|
|
|
EV delegatsiooni juht Jaan Poska
kirjutab alla Tartu rahulepingule. |
Tartu rahulepingu tagamaad
tekst: enn sarv
85 aastat tagasi sõlmiti
2. veebruaril Tartus rahuleping, mis on nii Eesti Vabariigi kui
Vene SFNV sünnitunnistus ja ühtlasi vabaduskiri kõigile
kunagise Vene impeeriumi rahvastele. Artikli autori Enn
Sarve sõnul on Tartu rahuleping proovikivi Vene
tuleviku ennustamiseks: alles siis, kui Venemaa on Tartu rahulepingut
uuesti tunnustanud, võib öelda, et Venemaal hakkab
ehk demokraatiast asja saama.
Venemaast ja vene imperialismist
Kõigepealt mõni
sõna kõne alla tulevate asjade ajaloolisest tagaplaanist
ehk Eesti ja Vene vahekordadest läbi aegade.
Kuskohast ja millal eestlaste esivanemad siia mere äärde
jõudsid, selles pole teadlased veel kokku leppinud. Ühe
teooria järgi tulid nad idast ja jõudsid siia umbes
5000 aasta eest. Teise järgi saabusid nad suure jääaja
lõppedes jää kannul lõuna poolt, asustasid
Euroopa ja Aasia põhjaosa hoopis läänest itta
liikudes ja panid aluse praegustele soomeugri rahvastele. Igal
juhul oleme me väga iidne rahvas. Umbes 1500 aastat tagasi,
kui praegune suurvene rahvas alles tekkima hakkas, olid meie eellased
Läänemere ääres elanud juba tublisti üle
kolme ja poole tuhande aasta. Euroopa hõredalt asustatud
põhjaosa oli tollal peamiselt soomeugri rahvaste pärusmaa.
Siinjuures tuleb arvestada muidugi mõiste “rahvas”
tinglikkust, sest keelte kohta arheoloogia andmeid ju ei paku.
Ent pole igatahes ka andmeid, et siinne elanikkond oleks kunagi
asendunud mingite uustulnukatega.
Lõunas asus tollal Kiievi riik. Seal elasid idaslaavlased,
kelle otsesteks järglasteks on nüüdsed ukrainlased.
Venelasi tollal olemas veel ei olnud. Idaslaavlased paljunesid,
ruumi jäi väheks, nad hakkasid tungima põhja
ja kirde poole. See oli jõuline invasioon soomeugrilaste
aladele, mis kestis hulk sajandeid. Kümmekond rahvast hävis
või lahustus sissetungijate sekka või tõrjuti
põhja poole. Soomeugrilaste ja idaslaavlaste segunemisest
tekkis selle invasiooni käigus uus rahvas, kes nimetab end
tänapäeval suurvenelasteks ja kes järelikult on
mingil määral meie noored sugulased. Slaavi agressiivsus
koos soomeugri püsikindluse ja visadusega andis erakordselt
elujõulise segu. Kokkupuutesse vanade eestlastega jõudsid
nad ehk kunagi meie ajaarvamise kümnendal sajandil ja hakkasid
neid kõiki tähistama ühisnimega “tšuudid”.
Paarsada aastat pärast seda tabas Venet tatari-mongoli suur
vallutus. Vene verre lisandus siis elemente neilt uljailt rändrahvailt.
Suurvenelane muutus sellest veel agressiivsemaks.
1480 vabanesid venelased võõra võimu ikkest.
Venemaa “koguti kokku”, nagu vene ajalugu seda protsessi
nimetab. Tekkis riik, mis oli juba tollal pindalalt üks suurimaid
maailmas ja aina suurenes, kuni jõuti 22.4 miljoni ruutkilomeetrini.
Ivan Neljandast (ehk Ivan Julmast) XX sajandi algupooleni oli
impeeriumisse lisandunud iga aasta kohta – kordan: IGA aasta
kohta – keskmiselt 59 000 ruutkilomeetrit. Niisiis aastas
üks Holland pluss pool Belgiat pluss üks Luksemburg.
