Kultuur ja Elu 1/2005


Kultuur ja Elu 4/2004

 

 

 

 


Vaikimine oleks vale

tekst: Endel Uiga
Hope, New Jersey

Endel Uiga sõjamälestused ajakirjas Kultuur ja Elu nr 3/2004 tõid autorile üllatavalt palju reaktsioone, mõnedki kriitilised. Tundub, et selle teemaga on autor puudutanud meie närvi, mis veel pool sajandit peale sündmuste juhtumist on väga tundlik. Siin on mõned Endel Uiga mõtted sellel teemal ja ta loodab, et need teisi arvamusi, nii poolt kui vastu, õhutavad. Ainult nii jõuame meid kõiki rahuldava lahenduse juurde.

Rõhutasin oma artiklis, et peaksime tunnustama oma ajalugu nii, nagu see on. Sajandeid oleme kannatanud võõrast vägivalda ja eelmine sajand Teise maailmasõjaga polnud erandiks. Jälle oli meie maa kurja võõrvõimu tallermaaks, mis tõi meile palju ohvreid, kannatusi, kuid ka visa võitlustahet ja sangarlikkust. Selle tagajärjel on meie maa saanud viimaseks puhkepaigaks kümnetele tuhandetele eestlastele ja ka sõja tõttu siia sattunud võõrastele. Nüüd, kui oleme jälle oma maa peremehed, on meie kohustus see lehekülg lahti lüüa ja ajalugu sinna parimate teadmiste ja arusaamade kohaselt kirja panna. Olla sealjuures objektiivne ja õiglane, on raske ja vastutusrikas ülesanne. Enamuses rahvastel on tendents oma ajalugu neile meeldivas kõverpeeglis vaadata. Momendil annab see neile jõudu ja tuge oma rahva ja riigi ülesehitamiseks, kuid ajalookogemus on näidanud, et sarnane alusmüür varem või hiljem kokku variseb.
Näen meie tööd kahes faasis: esiteks peaksime kindlaks tegema, kes on need, kes meie kodumaa pinnal on võidelnud, langenud, kannatanud või sangarlikkust näidanud, nii et nende mälestus nõuaks säilitamist. Samuti on aeg kinni naelutada neid, kes meie rahvale ja meie pinnal inimõiguslikke kuritöid on teinud. Nende karistamisega oleme hiljaks jäänud, kuid meie õigus neid ajaloo kohtu ette tuua ei kustu kunagi.
Teises faasis peame kord selgusele jõudma, kas või kuidas me neid mälestame.
Meie rahva okupatsiooni- ja sõjaohvrite arv on suur. Sinna kuuluvad kümned tuhanded küüditatud ja tuhandeid neid, kes okupatsiooni ajal ristita hauda kadusid. Ka meie sõjaohvrite arv nii Eesti Diviisis, lennuväe abiteenistuslaste, soomepoiste ja metsavendade hulgas oli suur. Neid mälestades ei tohi unustada visadust ja vaprust, millega nad oma kodumaad kaitsesid. Neile tuleks veel lisada Tallinna pommirünnaku ohvrid ja need, kes kodumaalt põgenedes laevadel hukkusid. Väikese ja neutraalse rahva jaoks oli meie sõjaohver ülimalt raske.
Kuid peale eestlaste on meie pinnal ka teisi ohvreid. Kõige rohkem vast punaarmeelasi, kelle kaotused Narva rindel olid tohutud. Sinna hulka kuuluvad ka meilt mobiliseeritud Eesti Laskurkorpuse mehed. Saksa sõjaväe ohvreid nii meie maismaal kui ka Sõrve Säärel ei tohiks ka mitte unustada. Ja lõpuks ei saa nimetamata jätta meie maale küüditatud ja sunnitöölaagrites surnud juute. Kindlasti on seal veel teisigi rahvusgruppe, kuid jäägu see ajaloolaste uurida.

Kuidas ja keda mälestada?

Küsimusele, kuidas ja keda mälestada, ei ole kerge vastata. Diktaatorlike reþiimide ja sõjaolukorra põhimõte on lihtne ja selge – kas meie või vaenlased ja häda võidetule. Nüüd, kui sõda on juba pool sajandit selja taga ja suuremad diktaatorid kadunud, peame otsima põhilisemat ja õiglasemat printsiipi, mille kohaselt toimida. See peaks väljendama meie rahva arusaamist ja riigi tunnustamist meie tõest ja õigusest. Põhimõtted selleks on selgelt kirja pandud Eesti Vabariigi esimese põhiseaduse preambulas: loome riiki, mis on rajatud seadusele, õigusele ja vabadusele. See on demokraatliku põhimõtte ja inimõiguste parim definitsioon ja kui tahame olla demokraatlik riik vabade riikide peres, siis on selle põhimõtte jälgimine primaarne.
Parim katse meie põhimõtete rakendamiseks on pronkssõduri küsimus: kas see on kommunistliku võimu sümbol või langenud sõdurite mälestussammas? Üks on selge – mälestus punaterrorist on meie hinges ja südames nii püsiv ja valus, et selle meenutamiseks ei saa olla mälestusmärke meie maa pinnal. Samuti tunnevad ka teised kommunismist vabanenud rahvad, kus punavõimu mälestusmärgid on kõrvaldatud. Osalt on see sündinud ka Venemaal, sest ka venelased olid kommunismiterrori ohvrid.
Niisiis peame vastama küsimusele, kas pronkssõdur on sõjas langenud ja võidelnud sõdurite või võiduka kommunismi reþiimi mälestusmärk? Vastus seisab pronkssõduris eneses. See oleks võinud olla punalippu lehvitav või relvajõudu demonstreeriv. Sel juhul oleks ta olnud punavõimu sümbol. Selle asemel on ta lihtsalt palajaspäi, relvata, tõsises mõttes või isegi palves seisev sõdur. Ma olen tihti mõtelnud nendele minuga Kadrioru näituseväljakul olnud sõpradele, kelle tee viis idasse. Mida nad mõtlesid või kuidas nad tundsid, kui nad raskete aastate järele võidukate Laskurkorpuse liikmetena kodumaale jõudsid. Oleme nüüd võitjad, kuid mida on see võit meile toonud? Olen veendunud, et pronkssõdur väljendab seda mõtet.
Tegelikult on pronkssõdur kujunenud rohkem vene vähemusrahva mälestusmärgiks. Mis meile on vallutajate meenutajaks, on neile langenud isade, vanaisade, vendade, elukaaslaste ja ka kangelaste mälestusmärgiks. Küsimus on, kuidas lahendada sarnast vastuolulist emotsioonide konflikti. Kui me arvame, et mälestada oma esivanemaid, austada oma rahva vabadusvõitlejaid ja meenutada ajalugu nii nagu see igale õige tundub olevat, on põhiline inimõigus, mis ületab rahvuse piire, siis jätame pronkssõduri püsima. Kui oleme veendunud, et meil on õigus tõlgendada ajalugu nii, nagu kommunistlik valitsus tegi, hävitades meie Vabadussõja mälestusmärgid ja laastates isegi saksa sõdurite hauad, kõrvaldame pronkssõduri. Kaldun esimese variandi poole, sest kui kohtleme punatähe all võitlejaid nagu sõjakurjategijaid, anname õiguse neile, kes eemaldasid Lihula mälestusmärgi ettekäändel, et see oli SS sõjakurjategijate tunnustamine.
Seetõttu tahaksin näha meie kodumaad sarnasena, kus meie valitsus võimsa mälestusmärgiga meie relvakandjate, kangelaste ja langenute mälestust austab, kuid kus igal rahvusgrupil, keda sõjavanker on meie pinnale toonud ja kelle liikmete viimaseks puhkepaigaks on meie kodumaa pind, on võimalus ja õigus neid seal väärikalt mälestada. Neid mälestusmärke oleks arvatavasti päris palju, kuis võiksime siis oma miljonitele külastajale nii läänest kui idast, põhjast ja lõunast julgelt silma vaadata ja ütelda, et oleme rahvas, kes oma ülimalt rasket ajalugu ei salga ja on vaatamata sellele jälle vaba ja demokraatliku riigi loonud. See nõuab meie valitsuselt sirget selgroogu, et ära hoida võimsate mõjugruppide survet, kelle eesmärk on ajalugu nende kriteeriumite järele seada. Meie peaksime aga kindlad olema oma objektiivsele ajalootõlgendusele ja olen kindel, et pikema ajaloo vältel võime sellele uhked olla. Oleme siis näidanud tervele ilmale, et oleme rahvas, kellel inimõigused on juhtivaks printsiibiks ja kes on oma riigi üles ehitanud seadusele, õigusele ja vabadusele.

Endel Uiga sündis 3. märtsil 1918 Tallinnas.
Lõpetas TTÜ 1944 dipl. ins., Dr. ins. Stuttgart 1949
Töötas elektroonika insenerina ja ülikooli professorina


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv