|
|
Vaikimine oleks vale
tekst: Endel Uiga
Hope, New Jersey
Endel
Uiga sõjamälestused
ajakirjas Kultuur ja Elu nr 3/2004 tõid autorile üllatavalt
palju reaktsioone, mõnedki kriitilised. Tundub, et selle
teemaga on autor puudutanud meie närvi, mis veel pool sajandit
peale sündmuste juhtumist on väga tundlik. Siin on mõned
Endel Uiga mõtted sellel teemal ja ta loodab, et need teisi
arvamusi, nii poolt kui vastu, õhutavad. Ainult nii jõuame
meid kõiki rahuldava lahenduse juurde.
Rõhutasin
oma artiklis, et peaksime tunnustama oma ajalugu nii, nagu see
on. Sajandeid oleme kannatanud võõrast vägivalda
ja eelmine sajand Teise maailmasõjaga polnud erandiks.
Jälle oli meie maa kurja võõrvõimu tallermaaks,
mis tõi meile palju ohvreid, kannatusi, kuid ka visa võitlustahet
ja sangarlikkust. Selle tagajärjel on meie maa saanud viimaseks
puhkepaigaks kümnetele tuhandetele eestlastele ja ka sõja
tõttu siia sattunud võõrastele. Nüüd,
kui oleme jälle oma maa peremehed, on meie kohustus see lehekülg
lahti lüüa ja ajalugu sinna parimate teadmiste ja arusaamade
kohaselt kirja panna. Olla sealjuures objektiivne ja õiglane,
on raske ja vastutusrikas ülesanne. Enamuses rahvastel on
tendents oma ajalugu neile meeldivas kõverpeeglis vaadata.
Momendil annab see neile jõudu ja tuge oma rahva ja riigi
ülesehitamiseks, kuid ajalookogemus on näidanud, et
sarnane alusmüür varem või hiljem kokku variseb.
Näen meie tööd kahes faasis: esiteks peaksime kindlaks
tegema, kes on need, kes meie kodumaa pinnal on võidelnud,
langenud, kannatanud või sangarlikkust näidanud, nii
et nende mälestus nõuaks säilitamist. Samuti
on aeg kinni naelutada neid, kes meie rahvale ja meie pinnal inimõiguslikke
kuritöid on teinud. Nende karistamisega oleme hiljaks jäänud,
kuid meie õigus neid ajaloo kohtu ette tuua ei kustu kunagi.
Teises faasis peame kord selgusele jõudma, kas või
kuidas me neid mälestame.
Meie rahva okupatsiooni- ja sõjaohvrite arv on suur. Sinna
kuuluvad kümned tuhanded küüditatud ja tuhandeid
neid, kes okupatsiooni ajal ristita hauda kadusid. Ka meie sõjaohvrite
arv nii Eesti Diviisis, lennuväe abiteenistuslaste, soomepoiste
ja metsavendade hulgas oli suur. Neid mälestades ei tohi
unustada visadust ja vaprust, millega nad oma kodumaad kaitsesid.
Neile tuleks veel lisada Tallinna pommirünnaku ohvrid ja
need, kes kodumaalt põgenedes laevadel hukkusid. Väikese
ja neutraalse rahva jaoks oli meie sõjaohver ülimalt
raske.
Kuid peale eestlaste on meie pinnal ka teisi ohvreid. Kõige
rohkem vast punaarmeelasi, kelle kaotused Narva rindel olid tohutud.
Sinna hulka kuuluvad ka meilt mobiliseeritud Eesti Laskurkorpuse
mehed. Saksa sõjaväe ohvreid nii meie maismaal kui
ka Sõrve Säärel ei tohiks ka mitte unustada.
Ja lõpuks ei saa nimetamata jätta meie maale küüditatud
ja sunnitöölaagrites surnud juute. Kindlasti on seal
veel teisigi rahvusgruppe, kuid jäägu see ajaloolaste
uurida.
Kuidas ja
keda mälestada?
Küsimusele, kuidas
ja keda mälestada, ei ole kerge vastata. Diktaatorlike reþiimide
ja sõjaolukorra põhimõte on lihtne ja selge
– kas meie või vaenlased ja häda võidetule.
Nüüd, kui sõda on juba pool sajandit selja taga
ja suuremad diktaatorid kadunud, peame otsima põhilisemat
ja õiglasemat printsiipi, mille kohaselt toimida. See peaks
väljendama meie rahva arusaamist ja riigi tunnustamist meie
tõest ja õigusest. Põhimõtted selleks
on selgelt kirja pandud Eesti Vabariigi esimese põhiseaduse
preambulas: loome riiki, mis on rajatud seadusele, õigusele
ja vabadusele. See on demokraatliku põhimõtte ja
inimõiguste parim definitsioon ja kui tahame olla demokraatlik
riik vabade riikide peres, siis on selle põhimõtte
jälgimine primaarne.
Parim katse meie põhimõtete rakendamiseks on pronkssõduri
küsimus: kas see on kommunistliku võimu sümbol
või langenud sõdurite mälestussammas? Üks
on selge – mälestus punaterrorist on meie hinges ja
südames nii püsiv ja valus, et selle meenutamiseks ei
saa olla mälestusmärke meie maa pinnal. Samuti tunnevad
ka teised kommunismist vabanenud rahvad, kus punavõimu
mälestusmärgid on kõrvaldatud. Osalt on see sündinud
ka Venemaal, sest ka venelased olid kommunismiterrori ohvrid.
Niisiis peame vastama küsimusele, kas pronkssõdur
on sõjas langenud ja võidelnud sõdurite või
võiduka kommunismi reþiimi mälestusmärk?
Vastus seisab pronkssõduris eneses. See oleks võinud
olla punalippu lehvitav või relvajõudu demonstreeriv.
Sel juhul oleks ta olnud punavõimu sümbol. Selle asemel
on ta lihtsalt palajaspäi, relvata, tõsises mõttes
või isegi palves seisev sõdur. Ma olen tihti mõtelnud
nendele minuga Kadrioru näituseväljakul olnud sõpradele,
kelle tee viis idasse. Mida nad mõtlesid või kuidas
nad tundsid, kui nad raskete aastate järele võidukate
Laskurkorpuse liikmetena kodumaale jõudsid. Oleme nüüd
võitjad, kuid mida on see võit meile toonud? Olen
veendunud, et pronkssõdur väljendab seda mõtet.
Tegelikult on pronkssõdur kujunenud rohkem vene vähemusrahva
mälestusmärgiks. Mis meile on vallutajate meenutajaks,
on neile langenud isade, vanaisade, vendade, elukaaslaste ja ka
kangelaste mälestusmärgiks. Küsimus on, kuidas
lahendada sarnast vastuolulist emotsioonide konflikti. Kui me
arvame, et mälestada oma esivanemaid, austada oma rahva vabadusvõitlejaid
ja meenutada ajalugu nii nagu see igale õige tundub olevat,
on põhiline inimõigus, mis ületab rahvuse piire,
siis jätame pronkssõduri püsima. Kui oleme veendunud,
et meil on õigus tõlgendada ajalugu nii, nagu kommunistlik
valitsus tegi, hävitades meie Vabadussõja mälestusmärgid
ja laastates isegi saksa sõdurite hauad, kõrvaldame
pronkssõduri. Kaldun esimese variandi poole, sest kui kohtleme
punatähe all võitlejaid nagu sõjakurjategijaid,
anname õiguse neile, kes eemaldasid Lihula mälestusmärgi
ettekäändel, et see oli SS sõjakurjategijate
tunnustamine.
Seetõttu tahaksin näha meie kodumaad sarnasena, kus
meie valitsus võimsa mälestusmärgiga meie relvakandjate,
kangelaste ja langenute mälestust austab, kuid kus igal rahvusgrupil,
keda sõjavanker on meie pinnale toonud ja kelle liikmete
viimaseks puhkepaigaks on meie kodumaa pind, on võimalus
ja õigus neid seal väärikalt mälestada.
Neid mälestusmärke oleks arvatavasti päris palju,
kuis võiksime siis oma miljonitele külastajale nii
läänest kui idast, põhjast ja lõunast
julgelt silma vaadata ja ütelda, et oleme rahvas, kes oma
ülimalt rasket ajalugu ei salga ja on vaatamata sellele jälle
vaba ja demokraatliku riigi loonud. See nõuab meie valitsuselt
sirget selgroogu, et ära hoida võimsate mõjugruppide
survet, kelle eesmärk on ajalugu nende kriteeriumite järele
seada. Meie peaksime aga kindlad olema oma objektiivsele ajalootõlgendusele
ja olen kindel, et pikema ajaloo vältel võime sellele
uhked olla. Oleme siis näidanud tervele ilmale, et oleme
rahvas, kellel inimõigused on juhtivaks printsiibiks ja
kes on oma riigi üles ehitanud seadusele, õigusele
ja vabadusele.
Endel Uiga sündis 3. märtsil 1918
Tallinnas.
Lõpetas TTÜ 1944 dipl. ins., Dr. ins. Stuttgart 1949
Töötas elektroonika insenerina ja ülikooli professorina
|
|
|