Ehitati valmis tohutu suur rahvaste vangla, nagu Lenin seda õigusega
nimetas. Suurvenelasi endid oli seal vaid veidi üle poole
elanikkonnast. Küberneerikateadus õpetab, et liiga
suured erinevatest osadest kokkupandud süsteemid ei taha
hästi koos püsida. Kui üldse midagi aitab, siis
ehk äärmuslik tsentralisatsioon, militarism ja vägivald,
mis enamasti kipub minema nii kalliks, et asi ennast majanduslikult
ei õigusta. Vene impeeriumi lagunemise otseseks põhjuseks
sai 1917.– 1926.a suur revolutsioon.
Lenini väljakuulutatud “kõigi rahvaste õigus
vabale enesemääramisele kuni täieliku eraldumiseni
riigist, millesse nad kuuluvad” (vt näiteks Tartu rahulepingu
art II) vallandas Venemaal, selles rahvaste vanglas, marulise
uute riikide tekke. Aga peagi sai selgeks, et tegemist oli bolševike
petumänguga rahvaste enda poolele meelitamiseks. Niipea kui
uued iseseisvad riigid olid moodustatud, tunnistati kogu see tegevus
“sügavalt kontrrevolutsiooniliseks” ja nende rahvaste
enesemääramine lubamatuks. Seega hakati kohe algusest
peale uuesti harrastama igipõlist suurvene imperialismi.
Põhjendusena toodi, et kommunistlik Kesk-Vene ei suuda
ilma oma piirimaade tooraineteta, kütteaineteta ja toiduaineteta
revolutsiooni arendada ega isegi mitte kommunistlikuks jääda
(nii seisab kirjas Stalini artiklite kogumikus “Marksism
ja rahvus- ning koloniaalküsimus”). Bolševike juhitud
kodusõjast aastail 1917-1926 saigi iseseisvate rahvusterritooriumide
tagasivallutamise ja Kesk-Aasia protektoraatide täieliku
vallutamise sõda. Stalin möönis seda koguni juba
võitluste ajal. Kõige enam verd valati Ukraina tagasivallutamise
palju aastaid kestnud võitlustes, millest varsti sai talurahva
vastane suursõda. Kasakate hävitamisega lõunas
pani Lenin aluse tervete rahvaste küüditamise sovetlikule
kombele. Lõpptulemusena jäi impeerium ilma vaid kõige
läänepoolsemaist euroopalikest osadest, mis olid alati
olnud võõrkehad väljaspool suurvene tsivilisatsiooni
ala (Soome, Eesti, Läti, Leedu ja Poola koos osaga Valgevene
ja Ukraina aladest). Kokku piirdus kaotus kõigest 0,9 miljoni
ruutkilomeetriga. Aga isegi seda elas Nõukogude Venemaa
üle väga valulikult.
Eesti riigi teke ja
Vabadussõda
Esimese Maailmasõja ajaks
oli eesti rahvas osanud areneda juba kultuurrahvaks. Saja aastaga
peale pärisorjuse kaotamist – kõigest saja aastaga!
– saime igakülgselt arenenud, haritud ja suhteliselt
jõukaks rahvaks, õigemini moodsaks rahvuseks kõigega,
mis sinna juurde kuulub: eesti haritlaskonnaga, teadlastega, koolimeestega,
arstidega, inseneridega, omalaadse, kuid euroopaliku eesti kultuuriga,
laulupidudega, heliloojatega, kirjanikkonnaga, raamatukogudega,
teatritega, suurearvulise taluperemeeste klassiga, omaenda töösturitega,
kaupmeestega, laevuritega, väljaõppinud tööliskonnaga,
isetegevuslike seltsingute tiheda võrguga ehk demokraatliku
tsiviilühiskonnaga, poliitilise juhtkonnaga, kelle hulgas
leidus palju tõelisi riigimehi, – ja isegi oma sõjaväega.
See oli tõeline ime, mida me ise ei oska veel tänagi
lõpuni tunnetada. Aga üht asja teame kindlalt: see
oli esmajoones kogu orjusest vabanenud rahva lakkamatu, visa ja
ennastsalgav töö ja veel visam tarkuse taganõudmine
igal alal, üldrahvalik vintske rühkimine mingi suure
eesmärgi poole, mida esialgu ei osatud nimetadagi. Alles
siis, kui 1918 ilmusid platsi bolševik ja Saksa keiser ja
püüdsid kolmest küljest korraga rahvuse saavutusi
maha kiskuma hakata, alles siis taibati äkitselt, et suurel
eesmärgil on ilus ja lihtne nimi: see on eesti rahvuse riiklik
enesemääramine, see on meie Oma Eesti Riik.
