Kultuur ja Elu 2/2005


Kultuur ja Elu 1/2005

 

 

 

 


Kaheksakümnendad mõnedes arhiividokumentides


Toivo Kallas

ettekanne: Toivo Kallas
jüri kuke mälestuspäeval 27.03.2005 Tartu Ülikooli aulas

Arhitekt Toivo Kallas muretseb tulevaste põlvkondade võimaluse pärast olnut objektiivselt uurida, sest võimulolevate kommunistide juhtimisel toimuv ENSV hiiliv taastamine on jõudnud otsaga arhiividesse, kus isikuandmete kaitse sildi all on algamas uus dokumentide salastamislaine.

Et mitte kohe alustada kõige tumedamais värvides, nimetaksin esmalt Eesti Riigiarhiivis olevat, hilisemalt ENE peatoimetajalt Gustav Naanilt 24. juunist 1981 pärinevat pöördumist EKP KK poole Mõtted ideoloogilisest situatsioonist. Selles ta soovitab: “On tarvis teooria täpse snaiperitulega maadligi suruda “neljakümne bande” ja neil, kes võimalik, et järgnevad, mitte lasta tõsta pead ja veel enam tõusta vastulöögiks.” (ERAF Tõnismäe arhiiv f 1, n 302, s 568)

Bötkeri, Ildi ja Mõtuse protsess polnud poliitiline?

Arhiividokumendid kõnelevad paraku teist keelt. 20. veebruaril 1986 on Eesti NSV KGB esimees Karl Kortelainen EKP KK esimesele sekretärile esitanud salajase õiendi aastail1983-1985 Eesti NSV territooriumil noorsoo hulgas aset leidnud negatiivseist nähtustest (salajane kiri No 189). Dokument on huvitav selle poolest, et sealt võite leida mõne täna keskikka jõudnud tuntud ühiskonnategelase nime. 11. augustist 1986 pärineb sama asutuse osakonnaülema E. J. Selgali salajane, EKP KK-le saadetud õiend tingimustest ja teguritest, mis põhjustasid negatiivsete nähtuste tekkimist ENSV noorte hulgas (1983.-1986. aasta operatiivolukorra analüüsi baasil) (ERAF Tõnismäe arhiiv f1, n 302, s 499). Selles dokumendis esinevad Peeter Bötkeri, Toomas Ildi ja Margus Mõtuse nimed.

Kuhu kadus Arnold Rüütli kõne?

Mitu aastat tagasi, kui Tallinnasse polnud veel ehitatud Lähimineviku okupatsioonide muuseumi ja selle töötajail oli muuseumi vajadusteks koostatava videofilmi sarja koostamine pooleli, tekkis Isamaaliidus mõte ETV filmiarhiivi materjalide põhjal ise kokku monteerida videofilm murrangulistest kaheksakümnendate aastate lõpust Eestis.
ETV filmiarhiivi töötajad olid vastutulelikud ning lubasid meil endil läbi vaadata arhiivis olevaid kassette ning üles kirjutada lõigud, mida ümber lindistada tahame. Nad ütlesid meile kohe, et arhiivis pole midagi neil aastail toimunud poliitiliste kohtuprotsesside kohta. Tahtsime, et meie videofilmil oleks ära toodud tolleaegse ENSV Ülemnõukogu presiidiumi esimehe ja EKP KK büroo liikme Arnold Rüütli esinemine Eesti televisioonis seoses Nõukogude armee 70. aastapäevaga (!). Vastavalt Rahva Hääles 23. veebruaril avaldatud tekstile kritiseeris ta selles nn Balti küsimuse ülestõstmist Ameerika Ühendriikide poliitikute poolt ning ütles igal realistlikult mõtleval inimesel selge olevat, et “mingit tagasiteed kodanliku Eesti Vabariigi juurde ei ole ega saagi olla…”. A. Rüütli kõne oli osa EKP Keskkomitees koostatud Eesti Vabariigi 70. aastapäeva tähistamise vastuabinõude plaanist.
Ehkki ETV videoarhiivis on salvestisi igasugusest tühjast-tähjast, polnud see salvestis enam säilinud (selline oli vastavale kirjalikule järelepärimisele ETV videoarhiivi antud vastus). Arhiivis olid videosalvestused 24. veebruaril 1988. A. H. Tammsaare monumendi juures toimunust ja EKP KK poolt tolleaegse nimetusega Võidu väljakul korraldatud protestimiitingust ning kommunistlikule parteile vastuvõetavas suunas Estonia kontserdisaalis korraldatud rahvakoosolekust. Et vastuabinõude plaan oli olemas, kinnitab EKP KK sekretär K. Vaino salajane raport Moskvasse (07-031 27.01.88) millega võite tutvuda Eesti Riigiarhiivi Tõnismäe osakonnas Tallinnas.
Eesti Raadio fonoteegis polnud samuti helilindistusi poliitiliste kohtuprotsesside kajastusest tolleaegseis uudistesaadetes. Nagu arvata võite, polnud seal ka väljavõtet Arnold Rüütli kõnest 23.02.1988.

Havi käsul - NLKP KK tahtel Rahvarinne sündigu!

Paljud, kes on huvitatud lähiajaloost, kinnitavad, et oli olemas NLKP KK Poliitbüroo salajane ringkiri 25. aprillist 1987, milles olevat antud korraldus asutada liiduvabariikides Rahvarinded perestroika toetuseks ning tehtud KGB-le ülesandeks ustavate isikute kaudu tagada parteiline kontroll selle üle. Olevat soovitatud eksperimendi korras alustada Rahvarinde loomisega ENSV-s kui ühes arenenumas liiduvabariigis. Rahvarinde teemat puudutades ei soovi ma vähemalgi määral varju heita meil Rahvarindega liitunud inimestele, kes ei saanud teadlikud olla Rahvarinde loomise tagamaadest. Lisaks oli see reaalne võimalus elu veidigi demokratiseerida.
Küsite teie ja küsin minagi, kus on see dokument. Minule vastati Eesti Riigiarhiivi Tõnismäe osakonnas, et sellise tähtsusega dokumente liiduvabariikide Kommunistliku Partei Keskkomiteedes ei säilitatud ega kopeeritud, vaid tagastati peale sellega tutvumist NSVL Liidu Kommunistliku Partei Keskkomiteele. Eesti Riigiarhiivis olev säilik – f.1, n.4, s. 7082 aga kinnitab, et EKP KK büroo istungil 26. aprillil 1988 võeti vastu otsus moodustada EKP KK büroo juurde komisjon vabariigis perestroikat toetava RAHVARINDE loomiseks. Istungit juhatas EKP KK I sekretär K. Vaino ning sellel osales ka ENSV Riikliku Julgeoleku Komitee esimees K. Kortelainen. Kui keegi väidab, et valetan, peab ta tõestama, et sellist dokumenti Eesti Riigiarhiivi Tõnismäe osakonnas tõepoolest pole. Või on see kadunud, nagu peale minu mõningast huvi enne taasiseseisvumist ilmunud Edgar Savisaare raamatute vastu need kadusid Tallinna Linnaraamatukogu laenutusosakonnast.

EKP KK osalus Loomeliitude Pleenumil

Kahtlemata oli 1.-2. aprillil Toompeal toimunud Loovate Liitude ühispleenumil positiivne roll meie lähiajaloos. Ei taheta aga meenutada seda, et selle ettevalmistamisel osales ka EKP KK. Peale ühispleenumi eesmärkide etteütlemist töödeldi ka loominguliste liitude juhte. K. Vaino töötles (või KGB keelepruugis profülaktiseeris) V. Beekmani, G. Aljošin M. Mikiveri, N. Ganjušov J. Räätsa, A.-B. Upsi M. Soosaart, I. Toome E. Põldroosi, A.-B. Upsi H. Toomingat ja N. Ganjušov J. Jaamat.
Seoses sellega, et Toompeal toimunu väljus EKP KK poolt etteantud raamidest, samuti 25. märtsil A. H. Tammsaare mälestusmärgi juures toimunud, märtsiküüditamise aastapäevale pühendatud rahvakogunemisega, vaatas EKP KK 4. aprillil läbi salajased ettepanekud ühiskonnavastaste ilmingute edasiseks lokaliseerimiseks ja ärahoidmiseks vabariigis (ERAF, f.1, n. 302, s. 508). Ettepanekute punktis 3 kohustati Eestimaa KP linna- ja rajoonikomiteesid:
- vastupropagandistliku töö teostamiseks ühiskonnavastaste aktsioonide liikmete hulgas operatiivselt formeerida ja suunata koosseisult väike, kuid hästi informeeritud ja vastuargumentatsiooniga ettevalmistatud, poleemikat valdav, aktiivselt tegutsev parteiaktiiv, kes suudab vastulööki anda vaenulikele laimule, läbi viia diskussiooni pinge maandamise eesmärgil, otsima konstruktiivseid lahendusi jõus olevate seaduste raamides;
Punktis 5 kohustati ENSV Riiklikku Televisiooni- ja Raadikomiteed:
- aktiivselt kasutama televisiooni võimalusi toimunud kogunemiste perestroika, demokratiseerimis- ja avalikustamisprotsessi pidurdava, ühiskonnavastase iseloomu näitamiseks.
Punktis 6 kohustati KGB-d, Siseministeeriumi ja ENSV prokuratuuri:
- võtma administratiivvastutusele 25. märtsil k.a. (1988) ühiskonnavastasest kogunemisest osavõtjaid ning teatama sellest massiteabevahendites;
- jätkama ekstremistlikult häälestatud natsionalistide poolt korraldatud kogunemistele pääsu takistamist, viima nendega tugipunktides (?) ja töökohtades läbi profülaktiseerivaid vestlusi;
- vabariigi prokuratuuriorganeil viia kindlaksmääratud isikutega, kes peavad ennast Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei liikmeteks, läbi neid hoiatavaid vestlusi konstitutsioonivastases (!) tegevuses osalemise pärast;


Väljavõte EKP KK büroo otsustest nn ERSP küsimuses. Dokumendi arutamise juurde EKP Keskkomitees olid kutsutud ENSV prokurör Leo Urge, ENSV Siseminister Marko Tibar ja ENSV justiitsminister Advig Kiris.

ERSP on parteilastele pinnuks silmas

31. jaanuaril 1989 EKP KK esimese sekretäri Vaino Väljase poolt alla kirjutatud protokolliga No 78, mis kandis pealdist Täiesti salajane (Erilise tähtsusega, erikaust), fikseeriti EKP KK büroo otsus: Niinimetatud “Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Parteist” ja tema tegevusest. Dokumendis on öeldud:
ERSP põhikirjast ja teistest dokumentidest on näha, et tal on separatistlik, sotsialismi-ja nõukogudevastane suunitlus. Nii on Põhikirjas kirjutatud, et eesmärgiks on “Iseseisva demokraatliku Eesti riigi taastamine”. Sisuliselt “Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei” ei tunnista vabariigi valitsust ja kommunistlikku parteid, lugedes neid “okupatsioonirezhiimideks” (ning) suhtub eitavalt Konstitutsiooni ja teistesse ENSV seadusandlikesse aktidesse.

Samas dokumendis oli ka öeldud:
- kontsentreerida eriline tähelepanu poliittööle Rahvarinde aktiiviga, Töökollektiivide Ühendnõukogu ja Töökollektiivide liiduga – eesmärgiga konsolideerida perestroika pooldajaid.
- ENSV Prokuratuuril tuleb juhul, kui ERSP jätkab õigusvastast tegevust, võtta tarvitusele seadusega ettenähtud abinõud.
Dokumendi arutamise juurde EKP Keskkomitees olid kutsutud ENSV prokurör Leo Urge, ENSV Siseminister Marko Tibar ja ENSV justiitsminister Advig Kiris.
Kui keegi kahtleb ka selle dokumendi olemasolus, soovitan kontrollida Eesti Riigiarhiivi Tõnismäe osakonnas (ERAF, f1, n5, s 139).
Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Komitee esimees K. Kortelainen esitas 16. detsembril 1988 EKP KK esimesele sekretärile V. Väljasele salajase õiendi olukorrast ja protsessidest Eesti Evangeelses Luteriusu Kirikus (salajane õiend No 1764 06.12.88. a). Eriti häiris Julgeolekukomiteed, et mitmed pastorid olid oma tegevuse sidunud Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Parteiga. Komitee arvates nõudis EELK kasvanud aktiivsus Usuasjade volinikult ning linnade ja rajoonide täitevkomiteedelt viivitamatute abinõude tarvituselevõttu, EELK ja tema funktsionääride tegevuse piiramist ning kontrolli kõvendamist mitteformaalsete religioossete struktuuride üle vabariigis (ERAF f1, n 302, s 565).

Mikk Titma Soomes maad uurimas

Äärmiselt huvipakkuv on EKP KK sekretär Mikk Titma poolt NLKP Rahvusvahelise osakonna juhatajale Valentin Falinile saadetud salajane kiri No 03-030 15.02.1989 (ERAF f1, n. 302, s. 578), mis sisaldas informatsiooni ENSV delegatsiooni Soome sõidu tulemustest.
Selles oli kirjutatud: “Perestroika arengu vastu Eestis valitseb huvi ka Soome noorsoo, loomingulise intelligentsi hulgas ja rahvademokraatlikes ringides…luuakse mitmesuguseid ringe perestroika ja samuti Rahvarinde toetuseks Eestis. Käesoleval ajal on need ringid formeerimisstaadiumis, kus pole nähtav täpne poliitiline orientatsioon.
Meie arvates tuleks aktiivselt sekkuda sellesse protsessi selleks, et luua selles liikumises vasakjõudude juhtimine, enne kui juhtimise seal võtavad parem-ekstremistlikud grupeeringud.”

Loeti vajalikuks:
3. Tähele pannes perestroika vastu Eestis ja Soomes valitsevat huvi ning seal Eestimaa Rahvarinde toetuseks mitmesuguste gruppide loomist, peame vajalikuks koostöö korraldamist SKDL-i ja Eestimaa Rahvarinde vahel. See võimaldaks SKDL-i sisenemist neisse gruppidesse, et seal mõju avaldada ning samuti välistada nende ja meiepoolsete ekstremistlikult häälestatud elementide koostöö.”
8-lehekülge hõlmav, Moskvasse saadetud informatsioon sisaldab muudki huvitavat, näiteks EKP KK sekretär Mikk Titma ja Soome vabariigi president Mauno Koivisto vahel 1. veebruaril 1989 Inkoo residentsis M. Koivisto initsiatiivil toimunud mitteametlikul kohtumisel räägitu kokkuvõte. M. Titma informeeris Moskvat:
“Koivisto kritiseeris Läänes öeldut, et on olemas tingimused NSV Liidu lagunemiseks ning nimetas neid naiivseteks, mis ei tugine meil toimuvate protsesside tõsisel analüüsil. Ta märkis, et meie maa erinevais regioonides võivad uutmisprotsessi käigus toimuda omanäolised protsessid, kuid need ei kujuta enesest ohtu NSV Liidu kui riigi terviklikkusele”.
Mõni politoloog võib jällegi väita, et sellist dokumenti pole olemas. Mõni aasta tagasi Eesti Riigiarhiivi Tõnismäe osakonnas Tallinnas igatahes oli.
Seal on muidki, argisemaid dokumente. Võite näiteks teada saada, et narkootikumide levik oli (seoses sõjaga Afganistanis) probleemiks juba nõukogude okupatsiooni ajal.

Kommunistidest on saanud süütud parteitud

Mul on mure järgnevate põlvkondade objektiivse informeerituse pärast. Millise mulje saavad noored teatmeteostest? Näiteks ühte punti pandud ENE-st ja EE-st? Neist esimeses peeti eriti oluliseks ära märkida ühe ja teise kuulumist kommunistliku partei ridadesse. Teises on paljudest neist saanud süütud parteitud. Mitmed neist, eriti kõrgema parteilise hariduse saanud, on ümber kehastunud juristideks ja lihtsalt riigitegelasteks. Keegi pole neile selle eest teinud etteheiteid. EE-st on võrreldes okupatsiooniaegsete väljaannetega kadunud palju olulist. Näiteks Kominterni poolt juhitud kommunistlike rühmitiste tegevus Eesti Vabariigi Riigikogus. Otsige EE-st oma direktiiviga No 02622 Baltimaade saatuses otsustavat rolli mänginud Semjon Timošenko märksõna. Seda pole.

Tahan lõpetuseks öelda, et ma pole kusagil ega kunagi väitnud, et olen ajaloolane – ma olen arhitekt. Sellegi poolest arvan, et mul, nagu teilgi, on kodanikuna õigus tutvuda arhiivides olevaga, avaldada oma arvamust nii suuliselt kui trükisõnas.

* * *

Kommenteerib, ka ise kunagi EKP ridadesse
kuulunud, Riigiarhivaar Priit Pirsko

Palun Teil kui riigiarhivaaril, kes vastutab arhiividokumentide olemasolu ja säilitamise eest ning ka uurijate võimaluse eest ajalugu võimalikult kiretult, autentselt ja objektiivselt uurida, vastata ajakirja Kultuur ja Elu toimetuse küsimustele argumenteeritult: millest on tingitud endises Parteiarhiivis olevate arhivaalide järjekordne salastamine ning tagasikäik ENSV-sse?
Juurdepääsupiirangute senisest järjekindlam rakendamine delikaatseid või eraelulisi isikuandmeid sisaldavatele arhivaalidele on tingitud Eesti Vabariigi seadustest (Isikuandmete kaitse seadus, Arhiiviseadus, Avaliku teabe seadus jt). 11. aprillil 2005 kinnitati Rahvusarhiivis säilitatava juurdepääsupiiranguga teabe kindlakstegemise ja piiranguga arhivaalidele juurdepääsu võimaldamise eeskiri (vt http://www.ra.ee/?news_id=79). Eeskirja eesmärk on sõnastada Rahvusarhiivi sisemised nõuded ja toimingud juurdepääsupiirangute selgitamiseks, piiranguga arhivaalidele juurdepääsu võimaldamiseks ning nende haldamiseks arhiivis.
Möönan siinkohal, et varasematel aastatel on juurdepääsupiiranguid rakendatud arhiivis teisiti, ebajärjekindlamalt. Selle põhjuseks on olnud meie seaduseloome järkjärguline areng ja kohati praegugi esinev mitmetimõistetavus. Arusaadavalt on nii avaliku arhiivi kui ka kodanike huvides arhivaalidele juurdepääsu võimaldamine (või selle piiramine) senisest selgemal moel.

Toivo Kallas tõi oma ettekandes Jüri Kuke aastapäevakonverentsil mitmeid näiteid dokumentidest, mida ta oli paar aastat tagasi lugenud ja koopiad teinud, kuid mille olemasolus ta praegu enam sugugi kindel pole. Kas ajaloo võltsimise ja vassimise alal on Eesti Vabariik nüüd sihiks jõuda Venemaa tasemele või nostalgitsete kommunismiaja järele? Uurijatele väidetakse arhiivis, et dokumente pole, kuid tegelikult on olemas.
Tundmata küll antud juhtumi asjaolusid, saan vaid kinnitada, et avalikus arhiivis arhiiviväärtusega arhivaale ei hävitata ega nende olemasolu fakti ei salata.
Teoreetiliselt on hr Kallase asjas kaks võimalust. Esimene – ta on varem, õiguslikult vähemselges olukorras pääsenud arhiivis lugema dokumente, mida ta poleks (tõsi, küll hiljem jõustunud seaduste kohaselt) tohtinud kasutada saada. Teine võimalus – hr Kallase juurdepääsu arhivaalidele on viimati piiratud ülekohtuselt.
Väga lühidalt öeldes seisneb arhiivitöö keerukus vajaduses kaalutleda uurimistöö tulemusel saadava avaliku hüve ja kasutamisega kaasneda võiva kellegi õiguste või huvide riive vahekorda.
Alates 1. maist 2005 viiakse Rahvusarhiivis sisse juurdepääsutaotluse vorm, mille täitmisel on kodanikul võimalik oma uurimisvajadust igakülgselt põhjendada ning selleks volitatud ametnik (struktuuriüksuse või arhiivi juht) saaks oma otsuse kaalutletult langetada ja sellest korrektselt ja õiguspäraselt uurijat teavitada. Antud protseduur on just praegu detailides väljatöötamisel ja rakendub, nagu ütlesin, kümnekonna päeva pärast. Hr Kallase juhtum on arvatavasti kahetsusväärselt sattunud ajavahemikku, kus juurdepääsu eeskiri on olnud jõustumas või just jõustunud, aga uurimissaalide töötajatele suunatud koolitus ning rakendusjuhised veel valmimata. Vabandan.
Hr Kallasega võtab ühendust Riigiarhiivi kasutusosakonna juhataja Mare Olde, et selgitada, milles seisnevad täpsemalt tema pretensioonid ja kas neid on võimalik lahendada.

Kelle huve teenib EKP nomenklatuuri kuulunud inimeste toimikutele juurdepääsu keelamine ning seeläbi kommunistide kaitsmine? Kas toimuv on puhtalt andmekaitseinspektsiooni initsiatiiv või kes ja kust Teile neid juhtnööre jagab?
Andmekaitseinspektsioon on tõesti juhtinud tähelepanu isikuandmete õigusvastase kasutamise võimalusele avalikes arhiivides, aga ülalnimetatud Rahvusarhiivi eeskiri tuleneb ka meie endi arusaamast delikaatsete ja eraeluliste isikuandmete kaitsmise vajalikkusest.

Milline on Teie kui ajaloolase isiklik seisukoht toimuva suhtes? Kas tõesti on EKP-sse kuulumine nüüd piinlikkust valmistav asjaolu, mida peab varjama?
Minu isiklik seisukoht on, et Eesti Vabariigis kehtivaid seadusi tuleb täita.



 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv