvitab hetkekasu, sest võitjate üle kohut ei mõisteta. Nad ei tunne teise inimese valu ja suruvad maha ka omad emotsioonid. Ausus, õiglus, ligimesearmastus on nende jaoks rumalate, eluvõõraste inimeste väljamõeldis, mis midagi ei maksa. Konkurents viib elu edasi, tugevamad jäävad, nõrgemad peavadki surema. Nende käitumine on väga sarnane kiskjate omale. Seda on paljud inimesed oma elus ka tunnetanud ja näinud juhtumeid, kus inimene muutub nagu loomaks, kaotab oma sõnades ja tegudes inimlikud normid. Loomariigi reeglite järgi käituvad inimesed on Kiskjad.
Kristliku maailmavaatega inimesele on põlvest-põlve esikohal vaimsus, ausus, õiglus, koostöösoov ja ligimesearmastus. Raha on maksevahend, ta ei tohi saada kunagi valitsevaks inimese üle. Kõik ei ole müüdav-ostetav, osa asju on ka pühad, puutumatud. Oma kodu, esivanemad, nende elukombed, oma riik on sügava austuse sees. Nende reeglite järgi käituvad inimesed on Loojad.

“Murrame läbi!”

Praegune olukord on pannud rahva mõtlema ja mõtelda on meil tõesti vaja, sest Eesti riik järjest nõrgeneb kodaniku jaoks. Kodanik ja riik ei ole enam koostööpartnerid, kes üksteist toetavad ja kaitsevad, riigivalitsemise süsteem on kujundatud kodanikku orjastavaks. Meie riigimudel on sarnane mõisavalitsemisele või aktsiaseltsile ja on selgeid märke, et tulevikus tahetakse Eesti riigilt ära võtta ka mõisaomaniku staatus ja panna Eesti riigivõim kupja ülesandeid täitma kodaniku kui pärisorja üle. Eesti soost kupjaks trügijaid on küllaga, sest neil on esikohal raha, mitte riigi iseseisvus ja kaaskodanike heaolu.
Res Publica valimisloosung “Vali kord” annab mõista, et need, kes seni on olnud võimul, on loonud Eesti riigis kaose. Kogu looduses aga valitseb kindel kord. Kui inimene oma elureeglid viib kooskõlla looduses valitseva korraga, siis ta säilitab elukeskkonna ja ka iseenda. Eesti riigis on moraalne kaos ja see tingib ahelreaktsioonina ebaeetilise käitumise ja massilise peataoleku. “Murrame läbi!” – kas murrame välja vanast materialistliku-kommunistliku maailmakäsitlusega kaetud vaimupimedusest? Kui nii, siis on üleskutse õige.
Materialistliku maailmavaatega inimesed on trüginud riigijuhtimise juurde Eesti riigi taasiseseisvuse algaastatest peale ja tegutsevad oma kiskjalikule olemusele vastavalt nagu NSVL-s, kus avalikult kristlikku maailmavaadet põlati. Kristliku maailmavaatega inimesele on sellised eluprobleemide lahendamise võtted vastuvõtmatud ja sellepärast on tekkinudki kaks Eestit. Juudaslik käitumine ja kristlik käitumine – need on täiesti eri teed. Siit algab lõhe meie vahel. Aususe hülgamisega inimene lõppkokkuvõttes hukutab enda ja toob teistele kannatusi. Kui riigiametnik valetab, siis kannatab kogu riik.
Nõukogude aja pärandina oleme saanud kaasa seaduse mitteaustamise. Isiklik ja oma kamba kasu on jätkuvalt esmaseks prioriteediks. Eesti riigisüsteem kujundati vahendiks selle eesmärgi saavutamisel, rahvas lükati sulase seisusse, keda rahamaaniasse haigestunud poliitik petab järjekordsete lubadustega. Riigisüsteemi ladvik on loonud endale priviligeeritud seisundi ja vabastanud end seaduste abil ka vastutusest olukorra eest riigis. Sihilikult vaeseks kooritud ja segadusse aetud rahvas on võimetu olukorda muutma. Loomakarja valitsemismudeli järgi ülesehitatud riigis elab ladvik kommunismis, ülihästi, ent mida võimupüramiidi tipust allapoole, seda viletsamaks riigikodaniku olukord läheb.
Totalitaarse riigivõimu saab luua ka väiksel Eestimaal, mitte ainult suurel Venemaal ja varjata riigisüsteemi tegelikku olemust rohkete demokraatia loosungitega. Kas sellist riiki me tahtsime? Kas tahtsime tagasi nõukogudeaegset totalitaarset riiklikku reþiimi, ikka samade kiidulauludega suurtest edusammudest ja korduvate pettelubadustega? Eesti Kongressi üritustel, Lauluväljakul ja Balti Ketis oli meie unistus sama, mis sajandeid on olnud meie esivanematel, mille eest võideldi, kannatati ja paljud andsid oma elu Vabadussõjas, Teises Maailmasõjas – Oma Eesti Riik. Oma Eesti Riik, kes kaitseb oma Kodanikku, ei lase teda nuiadega peksta ei saksa ega vene kubjastel – ega oleks lubanud peksta Lihulas, ka Eesti kupjal. Unistasime Oma Eesti Riigist, kes ei hülga oma maad ja rahvast, nagu tehti Petserimaa ja tema põlisasukate setodega.
Seda Eesti Vabariigi okupatsiooniaja ühte kuritegu – Eesti riigiterritooriumi muutmist tahavad tänapäeval sama maailmavaatega Eesti- ja Venemaa antikristlased kuulutada õigeks teoks uue piirilepingu sõlmimisega ja tõmmata sellesse avantüüri ka Euroopa riigid. See on stalinistide eesmärkide ja Eesti riigi amputeerimise lõpuleviimine. Rüütli-Jeltsini piirivariant oleks olnud kompromiss möödunu ja tänapäeva vahel, aga et see julgelt välja öelda, peaks president olema see Arnold Rüütel, kes ta oli koos rahvaga Toompeal üheksakümnendatel aastatel.