Kõik algas 28. novembril 1917, kui Eesti Maanõukogu
kuulutas end kõige kõrgemaks võimuks Eestis,
kuid aeti bolševike poolt laiali. Eesti riik kuulutati välja
24. veebruaril 1918 – vahetult enne keiserliku Saksamaa vägede
sissetungi ja maa okupeerimist. Ent läände saadeti Eesti
Välisdelegatsioon. Noor Eesti vabariik saavutas Saksamaa
vaenlastelt, suurtelt lääneriikidelt, tollal siiski
de facto tunnustuse. Saksamaa kapituleerus 11. novembril 1918
ja ta väed hakkasid lahkuma. Tegevusse asus Eesti Ajutine
Valitsus, kuid 22. novembril alustas N Vene Narva all Eesti-vastast
agressiooni. Seal kuulutati konkurendina välja nn Eesti Töörahva
Kommuuna (mis polnud isegi mitte riik, vaid midagi autonoomse
maakonna taolist). Algas noore Eesti Vabariigi sõda suure,
ent ühtlasi ka kodusõda pidava igast küljest
blokeeritud Nõukogude Vene vastu.
Rööbiti sõjategevusega korraldati aprillis 1919
Eesti Asutava Kogu demokraatlikud valimised ja tehti riigitööd.
Kogu 1919. aasta taotlesime Pariisi rahukonverentsil oma riigile
de iure tunnustust, kuid vene valgete vastutegutsemise tõttu
jäi see saamata. Lääs käsitas Balti küsimust
tollal Vene küsimuse osana, nende peaeesmärk oli kapitalistliku
Venemaa taastamine. Eesti pidas seda üritust lootusetuks
ja oma iseseisvusele ohtlikuks. Pealegi tekkis suvel Eesti enda
seisundis soodne muutus: VSFNV valitsus loobus oma raske sise-
ja välisolukorra tõttu Eesti okupeerimise plaanist
ning saatis oma Eesti Töörahva Kommuuna laiali. 31.
augustil tegi VSFNV ametliku rahupakkumise. Eesti valitsus ei
hoolinud läänlaste vastuseisust ja võttis oma
rahvuslikes huvides rahupakkumise vastu. Pihkvas peetud septembrikuu
rahuläbirääkimised Nõukogude Venega jooksid
aga tühja.
5. detsembril 1919 algasid uuesti Eesti rahuläbirääkimised
Nõukogude Venega, sedapuhku Tartus. Eestile surve avaldamiseks
korraldas Punaarmee novembris ja detsembris Eesti põhjarinde
hästikindlustatud positsioonidele suurte jõududega
lakkamatuid rünnakuid. Punaarmee murdus, kui oli kaotanud
kolmandiku oma jõududest. 31. detsembril 1919 sõlmiti
vaherahu. 2. veebruaril 1920 kirjutati alla Eestile soodne Tartu
rahuleping.
|
Tartu rahulepingu järgne
riikide vaheline piir on fikseeritud lepingu III artikli lisas
nr 1. Viirutatud ala tähistab sõjaliselt neutraalset
tsooni.Allikas: Edgar Mattiseni raamat, “Tartu rahu”. |
Tartu rahulepingu sisu ja tähendus
Tartu rahulepingu tähtsaim punkt on pühalik
kinnitus, et Venemaa tunnustab rahvaste enesemääramise
õiguse alusel “ilmtingimata” Eesti riigi rippumatust
ja iseseisvust ning loobub igaveseks ajaks oma ülemvõimust
(suveräniteedist) Eesti rahva ja maa üle. Ühtlasi
ütles Venemaa lahti Eestis asuvaist Vene kroonu varadest
ja loovutas Eestile oma kullafondist 12 tonni kulda. Eesti vabanes
igasugustest kohustustest Venemaa ees. Venemaa lubas tagastada
kõik sõja ajal Venemaale evakueeritud varad, s.h
iseäranis Tartu ülikooli omad.
Tartu rahulepingut on nimetatud Eesti riigi sünnitunnistuseks.
