|
|
|
Norra rahvuspüha – 17.
mai paraad Oslo peatänaval Karl Johan gate'l. Taamal
kuningaloss, mille rõdult kuningapere selle sündmuse
puhul alati rahvale lehvitab. Foto Gunnar Strom, Oslo Promotion. |
Norra vabaduse sajand
tekst: KE
Vaid
kolmteist aastat lahutab iseseisva Norra Kuningriigi ning Eesti
Vabariigi sündi. Oleme Põhjala põlisrahvad,
kuid meie omariiklus ja iseseisvus on noor. Arvatakse, et nafta
ostab norralastele kõik tarviliku, kuid Norra Kuningriigi
suursaadik Eestis hr
Per Kristian Pedersen rõhutab,
et Norra riigi kõige väärtuslikuim aare on inimesed.
Eestlase pilgu lisab loole Norras elav Dage
Riives.
17. mail,
konstitutsioonipäeval, rahvuspüha tähistav Norra
raputas end aastal 1814 lahti unioonist Taaniga ning sajandi eest
Napoleoni sõdade tulemusel sõlmitud unioonist Rootsiga.
See oli pingeline, kuid rahulik lahkuminek vendade vahel. Iseseisvus
on olnud üürike ja ehk ka sellepärast ei olegi
norralased ummisjalu Euroopa Liitu kippunud, eelistades nautida
iseolemist ning raatsimata loovutada otsustusõigust. Oslosse
on pikk tee, aga Brüsselisse veel pikem. Euroopas ollakse
niigi.
|
Norra Kuningriigi suursaadik Eestis
hr Per Kristian Pedersen. |
Meid ühendab
ajalugu ning mõttelaad
Norra Kuningriigi suursaadik
Eestis hr Per Kristian Pedersen on siin viiendat aastat. See aeg
on olnud huvitav ja professionaalses mõttes pöördeline,
mõeldes kõigile ajaloolistele sündmustele,
mis aset leidnud. Olles sündinud ilmasõja lõpul,
kuulub ta põlvkonda, kes ei teadnud suurt midagi Balti
regioonist. Sõjajärgne Norra unustas kahjuks oma kunagised
lähedased naabrid. Hr Pedersen ütleb, et on palju õppinud
ning meenutab, et kui ta siia esimest korda tuli, kutsuti ta Eestisse
kui Põhjala riiki. Toona see määratlus teda mõnel
määral šokeeris, sest ta ei olnud harjunud Eestist
selles kontekstis mõtlema. Kuid nüüd tunnistab
hr Pedersen, et välisministril Ilvesel oli Eestit Põhjamaade
sekka arvates õigus, sest ajaloo poolt vormitud mõtteviis
ja elulaad on meil tõesti sarnane.
Esiteks oleme mõlemad väga sügavate maaelu juurtega
maad ning see asjaolu võrdsustab meid väga mitmes
mõttes. Kui vaadata keeli ja ajalugu, siis on mõistagi
erinevusi, kuid ka paralleele. Lähedased suhted kahe Põhjala
rahva vahel katkestas viis aastakümmend kestnud okupatsioon.
Norralased, kes praegu Eestit avastama tulevad, leiavad suursaadiku
sõnul eest fantastilise linna ja ajaloo. Tallinn on võrratu
võimalus taaskülastada ajalugu. Need, kes satuvad
Tallinnast kaugemale, tunnevad meie avatust, külalislahkust,
sõbralikkust ja vahetut soojust. See loob kodutunde. Hr
Pedersen ise on avastanud enda jaoks Tartu, mille tänavatel
käies tunneb ta õhus vibratsioone. Küllap on
see vana hea Tartu vaim, mis nii endast märku annab. Samuti
meeldib talle Pärnu ning loomulikult ka kuulsad Otepää
suusarajad. On ju suusatamiskirg norralastele sama omane, nagu
meile laulmine.
Kaotage 17.
mai ja te võtate ära elu mõtte!
Rääkides iseseisvusest,
saame jällegi tõmmata paralleele Norra ja Eesti vahel.
Iseseisvus ei sündinud üleöö. See oli aastakümneid
kestnud poliitilise arengu tulemus. Oluline osa oli kultuurilisel
ärkamisel, kui vanale pärandile toetudes loodi rahvuslik
teadlikkus. See iseseisvuse saavutamisega kulmineerunud periood
oli Norra kultuurielu kuldaeg, nimetagem vaid Griegi, Ibsenit
ja suurepäraseid maalikunstnikke. Kui veel lisada siia maadeavastajad
Nansen ja Amundsen, siis kõik see toetas tunnet olla uhke
ja sõltumatu rahvus ning aitas omakorda kaasa poliitilisel
tasandil toimuvale. Sama juhtus enne omariiklust ka Eestis, meilgi
oli Ärkamisaeg. Inimestena oleme olemas olnud sajandeid,
rahvusena vaid mõned aastakümned.
Oluline on teada, et sada aastat tagasi oli Norra arengumaa. 20%
rahvastikust oli majanduslikel põhjustel Ameerikasse välja
rännanud. Praegu on Norrast saanud üks rikkamaid maid
maailmas.
Rahvuspüha, 17. mai tähendus norralastele saab selgeks
suursaadiku hr Pederseni sõnadest: “Võtke norralastelt
ära 17. mai ja te võtate neilt ära elu mõtte.“
Sel kevade- ja suveootusest kantud pidupäeval, mil Norra
on üleni lipuehtes, on kõikjal tunda rahvuse hinge.
Kui rääkida põhiväärtustest, mis vaatamata
linnastumisele ning materialistlikumaks muutumisele on norralastele
määravad, siis need on loodus, perekesksus ja isiklik
vabadus. Tähtis roll rahvuse kujunemisel ning eneseleidmisel
on ka monarhial. II Maailmasõja ajal sai kuningast sümbol
Norra võitluses ning ta saavutas tohutu populaarsuse. Praegu
on kuningast kujunenud omamoodi rahvuse sümbol, kelle kanda
on rahva esindaja roll.
Suurim vara
on inimene
Üks Põhjala
elumudeli juurde kuuluv aspekt, millele võiks hr Pedersen
arvates Eestis rohkem tähelepanu pöörata on küsimus,
kuidas saavutada konsensust põhiliste sotsiaalsete ja majanduslike
väärtuste osas.
Põhjamaine heaoluühiskonna mudel ei pruugi Eesti jaoks
olla parim valik. Teisest küljest vaadatuna ei saa eitada,
et ühise grupina vaadelduna on neil riikidel parimad tootlikkuse
ja kasvunäitajad. Teadlik poliitiline pingutus, et luua võrdsed
majanduslikud ja sotsiaalsed võimalused kõigile
inimestele, võiks seega olla tänasele Eestile abiks.
Sest Eesti on väike riik ja me vajame iga olemasolevat inimest,
et maksimaalselt ressurssi ära kasutada. Hr Pedersen ütleb
Norra edu põhjuste kohta, et need ei ole õpetajad
ega insenerid, keda Norra Põhjamerest üles tõstab,
vaid nafta, mis tuleb tegelikus majanduses muuta millekski muuks.
Ja see muu on – ehitada traditsioonidele üles tugev
ühiskond koos kaasaja majanduslike ja sotsiaalsete väljakutsetega.
Siin võiks Eesti tõesti püüda Norra eeskuju
järgida, see on tõsine poliitiline väljakutse.
Meie ajaloolisest kogemusest on õppida kogu maailmal
Väga suurt tähelepanu on suursaadik pööranud
ka meie lähimineviku traagilistele sündmustele, mille
ühisosaks on okupatsioon ning rahvusliku trauma tagajärjed.
Norra rahva osaks oli kannatada saksa okupatsiooni all. Hr Pedersen
on seisukohal, et see, mis juhtus Norras ja see, mis juhtus Eestiga,
on midagi Euroopale ja kogu maailmale.
Meie kõigi ühine ülesanne on püüda
teha kõik, et see kohutav kogemus iial ei korduks Hr. Pederseni
arvates peaks sellepärast ka Lääs Ida-Euroopa ajalooga
tegelema, sest pole kahtlust, et Stalini loodud julm kommunistlik
reþiim oli võrdne Hitleri natsireþiimiga. Mõistmiseks
piisab, kui vaadata ohvrite arvu ja täielikku hoolimatust
inimõiguste ja inimväärikuse suhtes.
Norra pürgib kultuuripoliitikas
väljapoole
2003. aastal vastu võetud dokumendis
“Kultuuripoliitika aastani 2014” on seatud tähtsaimaks
eesmärgiks edendada kultuurilist mitmekesisust rahvuslikult
ja rahvusvaheliselt. Sellest sihist lähtuvalt on esmane ülesanne
stimuleerida kasvavat rahvusvahelist koostööd. Kultuuriline
mitmekesisus on väärtus iseenesest, seda nii ühiskonna
kui ka indiviidi jaoks.
Viimase kümnendi jooksul on ühiskonnas ja kultuurialal
toimunud ulatuslikke muudatusi, mis on kaasa toonud keerukama
kultuurisituatsiooni ja proovile pannud traditsioonilised ettekujutused
Norra ühiskultuurist ja rahvuslikust identiteedist.
Samuti kuulub eelistatavate valdkondade hulka nn vaba kunstiruum.
Järjest suurem osa kunstist toodetakse ja vahendatakse väljaspool
ametlikke kultuuriasutusi. See on kasvav ja dünaamiline ala,
kus suur hulk tegijaid pakub kõrget kunstilist taset.
* * *
Eestlasena Norras
Eestlanna Dage Riivese (29) viis
Norrasse armastus ning oma pere eest hoolitsemise kõrval
on ta ehteestlaslikult loonud oma koduküla kõige kaunima
aia ning rajanud lastele tantsukooli.
Dage kolis Finnmarki, Lakselvi möödunud aasta augustis.
Ta elab kaunis fjordis asuvas külakeses Igeldas, mis esmapilgul
tundus paradiisina maailma lõpus: majake mere ääres,
kaunis vaade, hubane kodu ja armastav perekond . Olles töötanud
aastaid kruiisilaeval, oli ta läbi rännanud peaaegu
kogu maailma. Sellesse ellu kuulus ka Norra fjordides purjetamine
suviti, aga see oligi kogu ta teadmine Norrast, peale selle, et
Norra on eestlase jaoks võimatult kallis nii elamiseks
kui ka reisimiseks. Seega ei äratanud Norra kunagi temas
mingeid erilisi tundeid. Aga, nagu öeldakse – armastusel
on kummalised teed. Ja ei jäänud ka Dagel muud valikut
kui asjad pakkida ja seista silmitsi selle maailma ühe rikkaima
riigiga, kus kõik korras nagu Norras, nagu Eestis öelda
armastame.
Ta mäletab esmamuljet Norrast: kaunis
suur maja, ideaalselt sisustatud majapidamine, sillerdav meri
elutoa aknast paistmas…ja rohtukasvanud aiatagused. Majapidamised
ja pisikesed, lilledega ümbritsetud ja hoolitsetud aiakesed
on kauni pügatud muruga, kuid kõik, mis jääb
aia piirist valja, on rohtu ja võssa kasvanud. Aga see
üht tegusat eesti tüdrukut ei heidutanud: ta kraamis
majaümbruse ja sel suvel on nad aiaga juba nii hästi
jarjel, et on valmis seda eksponeerima kaunima aiana Finnmargis.
