Kultuur ja Elu 2/2005


Kultuur ja Elu 1/2005

 

 

 

 



Norra rahvuspüha – 17. mai paraad Oslo peatänaval Karl Johan gate'l. Taamal kuningaloss, mille rõdult kuningapere selle sündmuse puhul alati rahvale lehvitab. Foto Gunnar Strom, Oslo Promotion.

Norra vabaduse sajand

tekst: KE

Vaid kolmteist aastat lahutab iseseisva Norra Kuningriigi ning Eesti Vabariigi sündi. Oleme Põhjala põlisrahvad, kuid meie omariiklus ja iseseisvus on noor. Arvatakse, et nafta ostab norralastele kõik tarviliku, kuid Norra Kuningriigi suursaadik Eestis hr Per Kristian Pedersen rõhutab, et Norra riigi kõige väärtuslikuim aare on inimesed. Eestlase pilgu lisab loole Norras elav Dage Riives.

17. mail, konstitutsioonipäeval, rahvuspüha tähistav Norra raputas end aastal 1814 lahti unioonist Taaniga ning sajandi eest Napoleoni sõdade tulemusel sõlmitud unioonist Rootsiga. See oli pingeline, kuid rahulik lahkuminek vendade vahel. Iseseisvus on olnud üürike ja ehk ka sellepärast ei olegi norralased ummisjalu Euroopa Liitu kippunud, eelistades nautida iseolemist ning raatsimata loovutada otsustusõigust. Oslosse on pikk tee, aga Brüsselisse veel pikem. Euroopas ollakse niigi.


Norra Kuningriigi suursaadik Eestis hr Per Kristian Pedersen.

Meid ühendab ajalugu ning mõttelaad

Norra Kuningriigi suursaadik Eestis hr Per Kristian Pedersen on siin viiendat aastat. See aeg on olnud huvitav ja professionaalses mõttes pöördeline, mõeldes kõigile ajaloolistele sündmustele, mis aset leidnud. Olles sündinud ilmasõja lõpul, kuulub ta põlvkonda, kes ei teadnud suurt midagi Balti regioonist. Sõjajärgne Norra unustas kahjuks oma kunagised lähedased naabrid. Hr Pedersen ütleb, et on palju õppinud ning meenutab, et kui ta siia esimest korda tuli, kutsuti ta Eestisse kui Põhjala riiki. Toona see määratlus teda mõnel määral šokeeris, sest ta ei olnud harjunud Eestist selles kontekstis mõtlema. Kuid nüüd tunnistab hr Pedersen, et välisministril Ilvesel oli Eestit Põhjamaade sekka arvates õigus, sest ajaloo poolt vormitud mõtteviis ja elulaad on meil tõesti sarnane.
Esiteks oleme mõlemad väga sügavate maaelu juurtega maad ning see asjaolu võrdsustab meid väga mitmes mõttes. Kui vaadata keeli ja ajalugu, siis on mõistagi erinevusi, kuid ka paralleele. Lähedased suhted kahe Põhjala rahva vahel katkestas viis aastakümmend kestnud okupatsioon.
Norralased, kes praegu Eestit avastama tulevad, leiavad suursaadiku sõnul eest fantastilise linna ja ajaloo. Tallinn on võrratu võimalus taaskülastada ajalugu. Need, kes satuvad Tallinnast kaugemale, tunnevad meie avatust, külalislahkust, sõbralikkust ja vahetut soojust. See loob kodutunde. Hr Pedersen ise on avastanud enda jaoks Tartu, mille tänavatel käies tunneb ta õhus vibratsioone. Küllap on see vana hea Tartu vaim, mis nii endast märku annab. Samuti meeldib talle Pärnu ning loomulikult ka kuulsad Otepää suusarajad. On ju suusatamiskirg norralastele sama omane, nagu meile laulmine.

Kaotage 17. mai ja te võtate ära elu mõtte!

Rääkides iseseisvusest, saame jällegi tõmmata paralleele Norra ja Eesti vahel. Iseseisvus ei sündinud üleöö. See oli aastakümneid kestnud poliitilise arengu tulemus. Oluline osa oli kultuurilisel ärkamisel, kui vanale pärandile toetudes loodi rahvuslik teadlikkus. See iseseisvuse saavutamisega kulmineerunud periood oli Norra kultuurielu kuldaeg, nimetagem vaid Griegi, Ibsenit ja suurepäraseid maalikunstnikke. Kui veel lisada siia maadeavastajad Nansen ja Amundsen, siis kõik see toetas tunnet olla uhke ja sõltumatu rahvus ning aitas omakorda kaasa poliitilisel tasandil toimuvale. Sama juhtus enne omariiklust ka Eestis, meilgi oli Ärkamisaeg. Inimestena oleme olemas olnud sajandeid, rahvusena vaid mõned aastakümned.
Oluline on teada, et sada aastat tagasi oli Norra arengumaa. 20% rahvastikust oli majanduslikel põhjustel Ameerikasse välja rännanud. Praegu on Norrast saanud üks rikkamaid maid maailmas.
Rahvuspüha, 17. mai tähendus norralastele saab selgeks suursaadiku hr Pederseni sõnadest: “Võtke norralastelt ära 17. mai ja te võtate neilt ära elu mõtte.“ Sel kevade- ja suveootusest kantud pidupäeval, mil Norra on üleni lipuehtes, on kõikjal tunda rahvuse hinge. Kui rääkida põhiväärtustest, mis vaatamata linnastumisele ning materialistlikumaks muutumisele on norralastele määravad, siis need on loodus, perekesksus ja isiklik vabadus. Tähtis roll rahvuse kujunemisel ning eneseleidmisel on ka monarhial. II Maailmasõja ajal sai kuningast sümbol Norra võitluses ning ta saavutas tohutu populaarsuse. Praegu on kuningast kujunenud omamoodi rahvuse sümbol, kelle kanda on rahva esindaja roll.

