|
|
|
Arhitekt Kuno Raude võistlustöö
näeb Vabadussõja monumendi asukohana sobivat Harjumäe
tipust kõrgusesse sirguvat ausamba vertikaalset lahendust.
Paremat kohta Vabaduse väljaku piirkonnas ei ole. |
14 aastat sambat vabadusvõitluse
monumendi ümber
tekst: arhitekt KUNO RAUDE
“Tee Vabadussõja
ausamba püstitamiseni on olnud väga pikk, konarlik ja
täis eestlastele nii omaseid vastuolusid. Nüüd
sõltub meie kõikide tahtest ja ühismeelest,
kas monument Eesti vabadusvõitlusele Eesti pealinna sünnib
või mitte” arvab Kuno Raude.
Kaitstes
kodu, on meie esiisad Ümera lahingu aegadest alates valanud
hulgaliselt enda ja siiamaile kippunud röövlite verd.
Mitte keegi ei suuda kokku arvata vabadusvõitlustes langenute
ja julmalt tapetud süütute inimeste arvu, tekitatud
kahju ulatust. Viimase kaheksasaja aastal jooksul on meie rahvast
korduvalt ähvardanud väljasuremise oht. Peale Põhjasõda,
aastatel 1700-1721, oli Eestimaa külades alles vaid veidi
enam kui sada tuhat inimest. Vabadusest ei osatud ehk enam unistadagi.
Omariiklusest ammugi mitte.
Eesti Vabadussõja
tähendus
Alles I maailmasõja
varemetel sündinud eestlaste võit Vabadussõjas
ja sellele järgnenud Tartu rahuleping tõi vanaisadele
ja vanavanaisadele kätte vabaduse, lõi aluse Eesti
omariiklusele, millel on olnud ning on eksistentsiaalne tähendus
ka nüüd ja tulevikus. Kaotus selles sõjas toonuks
kaasa eestikeelse rahva kadumise Läänemere kallastelt.
Tänutundest Vabadussõja kangelaste ees võeti
enne järgmist, II maailmasõda, vastu mitmed olulised
dokumendid Vabadussõja monumendi püstitamiseks Tallinna.
Riigivanema 27.05.1936. aasta dekreediga kehtestati “Vabadussõja
üleriikliku mälestusmonumendi püstitamise seadus”.
06.12.1938 võttis Riigivolikogu vastu “Vabadussõja
üleriikliku monumendi püstitamise korraldamise seaduse”,
mille kohaselt Vabadusmonument otsustati püstitada Tallinna
Vabaduse väljakule Harjumäe äärde vabariigi
25. sünnipäevaks 1943. aastal. Kahekümnendatel-kolmekümnendatel
aastatel valmisid konkursside tulemusena paljud kavandid Vabadusmonumendi
püstitamiseks Harjumäele ja Vabaduse väljakule.
Aastakümneteks vääras kogu ettevõtmise 1940.
aastal alanud II maailmasõda. Lootusetus olukorras püüdis
eesti mees 1944. aastal taastada oma riigi iseseisvust. Järgnes
aga nõukogude okupatsioon ja punaterror eesti rahva kallal,
mis ei suutnud hävitada lootust saada taas vabaks rahvaks.
Üheksakümnendatel
1980-ndate aastate lõpus
varises inimvaenulik reþiim kokku. Oluliseks oli muutunud
vastuse leidmine küsimusele: kes me oleme? Oma identiteedi
määramiseks pöördusime endisest suurema huviga
esivanemate, keele, tavade ja ajaloo poole. Külma sõja
järgses maailmas omandasid erilise tähtsuse kultuurilise
kuuluvuse sümbolid. Eesti riigi ja Vabadussõja ausammaste
taastamise kaudu üheksakümnendate alguses saime enesekindlalt
kogu maailmale öelda, kes me oleme ja kes me ei ole, missugusesse
kultuurimaailma kuulume. Aeg ning võimalused Vabadussõja
monumendi püstitamiseks Eesti pealinna aga lasti käest.
Avalikkuse jõulisel survel võttis Riigikogu alles
1997. aastal vastu avalduse (RT I 1997, 42, 684) “Vabaduse
ausamba rajamise toetamine”, milles muu hulgas on öeldud:
“Riigikogu on seisukohal, et ausamba püstitamisse peaksid
andma oma osa nii Eesti riik, Tallinna linn kui ka kogu rahvas.”
Riigikogu oli valmis toetama “ausamba rajamise finantseerimist
riigieelarvest ja Riigikogu liikmete annetustega.” Tallinna
“raad” ei võtnud ka seekord vedu. Ettevõtmine
all-linnas suikus jälle neljaks aastaks.
05.03.2001 esitas allakirjutanu Tallinna linnavolikogu menetlusse
otsuse eelnõu “Vabaduse ausamba kompleksi rajamine
Tallinnasse”. Rahvaesindajatele tehti ettepanek määrata
Vabaduse väljaku, Harjuoru ja Kaarli puiestee detailplaneerimise
projektis kindlaks Vabaduse ausamba ehituskrundi asukoht Harjumäel
ning Vabaduse väljaku kasutamine riiklike rituaalide korraldamise
asukohana. 09.03.2001 kirjas Tallinna linnavolikogu esimehele
teatas kaitsevägede juhataja kontradmiral Tarmo Kõuts,
et toetab endiste sõjaväelaste ja ühiskondlike
organisatsioonide taotlust püstitada Vabaduse monument Vabaduse
väljakule või selle lähiümbrusse, mis oli
Vabariigi Valitsuse poolt otsustatud juba 1930-ndatel aastatel.
Alles kümme aastat pärast Eesti riikliku isesesvuse
taastamist võttis Tallinna linnavolikogu 05.04.2001 vastu
otsuse “Vabaduse ausamba kompleksi rajamine Tallinnasse”.
Nii nagu Riigikogugi, otsustas linnavolikogu püstitada Vabaduse
ausammas Vabaduse väljakule või Vabaduse väljakuga
vahetult piirnevale alale. All-linn ja Toompea olid jõudnud
ühisele arusaamisele. Teadaolevalt ei andnud sellejärgne
ülimalt saamatult ettevalmistatud ja läbiviidud Vabaduse
monumendi konkurss elluviimiseks kõlbulikke tulemusi. Aeg
jäi pealinnas jälle mitmeks aastaks seisma.
Uue aastatuhande
alguses
22.02.2003 kohustus
Res Publica aitama kaasa Vabaduse monumendi püstitamisele
Tallinnasse. Nüüd on saabunud aeg see lepinguline kohustus
lunastada. 03.03.2004 võtsid endised Tallinna sõjamehed
vastu otsuse mitte toetada vahepeal tärganud ideed Vabaduse
monumendi püstitamiseks lauluväljaku piirkonda. Elukogenud
mehed teadsid, missugune peab olema eesti mehe võitlusvaimu
vääriv lahendus ja kus ta peab paiknema: Vabadusväljakul
või Harjumäel. 01.04.2004 toetas Demokraatlik Rahvuslike
Jõudude Koostöökoda sõjameeste ettepanekuid.
Uus segadus sai alguse 04.05.2004, mil Riigikogu menetlusse esitati
otsuse eelnõu, mille kohaselt tuleb luua “Eesti rahva
vabadusvõitlust sümboliseeriv memoriaal Tallinna lauluväljaku
nõlvale”, mõni päev hiljem aga otsuse
eelnõu, mis arvestab aastakümnete jooksul väljakujunenud
seisukohtadega Vabaduse monumendi püstitamisel Eesti pealinna.
Kõigele vaatamata oli jää hakanud uuesti liikuma.
Tõeliselt jahmatas teade selle kohta, et “oma hiljutisel
kohtumisel põhiseaduskomisjoniga tutvustas Rüütel
oma visiooni, milleni on jõutud pärast paari aasta
tagust Harjumäe ja Vabaduse väljaku variantide kõrvalejäämist”!
Seda tingimustes, kus kõik seadused ja teised õigusaktid
on säilitanud oma jõu. Küllap pidas president
silmas halvasti korraldatud Vabaduse monumendi konkursi tulemusi,
mitte Vabaduse väljakut või Harjumäge suurepärase
kohana Eesti kõige olulisema monumendi püstitamiseks.
Näib, et praegune Tallinna võimukoalitsioon on linlaste
toetusel täis otsustavust realiseerida Toompeal ja linnavolikogus
ammu otsustatud kavad. Arukust neile selleks.
Mis on oluline?
Linnavõimud ei
peaks kordama 2001. aastal ilmnenud kava seadusesätete ülekavaldamiseks
poliitiliste eesmärkide realiseerimisel. Arvan, et 20 m Vabaduse
väljaku tasapinnast kõrgemal, Harjumäe tipus,
on kõrgusse pürgiva imposantse monumendi õige
asukoht. Paremat kohta Vabaduse väljaku piirkonnas ei ole.
Eesti rahva vabadusvõitlust ülistav monumentaalne
kunstiteos saab paikneda vaid kohas, mis on muutunud eestlaste
vabadusvõitluse sünonüümiks. Selliseks kohaks
Eesti pealinnas on Vabaduse väljak ja selle ümbrus,
kus läbi aegade on eestlaste vabadusvõitluse auks
korraldatud mitmesuguseid riiklikke üritusi, sealhulgas Eesti
kaitseväe paraade. Selle seisukoha realiseerumise korral
leiavad arvestamist ühtlasi meie eelkäijate ideed Vabaduse
monumendi paigutamiseks Harjumäele e Ingeri bastionile (K.
Burman 1920, Haridusosakond ja Demobiliseeritud Sõjaväelaste
Liit 1922, Vabadussõja Mälestamise Komitee –
ka J. Koort ja E. Haabermann 1925, E. Jacobi 1928, E. J .Kuusik,
F. de Vries ja E. Lohk 1928, E. J. Kuusik ja E. Lohk 1931, K.
Bölau ja H. Berg 1931, E. J. Kuusik ja E. Lohk 1932). Läbi
aastakümnete kantud ideed ei tohi hukata tõsiasi,
et tulevane monument saab paiknema muinsuskaitsealal, milleks
on nii Vabaduse väljak kui Harjumägi tulevase kompleksi
koostisosadena nii või teisiti. Kui vaja, tuleb probleem
lahendada seaduse kaudu.
Vabaduse väljaku planeeringus ja sellest tulenevalt uues
projekteerimise lähteülesandes tuleb erinevalt 2001.
aastast üheselt mõistetavalt määratleda
tulevase monumendi asukoht, mis on määrava tähtsusega
monumendi lahenduse leidmisel. Mitte vastupidi. Pean oluliseks
ülejäänud Eesti elanikkonna seisukohtadega arvestamist
lähteülesande väljatöötamisel, mille
võiksid kokkuvõtvalt esitada ettevõtmise
korraldajale maavanemad. Olulised on Riigikogu riigikaitsekomisjoni,
kaitseministri, siseministri ja kaitsevägede juhataja seisukohad
asukoha määramisel. Tallinna linnavalitsusel linna peremehena
peaks olema asukoha kõrval selge ettekujutus monumendi
kõige üldisema lahenduse kohta: monumendi mõju
ümbritsevale keskkonnale ja vastupidi, juurdepääsu-,
ürituste korraldamise ja üksiolemise võimalused,
monumendi maksimaalne kõrgus, suurus, maht, materjal, maksumus
jne. Ning mis ülioluline: täpset formuleerimist vajab,
kelle ja mille auks monument püstitatakse. Eesti vabadusvõitlejad
on seisukohal, et monument tuleb püstitada Vabadussõjas
Eesti riigi iseseisvuse eest ning II maailmasõjas ja sõjajärgsetel
aastatel Eesti riikliku iseseisvuse taastamise nimel peetud relvavõitluses
langenud võitlejatele. Unustada ei saa surnuks piinatud,
vangilaagrites ja asumisel hukkunud vabadusvõitlejaid.
Monumendil peaksid paiknema arvud 1918-1920, 1941-1944 ja 1944-1994.
Täpset ja lõplikku defineerimist vajab Vabadussõja
(vabadusvõitluse!) monumendi e suuremõõtmelise,
võimsat muljet avaldava kunstiteose (alternatiiv: ausammas,
mälestusmärk jne) nimetus.
Poliitilised tuuled
Oleks halb, kui uue konkursi tulemused,
rääkimata ehitustööde lõpetamisest,
oleksid seatud sõltuvusse uue linnavolikogu koosseisu valimiste
tähtpäevast k.a oktoobrikuus. Neliteist aastat tuuletallamist
ei saa korvata loomeinimeste mõnekuise tööga.
Vabadussõja monumendi püstitamine Tallinna on sõna
otseses mõttes üldrahvalik ettevõtmine, mis
on võrreldav ehk eesti rahvast ühendanud ja ühendava
laululava ehitamisega. Eelduseks rahvusliku kokkuleppe saavutamine
Riigikogu avalduse ja Tallinna Linnavolikogu otsuse alusel. Monumendi
rajamise eestvedajaks peab olema Vabariigi Valitsus. Valitsust
toetamas Vabariigi President, Riigikogu (seadus, eelarve), kaasa
löömas Tallinna linn ja teised kohalikud omavalitsused,
äriringkonnad, selleks loodud sihtasutus, üksikisikud.
Arvan, et aeg Vabadussõja monumendi püstitamiseks
Eesti pealinna on soodsam kui kunagi varem. Toompea ja all-linn
on asunud koostööle ühise eesmärgi nimel.
Usun, et eesti rahvas toetab kaheksakümmend aastat tagasi
sündinud ning tänapäevani kantud mõtet meie
rahva vabadusvõitluse jäädvustamiseks monumentaalse
kunstiteose kaudu Tallinnas Vabaduse väljaku ääres
Harjumäel või selle jalamil.
|
|
|