Uus piirilepe teenib kommunistide huve

Analüüsides kujunenud olukorda tuleb selgelt välja, et uut piirilepingut peavad vajalikuks materialistliku maailmavaatega inimesed. Materialistid-kommunistid aitasid Eesti Vabariiki okupeerida, elasid hästi okupatsiooni ajal ja neile kaasinimeste küüditamine Siberisse, vangistamine, piinamine ei lähe südamesse, vaid seda võetakse kui ajaloolist paratamatust. Nende jaoks ei maksa ausus, õiglus nii oma ligimese kui oma riigi suhtes midagi, maksab raha.
Tallinna Õigusinstituudi rektor saatis lõpetajaid ellu sõnadega: “Tehke õiglast õigust!” Õiglast õigust, õiglasi seadusi, õiglaselt käituda saab inimene siis, kui ta püüab elada kristliku maailmavaate järgi. Selle alusel jääb kuritegu alati kuriteoks, olenemata sellest, kui palju aega mööda on läinud. Põhjendamine ajaloolise paratamatusega on vägivalla õigustamine ja õiglustunde tõrjumine, enesele ja teistele pettepõhjenduste väljamõtlemine.
Materialistliku maailmavaate alusel loodud seadused ei lähtu õiglustundest, vaid kasuvaistust ja nende järgi elades kujuneb petmiste ja vägivalla lõputu ahel. Loomalik inimene arvestab ainult jõudu. Ta ei saa aru, et pühasid väärtusi ei jäeta maha, ei reedeta. Loojale ei ole vaja tõestada, et esivanemate kalmukünkaid, sünnikodu, maid ja metsi ei ole võimalik selga võtta ja teise kohta viia.
Vanim põlvkond mäletab, kuidas staliniaegsed materialistid, üldnimetusega kommunistid kasutasid seda jõhkrat võtet neile üleliigsete inimeste hävitamiseks, küüditades inimesi oma sünnikodust ja hiljem mitte lubades neid oma kodukohta tagasi tulla elama. Sama toimub tänapäeval setodega, ainult teiste pettepõhjenduste saatel ja varjatumalt.

Vajame Nürnberg II. Miks?

Et olukord kvalitatiivselt muutuks, tulnuks uue piirilepingu ratifitseerimine Riigikogus peatada, kuni ei ole toimunud Eesti riigi ja rahva kallal toimepandud kuriteo põhjalikku uurimist, andmete kogumist, nende andmete analüüsi ja kokkuvõtete tegemist kõigi kannatajate rahvaste esindajatest komisjoni poolt ja kogu sündmuste ahelale hinnangu andmist rahvusvahelise kohtu poolt, et tulevased põlved saaks rahus elada, vältides eelnevate põlvede vigu. Eesti Vabariigi poliitikud on taasiseseisvumise esimestest aastatest alates kartnud Eesti rahva ja riigi vastu sooritatud kuritegude uurimist ja sellele järgnevat kõigi kannatajate riikide ja rahvaste, sealhulgas ka vene ja saksa rahvaga rahvusvahelise kohtu kokkukutsumist, et kogu maailmale saaks teada, mis ja miks toimus. Ent vägivallale, ka riigi vägivallale kodaniku üle, tuleb panna piir.
Kristliku maailmakäsitluse järgi tuleks korraldada rahvusvaheline kohus kommunistliku totalitarismi üle. Sellest ei tule karistamise kohus. Kättemaks ei ole lahendus. See kohus peab välja selgitama, kuidas tekivad riiklikud süsteemid, mis muudavad inimesi ja rahvaid vägivalla tööriistaks. See kohus peab hukka mõistma kommunismi inimsusevastased kuriteod, aitama süüdlastel jõuda patukahetsuseni, lunastama ohvrite kannatused ja ära hoidma tulevasi põlvi selliste koleduste eest.
Nõukogudeaegset kristliku maailmavaate takistamist ja materialistliku maailmavaate leviku soodustamist ei tohi enam jätkata. See on kuritegu oma laste vastu, kuritegu inimsuse vastu, kuritegu looduse vastu.
Teine maailmasõda pani Euroopa rahvad oma tegude üle tõsiselt mõtlema. Saksa ja Prantsuse riigimehed eraldi ja üheskoos jõudsid arusaamisele meelemuutuse paratamatuses, ühiskondliku leppe vajaduses, muidu tulevikus sõjakoletist vaos ei hoia. Sellest hea tahte algatusest kujunes koostöö, mis tänaseks on saanud Euroopa Liidu nime. Tulemus on positiivne. Tihedas koostöös on võimalik rahumeelselt lahendada konfliktid, mis aeg-ajalt tekivad. See ei võimalda pingetel kasvada ja vaenlase kuju moodustada, sest siis kannavad kahju mõlemad pooled. Milleks kakelda? Mõistlikum on kaubelda ja rahus elada, selgitab kristlik õpetus. Sellest saigi alguse Euroopa rahu ja koostöö vaim, mida tahetakse laiendada meile ja ka Venemaale. Sammume seda teed edasi ja me saame rahumeelselt, ilma riigipoolse vägivallata kodaniku üle lahendada ka Setomaa probleemid.

* * *

Välisminister Urmas Paeti kommentaar piiriküsimusees

Seoses Eesti-Vene piirilepingu sõlmimisega soovib ajakirja Kultuur ja Elu toimetus teada, kuidas on tagatud Eesti riikliku järjepidevuse liini jätkuv hoidmine ja Tartu rahu lepingu põhisätete kehtimine?
Võimaliku riigipiiride muutumisega ei kao ei riiklik järjepidevus ega ka riigi identiteet. Piirileping puudutab vaid üht osa Tartu rahulepinguga kaetud teemadest ning selle sõlmimine ei mõjuta Tartu rahulepingu kehtivust Eesti riikluse alustalana ühes Venemaa otsusega tunnustada Eesti iseseisvust igaveseks ajaks. Riigi olemasolu ei sõltu tema territooriumi vähenemisest või suurenemisest.
Piirilepingus ei ole ühtegi viidet Tartu rahule ega selles määratud piiride muutmisele. Teatavasti nõudis Eesti vastutasuks territooriumi loovutamise eest Tartu rahu tunnustamist. Venemaa Tartu rahu ei tunnustanud. Kuidas on garanteeritud, et Venemaa, kelle soovil see kapitulantlik piirileping tegelikult sõlmitakse, sest ta ei taha tunnustada Tartu rahulepingut, ei kasuta olukorda oma ajalookäsitluse huvides ja Eesti Vabariigi riikliku järjepidevuse nullimiseks?
1996. aastal leidsid pooled, et edasiliikumine piirlepingu osas on vajalik ning otsustati koostada tehniline piirileping.
Kui vaadata hiljutist arutelu rahvusvahelises ajakirjanduses ning maailma riigijuhtide avaldusi, siis näeme, et meie ajaloole on antud õiglane hinnang – Teise maailmasõja lõpuga oli lõpp küll natsismil ja see tõi osale Euroopast kaasa vabaduse, kuid teisel osal Euroopast asendus üks okupatsioon teisega. Kindlasti jätkub ajaloolis-õiguslik arutelu ka Venemaaga.
Üks riigi jaoks olulisi väärtusi on riigi territoriaalne terviklikkus. Miks siis võeti piirilepingu sõlmimisel aluseks Stalini poolt vägivaldselt tõmmatud piir, hilisem Venemaa poolt jõudemonstratsioonina ühepoolselt maha märgitud absurdne ja ebaloogiline "ajutine kontrolljoon", mis lõhestab inimeste kodud?
Nagu juba varem öeldud, riigi olemasolu ei sõltu tema territooriumi vähenemisest või suurenemisest; võimaliku riigipiiride muutmisega ei kao ei riiklik järjepidevus ega ka riigi identiteet. Samuti ei ole rahvusvahelises õiguses riigi piiride määratlematus või ebatäpne määratletus takistuseks riigi eksisteerimise tunnustamisele.
Arutleksin nii: kas 1920. aastal tekkinud seis oli tõepoolest vastavuses meie etniliste piiridega või peegeldas see rohkem hoopis omaaegset sõjalis-strateegilist mõtlemist. Põhjalikumalt arutledes on vähe selliseid rajajooni, mis järgivad üks-üheselt etnilist piiri. Ikka satub rahvuskaaslasi elama nii siia- kui sinnapoole. See on paratamatus.
Kas tõesti nõudsid meie liitlased meilt ENSV piiri jäägitut tunnustamist ja alistumist okupantriigi survele?
Eesti ei oleks täna ei Euroopa Liidu ega NATO liikmesriik, kui me poleks kogu liitumisprotsessi jooksul näidanud üles head tahet piirilepingute sõlmimiseks. Tegemist on ju mõlema organisatsiooni välispiiriga ja peatselt ka Schengeni ruumi välispiiriga. Lepingute parafeerimine 1999. aastal oli oluline panus Eesti liitumise protsessis mõlema rahvusvahelise ühendusega, sest tulenes otseselt liitujatele esitatavatest kriteeriumitest.
Vähemalt viimased kümme aastat kui mitte kauemgi oleme selgitanud oma sõpradele ja partneritele, kuivõrd tähtis meile on piirileping. Meid on kuulda võetud ja meid on toetatud. Kas nüüd, Euroopa Liidu ja NATO liikmena, ei ole see meile enam oluline?
Teatavasti saavutas Rüütel Jeltsiniga kokkuleppe, mille kohaselt oleks Eesti saanud tagasi Petserimaa eesti külad ning taganud seega setode kogukonna terviklikkuse. Kogukonna terviklikkuse säilimine on ka Euroopa Liidus oluline, sest sellega välditakse konfliktsete piirkondade teket. Meie aga loome ühe juurde. Küsin: Miks hülgab demograafilise kriisi lävel seisev Eesti üle 8000 Petserimaal elava õigusjärgse Eesti vabariigi kodaniku? Miks puudub Eesti Vabariigil poliitiline tahe seista oma inimeste ja nende õiguste eest? Miks laseb Eesti oma kodanikel kaotada usu oma riiki?
Setude probleemiga on tegeletud pea piirilepete läbirääkimiste algusest peale. Selleks, et Petserimaa erinevad probleemid saaksid lahenduse, tegutses taasiseseisvumise järel Kagu-Eesti probleemidega tegelev valitsuskomisjon. Inimeste tulekut siiapoole kontrolljoont on toetanud Migratsioonifond. Viimastel aastatel on naasnuid minimaalselt, peamine vool toimus varasematel aastatel, kui sai selgeks tulevase lepingu ulatus. Ka praegu tegeleb valitsus nende küsimustega. Paraku ideaalolukordi lihtsalt pole, iga riigi tekkimisel on neis inimesi, kelle arvates uued riigipiirid on ebaõiglased.
Venemaa saab selle leppega kõiges oma tahtmise. Mida saab Eesti Vabariik vastu selle eest, et anname vääritult, midagi vastu nõudmata, ära oma maa?
Eesti rahvuslikes huvides oli liitumine Euroopa Liidu ja NATOga ning praegu on meie rahvuslikes huvides olla täisväärtuslik ja aktiivne liikmesriik mõlemas organisatsioonis. Selleks on aga tarvilik ebamäärasuste lõpetamine.
Nende kahe lepinguga läheneb Eesti otsustavalt olukorrale, kus kõik tema piirid on lepingutega fikseeritud ning vaidlustamata naaberriikide poolt. See kindlasti tugevdab riiklikku julgeolekut tervikuna ning Eesti rahvusvaheline seisund tugevneb. Kuigi praegu rakendatakse erinevaid Eesti ja Venemaa vahelisi kokkuleppeid ajutisel kontrolljoonel, võimaldaks ettevalmistatud lepingute elluviimine kõrvaldada järelejäänud raskused ning legaalsed probleemid. Kindlasti aitaks riigipiiriga seotud küsimuste lahendamine kaasa ka piiriäärsete alade arengule ja piiriülesele koostööle.
Tänasel päeval peame lähtuma sellest, et Eesti on jälle riik ja et meie riigil on selgelt defineeritavad piirid, mitte aga ajutine ja ebamäärane kontrolljoon. Selline lähenemine nõuab riigimehelikkust meilt kõigilt.