|
|
|
Uno Raudkivi (paremal) USA sõjaväe
abiteenistuses liitlaste tsoonis Saksamaal 1947.
|
SS-sümbol stalinistide
teenistuses
tekst: uno raudkivi
fotod: Uno Raudkivi erakogu
Esimese Eesti Vabariigi sõdur
Uno Raudkivi juhib tähelepanu,
et inimväärikuse kaitse Eesti Vabariigis lonkab. Meie
leegionäride süüdistamine fašismis ja natsismis
on süütuse presumptsiooni rikkumine.
|
Uno Raudkivi Cleveland State
Ülikooli magistratuuri lõpetamisel 1979.
Uno Raudkivi sõjaväeteenistuse
lühikronoloogia:
• Sündinud: 26. novembril 1925, Käru vallas,
Järvamaal.
• 1. novembril 1943, värvatud sõjaväkke,
saadetud väljaõppele Heidelaagrisse, Poolas.
• Jaanuari lõpul 1944, toodi tagasi Heidelaagrist
Kloogale Väljaõppe ja Varupataljoni 2. Kompaniisse
relvagrenaderina.
• 7. märtsil 1944 määrati (20.) Eesti
Diviisi teenistusse.
• Märtsi lõpul saateti rindele funkerina
46. (kol. Tuulingu) Rügemendi staabi sidegruppi Sininõmmel.
• 26. juulist kuni 8. augustini jalaväelasena
eesliinil Sinimägede rindel Eesti ja Nordlandi diviiside
osadest kiiruga kokku formeeritud üksuses.
• 8. augustist kuni septembri alguseni 1944, reservis,
Kurtna laagris (Konsu järve ääres), ülendati
Sturmmanni auastmesse.
• Septembri algusest kuni 22 septembrini 1944 teel
Kurtna laagrist Pärnu.
• 22. septembrist kuni 25. septembrini 1944, teel laevaga
Pärnust Neufahrwasseri, Ida Preisimaal.
• Septembri lõpust kuni novembri alguseni 1944
Ida Preisimaal ja teel Neuhammeri laagrisse.
• Novembrist, 1944, kuni jaanuari lõpuni, 1945,
Neuhammeri laagris Eesti Diviisi taasformeerimisel.
• Jaanuari lõpust kuni märtsi keskpaigani
1945, rindeteenistuses funkerina Kahurväe Rügemendi
Teise Patarei (ülem ltn. Angerjas) sidegrupis Oppelni
lähistel.Veebruari lõpus, 1945, vääristati
EK II -ga.
• 17. kuni 18. märtsini 1945, Oppelni kotist välja
tulek, viimane ots sellest kol. Rebase selleks otstarbeks
organiseeritud grupi koosseisus
• 18. märtsist kuni 8. maini1945 (sõja
lõpp), reservis Hirschbergi lähistel.
• 8. maist kuni 11. juunini 1945, põgenemisteekonnal
Läände (Zwickausse, Sachsenis) omal algatusel
organiseeritud väikeses grupis (algul kuue, hiljem
kolme liikmelises koosseisus).
• 11. juunist kuni juuli alguseni 1945, rännak
Zwickaust Augsburgi, vahepeatusega Garmisch-Partenkirchenis.
• Juulist, 1945 kuni septembrini 1946, Augsburg-Hochfeldi
sõjapõgenikelaagris.
• Septembrist kuni 4. novembrini, sõjavangilaagris
Heilbronnis USA tsoonis Saksamaal.
• Novembrist 1946 kuni USA-sse emigreerumiseni oktoobris
1951, vormi kandvas USA. sõjaväe abiteenistuses.
|
Sündisin 26. novembril 1925 Järvamaal
(nüüd Raplamaa) Käru alevikus, Posti tn 6, minu
isa ehitatud majas. Isa Joosep oli postiametnik Kärus, Kilingi-Nõmmel,
Kohtla-Järvel ja Türil. Pärast pensionile minekut
tegi sepatööd Kärus oma sepikojas (ta oli seda
tööd õppinud sõjaväes). Alghariduse
sain Türil (esimene klass) ja hiljem Käru algkoolis
(2.-4. klass), olin seal ka noorkotkas. 1938. aastal jätkasin
õpinguid Paide Progümnaasiumis. Kaks õpetaja
nime on jäänud meelde sellest kooliajast: preili Puskar,
kes õpetas inglise keelt, millest oli mul hilisemas elus
kasu, ja leitnant August Liivik, riigikaitse õpetaja ja
mitmekordne maailmameister laskmises.
Saksa ajal siirdusin elama Tallinna, kus jätkasin õpinguid
Raudteekoolis (endise Riigi Tööstuskooli hoonetes Tehnika
tänavas) ja hiljem, vahetult enne sõjaväkke minemist
Kinomehaanikute koolis, mis asus Hiiu jaama taga.
Tahaksin veel mainida mõne sõna oma vennast Albert
Raudkivist, kes on sündinud 1921. aastal, kuulus Vene mobilisatsiooni
alla, aga keeldus minemast. Varjasime teda oma Kopli tn 2 asuvas
korteris köögipõranda alt leitud tühimikus
kuni sakslaste tulekuni (28. aug.). Teise Nõukogude okupatsiooni
ajal hakati teda kimbutama mobilisatsioonist kõrvale hoidmise
eest 1941. aastal ja piltide eest, mida ta olevat teinud raudteeseadeldistest,
mis oli keelatud. Teda kodukohta Kärusse haarama tulnud miilitsatest
oli üks tulevahetusel 1949. aastal surma saanud. Albert liitus
Artur Partsu juhitud metsavendade grupiga, mis tegutses Pärnu-,
Järva- ja Viljandimaal. Parts ja viis teist tema grupi liiget,
Albert Raudkivi sealhulgas, said teadaolevatel andmetel surma
haarangul 26. aprillil 1950.
Valisin
eksiili
Aastal 1944 sattusin Eesti alasid teistkordselt
annekteeriva Stalini Punaarmee vastasesse sõjategevusse.
Vastandina tsiviliseeritud ilmas tunnustatud sõdurite kohtlemise
reeglitele, andis Nõukogude Liidus (samuti ENSV-s) sellises
tegevuses osalemine 25 aastat sunnitööd Siberis. Pidades
sellist karistust ennekuulmatult barbaarseks, valisin eksiilimineku,
esialgu lääneliitlaste poolt okupeeritud Saksamaal ja
alates 1951. aastast USA-s.
Esimese Eesti Vabariigi annekteerimist ei ole USA kunagi tunnustanud,
küll aga tunnustas Johannes Kaivu kui de iure Eesti riiki
esindavat diplomaati USA-s. 1950. aastal muretses Johannes Kaiv
USA valitsuselt tõendi, et USA riigivõim 20. Eesti
Waffen-SS Diviisis teenimises Teises maailmasõjas midagi
kuritegelikku ei näe.
Toon siin olulise tsitaadi sellest dokumendist (minu tõlge):
«Balti Waffen-SS üksusi (Balti Leegione) tuleb arvesse
võtta kui otstarbelt, ideoloogiliselt, tegutsemiselt ja
liikmekssaamise tingimustelt eraldatuid ja lahutatuid Saksa SS-ist,
ja seepärast komisjon ei arvesta nendega kui liikumisega,
mis on vaenulik USA valitsusele USA seaduse the Displaced Persons
Act lõige 13 alusel.»
See avas mulle võimaluse USA-sse emigreerumiseks 1951 ja
selle riigi kodakondsuse saamiseks aastal 1957.
Süütuse
presumptsioon Eestis ei kehti
Pärast pool sajandit kestnud külma
sõda juhtuski, et “kurjuse impeerium” N Liit)
varises kokku, Eesti taasiseseisvus ning kuulutas end esimese
Eesti Vabariigi järglaseks. See kõrvaldas näiliselt
minu eksiilis elamise vajaduse. Novembris 2000 tulingi tagasi
oma sünnimaale USA/Eesti Vabariigi topelt kodanikuna. Varsti
märkasin erinevusi neis kahes riigis maksvates kodaniku inimväärikust
tagavates seadustes. Kirjutasin selleteemalise lugejakirja “Inimväärikuse
kaitse lonkab” Postimehes 21.04.03. Üritasin selle kohta
saada selgust riigiasutustelt:
- Teabenõue
(e-kiri) EV Välisministeeriumi, 25. aprill 2003 (vastust
ei tulnud).
- Teine teabenõue
(e-kiri) EV Välisministeeriumi, 14. mai 2003.
- Vastus EV Välisministeeriumilt
(e-kiri), 15.mai 2003. Välisministeerium ei saa aidata,
pöörduge USA saatkonna poole.
- Selgituspalve USA
Suursaadikule (Joseph M. DeThomas), 28. mai 2003.
- Vastuseks sain AUTOMATIC
REPLY e-kirja Thomas H. Hodges-elt (USA Saatkonna pressisekretärilt?),
et ta ei ole kontoris kuni 30. juunini.
Saatsin teise selgituspalve (kiripostiga) 6. juunil 2003, adresseeritud
Joseph M. DeThomasele. Sellele kirjale pole tänapäevani
vastust saanud.
Lääne demokraatia on alati tuginenud
süütuse presumptsioonile. USA kodanikuna oli mul riigiseaduse
alusel süütuse presumptsioon natsisüüdistuste
vastu maksev. Eestis, siinse riigi kodanikuna, mul sellist seaduslikku
tagatist ei ole. Nagu ülaltoodust näha, isegi selgitusenõudele
selle kohta keeldub riigivõim vastamast. Pean seetõttu
vajalikuks ja anda selgitused selle, mulle talumatu olukorra kohta:
- Niikaua, kui sõdur ei ole pannud
toime inimsusevastaseid kuritegusid, on ta vastutav ainult sõdurivande
kohasest käitumisest kõrvalekaldumiste eest.
- Sõdade poliitilised eesmärgid
seatakse sõjas osalevate riigivõimude poolt ja
mitte kunagi rindesõdurite poolt.
- Saksa Kolmanda Riigi ja N Liidu Teises
maailmasõjas osalenud kodanikud tegid seda igaüks
oma riigivõimule antud sõdurivande alusel.
- Mina kui Eesti (20. Waffen-SS) Diviisi
kooseisus sõjategevuses osalenud isik, ei vandunud truudust
ühelegi Teises maailmasõjas osalenud riigile põhjusel,
et Eesti oli tol ajal okupeeritud riik.
- Asitõendid on Eesti riigivõimul
kindlasti olemas, et minu eelnimetatud üksuses sõjategevuses
osalemine toimus Jumala nimel antud sõdurivande sõnastuse
kohaselt ainult bolševike (Stalini Punaarmee) vastase lahingutegevuse
piirides. Järelikult, ainuke võimalus minu sõjaväeteenistusele
natsikuritegude varjundit heita oleks tõendi alusel,
et olen oma sõdurivannet rikkunud. Ühtki sellist
tõendit minu ega minu kaasveteranide kohta minu teada
ei eksisteeri.
2003. aasta teisel poolel märkasin Eestis
riigivõimu tasandil liikumist suunas, millest võis
loota minu inimväärikuse taastamist Eesti riigi pinnal,
võrdväärseks sellega, mis mul oli USA-s elades.
Kavandati ja lõpuks püstitatigi EV Valitsuse toetusel
Pärnusse Kaitseliidu maja ette mälestusmärk, mis
oli mõeldud minusuguste sõjaveteranide mälestuse
jäädvustamiseks.
Sellele mälestusmärgile olid graveeritud sõnad
“II maailmasõjas Eesti riikliku iseseisvuse taastamise
eest võidelnute mälestuseks” ja meie rahva võitlusajaloo
kahte suursündmust Vabadussõda (1918-20) ja vabaduse
taastamist üritavat sõda (1944) ühendav, Vabadusristi
südamik (käsi mõõgaga).
Paljud riigivõimu esindajad olid kutsutud selle mälestusmärgi
avamisele 23. novembril 2003. President oli kutsutud, aga ei ilmunud.
Selliseks keeldumiseks oli tal, nagu igal teisel inimesel täieline
õigus, mitte aga oma otseseid alluvaid (Kaitseliit, valitsusliikmed
jt) sellise keeluga koormamiseks, nagu ta seda tegi. See kujutab
endast riigivõimu poolset põhjendamata rünnakut
mälestatud sõjaveteranide inimväärikusele,
mis on kaitstud Eesti Põhiseaduse § 17 (“Kellegi
au ega head nime ei tohi teotada”) alusel. Selline presidendi
eeskuju andis sõnumi kogu Eesti ühiskonnale, et riigivõimu
silmis oli seal tegemist natsismist määritud “huvigrupi
lõbuks” (Pärnu Postimees, 22.11.2003) kogunenute
mälestusüritusega.
Kas presidendil
on eriarvamus?
Riigikogu võttis detsembri lõpus
2003 vastu seaduse (läks jõusse 01.01.2004) mis vääristas
1944. ja kümnekonnal sellele järgnenud aastal (metsavendade
ajastul) stalinistide vastu relva tõstnud võitlejaid
kui “Eesti riikliku iseseisvuse taastamise eest võidelnuid”
ja kohustas EV valitsust nende mälestamise eest hoolt kandma.
Valitsuse poolt väljastatud tõendi alusel olen minagi
üks seaduse poolt tunnustatud sõjaveteranidest, sellele
vaatamata, et meie president kui meie riigi kõrgeim täitevvõimu
esindaja, näib tõlgendavad seda seaduse lõiget
minusuguste veteranide suhtes teisiti.
Vähegi tähelepanelikule vaatlejale peaks olema selge,
et meie president kasutab oma tugevat võimupositsiooni
Eesti (20. Waffen-SS) Diviisi sõdalaste kõrvaldamiseks
Eesti riikliku iseseisvuse taastamise eest võidelnute nimekirjast.
Pimesi (või kuskilt juhitult?) korraldatakse seminare ja
kirjutatakse artikleid, mis esitavad “sügavaid rahvuslikke
motiive” põhjustena, mis ajendas kedagi “soomepoisiks”
või Pitka võitlejaks, aga mitte 700 aastat eestlasi
orjastanud ning seetõttu vihatud Saksa mundri kandjaks
saama.
Kohe imesta, kui kerge on tänapäeva Eestis stalinistidel
panna SS-sümbolit oma eesmärke teenima – lõhestades
meie rahva ja sõdalaste ühtsus- ja väärikustunnet
1944. aastal aset leidnud stalinismivastase võitluse taustal.
Kas see ei olnud Diviisi meeste ennastohverdav panus punalaviini
tagasihoidmisel Narva rindel ja Sinimägedes, mis tegi võimalikuks
nii “soomepoistel” naasta Eestisse kui Pitka meestel
osaleda Tiefi valitsuse moodustamisel?
Mõni aeg tagasi tehti Eestis juttu kommunismi
hukkamõistmisest ja lähiajaloo uurimisest. Sellest
ei tulnud midagi välja, kuna meie stagnaaegse koolitusega
“ajaloolased” leidsid olevat huvitavama uurida, mida
teised meie ajaloost arvavad, kui uurida, mis tegelikult aset
leidis meie omal maal sel saatuslikul aastal 1944. Kas me tõesti
peame leppima seniste “ajaloouurimuste” tulemustega
– ajalugu on see, mida keegi sellest arvab.
Möödunud aasta Võidupüha kõnes meenutas
president Rüütel, et peatselt “möödub
… 60 aastat ohvriterohketest kaitselahingutest Sinimägedes”.
Saatsin talle e-kirja, milles mainisin: “Olen Narva rinde
ja Sinimägede lahingute veteran, võidelnud 20 Eesti
Diviisi koosseisus. Täpsustuse mõttes palun Teilt
selgitavat tõestust selle kohta, kas mina kuulun oma sõjaväeteenistuse
alusel nende hulka, keda Teie oma kõnes meenutasite kui
"kaitselahingutes Sinimägedes osalenut”.
Sain vastuseks, et “vastavalt põhiseaduse § 78
ei kuulu Vabariigi Presidendi pädevusse selgituste ega tõestuste
andmine” sellistele küsimustele.
Nüüd tahaks veel korraks tagasi pöörduda minu
topelt kodakondsuse dilemma juurde. Seadusandlik (Riigikogu) ja
täitevvõim (President, Valitsus) Eesti riigis näivad
olevat eriarvamusel küsimuses, kas ma ikka olen natsivärvinguga
sõjaveteran või ei ole. Nad ei taha kumbki rääkida
minuga sel teemal. See näib olevat poliitiliselt liiga tundlik
teema käsitlemiseks.
Meil ju veel üks “võim”, mis on jäänud
proovimata – kohtuvõim (Riigikohus). Katsun esiteks
kirjeldada, milles asi seisab:
1. De iure esimese Eesti Vabariigi ia Ameerika Ühendriikide
kodanikuna süütuse presumptsioon oli minu kohta igasuguste
natsisüüdistuste vastu maksev (De facto Eesti riiki
polnud siis).
2. De facto taasiseseisvunud Eesti riigis riigivõimu ülimuslik
presumptioon üksikisiku põhiõiguste üle
näib mängivat Eesti poliitilises elus domineerivat rolli,
on aga selgelt märgatav minu kui Eesti kodaniku võimetuses
kaitsta oma inimeseväärikust natsisüüdistuste
vastu.
Kui Riigikohus võtaks selle probleemiga
tegelemise päevakorda, siis see võiks tappa kaks kärbest
ühe hoobiga: leida lahendus minu topelt kodakondsuse dilemmale
ja samal ajal anda kindel suund meie de facto riiklikule järjepidevusele.
Praegu see näib hõljuvat kuskil ENSV ja esimese Eesti
Vabariigi vahelisel eikellegimaal.
Loodame, et praegu globaalsel ulgumerel sihitult triiviv Eesti
riigilaev leiab lõpuks omale sadama, kuhu saaks ankru heita.
|
|
|