Kui Dage oli aia korrastamise lõpetanud, hakkas külarahvast
voorima, uudistamaks seda imelooma Eestist, kes tuli ja lõi
kogu elamise pea peale.
Reaalsus hakkas kohale jõudma siis, kui tuli aeg saata
laps lasteaeda ja teine kooli ning leida endale töö.
Ta taotles üheaegselt nii elamis- kui tööluba,
toiming võttis aega pool aastat, sel ajal elas ta mehe
rahakotil. Keelekursust ta tasuta ei saanud, sest on Euroopa riigist
Eestist ja tasuta haridust pole sel juhul ette nähtud. See
oli ka ehk ainus kord elus, kus Dage oleks tahtnud olla venelane
või Tai kodanik, sest neile on see võimaldatud.
Mida aeg edasi, seda suuremaid konflikte
ta hakkas tajuma Eesti ja Norra süsteemi vahel. Ainukeseks
sarnasuseks eestlaste ja norrakate vahel nimetab ta külmust,
rahulikkust, viisakat suhtlemist vajadusel, kuid see on ka peamiselt
kõik. Talle tundub, et Eestis on rohkem tunnetel rõhk
ja ka otsuseid tehakse rohkem tunnete tasandil ja inimlikumalt
kui siin Norras. Dage väidab kindlalt, et Eesti ei tohiks
iialgi pead norgu lasta ega tunda end pahasti, sest iga päevaga
on ta üha kindlam, et Eesti süsteem on viisakaimaid
ja parimaid maailmas.
Et Dage on õppinud muusikat ja
tegelenud tantsimisega kogu elu, siis Norrasse kolides hakkas
ta tööd otsima kultuurivallas ja oli väga solvunud
oma mehe Fredi peale, kes seda heaks ei kiitnud. Nüüd,
pool aastat hiljem mõistab Dage teda ideaalselt. Norras
pole kindlat kultuuri, koolides pole eriti muusikaõpetustki,
mis siis veel kõigest muust rääkida. Õpetajaks
lähevad õppima need, kes on selleks sündinud
ja kindla kutsumusega või need, kes kuskile mujale kooli
sisse ei saa. Just seepärast mees ei tahtnudki, et Dage hakkaks
koolis töötama. Koolisüsteem on Eestiga võrreldes
üsna nõrk. Dage näeb seda oma kasupoja pealt,
kes ei tee kunagi kodutööd ja koolis käib siis,
kui tahab. Õpetajad ei sunni lapsi millekski ja tund lõpetatakse
siis, kui lapsed paistavad väsinud valja.
Dage alustas laste tantsukooliga, sest selles kohas pole lastel
mingit tegevusala. Mõni ime siis, et ka väikses külakohas
levib narkomaania. Kultuuri ei tähtsustata, muudkui kärbitakse
rahasid… Et riigilt mingit raha kultuuri jaoks kätte
saada, pead läbi käima tõelise kadalipu ja tegema
ohtralt selgitustööd, miks seda ikka vaja on.
Ometi tunneb Dage end siin kodus, Porsanger on ainuke kommuun
Norras, kus on tegemist kolme rahvuskultuuriga. Siin elavad saamid,
kvaanid ja norralased. Suheldes kvaanidega, avastas Dage Norrast
vanad eesti juured, sest kvaani keel on segu soome keelest ja
täis vana eesti keelt.
Dagele meeldib Norras väga see, kuidas
pered kokku hoiavad. Koolis on aktiivsemate laste jaoks eraldi
õpetajad, et anda neile tähelepanu, mida nad vajavad.
Dage Riives arvab, et armastatud inimesena ja pereemana on Norra
elamiseks ideaalne riik Kui turvatunne on olemas, siis kõik
muu liigub juba ise paika. Meile siin Eestis soovib ta: armastage
ja hoidke üksteist. Siis tuleb töö ja ka raha ning
parem ühiskond!
|
|
|