Suurim vara on inimene

Üks Põhjala elumudeli juurde kuuluv aspekt, millele võiks hr Pedersen arvates Eestis rohkem tähelepanu pöörata on küsimus, kuidas saavutada konsensust põhiliste sotsiaalsete ja majanduslike väärtuste osas.
Põhjamaine heaoluühiskonna mudel ei pruugi Eesti jaoks olla parim valik. Teisest küljest vaadatuna ei saa eitada, et ühise grupina vaadelduna on neil riikidel parimad tootlikkuse ja kasvunäitajad. Teadlik poliitiline pingutus, et luua võrdsed majanduslikud ja sotsiaalsed võimalused kõigile inimestele, võiks seega olla tänasele Eestile abiks. Sest Eesti on väike riik ja me vajame iga olemasolevat inimest, et maksimaalselt ressurssi ära kasutada. Hr Pedersen ütleb Norra edu põhjuste kohta, et need ei ole õpetajad ega insenerid, keda Norra Põhjamerest üles tõstab, vaid nafta, mis tuleb tegelikus majanduses muuta millekski muuks. Ja see muu on – ehitada traditsioonidele üles tugev ühiskond koos kaasaja majanduslike ja sotsiaalsete väljakutsetega. Siin võiks Eesti tõesti püüda Norra eeskuju järgida, see on tõsine poliitiline väljakutse.
Meie ajaloolisest kogemusest on õppida kogu maailmal
Väga suurt tähelepanu on suursaadik pööranud ka meie lähimineviku traagilistele sündmustele, mille ühisosaks on okupatsioon ning rahvusliku trauma tagajärjed. Norra rahva osaks oli kannatada saksa okupatsiooni all. Hr Pedersen on seisukohal, et see, mis juhtus Norras ja see, mis juhtus Eestiga, on midagi Euroopale ja kogu maailmale.
Meie kõigi ühine ülesanne on püüda teha kõik, et see kohutav kogemus iial ei korduks Hr. Pederseni arvates peaks sellepärast ka Lääs Ida-Euroopa ajalooga tegelema, sest pole kahtlust, et Stalini loodud julm kommunistlik reþiim oli võrdne Hitleri natsireþiimiga. Mõistmiseks piisab, kui vaadata ohvrite arvu ja täielikku hoolimatust inimõiguste ja inimväärikuse suhtes.

Norra pürgib kultuuripoliitikas väljapoole

2003. aastal vastu võetud dokumendis “Kultuuripoliitika aastani 2014” on seatud tähtsaimaks eesmärgiks edendada kultuurilist mitmekesisust rahvuslikult ja rahvusvaheliselt. Sellest sihist lähtuvalt on esmane ülesanne stimuleerida kasvavat rahvusvahelist koostööd. Kultuuriline mitmekesisus on väärtus iseenesest, seda nii ühiskonna kui ka indiviidi jaoks.
Viimase kümnendi jooksul on ühiskonnas ja kultuurialal toimunud ulatuslikke muudatusi, mis on kaasa toonud keerukama kultuurisituatsiooni ja proovile pannud traditsioonilised ettekujutused Norra ühiskultuurist ja rahvuslikust identiteedist.
Samuti kuulub eelistatavate valdkondade hulka nn vaba kunstiruum. Järjest suurem osa kunstist toodetakse ja vahendatakse väljaspool ametlikke kultuuriasutusi. See on kasvav ja dünaamiline ala, kus suur hulk tegijaid pakub kõrget kunstilist taset.

* * *

Eestlasena Norras


Eestlanna Dage Riivese (29) viis Norrasse armastus ning oma pere eest hoolitsemise kõrval on ta ehteestlaslikult loonud oma koduküla kõige kaunima aia ning rajanud lastele tantsukooli.
Dage kolis Finnmarki, Lakselvi möödunud aasta augustis. Ta elab kaunis fjordis asuvas külakeses Igeldas, mis esmapilgul tundus paradiisina maailma lõpus: majake mere ääres, kaunis vaade, hubane kodu ja armastav perekond . Olles töötanud aastaid kruiisilaeval, oli ta läbi rännanud peaaegu kogu maailma. Sellesse ellu kuulus ka Norra fjordides purjetamine suviti, aga see oligi kogu ta teadmine Norrast, peale selle, et Norra on eestlase jaoks võimatult kallis nii elamiseks kui ka reisimiseks. Seega ei äratanud Norra kunagi temas mingeid erilisi tundeid. Aga, nagu öeldakse – armastusel on kummalised teed. Ja ei jäänud ka Dagel muud valikut kui asjad pakkida ja seista silmitsi selle maailma ühe rikkaima riigiga, kus kõik korras nagu Norras, nagu Eestis öelda armastame.

Ta mäletab esmamuljet Norrast: kaunis suur maja, ideaalselt sisustatud majapidamine, sillerdav meri elutoa aknast paistmas…ja rohtukasvanud aiatagused. Majapidamised ja pisikesed, lilledega ümbritsetud ja hoolitsetud aiakesed on kauni pügatud muruga, kuid kõik, mis jääb aia piirist valja, on rohtu ja võssa kasvanud. Aga see üht tegusat eesti tüdrukut ei heidutanud: ta kraamis majaümbruse ja sel suvel on nad aiaga juba nii hästi jarjel, et on valmis seda eksponeerima kaunima aiana Finnmargis. Kui Dage oli aia korrastamise lõpetanud, hakkas külarahvast voorima, uudistamaks seda imelooma Eestist, kes tuli ja lõi kogu elamise pea peale.
Reaalsus hakkas kohale jõudma siis, kui tuli aeg saata laps lasteaeda ja teine kooli ning leida endale töö. Ta taotles üheaegselt nii elamis- kui tööluba, toiming võttis aega pool aastat, sel ajal elas ta mehe rahakotil. Keelekursust ta tasuta ei saanud, sest on Euroopa riigist Eestist ja tasuta haridust pole sel juhul ette nähtud. See oli ka ehk ainus kord elus, kus Dage oleks tahtnud olla venelane või Tai kodanik, sest neile on see võimaldatud.

Mida aeg edasi, seda suuremaid konflikte ta hakkas tajuma Eesti ja Norra süsteemi vahel. Ainukeseks sarnasuseks eestlaste ja norrakate vahel nimetab ta külmust, rahulikkust, viisakat suhtlemist vajadusel, kuid see on ka peamiselt kõik. Talle tundub, et Eestis on rohkem tunnetel rõhk ja ka otsuseid tehakse rohkem tunnete tasandil ja inimlikumalt kui siin Norras. Dage väidab kindlalt, et Eesti ei tohiks iialgi pead norgu lasta ega tunda end pahasti, sest iga päevaga on ta üha kindlam, et Eesti süsteem on viisakaimaid ja parimaid maailmas.

Et Dage on õppinud muusikat ja tegelenud tantsimisega kogu elu, siis Norrasse kolides hakkas ta tööd otsima kultuurivallas ja oli väga solvunud oma mehe Fredi peale, kes seda heaks ei kiitnud. Nüüd, pool aastat hiljem mõistab Dage teda ideaalselt. Norras pole kindlat kultuuri, koolides pole eriti muusikaõpetustki, mis siis veel kõigest muust rääkida. Õpetajaks lähevad õppima need, kes on selleks sündinud ja kindla kutsumusega või need, kes kuskile mujale kooli sisse ei saa. Just seepärast mees ei tahtnudki, et Dage hakkaks koolis töötama. Koolisüsteem on Eestiga võrreldes üsna nõrk. Dage näeb seda oma kasupoja pealt, kes ei tee kunagi kodutööd ja koolis käib siis, kui tahab. Õpetajad ei sunni lapsi millekski ja tund lõpetatakse siis, kui lapsed paistavad väsinud valja.
Dage alustas laste tantsukooliga, sest selles kohas pole lastel mingit tegevusala. Mõni ime siis, et ka väikses külakohas levib narkomaania. Kultuuri ei tähtsustata, muudkui kärbitakse rahasid… Et riigilt mingit raha kultuuri jaoks kätte saada, pead läbi käima tõelise kadalipu ja tegema ohtralt selgitustööd, miks seda ikka vaja on.
Ometi tunneb Dage end siin kodus, Porsanger on ainuke kommuun Norras, kus on tegemist kolme rahvuskultuuriga. Siin elavad saamid, kvaanid ja norralased. Suheldes kvaanidega, avastas Dage Norrast vanad eesti juured, sest kvaani keel on segu soome keelest ja täis vana eesti keelt.

Dagele meeldib Norras väga see, kuidas pered kokku hoiavad. Koolis on aktiivsemate laste jaoks eraldi õpetajad, et anda neile tähelepanu, mida nad vajavad. Dage Riives arvab, et armastatud inimesena ja pereemana on Norra elamiseks ideaalne riik Kui turvatunne on olemas, siis kõik muu liigub juba ise paika. Meile siin Eestis soovib ta: armastage ja hoidke üksteist. Siis tuleb töö ja ka raha ning parem ühiskond!


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv