|
|
|
Lendur Elvy Kalep 1930. a algul. Repro: ajalehetst Oma Maa. |
Eesti esimese naislenduri
Elvy Kalepi tormiline elu
tekst:Heiki Raudla
Kui
Heiki Raudla 2005. aasta jaanuaris luges Sakalast Anto Juske lugu
Eesti esimesest naislendurist Elviine
Kalepist, meenus talle,
et kusagil koduses arhiivis on midagi tema kohta. Materjale sirvides
tõusis huvi asja edasi uurida ja nii saigi paberile lugu
naisest, kes Eestis kandis nime Alviine või Elviine Kalep
(Kaalep), välismaal aga Elvy Kalep.
Nagu näitavad
kirikuraamatud, sündis Alviine (Alwine)-Johanna Kalep (Kaalep)
Pärnumaal, Tori kihelkonnas, Taali vallas 26. juunil 1899
(vkj.). Isa Aksel (Axel) Emil (s. 9.03.1875) oli pärit Jänedalt
ka pidas lukksepa ametit, ema Joanna (s. Liidemann) sündis
Tori kihelkonnas 28.aprillil 1979. Aksel ja Joanna abiellusid
6. septembril 1898.
Elvy oli pere ainus laps. Tema pika ja keerulise, legende täis
elu kohta polnud andmeid lihtne leida ja mõnedki neist
on vastuolulised. Pealegi pärineb osa fakte ajakirjandusest
ja nii mõnelgi puhul kerkib küsimus, kus on tõde,
kus mitte.
Põgenemine
itta
1971. aastal ilmus Florida
ajalehes „The Naples Daily News“ pikk lugu Elvy Kalepist.
Sealt võib lugeda, et ta oli vaevalt aastane, kui ta mõlemad
vanemad surid. Tallinnas Nõmmel Tähe tänavas
elanud Kristini nimelised sugulased võtsid ta oma perekonda.
Tüdruk oli andekas, kuid rahutu iseloomuga. Juba väikese
lapsena põgenes ta kodust, et minna laia ilma. See aga
ei õnnestunud tol korral, tütarlaps püüti
Balti jaamas kinni. Kaheksa aastasena tegeles ta joonistamise
ja karikatuuride sirgeldamisega. Peale alghariduse saamist asus
Elvy õppima Tallinna Tütarlaste Kommertsgümnaasiumi.
Seal märkasid õpetajad tema keevalist natuuri ja andekust
ning arvasid, et sellest neiust veel kunagi kord kõneldakse.
1916. aastal saadeti Elvy sõja jalust ära algul Narva,
siis Peterburi, kuid seal ta just revolutsiooni raginasse sattuski.
Oma elamusi revolutsioonist kirjeldas Kalep hiljem järgmiselt:
“Olin tädiga just minemas üle Neeva jõe,
kui märkasime teisel pool kaldal mingisugust paraadimoodi
marssimist. Et põgusamat ülevaadet saada, ronisime
mõlemad silda piiravale vallile ja sealt nägimegi
revolutsiooni algust. Silla otsa juures kihas suur, rahutu rahvamurd,
liikus sõdurite rivi, askeldasid relvastatud ratsapolitseinikud
ning piikidega ja mõõkadega varustatud kasakad.
Just viimased ratsutasid energiliselt edasi-tagasi ja osutusid
korra hoidmise ülesannetes kõige aktiivsemaiks.
Millegipärast läks üks hobune peruks, taganes vastu
laternaposti ja komistas koos ratsanikuga pikali. Mees paiskus
vastu tänava äärekivi ja sealjuures paukus ta püss.
Vaevalt oli see juhuslik pauk kõlanud, kui rahvahulk läks
sõna otseses mõttes marru, olles ilmselt arvamusel,
et ratsanik rahva peale tulistas. Seejärel rünnati pooloimetut
tänaval lamajat ja materdati mees sõna otseses mõttes
surnuks.“
Järgneval ööl puhkesid rahutused juba laiemas ulatuses
ning algas terror, jõhkrus ja nälg. Et Elvy juhtus
olema sündmuste pealtnägija, tuli tal veeta öö
politsei arestimajas.
Kulus ligi kaheksa aastat, enne kui Elvy revolutsioonihoos märatsevalt
Venemaalt välja sai.
Esialgu käsutati küll kõik need, kes olid avaldanud
soovi revolutsiooni jalust pääseda, üle öö
ühte raudteejaama. Neid kogunes sinna üle 20 000.
Aga läks veel ligi kuu aega, kuni nad liikuma pääsesid.
Ent evakueerumine ei toimunud mitte Eesti suunas läände,
vaid hoopis itta. Selle üheks põhjuseks oli, et Elvyl
ja tema kasuemast tädil pidi olema kusagil Vladivostoki kandis
vend. Baikali järve ligiduses ootasid neid suured sekeldused.
Tervelt kaheksa korda saadeti rong sellest rajoonist tagasi ja
alles üheksandal korral pääsesid põgenikud
edasi.
Elvy Kalepist
saab Hiina marssali sekretär
Jõudnud lõpuks
Vladivostokki, selgus, et nende sugulane oli sealt lahkunud Hiinasse.
Vladivostokis tutvus Elvy ühe vene kindrali, krahv Slastšoviga.
Noored armusid, seejärel abiellusid ja neil sündis poeg.
Kaug-Idas õnnestus Elvyl lõpetada sealne kommertsgümnaasium.
Pärast mitmekordseid katseid üle Siberi Eestisse pääseda
ja tagasipöördumist Uuralide piirimailt, otsustasid
nad põgeneda Hiinasse, kus vene kindralil oli sidemeid
Hiina võimukandja Chang Tso-Liniga. Puhkenud revolutsioonis
ja kodusõjas põgenes perekond oma varandust maha
jättes Hiinasse.
Esimene pelgupaik leiti Harbinis. Laps ei pidanud puudusele vastu
ja suri aastasena. Tekkinud segaduses jäi mees aasta hiljem
kadunuks. Keeleoskus päästis siiski Elvy ja ta sai teenistusse
tõlgina. Tänu oma andekusele ja heale keeleoskusele
(vene, saksa, inglise ja hiina keel) sai ta Mukdenis (Shenyang)
tõlgina esialgu tööd ühe Briti kindrali
juures. Kindralil olid suured relvalaod Mukdenis.
Ka Hiinas oli puhkenud kodusõda ja üksteisega sõdivad
kindralid vajasid relvi. Põhja-Hiina valitseja marssal
Chang Tso-Lin (1873-1928) nägi, et niisugune erasekretär
oleks talle vajalik. Tema pakkumised ületasid inglase oma
ja Elvyst sai erasekretär võimsa marssali, hiljem
viimase poja Chang Hsüeh-liangi või Zhang Xuelingi
(1898 või 1901-2001) juures.
Elvyt tõmbas aga millegipärast lennunduse poole. 1924.
aastal pidi Hiinas toimuma esimene lend inglise Bristol Fighter
lennukil (üks väljapaistvamaid sõjalennukeid
Esimeses maailmasõjas). Kui lennuk purunes mõni
tund enne määratud lendu hiina piloodi katselennul,
otsustas Elvy, et kui lendamine veel nii ohtlik on, siis on mõistlik
oodata. Oma huvi lennunduse ja tehnika vastu põhjendas
ta hiljem sellega, et oli oma vanemate ainus laps ning isa püüdis
temast kasvatada poissi, ema aga tüdrukut. Tegelikult huvitus
ta lendamisest juba Kaug-Idas kommertsgümnaasiumis õppides.
Hiljem, 1950. aastal, on ta põhjendanud seda järgmiselt:
“Selleks, et osa saada täiel määral elust
ja sellest ajast, milles inimene elab. Tuhanded aastad on inimesed
igatsenud lennata ja pole saanud. Nüüd korraga on see
võimalik ja milleks mitte katsuda kaasa teha.“
Tema kreedoks olnuks nagu üks Aafrika vanasõna: elu
tuleb võtta suure lusikaga.
Elvy saab
lenduri paberid
1925. aastal saatis
Chang Hsüeh-liang oma sekretäri Euroopasse puhkusele.
Kuid Elvyl oli villand elust pilusilmsete hiinlaste keskel. Ta
jõudis üsna keerulist teed mööda (läbi
Sumatra, Itaalia ja Prantsusmaa) koos tädiga lõpuks
1926. aastal Tallinna. Viibis mõnda aega kasuvanemate juures
ja siirdus siis Pariisi. Pariisis hakkas kena ja energiline naine
kuulsa portretisti Aleksander Jakovlevi juures õppima õlimaali,
harrastas talviti Šveitsis bobisõitu (kus tuli isegi
korra meistritiitlile) ja auto võidusõitu.
Kui ta kaks aastat hiljem uuesti oma kasuvanemaid külastas,
oli ta vahepeal teinud juba uue karjääri. Ta oli Pariisis
abiellunud parun Rolf von Hoeningen-Bergendorffiga ja saanud Austria
kodakondsuse. Abikaasa oli väga rikas ja rahvuse poolest
arvatavasti sakslane või austerlane.
Šveitsis St. Moritzi talikuurordis nägi kuulus Hollandi
päritolu lennukikonstruktor Antony Fokker (1890-1939) Elvy
virtuooslikku suusasõitu ja soovitas tal lendamist õppida.
(Teiste andmete järgi jäi Fokkeri silm juba hoopis lennutundides
pidama energilisel ja püüdlikul naisõpilasel,
kelle julgus ja visadus talle meeldisid). Elvy õpinguid
ei seganud isegi see, et ta oli 1931. aasta talvel kelguõnnetuse
tagajärjel murdnud parema käeluu. Fokker andis omalt
poolt neiule lendamiseks innustust ja kohtles teda oma lemmikõpilasena,
mille tulemuseks oli, et juba pärast viit lennutundi (see
oli tollal vajalik miinimumtundide arv. – H.R.) sooritas
Elvy 1. augustil 1931 vajalikud eksamid ja sai esimese Eesti naisena
kutselise lenduri diplomi (nr 369, ta oli seitsmes paberitega
naislendur Saksamaal). Samal ajal õppis ta ka lennukimootoreid
tundma ja võis varsti vabalt tegutseda mehaanikuna. “Lendasin
tollal Klemm-Mercedesiga (täpsemalt Klemm L2bIIc (D-1132))
ja võisin une pealt oma lennuki mootori lahti võtta
ja kokku panna,“ kinnitas Kalep ühes 1971. aastal antud
intervjuus.
Lendur huulepulgaga
Saksamaal olles sooritas
ta 1931. aastal lende Põhja-Aafrika, Aasia ja Euroopa õhuruumi.
Ta mainis ühes hilisemas intervjuus: “Äkki igatsus
sünnimaa järele osutus nii kutsuvaks, kui ei saanud
teisiti, et otsustasin külastada Eestit.“ Sama aasta
augustis alustas Elvy Kalep mehaanik Valter Mayeriga sportlennukiga
Klemm (lennuki nimi pärines konstruktor-insener Hans Klemmi
nimest) lendu marsruudil Berliin-Stettin (Szczecin) -Danzig (Gdansk)
-Kaunas-Miitavi (Jelgava)-Riia -Tallinn. Juba lennu alguses Stetini
juures sattus lennuk äikese ja vihma vööndisse
ning pidi seal maanduma. Hädamaandumisi tuli Kalepil ette
hiljemgi. Miitavi juures pidi ta eksima äikesetormis ja taas
tuli ette võtta hädamaandumine. Maandumisel purunes
seekord lennuki propeller. Läti uudishimulikud talupojad
olid pärast hädamaandumist leidnud Elvy lennuki tiiva
all peeglikese ja huulepulgaga istumas. Elvy lennupagas oli üldse
väga napp: hambahari ja veel mõned hädatarvilikud
pisiasjad. Vist seetõttu kutsusid Euroopa ajakirjanikud
teda lenduriks huulepulgaga. Riiast Tallinna lendas ta tund ja
50 minutit ning saabus Ülemiste lennuväljale 1931. aasta
18. augustil kell 18.50. Seal ootasid teda vastuvõtjad
ja ajakirjanikud.
Ajaleht Oma Maa kirjutas 20. augustil 1931: “Lennuaparaat
oli kaheistmeline Klemmi tüüpi, valmistatud Fordi vabrikus.
Selliseid lennukeid saab juhtida kahelt poolt. Selle lennukiga
tegi ta lennuharjutusi Inglismaal tuntud lendurite juhtimisel.
Maandumisel istus juhi kohal keegi noormees, sakslane (Valter
Mayer – H.R.). Kuulsat naislendurit olid lennuväljal
vastu võtmas õhuasjanduse tegelased ja hulk lennuväe
ohvitsere koos abikaasadega. Teisi eraisikuid oli vastuvõtul
vähe. Naislendurile annetati punaseid lilli. Proua Kaalep
ise sõitis kohe Nõmmele, kus teatavasti elasid tema
omaksed. Eestist tahab proua Kaalep sõita Soomeja sealt
Brasiiliasse, et koos mõne teise lenduriga teostada ringlendu
ja võimaluse korral tungida veel uurimata maaaladele Brasiilia
ürgmetsades. Tallinnas külastas Elvy kasuvanemaid. Veel
jõudis ta külastada Eesti naiskodukaitse esinaist
Mari Raamotit, kes kinkis talle kodukaitse märgi, teedeministrit,
kaitseministrit ja Kaitseliidu ülemat. 19. augustil alustas
ta Tallinnast tagasilendu, et olla 2. septembril Amsterdamis laeval,
kust pidi sõitma edasi sõita Lõuna-Ameerikasse.
Lahkudes oli Kalep kurvameelne, sest seekord polnud teda saatmas
rahvahulka.“
|
Selline nägi välja Elvy kaheistmeline Klemm-tüüpi
lennumasin, mis pani uudishimulikud alati kihama, kuhu ta
ka ei maandunud.
Elvy Kalep sooritas 1.augustil 1931 vajalikud eksamid ja sai
esimese Eesti naisena kutselise lenduri diplomi, (ta oli seitsmes
paberitega naislendur Saksamaal). Foto: internet. |
Ennem mingu
lennuk kui Võhma sink
Tagasilennul paelus
Elvyt kodumaa ilu sedavõrd, et ta otsustas Võhma
juures Sagevere talu maadele (praegune Kabala valla territoorium)
maanduda. Lennuki maandumine pani kogu ümbruskonna silmapilkselt
kihama. Võhma alevikust ja Ollepast ning isegi kaugemalt
küladest käisid sajad uudishimulikud haruldast teraslindu
ja tema juhti vaatamas. Elvyle näidati kohalikke vaatamisväärsusi,
Võhma Eksporttapamajas kingiti talle suitsusinki ja piimaühisuses
võid. Õhtul käisid vaprat naislendurit tervitamas
Pilistvere malevkonna pealik, Võhma vabatahtliku tuletõrje
esimees, naiskodukaitse ja teiste seltskondlike organisatsioonide
esindajad. Naislendur võeti ka Tõnu talus doktor
Hans Männiku peres väga hästi vastu. Ööseks
paigutati lennuk heinaküüni, mida valvasid kaitseliitlased.
Tõnu talu maadelt jätkas Elvy järgmisel hommikul
lendu Riia suunas. Seekord oli teda saatmas suur rahvahulk.
Sakala tolleaegne ajakirjanik Arnold Sepp meenutas seda päeva
oma raamatus “Mu meelen“ järgmiselt: “Kõnetraat
seinal helises ja Võhma jaoskonna arst Männik seletas
erutatud toonil, et kuulus naislendur Elvy Kalep, kes praegu sooritab
maailmalendu, maandus tema küüni taga heinamaal. Lennake
aga kohale! Viimases fraasis aga polnud midagi kelkimise moodi
sõnastust, sest meil seal Viljandi lennuväljal oli
alati lennuvalmis Klemm-Hirthi ühepinnaline sportlennuk ja
sõbrast lendur Ulrich Brasche elunes just poolel teel Sakala
ja lennuvälja vahel.
Otsekohe informeerisime Braschet loost, kes muidugi ülimalt
tuld võttis ja vähem kui tund helistamisest arvates
maandusime meiegi Elvy Kalepi lennuki kõrvale Männiku
küüni taha. Õigemini, Elvy lennuk oli juba küüni
tõugatud ja teretamine toimus küüni väravas.
Viljaküünis kokkupandud tiibadega Kalepi lennuk meenutas
uinuvat liblikat. Kalep üllatas meid eeskujuliku eesti keelega.
Nagu saatuse irooniaks ehitasid punased sinna talu maadele aastail
1940-1941 lennuvälja.“
Arnold Sepp meenutas Kalepit palju aastaid hiljem veel ajalehes
Vaba Eesti Sõna: “Täpipealt kakskümmend
viis aastat päevast, mil Võhma Männiku küüni
taga maandusid need teatavad lennukid, astus Miami Eesti Majja
ühe raudi puhul „tuttav naisterahvas“ endise eesti
lennuväelase, nüüd aga juba ammuse Miamis elava
August Mihki saatel. Viimane hakkas daami tutvustama, aga juba
vaatasime teineteisele pilkudega otsa, et mis siin enam tutvustada,
tuttavad olemegi. Soe teretamine läks käiku ning jutte
voolas ohtrasti lendudest ja Võhma kandist. Lendav daam
polnud midagi kaotanud oma nooruslikust sarmist, samuti ka mitte
ladusast eesti keelest.
Mis mulle sellest teistkordsest kohtumisest ja vestlusest eriti
meelde jäi, oli Elvy Kalepi hoogne lugu sellest, kuidas Võhma
Eksporttapamaja saksad andnud talle lahkumisel kaasa suure suitsusingi.
Hiljemini kuskil Euroopas jäänud lendav Elvy rahade
poolest veidi kitsaks ja lennuk tulnud maha müüa, et
laevaga Ameerikasse tagasi saada. „Aga seda suitsusinki,
seda ei oleks müünud miski hinna eest!“ kinnitas
daam särasilmi. „Ei raatsinud teda õieti süüagi,
kuigi kõht oli tühjavõitu. Nii armsasti lõhnas
teine tuttava eesti talutare järele, et ennem mingu juba
lennuk, kui see Võhma sink. Nii tõingi singi Ameerikasse
kaasa ja alles siin hakkas ta pidulike koosviibimiste ajel kahanema
oma loomupärast kahanemist, kuni lõppes otsa vist
kuskil Chicago kandis.“
Saatus viib
Elvy Kalepi Ameerikasse
Ameerika mandrile minek
jäi venima. 1931. aastal müüs noor naislendur oma
lennuki Shelli õlifirmale ja rändas Hollandisse. 1932.
aastal jõuab ta Londonis tutvuda helikopteri ühe prototüübi
ehk nn autoþiiroga. 10. mail 1932 jõudis Elvy aurikuga
„Pariis“ Prantsusmaalt New Yorki.
Ameerikas sai Elvy sõbrannaks kuulus naislendur Amelia
Earhart (1897-1937), kes oli juba 1928. aastal lennanud koos Slim
Gordoni ja Wilmar Stultziga üle Atlandi ookeani. Tema heaks
tuttavaks sai ka lendur Wiley Post (1899-1935), kes hukkus lennuõnnetusel
koos oma sõbra humorist Will Rogersiga 1935. aastal Alaska
lähedal. Vaimukaid aforisme kirjutanud Will Rogersi mõttetera:
„Parem õudne lõpp kui lõputu õudus“
osutus seekord õigeks tema enda jaoks. Post oli teinud
oma esimese soololennu ümber maailma 1933. aastal 7 päeva
ja 18 tunniga.
21. mail 1932 said New Yorgi Hariduse Seltsi majas austamisõhtul
kokku eestlastest maailmarändurid, lendur Elvy Kalep ja ookeanipurjetaja
Ahto Valter koos venna Jariiloga. Nemad olid järjekordselt
ületanud Atlandi ookeani. Võib-olla seal sündis
Elvyl mõte ületada Atlandi ookean lennukiga. 1932.
aastal tegi ta New Yorgis tõsiseid ettevalmistusi katseks
ületada esimese naisena üksinda Atlandi ookean. Kui
tema sõbranna Earhart oma ettevalmistused salaja kolm päeva
varem lõpule viis ja esimesena 1932. aasta mais 14 tunni
ja 56 minutiga üle Atlandi lendas, siis oli Elvy Kalepi otsus,
et teise naisena pole enam mõtet seda ettevõtmist
korrata. Siiski ühines ta 99 lennundusest huvitatud naisega
Ameerikas, kes olid 1929. aastal asutanud naislendurite organisatsiooni
„Ninety-Nines“(selle asutajaliikmete arvu järgi),
mille esimeseks presidendiks oli Amelia Earhart. Tänapäeval
on see juba rahvusvaheline organisatsioon, kuhu kuulub ligi 6500
naislendurit 35 riigist üle kogu maailma.
Kalepil oli kavas sooritada veel üks suur ookeanilend. 15.
augustil pidi ta startima koos lendur Roger Q. Williamsiga (1895-1976)
olümpiamängude auks Los Angelesest Ateenasse. Algul
plaanis ta sõita Eestisse, kuid ei leidnud sponsoreid.
Kavatsetavast kõmulisest sõidust kirjutasid kõik
suurimad Ameerika ajalehed, kuid siis selgus, et sõit jääb
ära. Selle asemel teatasid ajalehed, et Elvy Kalep oli abiellunud
börsimaakler W. E. Hutton-Milleriga, kes oli kategooriliselt
sõidu vastu.
Eestis arvati millegipärast, et Kalep on miljonär ja
ta hakkas saama abipalujatelt kirju. Kirjad saadeti New Yorgi
lennujaama ja jõudsid kohale. Elvy leidis, et „selline
abistamine on kahjulik, sest nad laostavad inimese moraalselt.
Inimene peab oma eluga ise toime tulema.” Ta jäi sellele
põhimõttele truuks ka siis, kui ise hiljem abi vajas.
Tol ajal oli lendamine kõigele vaatamata väga ohtlik.
Nii oli aastail 1919-1930 katsetel üle Atlandi lennata hukkunud
28 inimest.1931. aastal püüdis Earhart lennata helikopteriga
üle Ameerika, kuid see ei õnnestunud. 1937. aastal
püüdis kümneid rekordeid püstitanud Earhart
teha ekvaatorit mööda ringi ümber maakera, kuid
jäi juuli algul koos navigaator Fred Noonaniga Vaikse ookeani
kohal kadunuks. Tema kadumise kohta on mitmeid legende, ka pole
teada täpset hukkumiskohta. Enne viimast õhkutõusmist
kirjutas Amelia Earhart oma mehele, kirjastaja George P. Putnamile
järgmised prohvetlikud read: „Palun saage aru, et ma
tean suurepäraselt, millega riskin. Teen seda lihtsalt sellepärast,
et tahan. Ka naised peavad püüdma teha midagi niisugust,
nagu mehed. Ning kui neil ei vea, on ebaõnnestunud katse
teistele väljakutseks.“
Elvy Kalepit ajendasid tegutsema arvatavasti samad mõtted.
|
1936. aastal ilmus Ameerikas trükist Elvy Kalepi lasteraamat
“Air Babies”.
Oma raamatu kohta mainis Elvy
Kalep hiljem, et kirjutas selle sihiga kaotada noortes ja
eriti noori pidurdavates vanemates eelarvamusi ja kartust
lendamise vastu. Ta polnud millegipärast oma raamatu
joonistustega rahul ja ütles lepingu, kui kõik
100 000 raamatut olid maha müüdud, kirjastajaga
üles. 1938. aastal ilmus raamatu teine trükk ja
2003. aastal kolmas. Kalepi loodud tegelased oli aga Ameerikas
nii populaarsed, et nende järele valmistati Ameerikas
isegi tapeete. Internetist võib tänapäevalgi
leida pakkumisi ja soove seda raamatut omandada.
|
Häda
on parim õpetaja
Lendamise asemel alustas
Elvy Kalep loengute pidamist Eestist ja lennuasjandusest. 1970.
aastate algul meenutas ta: „Kõnelesin ameeriklastele
kõigest ja kui nad küsisid, mis moodi eesti keel kõlab,
siis deklameerisin sel puhul alati „Kui Kungla rahvas kuldsel
aal...“ esimest salmi, mis minu arvates kõige paremini
iseloomustab eesti keele ilu. Ameeriklased olid sellest vaimustuses.“
Loengute kaudse viljana sündis 1936. aastal tema esimene
lasteraamat “Air babies” (Õhubeebid või
Lendurlapsed – H.R.), kus peategelasteks on õde ja
vend Speedy ning Happy Wings ja mille ta ise illustreeris.
Saatesõnas kirjutas sõbranna Amelia Earhart muuhulgas
järgmist: „Kui ma tegin hiljuti ülevaate lastele
mõeldud lennundusalasest kirjandusest, leidsin, et kahjuks
on väga vähe kirjutatud noorte jaoks. Igaüks, kes
on töötanud tööstuses, teab, et kogu elanikkonnast
on just noortegrupid väga tähtsad, kui asi puudutab
lennukeid ja lennureise. Loodan, et “Air Babies” ja
lapsed saavad headeks sõpradeks“.
57 dollarit
1939. aastal alanud
Teine maailmasõda tegi lõpu teatud toetuste saamisele
Euroopast, samuti oli lõppenud abielu börsimaakleriga
ja kuna Inglismaa Saksamaale sõjakuulutamise päeval
3. septembril oli Kalepil rahakotis vaid 57 dollarit, tuli hakata
vaatama püsivama teenistuse järele. Idee pakkuda lastele
midagi, mis olnuks seoses õhuvallutuse ajastuga, oli veetlev
ja nii tõi Kalep Ameerika mänguasjade turule Patsie
Parachute (nukk-langevarjur) – väikese langevarjuga
nuku, mis õhku visates imekaunilt ja graatsiliselt maha
langes.
Siit sai alguse Kalepi uus tegevusala, mis tegi ta New Yorgis
tuntuks. Ise kommenteeris ta seda üsna tagasihoidlikult:
„Mõtlen välja rumalusi ja võtan neile
patente ning annan töösturitele või toodan neid
ise. Kas on maailmas muu peale rohkem raha välja antud kui
meeldivatele rumalustele?“
Suurt tulu see New Yorgi lähedal asunud vabrik, kus töötas
60 naist, siiski ei andnud. Et sõja ajal mehi tööstusse
saada polnud, tuli tragil vabrikandil ise raskeid kaste kanda.
Ülejõu käiva töö tõttu Kalep
haigestus ja arst keelas tal raskete pakkide tõstmise.
Lõpuks tuli tal 1946. aastal nukutehas sulgeda. Vabrikandil
endal tuli aga asuda ülepingutatud tervist parandama ja kosuma.
Kogu teenitud raha kulus haiguskindlustusele. 1950. aastaks oli
ta taas kosunud ja mõtles välja uusi asju, võttis
neile patente ja saatis müügile tuhandetesse äridesse.
Viimaste seas oli ka New Yorgi suurim laste mänguasjade kauplus
F. A. O. Schwarz Viiendal avenüül, mille üks vaateaken
on täielikult dekoreeritud Elvy Kalepi uute nukkudega, nn
Scribbles- nukkudega (kritseldaja nukk. - H.R.), mille näo
võib iga laps ise joonistada ja selle tarbekorral jälle
ümber teha.
Kuidas selle uue bestsellernuku leiutamine sündis, sellest
jutustas Kalep 1950. aastal järgmiselt: „Pärast
nukuvabriku sulgemist jäi järele ligi 50 000 nuku
pead. Hakkasin neile siis ajaviiteks nägusid joonistama.
Pliiatsi viperuse tõttu hakkasin ühelt näolt
joonist maha kustutama ja korraga käis peast läbi idee:
miks mitte lasta seda lastel endil teha. Ja nüüd nad
võivad seda teha. Nukuga saab iga laps kauplusest kaasa
5 kriidipliiatsit, kustutuslapi ja “õpperaamatu“.
Nende instrumentidega võib iga laps anda oma nuku näole
1000 eri ilmet.“
Elvy Kalep on jälle täies loomis- ja tööhoos.
Tema nukud on populaarse firma Schwarzi kevadkataloogis. Tema
elutempo on pöörane, sekka intervjuud ajalehtedele,
raadiole ja televisioonile. Energilisel daamil mõlkus mõttes
juba uue vabriku asutamine. Viimasest ei saanud siiski asja.
Järgnevatel aastatel on temast vähe kuulda. Nii pole
teada seegi, millal täpselt Kalep lendamise lõpetas.
Siiski ei kadunud tema jäljed lõplikult.
Üksik
hunt
1971. aastal ilmus ajalehes
„The Arlington News“ pikk lugu naislendur Elvy Kalepist.
Samal aastal ilmus temast kirjutis ka Pedro Krusteni poolt ajalehes
Vaba Eesti Sõna. Saame teada, et hoolekandelt ei otsi ta
endiselt abi, vaid on uhke ja sõltumatu. Kalifornias elades
juhtus 1960. aastal, et tuttavad andsid talle viis tükki
nahka, mis kõik olid ise värvi. Lisasid juurde, et
ta on nupukas naine ja ehk oskab ta neist midagi teha. Võib-olla
kas või prillitoose. Elvy pani esialgu nahatükid voodi
alla, sest prillitooside tegemine teda ei huvitanud. Poolunes
aga kerkis ta silme ette värviline mosaiik: mehhiklane, kaktus...
Järgmisel hommikul sai ta kelleltki papitüki ja liimi
ning öine nägemus sai reaalsuseks. Pilt meeldis talle
ja ta otsustas hakata uue harrastusega leiba teenima. Ta täiendas
end terve aasta ja võttis seejärel oma leiutisele
patendi.
1967. aastal ei olnud tal endiselt kodu, ta sõitis mööda
Ameerikat ringi, pani oma töid näitusena välja
välja kallites klubides, sest kogemused näitasid, et
ostjaid oma töödele võib ta leida vaid rikaste
hulgast. Pedro Krusteni loost võib lugeda: „Arlingtoni
raamatukogus ei käinud ta käsi hästi. Ta tühistas
väljakuulutatud kursused, kuna nende vastu ei tuntud huvi.Võtsime
seltsis ta pildid klaasvitriinist ja viisime välja, kus seisis
ta station-wagon. Suures sõidukis oli ruumi istumiseks
ainult tal endal. Kogu muu osa võttis enda alla ta varandus,
mis oli vaipade all. Peamiselt pildid. Ta tõi sealt välja
suure lohe. „Mu viies selline töö,” ütles
ta. “Neli esimest on leidnud siiski ostja. Hind on kaks tuhat
dollarit“. Sisalike ja madude nahatükkidest. Väga
ilusad värvid. Nahku tellib ta Euroopast. „Ma olen nagu
mustlane,“ ütleb ta autot käivitades. „Üksik
hunt,“ mõtlesin ma, „uhke ja iseseisev.““
Halveneva tervise tõttu asus ta 1986. aasta novembris elama
Regency Health Care Centerisse (nn. pensionäride hotell).
Tal polnud viimastel aastakümnetel kontakti kaasmaalastega,
kuigi pidas end heaks eestlaseks. Elvy Kalep suri Lake Worthis
(Palm Beach, Florida) 15. augustil 1989. Tal polnud USA-s omakseid.
Ta maeti üksinda, unustatuna, kuid lootuses, et ehk kodumaal
Eestis teda kord meenutatakse.
|
|
|
