|
|
|
Tuhala “peanõid” Ants Talioja
energiasamba juures akusid laadimas. |
Energiasammas – looduslik
akulaadija
tekst: Margit-Mariann
Koppel
foto: Margus Koppel
Küllap
on paljud meist tundnud, et mõnes paigas on lahedam olla
kui teises, ehk on mõnigi ammutanud endasse uut jõudu
seljaga vastu puud toetudes või murul lesides. See, mis
meieni hoovab, on maaenergia ning enesetunne sõltub sellest,
kas tegu on hea või halva energiaga.
Eriti võimsad
looduslikud energiapatareid on karstialad, mille vertikaalsetest
paelõhedest tõusevad kuni meetrilaiused elektromagnetilise
kiirguse vood ehk rahvakeeli energiasambad. Eestis leidub neid
eriti rohkelt Tuhalas ja Kirnas.
Eesti võimsaimad
energiasambad on Tuhalas
Teatavasti
on nõiajuttudest kubiseva Tuhala valla rahvalik nimetus
olnud Nõiavald. Küllap oskasid siinsed inimesed lisaks
muudele muistsetele tarkustele ka energiasammaste väge tervise
parandamiseks rakendada. Juba 3000 aastat tagasi välja valitud
kultusekivid ja hiied asuvad reeglina positiivsete energiasammaste
kohal. Need paigad on looduslikud kirikud. Veel sada aastat tagasi
ei ehitatud maja eluruume mingil juhul seisvate veesoonte peale.
Tänu sellele oli majades hea aura ja neis elati põlvest
põlve. Tuhala ümbruses on 11 muistset asulakohta ning
enamus põlistaluperedest on elanud siin 9 põlve.
Harjumaal seni teada olev vanim naine elas siinsamas lähedal
105,5 aastaseks. Ka Tuhala Looduskeskuse juhataja, Sulu talu peremehe
Ants Talioja suguvõsa on siin järjepidevalt elanud
juba 9 põlvkonda.
40 aastat on hr Talioja uurinud oma kodukandi kultuurilugu ning
ümbritsevat loodust, sest loodus ja kultuur – need ju
kuuluvad kokku. Nüüd on hobist saanud elukutse. Looduse
varal oskab ta neile, kes pendlite tiirlemisse ning nõiavitstega
tehtavasse hookus-pookusesse ei usu ning kelle jaoks jutud Hartmanni
võrgustikust, “Draakoni silmast”, surmapunktist
ja elu vibratsioonist jäävad kaugeks, näidata,
kuidas energia mõju silmaga nähtavalt ja käega
katsutavalt väljendub. Kohe suunab ta uudistajate pilgu sellele,
kuidas energiasambad on suured saarepuud ühes suunas kasvama
painutanud. Tegu ei ole valitsevate tuulte mõjuga, nagu
võiks arvata. Sellele nähtusele Sulu talu õues
juhtis kord Talioja tähelepanu arhitekt ja Prantsusmaal geobioloogiat
õppinud Rein Weber. Sama nähtus esineb ka Paide ja
Türi vahel asuvas Kirna mõisas, mis on saanud tuntuks
oma raviva energiaväljaga.
188 hektari suurune Tuhala karstiala on maa peegel, millelt kosmiline
energia vertikaalsetest paelõhedest kas kuiva või
niiske õhuvoona tagasi kosmosesse peegeldub. Soodsa ilma
korral võib näha, kuidas energiavoog õhu käes
väreleb. Energiasammast on teatud oludes võimalik
pildistada ning leidub ka äärmiselt tundlike meeltega
inimesi, kes taolisi asju näevad.
Positiivsel energial ehk kuival õhuvool on jõudu
andev ning tervendav toime ning pendel hakkab inimese käes
selles kohas pöörlema päripäeva. Negatiivse
energia puhul on tegu niiske õhuvooga ja pendel hakkab
tiirlema vastupäeva.
Mujal maailmas on võimsate positiivsete energiasammaste
peale ehitatud templid või kirikud või on neid kasutatud
tervendamiskohana. Sama võimas energiasammas kui Tuhalas
asub Prantsusmaal, Loundes’i koopas. Neist poole võimsam
energiasammas asub Türgis.
Tuhala energiasamba avastas tuntud geobioloog Rein Hanstein Haapsalust
ja seda täiesti juhuslikult. Lugu oli nii, et kevadel 2001
teatas Hansteini abikaasa Ants Taliojale, et Rein leidis 8 m laiuse
Tuhala maa-aluse jõe. “Teadsin, et ta on 7 m sügavusel,
aga laiust ei osanud aimata,” räägib Ants Talioja
põnevat uute avastuste ajastu algusest Tuhalas. “Rein
näitas mulle ära ja mina ütlesin, et siin käib
erinevate võimetega inimesi ning nii üks kui teine
ütleb, et siin on energiasambad olemas. Mis asjad need energiasambad
on, tulgu rääkigu mulle ka! Nad tulidki 17. juunil siia
tagasi ning hakkasid õue pealt kaevu suunas minema. Leidsid
energiasambaid üsna palju ning mina tagusin igaühe otsa
märgiks vaia. Lõpuks sai vaiasid nii palju, et ei
saanud enam muru niita. Tulles karstilehtri juurest kaevu poole
tagasi, komistasidki nad paigale, kus nüüd on Eesti
suurima energiasamba tähis ja ehmatasid ära, et kuhu
me sattunud oleme? Sain geobioloog Rein Weberi käest teada,
et Hanstein on üks tema andekamaid õpilasi. Siis oli
muidugi ajakirjandus kohal ja sai üle Eesti teatavaks, et
selline võimas energiasammas on avastatud. Samal sügisel
olid loodusesõbrad siin koos, avasime loodusteadlase Ülo
Heinsalu mälestusmärgi, Rein Weber pühitses sakraalmuusika
saatel selle energiasamba sisse ning koos akadeemik Anto Raukasega
tutvustasid seda rahvale. Energiasamba avastamist jäi meenutama
Nõiakaevu juurde paigutatud omapärane kivilaud, mille
autoriks on raidur Helmut Hiismaa. Üsna varsti avastas Hanstein
siin veel neli sama võimast energiasammast ning hiljuti
leidis ta nende keskelt, kaevu lähedalt üles ka muistse
hiiealtari koha.”
Tuhala võimsa energiasamba kohale on pandud kolme meetri
pikkune ja poolemeetrise läbimõõduga tammepalk,
mis annab kõige paremini energiat edasi. Seda kätega
puudutades tunnetab iga inimene energiat isemoodi: surinat, soojust,
külmatunnet või käte raskust. Mina tundsin palgist
tulvavat tugevat sooja õhu pahvakut vastu oma kätt.
Talioja ütleb, et kui inimene tunneb, et tal on hea olla,
siis on ta oma doosi siit kätte saanud. Kuid üle paarikümne
minuti ei tasu korraga oma energiapatareisid laadida, siis saab
juba liiast.
Enne
kui arsti juurde minna, tuleks veesoone pealt ära kolida
Tuhala
energiasamba raviomaduste kohta ei tea Talioja suurt midagi kosta,
sest temal on olnud seal kogu aeg hea, lahe olla. Kuid tagasisidena
on temani jõudnud, et mõnigi vanem inimene on mõne
aja möödudes näiteks oma kuulmise tagasi saanud,
vabanenud pea- või hambavalust.
Talioja sõnul hakkame uuesti avastama neid rahvatarkusi,
mis oleme sadade aastate jooksul ära unustanud. Tema arvates
on oluline neid asju teada ja ka õpetada, et inimene ei
teeks oma elu ajal tühja tööd. Looduses on kasulik
ringi vaadata: kus lööb muru peal hästi välja
valge ristikhein, seal on positiivse energiaga koht. Kus kasvavad
suured võimsad üksikud puud, võib olla enam-vähem
kindel, et selle all on energiasammas. Siin on kohe heaks näiteks
Ungru tamm Haapsalu lähedal. Kus ikka midagi ei kasva, isegi
mitte võilill, seal on seisev veesoon ja negatiivne energia.
Sellises paigas puud känguvad.
Maja, eriti eluruumid, ei tohi olla seisvate veesoonte peale ehitatud
sellepärast, et veesoonte peal magades ei puhka inimene ennast
välja ja sellest võivad hakata pihta paljud haigused.
“Enne kui arsti juurde minna, tuleks veesoonte pealt ära
kolida,” soovitab Talioja. Sama rõhutab ka Rein Hanstein,
kes pendlit alati taskus kannab ja kelle külaskäigud
tuttavate juurde lõpevad tihti suuremat sorti mööbeldamisega.
Rein Hansteini sõnul saab pendliga ka kindlaks teha, millisele
haigusele miski energiasammas toimib. Kirna ravimõisas
ongi energiaväli vastavateks tervistavateks tsoonideks ära
jagatud. Kuid selleks, et tervisele abi saada, peab kõigepealt
nii keha kui vaim olema puhanud, seal olemiseks peab varuma aega
ning kõige tähtsam tegur on avatud meel. See, kui
kohe midagi ei tunne, ei tähenda tingimata, et asi ei mõju.
Toime võib avalduda alles tükk aega hiljem.
Pendel näitas
kätte maa-aluse jõesängi asukoha
Tuhala “nõidade”
väe allika – energiasammaste olemasolu avastamise ja
kinnitamisega uued avastused ei piirdunud. Mullu 17. septembril
tegi tuntud geobioloog Rein Hanstein pendli abil kindlaks Tuhala
karstivälja läbiva maa-aluse jõesängi täpse
asukoha, mis on kantud kaardile. Üllatusena selgus, et Ämmaaugu
all asuvast koopast saab alguse jõe kolm erinevat haru,
kus vesi alaliselt voolab.
Esimene neist kulgeb kahe kilomeetri pikkuselt Kiriku ja Nogliku
aukude kaudu Veetõusme allikateni välja.
Teine kahe ja poole kilomeetri pikkune jõesäng suundub
Hundikuristiku, Kirstuaugu, Virulase koopa, Kuie jõeoru
ja Vanakubja karstioru kaudu Nõiakaevu lähedusse.
Edasi voolab maa-alune jõgi ligi pool kilomeetrit põhja
suunas, teeb huvitava käänaku ja tuleb samuti päevavalgele
Veetõusme allikatest.
Kolmas Ämmaaugu koopast alguse saav alaline voolusäng
kulgeb Pärtlemäe kaudu Kalda allikateni välja ja
on poolteist kilomeetrit pikk. Üpris käänulise
maa-aluse jõesängi laius on keskmiselt neli ja kõrgus
kolm meetrit. Tuhala maa-aluse jõe põhi jääb
maapinnast seitsme-kaheksa meetri sügavusele.
Kõige väiksem vooluhulk on Ämmaaugu alt Kalda
allikateni kulgevas jõeharus, mille laius on kaks meetrit
ja kõrgus poolteist meetrit. Uurimusest selgus, et Tuhala
jõgi ei voola alaliselt maa all mitte poolteist kilomeetrit,
nagu seni teati, vaid kolmeharulisena kuue kilomeetri ulatuses.
See on justkui looduslik tunnel paekihtide vahel, kus vooluhulk,
nagu karstialal ikka, alatasa muutub. Virulase koopa kaudu teisele
voolusängile lisanduv suurvesi panebki Nõiakaevu keema.
Tuleb mõelda seitse
põlve ette
Meenutades lugu, kuidas indiaanlased
Tuhalas käisid ja seal trummipõristamise saatel oma
rituaale läbi viisid, tsiteeris Tuhala “peanõid”
Ants Talioja Tarmo Urbi sõnu, kes kord Vikerraadio saates
ütles, et indiaanlased mõtlevad seitse põlvkonda
ette, meie heal juhul vaid ühe ja sedagi materiaalse külje
pealt.
Kuid nagu teada saime, ei ole kirik inimese leiutis – looduslikud
altarid on juba meie jaoks olemas. Kahjuks oleme minetanud oskuse
kõnetada puid ja kive, kasutada nende väge ning paluda
Maal, kes on meie Ema ja Ilmal, kes on meie Isa, kaitsta ning
hoida meid, oma Lapsi. Meie murede leevendajaks on nüüd
viin ja narkootikumid, kuigi võiksime selle hukatustee
asemel kallistada puud, silitada kivi või minna uut energiat
ammutama näiteks hiiemäele, mis on suurepärane
akulaadija ning paik, kus iseendaga olla, omi mõtteid mõelda,
ka milleski selgusele jõuda.
|
|
|
