|
Tähelepanekuid
kevadest 2005
Parts saatis Ojulandi erru. Palts
tegi lõpu kommunistlikele häälekandjatele. Küll
alles aastal 2005, aga hea seegi. Vägikaikavedu kes keda
– kas kommunistid või isamaalased? – käib
madin edasi!
Ikka veel, ka aastal 2005 – aga hea seegi.
Keegi Sergei Ivanov Reformierakonnast arvab,
et presidendi otsus Moskvasse mitte minna on ebaadekvaatne, sest
“Eesti ühiskonna huvides” oleks pidanud ta kindlasti
minema. Kelle ühiskonnahuvisid reformist silmas pidas? Eks
ikka isiklikke, ainult isiklikke! Nagu konjunkturistidest ja kommunistidest
reformikatele omane.
1988. aastal kuulus kommunistide ridadesse
51 000 eestlast. 13 aastat pärast taasiseseisvumist ajavad
need mehed külma kõhuga edasi meie riigi asju, pole
kuhugi ära või peitu pugenud. Vaid CV-dest on EKP
liikmelisus haihtunud! Aga inimene on ju sama, silmakirjalik,
valelik ja kasuahne, valmis ükskõik mida tegema, et
vaid isiklikku kasu teenida.
Kus on rahva mälu ja silmad?
Eesti Vabariik ei võtnud osa Teisest
maailmasõjast. Eesti noormehed võitlesid sundkorras
kahes võõrleegionis – Stalini Venemaa poolel
ja Hitleri Saksamaa poolel. Teine maailmasõda algas meie
jaoks 23. augustil 1939 (Molotovi-Ribbentropi pakt) ning lõppes
31. augustil 1994, kui vene tankiarmee Eesti Vabariigist rahvusvaheliste
jõudude survel välja pressiti. Seepärast ei ole
9. mai 1945 meie jaoks sõja lõpp ja me ei pea tähistama
seda Moskvas. Vene okupatsioon on kümneid tuhandeid eestlasi
saatnud surema Siberisse, paljud olid sunnitud põgenema
välismaale või minema kommunismi vägivalla eest
metsavennaks.
9. mai 2005 Moskvas on Vene eneseupitamine, kuhu meil ei ole asja.
Maailmale meie ajaloo selgeks tegemine
jäägu isamaalastele, naeruväärne ja ebausutav
on, kui seda teevad kommunistid. Seda ei usu isegi venelased!
Tea Kurvits,
Kultuur ja Elu peatoimetaja
|
