|
|
Kaheksakümnendad mõnedes
arhiividokumentides
|
Toivo Kallas |
ettekanne: Toivo Kallas
jüri kuke mälestuspäeval 27.03.2005 Tartu Ülikooli
aulas
Arhitekt
Toivo Kallas
muretseb tulevaste põlvkondade võimaluse pärast
olnut objektiivselt uurida, sest võimulolevate kommunistide
juhtimisel toimuv ENSV hiiliv taastamine on jõudnud otsaga
arhiividesse, kus isikuandmete kaitse sildi all on algamas uus
dokumentide salastamislaine.
Et mitte kohe alustada kõige tumedamais värvides,
nimetaksin esmalt Eesti Riigiarhiivis olevat, hilisemalt ENE peatoimetajalt
Gustav Naanilt 24. juunist 1981 pärinevat pöördumist
EKP KK poole Mõtted ideoloogilisest situatsioonist. Selles
ta soovitab: “On tarvis teooria täpse snaiperitulega
maadligi suruda “neljakümne bande” ja neil, kes
võimalik, et järgnevad, mitte lasta tõsta pead
ja veel enam tõusta vastulöögiks.” (ERAF
Tõnismäe arhiiv f 1, n 302, s 568)
Bötkeri,
Ildi ja Mõtuse protsess polnud poliitiline?
Arhiividokumendid kõnelevad
paraku teist keelt. 20. veebruaril 1986 on Eesti NSV KGB esimees
Karl Kortelainen EKP KK esimesele sekretärile esitanud salajase
õiendi aastail1983-1985 Eesti NSV territooriumil noorsoo
hulgas aset leidnud negatiivseist nähtustest (salajane kiri
No 189). Dokument on huvitav selle poolest, et sealt võite
leida mõne täna keskikka jõudnud tuntud ühiskonnategelase
nime. 11. augustist 1986 pärineb sama asutuse osakonnaülema
E. J. Selgali salajane, EKP KK-le saadetud õiend tingimustest
ja teguritest, mis põhjustasid negatiivsete nähtuste
tekkimist ENSV noorte hulgas (1983.-1986. aasta operatiivolukorra
analüüsi baasil) (ERAF Tõnismäe arhiiv f1,
n 302, s 499). Selles dokumendis esinevad Peeter Bötkeri,
Toomas Ildi ja Margus Mõtuse nimed.
Kuhu kadus
Arnold Rüütli kõne?
Mitu aastat tagasi,
kui Tallinnasse polnud veel ehitatud Lähimineviku okupatsioonide
muuseumi ja selle töötajail oli muuseumi vajadusteks
koostatava videofilmi sarja koostamine pooleli, tekkis Isamaaliidus
mõte ETV filmiarhiivi materjalide põhjal ise kokku
monteerida videofilm murrangulistest kaheksakümnendate aastate
lõpust Eestis.
ETV filmiarhiivi töötajad olid vastutulelikud ning lubasid
meil endil läbi vaadata arhiivis olevaid kassette ning üles
kirjutada lõigud, mida ümber lindistada tahame. Nad
ütlesid meile kohe, et arhiivis pole midagi neil aastail
toimunud poliitiliste kohtuprotsesside kohta. Tahtsime, et meie
videofilmil oleks ära toodud tolleaegse ENSV Ülemnõukogu
presiidiumi esimehe ja EKP KK büroo liikme Arnold Rüütli
esinemine Eesti televisioonis seoses Nõukogude armee 70.
aastapäevaga (!). Vastavalt Rahva Hääles 23. veebruaril
avaldatud tekstile kritiseeris ta selles nn Balti küsimuse
ülestõstmist Ameerika Ühendriikide poliitikute
poolt ning ütles igal realistlikult mõtleval inimesel
selge olevat, et “mingit tagasiteed kodanliku Eesti Vabariigi
juurde ei ole ega saagi olla…”. A. Rüütli
kõne oli osa EKP Keskkomitees koostatud Eesti Vabariigi
70. aastapäeva tähistamise vastuabinõude plaanist.
Ehkki ETV videoarhiivis on salvestisi igasugusest tühjast-tähjast,
polnud see salvestis enam säilinud (selline oli vastavale
kirjalikule järelepärimisele ETV videoarhiivi antud
vastus). Arhiivis olid videosalvestused 24. veebruaril 1988. A.
H. Tammsaare monumendi juures toimunust ja EKP KK poolt tolleaegse
nimetusega Võidu väljakul korraldatud protestimiitingust
ning kommunistlikule parteile vastuvõetavas suunas Estonia
kontserdisaalis korraldatud rahvakoosolekust. Et vastuabinõude
plaan oli olemas, kinnitab EKP KK sekretär K. Vaino salajane
raport Moskvasse (07-031 27.01.88) millega võite tutvuda
Eesti Riigiarhiivi Tõnismäe osakonnas Tallinnas.
Eesti Raadio fonoteegis polnud samuti helilindistusi poliitiliste
kohtuprotsesside kajastusest tolleaegseis uudistesaadetes. Nagu
arvata võite, polnud seal ka väljavõtet Arnold
Rüütli kõnest 23.02.1988.
Havi käsul
- NLKP KK tahtel Rahvarinne sündigu!
Paljud, kes on huvitatud
lähiajaloost, kinnitavad, et oli olemas NLKP KK Poliitbüroo
salajane ringkiri 25. aprillist 1987, milles olevat antud korraldus
asutada liiduvabariikides Rahvarinded perestroika toetuseks ning
tehtud KGB-le ülesandeks ustavate isikute kaudu tagada parteiline
kontroll selle üle. Olevat soovitatud eksperimendi korras
alustada Rahvarinde loomisega ENSV-s kui ühes arenenumas
liiduvabariigis. Rahvarinde teemat puudutades ei soovi ma vähemalgi
määral varju heita meil Rahvarindega liitunud inimestele,
kes ei saanud teadlikud olla Rahvarinde loomise tagamaadest. Lisaks
oli see reaalne võimalus elu veidigi demokratiseerida.
Küsite teie ja küsin minagi, kus on see dokument. Minule
vastati Eesti Riigiarhiivi Tõnismäe osakonnas, et
sellise tähtsusega dokumente liiduvabariikide Kommunistliku
Partei Keskkomiteedes ei säilitatud ega kopeeritud, vaid
tagastati peale sellega tutvumist NSVL Liidu Kommunistliku Partei
Keskkomiteele. Eesti Riigiarhiivis olev säilik – f.1,
n.4, s. 7082 aga kinnitab, et EKP KK büroo istungil 26. aprillil
1988 võeti vastu otsus moodustada EKP KK büroo juurde
komisjon vabariigis perestroikat toetava RAHVARINDE loomiseks.
Istungit juhatas EKP KK I sekretär K. Vaino ning sellel osales
ka ENSV Riikliku Julgeoleku Komitee esimees K. Kortelainen. Kui
keegi väidab, et valetan, peab ta tõestama, et sellist
dokumenti Eesti Riigiarhiivi Tõnismäe osakonnas tõepoolest
pole. Või on see kadunud, nagu peale minu mõningast
huvi enne taasiseseisvumist ilmunud Edgar Savisaare raamatute
vastu need kadusid Tallinna Linnaraamatukogu laenutusosakonnast.
EKP KK osalus
Loomeliitude Pleenumil
Kahtlemata oli 1.-2.
aprillil Toompeal toimunud Loovate Liitude ühispleenumil
positiivne roll meie lähiajaloos. Ei taheta aga meenutada
seda, et selle ettevalmistamisel osales ka EKP KK. Peale ühispleenumi
eesmärkide etteütlemist töödeldi ka loominguliste
liitude juhte. K. Vaino töötles (või KGB keelepruugis
profülaktiseeris) V. Beekmani, G. Aljošin M. Mikiveri,
N. Ganjušov J. Räätsa, A.-B. Upsi M. Soosaart,
I. Toome E. Põldroosi, A.-B. Upsi H. Toomingat ja N. Ganjušov
J. Jaamat.
Seoses sellega, et Toompeal toimunu väljus EKP KK poolt etteantud
raamidest, samuti 25. märtsil A. H. Tammsaare mälestusmärgi
juures toimunud, märtsiküüditamise aastapäevale
pühendatud rahvakogunemisega, vaatas EKP KK 4. aprillil läbi
salajased ettepanekud ühiskonnavastaste ilmingute edasiseks
lokaliseerimiseks ja ärahoidmiseks vabariigis (ERAF, f.1,
n. 302, s. 508). Ettepanekute punktis 3 kohustati Eestimaa KP
linna- ja rajoonikomiteesid:
- vastupropagandistliku töö teostamiseks ühiskonnavastaste
aktsioonide liikmete hulgas operatiivselt formeerida ja suunata
koosseisult väike, kuid hästi informeeritud ja vastuargumentatsiooniga
ettevalmistatud, poleemikat valdav, aktiivselt tegutsev parteiaktiiv,
kes suudab vastulööki anda vaenulikele laimule, läbi
viia diskussiooni pinge maandamise eesmärgil, otsima konstruktiivseid
lahendusi jõus olevate seaduste raamides;
Punktis 5 kohustati ENSV Riiklikku Televisiooni- ja Raadikomiteed:
- aktiivselt kasutama televisiooni võimalusi toimunud kogunemiste
perestroika, demokratiseerimis- ja avalikustamisprotsessi pidurdava,
ühiskonnavastase iseloomu näitamiseks.
Punktis 6 kohustati KGB-d, Siseministeeriumi ja ENSV prokuratuuri:
- võtma administratiivvastutusele 25. märtsil k.a.
(1988) ühiskonnavastasest kogunemisest osavõtjaid
ning teatama sellest massiteabevahendites;
- jätkama ekstremistlikult häälestatud natsionalistide
poolt korraldatud kogunemistele pääsu takistamist, viima
nendega tugipunktides (?) ja töökohtades läbi profülaktiseerivaid
vestlusi;
- vabariigi prokuratuuriorganeil viia kindlaksmääratud
isikutega, kes peavad ennast Eesti Rahvusliku Sõltumatuse
Partei liikmeteks, läbi neid hoiatavaid vestlusi konstitutsioonivastases
(!) tegevuses osalemise pärast;
|
Väljavõte EKP KK büroo
otsustest nn ERSP küsimuses. Dokumendi arutamise juurde
EKP Keskkomitees olid kutsutud ENSV prokurör Leo Urge,
ENSV Siseminister Marko Tibar ja ENSV justiitsminister Advig
Kiris. |
ERSP on parteilastele
pinnuks silmas
31. jaanuaril 1989 EKP
KK esimese sekretäri Vaino Väljase poolt alla kirjutatud
protokolliga No 78, mis kandis pealdist Täiesti salajane
(Erilise tähtsusega, erikaust), fikseeriti EKP KK büroo
otsus: Niinimetatud “Eesti Rahvusliku Sõltumatuse
Parteist” ja tema tegevusest. Dokumendis on öeldud:
ERSP põhikirjast ja teistest dokumentidest on näha,
et tal on separatistlik, sotsialismi-ja nõukogudevastane
suunitlus. Nii on Põhikirjas kirjutatud, et eesmärgiks
on “Iseseisva demokraatliku Eesti riigi taastamine”.
Sisuliselt “Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei”
ei tunnista vabariigi valitsust ja kommunistlikku parteid, lugedes
neid “okupatsioonirezhiimideks” (ning) suhtub eitavalt
Konstitutsiooni ja teistesse ENSV seadusandlikesse aktidesse.
Samas dokumendis oli
ka öeldud:
- kontsentreerida eriline tähelepanu poliittööle
Rahvarinde aktiiviga, Töökollektiivide Ühendnõukogu
ja Töökollektiivide liiduga – eesmärgiga konsolideerida
perestroika pooldajaid.
- ENSV Prokuratuuril tuleb juhul, kui ERSP jätkab õigusvastast
tegevust, võtta tarvitusele seadusega ettenähtud abinõud.
Dokumendi arutamise juurde EKP Keskkomitees olid kutsutud ENSV
prokurör Leo Urge, ENSV Siseminister Marko Tibar ja ENSV
justiitsminister Advig Kiris.
Kui keegi kahtleb ka selle dokumendi olemasolus, soovitan kontrollida
Eesti Riigiarhiivi Tõnismäe osakonnas (ERAF, f1, n5,
s 139).
Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Komitee esimees K. Kortelainen esitas
16. detsembril 1988 EKP KK esimesele sekretärile V. Väljasele
salajase õiendi olukorrast ja protsessidest Eesti Evangeelses
Luteriusu Kirikus (salajane õiend No 1764 06.12.88. a).
Eriti häiris Julgeolekukomiteed, et mitmed pastorid olid
oma tegevuse sidunud Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Parteiga.
Komitee arvates nõudis EELK kasvanud aktiivsus Usuasjade
volinikult ning linnade ja rajoonide täitevkomiteedelt viivitamatute
abinõude tarvituselevõttu, EELK ja tema funktsionääride
tegevuse piiramist ning kontrolli kõvendamist mitteformaalsete
religioossete struktuuride üle vabariigis (ERAF f1, n 302,
s 565).
Mikk Titma
Soomes maad uurimas
Äärmiselt
huvipakkuv on EKP KK sekretär Mikk Titma poolt NLKP Rahvusvahelise
osakonna juhatajale Valentin Falinile saadetud salajane kiri No
03-030 15.02.1989 (ERAF f1, n. 302, s. 578), mis sisaldas informatsiooni
ENSV delegatsiooni Soome sõidu tulemustest.
Selles oli kirjutatud: “Perestroika arengu vastu Eestis valitseb
huvi ka Soome noorsoo, loomingulise intelligentsi hulgas ja rahvademokraatlikes
ringides…luuakse mitmesuguseid ringe perestroika ja samuti
Rahvarinde toetuseks Eestis. Käesoleval ajal on need ringid
formeerimisstaadiumis, kus pole nähtav täpne poliitiline
orientatsioon.
Meie arvates tuleks aktiivselt sekkuda sellesse protsessi selleks,
et luua selles liikumises vasakjõudude juhtimine, enne
kui juhtimise seal võtavad parem-ekstremistlikud grupeeringud.”
Loeti vajalikuks:
3. Tähele pannes perestroika vastu Eestis ja Soomes valitsevat
huvi ning seal Eestimaa Rahvarinde toetuseks mitmesuguste gruppide
loomist, peame vajalikuks koostöö korraldamist SKDL-i
ja Eestimaa Rahvarinde vahel. See võimaldaks SKDL-i sisenemist
neisse gruppidesse, et seal mõju avaldada ning samuti välistada
nende ja meiepoolsete ekstremistlikult häälestatud elementide
koostöö.”
8-lehekülge hõlmav, Moskvasse saadetud informatsioon
sisaldab muudki huvitavat, näiteks EKP KK sekretär Mikk
Titma ja Soome vabariigi president Mauno Koivisto vahel 1. veebruaril
1989 Inkoo residentsis M. Koivisto initsiatiivil toimunud mitteametlikul
kohtumisel räägitu kokkuvõte. M. Titma informeeris
Moskvat:
“Koivisto kritiseeris Läänes öeldut, et on
olemas tingimused NSV Liidu lagunemiseks ning nimetas neid naiivseteks,
mis ei tugine meil toimuvate protsesside tõsisel analüüsil.
Ta märkis, et meie maa erinevais regioonides võivad
uutmisprotsessi käigus toimuda omanäolised protsessid,
kuid need ei kujuta enesest ohtu NSV Liidu kui riigi terviklikkusele”.
Mõni politoloog võib jällegi väita, et
sellist dokumenti pole olemas. Mõni aasta tagasi Eesti
Riigiarhiivi Tõnismäe osakonnas Tallinnas igatahes
oli.
Seal on muidki, argisemaid dokumente. Võite näiteks
teada saada, et narkootikumide levik oli (seoses sõjaga
Afganistanis) probleemiks juba nõukogude okupatsiooni ajal.
Kommunistidest on saanud süütud
parteitud
Mul on mure järgnevate põlvkondade
objektiivse informeerituse pärast. Millise mulje saavad noored
teatmeteostest? Näiteks ühte punti pandud ENE-st ja
EE-st? Neist esimeses peeti eriti oluliseks ära märkida
ühe ja teise kuulumist kommunistliku partei ridadesse. Teises
on paljudest neist saanud süütud parteitud. Mitmed neist,
eriti kõrgema parteilise hariduse saanud, on ümber
kehastunud juristideks ja lihtsalt riigitegelasteks. Keegi pole
neile selle eest teinud etteheiteid. EE-st on võrreldes
okupatsiooniaegsete väljaannetega kadunud palju olulist.
Näiteks Kominterni poolt juhitud kommunistlike rühmitiste
tegevus Eesti Vabariigi Riigikogus. Otsige EE-st oma direktiiviga
No 02622 Baltimaade saatuses otsustavat rolli mänginud Semjon
Timošenko märksõna. Seda pole.
Tahan lõpetuseks öelda, et
ma pole kusagil ega kunagi väitnud, et olen ajaloolane –
ma olen arhitekt. Sellegi poolest arvan, et mul, nagu teilgi,
on kodanikuna õigus tutvuda arhiivides olevaga, avaldada
oma arvamust nii suuliselt kui trükisõnas.
* * *
Kommenteerib, ka
ise kunagi EKP ridadesse
kuulunud, Riigiarhivaar Priit Pirsko
Palun Teil kui
riigiarhivaaril, kes vastutab arhiividokumentide olemasolu ja
säilitamise eest ning ka uurijate võimaluse eest ajalugu
võimalikult kiretult, autentselt ja objektiivselt uurida,
vastata ajakirja Kultuur ja Elu toimetuse küsimustele argumenteeritult:
millest on tingitud endises Parteiarhiivis olevate arhivaalide
järjekordne salastamine ning tagasikäik ENSV-sse?
Juurdepääsupiirangute senisest järjekindlam rakendamine
delikaatseid või eraelulisi isikuandmeid sisaldavatele
arhivaalidele on tingitud Eesti Vabariigi seadustest (Isikuandmete
kaitse seadus, Arhiiviseadus, Avaliku teabe seadus jt). 11. aprillil
2005 kinnitati Rahvusarhiivis säilitatava juurdepääsupiiranguga
teabe kindlakstegemise ja piiranguga arhivaalidele juurdepääsu
võimaldamise eeskiri (vt http://www.ra.ee/?news_id=79).
Eeskirja eesmärk on sõnastada Rahvusarhiivi sisemised
nõuded ja toimingud juurdepääsupiirangute selgitamiseks,
piiranguga arhivaalidele juurdepääsu võimaldamiseks
ning nende haldamiseks arhiivis.
Möönan siinkohal, et varasematel aastatel on juurdepääsupiiranguid
rakendatud arhiivis teisiti, ebajärjekindlamalt. Selle põhjuseks
on olnud meie seaduseloome järkjärguline areng ja kohati
praegugi esinev mitmetimõistetavus. Arusaadavalt on nii
avaliku arhiivi kui ka kodanike huvides arhivaalidele juurdepääsu
võimaldamine (või selle piiramine) senisest selgemal
moel.
Toivo Kallas tõi
oma ettekandes Jüri Kuke aastapäevakonverentsil mitmeid
näiteid dokumentidest, mida ta oli paar aastat tagasi lugenud
ja koopiad teinud, kuid mille olemasolus ta praegu enam sugugi
kindel pole. Kas ajaloo võltsimise ja vassimise alal on
Eesti Vabariik nüüd sihiks jõuda Venemaa tasemele
või nostalgitsete kommunismiaja järele? Uurijatele
väidetakse arhiivis, et dokumente pole, kuid tegelikult on
olemas.
Tundmata küll antud juhtumi asjaolusid, saan vaid kinnitada,
et avalikus arhiivis arhiiviväärtusega arhivaale ei
hävitata ega nende olemasolu fakti ei salata.
Teoreetiliselt on hr Kallase asjas kaks võimalust. Esimene
– ta on varem, õiguslikult vähemselges olukorras
pääsenud arhiivis lugema dokumente, mida ta poleks (tõsi,
küll hiljem jõustunud seaduste kohaselt) tohtinud
kasutada saada. Teine võimalus – hr Kallase juurdepääsu
arhivaalidele on viimati piiratud ülekohtuselt.
Väga lühidalt öeldes seisneb arhiivitöö
keerukus vajaduses kaalutleda uurimistöö tulemusel saadava
avaliku hüve ja kasutamisega kaasneda võiva kellegi
õiguste või huvide riive vahekorda.
Alates 1. maist 2005 viiakse Rahvusarhiivis sisse juurdepääsutaotluse
vorm, mille täitmisel on kodanikul võimalik oma uurimisvajadust
igakülgselt põhjendada ning selleks volitatud ametnik
(struktuuriüksuse või arhiivi juht) saaks oma otsuse
kaalutletult langetada ja sellest korrektselt ja õiguspäraselt
uurijat teavitada. Antud protseduur on just praegu detailides
väljatöötamisel ja rakendub, nagu ütlesin,
kümnekonna päeva pärast. Hr Kallase juhtum on arvatavasti
kahetsusväärselt sattunud ajavahemikku, kus juurdepääsu
eeskiri on olnud jõustumas või just jõustunud,
aga uurimissaalide töötajatele suunatud koolitus ning
rakendusjuhised veel valmimata. Vabandan.
Hr Kallasega võtab ühendust Riigiarhiivi kasutusosakonna
juhataja Mare Olde, et selgitada, milles seisnevad täpsemalt
tema pretensioonid ja kas neid on võimalik lahendada.
Kelle huve teenib
EKP nomenklatuuri kuulunud inimeste toimikutele juurdepääsu
keelamine ning seeläbi kommunistide kaitsmine? Kas toimuv
on puhtalt andmekaitseinspektsiooni initsiatiiv või kes
ja kust Teile neid juhtnööre jagab?
Andmekaitseinspektsioon on tõesti juhtinud tähelepanu
isikuandmete õigusvastase kasutamise võimalusele
avalikes arhiivides, aga ülalnimetatud Rahvusarhiivi eeskiri
tuleneb ka meie endi arusaamast delikaatsete ja eraeluliste isikuandmete
kaitsmise vajalikkusest.
Milline on Teie
kui ajaloolase isiklik seisukoht toimuva suhtes? Kas tõesti
on EKP-sse kuulumine nüüd piinlikkust valmistav asjaolu,
mida peab varjama?
Minu isiklik seisukoht on, et Eesti Vabariigis kehtivaid seadusi
tuleb täita.
|
|
|