See on õige. Tõepoolest, leping oli esimene de iure
tunnustus noorele Eesti riigile, pealegi endise emamaa järglaselt
– seega atestaat, millega Eesti astus rahvusvahelisse riikide
perre. Ent asjal on veel pöördpool: Tartu rahuleping
oli rahvusvaheline sünnitunnistus ka VSFNV-le. Nimelt oli
VSFNV moodustis, mida keegi maailmas riigina ei tunnustanud ja
mis oli igast küljest ümber piiratud. Tollane riigijuht
Lenin on vaimustusega kirjeldanud “läbimurret kapitalistlikust
piiramisrõngast”, mida VSFNV-le tähendasid lepinguga
saadud Eesti-poolne de iure tunnustus ja vaba koridor Venemaa
suhtlemiseks ja kaubavahetuseks muu maailmaga.
Tartu rahuleping oli ühtlasi oluline lisand rahvusvahelisse
õigusse. Selle artiklis II on esmakordselt maailma ajaloos
kõrgel riikidevahelise lepingu tasemel kirja pandud “kõigi
rahvaste vaba enesemääramise õigus kuni täieliku
lahkulöömiseni riigist, mille koosseisu nad kuuluvad”
– ja sealjuures Venemaa kindla üldkohustusena. Teiste
sõnadega: Tartu rahuleping oli ühtlasi vabaduskiri
kõigile Vene impeeriumi rahvastele. Enne seda oli niisugune
rahvaste õigus sõnastatud vaid kahes deklaratiivses
aktis, nimelt USA presidendi T.W.Wilsoni 1918. aasta kuulsas “14
punktis” ja Lenini rahudekreedis. Deklaratsioone peab õigusteadus
hea tahte aktideks, mille juriidiline jõud on nõrk.
Neid võib muutunud olukorras unustada. Rahvusvaheline leping,
iseäranis aga rahuleping, tähendab seevastu riigi kindlat
sidumist, millest saab taganeda vaid rangelt piiratud erijuhtudel.
Lepinguist tuleb kinni pidada. See vankumatu norm on kogu rahvusvahelise
õiguse alus ja nii iidne, et läänes kõneldakse
sellest enamasti ladina keeles: pacta sunt servanda. Tartu rahuleping
on võetud ÜRO kehtivate rahvusvaheliste lepingute
registrisse nr 11LTS29 all. Mis puutub rahvaste enesemääramise
õigusse kui kõigi riikide kohustusse, siis kakskümmend
aastat hiljem kuulutati see välja Atlandi Hartas, mis varsti
mandus tühjaks deklaratsiooniks, – ja alles ÜRO
põhikiri fikseeris 1945. aastal rahvaste enesemääramise
põhimõtte üldkohustuslikul viisil, ülla
kohustusena kõigile koloniaalriikidele.
Vene suhtumine Tartu rahulepingusse
Nõukogude Vene täitis Tartu
rahulepingu sätteid valikuliselt ja hakkas seda rikkuma peaaegu
allakirjutamise hetkest alates. Takistati Venemaa eestlaste opteerimist
Eestisse, suur osa Eestist evakueeritud varasid jäigi tagastamata,
mitmed Tartu ülikooli hinnalised kollektsioonid asuvad siiamaani
Voroneþis. Eestile rahulepinguga lubatud kontsessioonid
Venemaal (näiteks P.-Vene metsade ülestöötamise
osas) jäidki paberile. Jne, jne.
Samasugust poliitikat jätkab ka tänapäeva Venemaa.
Näiteks NSVL organite ühepoolse otsusega eraldati 1945.
aastal ENSV territooriumi küljest vene elanikkonna enamusega
alad ning viidi Leningradi või Pihkva oblasti koosseisu,
varsti saadeti sealt suur hulk eestlasi Siberisse. Tänapäeva
Venemaa välisministeerium kartis nähtavasti, et taasiseseisvunud
Eesti hakkab neid alasid Tartu rahulepingu alusel õigustatult
tagasi nõudma. Kui Eesti valitsus andis ametliku nõusoleku
nendest aladest loobumiseks, keeldus Venemaa ikkagi uut piirilepingut
ratifitseerimast. Piir on seetõttu tänaseni juriidiliselt
fikseerimata. Tartu rahulepingu kohta levitab Venemaa hoopis hämmastavat
väidet: see olevat kehtetu, sest Eesti riik olevat 1940 lakanud
olemast ja temaga koos ka ta lepingud. Oleme sattunud väga
imelikku olukorda. Kogu demokraatlik maailm peab praegust Eestit
sõjaeelsega samaseks ning väidab, et kõik vahepealsed
50 aastat oli Eesti õigusevastaselt okupeeritud ja et Eesti
NSV oli tegelikult vaid Vene okupatsioonivalitsuse haldusüksus,
samal ajal kui õige Eesti Vabariik kestis mujal maailmas
de iure lakkamatult edasi ning sõjaeelsed Eesti Vabariigi
saatkonnad jätkasid kõikjal oma tegevust. Ja nüüd
astub Venemaa uuesti kogu maailma vastu välja ning peab stalinlike
ja bolševistlike kurjategijate tegevust õigeks ja
isegi seaduslikuks! Siin on tegemist rahvusvahelise õiguse
veel ühe iidse (ning jällegi ladinakeelse) alusprintsiibi
jultunud eiramisega: õiguserikkumisest ei saa sündida
õigust (ex iniuria ius non oritur). Teiste sõnadega:
kuna Eesti okupeerimine rikkus rahvusvahelist õigust (s.t
Briand-Kelloggi pakti, Tartu rahulepingut ning Eesti ja NSVL vahel
sõlmitud lahkarvamuste lahendamise lepinguid), siis järelikult
kogu okupatsioon, kogu ENSV ja kogu kommunistlik kord ENSV-s oli
algusest saadik õigusevastane ja juriidiliselt tühine,
seega olematu.
Pole mõtet trükiruumi raisata sellele, et hakata siin
kirjeldama propagandavalede ja demagoogia arsenali, mida Venemaa
on üle kümne aasta kasutanud demokraatlike Balti riikide
laimamiseks ja takistuste loomiseks nende teel Euroopa Liitu ja
NATO-sse. Eriti kuna takistamine nurjus. N.Liidu puhul jõudis
maailm tema nii mõnedegi kummaliste käitumisviisidega
ja veel kummalisemate väidetega harjuda ega võtnud
neid tõsiselt. Nüüd aga on ilmnenud, et ka uus
Venemaa, mis väidab end olevat läbi teinud demokraatliku
ümbersünni, käitub sageli nagu mingi huligaanide
kamp, kes tuleb töötava Europarlamendi või ÜRO
saali ihuüksinda jalgpalli mängima, ilma et tal isegi
samahuvilist vastasmeeskonda oleks. Ja analoogiline demokraatlikke
reegleid ja tavasid eirav jõumäng on suurel määral
omane ka Vene sisepoliitikale. Tõepoolest, pealispinnaliselt
võib Venes märgata üsnagi palju sellist, mis
on omane Lääne kultuurile. Kuid sügavamal tasemel
valitseb läänelike arusaamade ja Venes kehtivate vahel
olemuslik erinevus. Ideedest, mis on Venes sisuliselt evitamata
jäänud, võiks loetleda seaduse ülimuslikkust,
võimude lahusust, individualismi, inimõiguste ja
poliitiliste vabaduste tõelist austamist, konstitutsionalismi,
liberalismi, kiriku ja riigi lahusust ja veel ühtteist muud.
Venes pole ükski nendest ideedest veel juurdunud, mitut ei
tuntagi. Ning puudub ka peamine jõud, mis seda kõike
genereeriks: puudub nn tsiviilühiskond (civil society) ehk
vabade kodanike vaba ühinemise tagajärjel kujunenud
organisatsiooniliste moodustiste ja seltsingute laialdane ja tihe
võrgustik. Venemaal pole seda mitte kunagi olnudki.
Tuntud vene ajaloolane Juri Afanasjev rõhutab lääne
tsivilisatsiooni iseloomulike joontena kultuuri valdkonnas ratsionaalset
mõtteviisi, sotsiaalses valdkonnas põhinemist üksikisikul
ning juriidikas inimeste võrdsust seaduse ees ja õigusriigi
põhimõtteid. Ta leiab, et Venemaal on asjad alati
vastupidi olnud ning on valitsenud kollektivistlikud ideed, usk
absoluutsesse võimusse ja imperialism maailmale, slaavi
rahvastele õndsust pakkuva suurvene messianismi maski all
(NSVL päevil kandis see mask teist nime – “kommunism”).
Seepärast pole professor Afanasjev praeguse Venemaa tuleviku
asjus kuigi lootusrikas.
Kaks korda (1917 ja 1991) on Vene impeerium kokku varisenud. Vene
rahva omamüüt iseendast kui tähtsaimast maailma
kujundamise suurvõimust on kaks korda tühjaks unistuseks
osutunud. Sellele müüdile ohverdas N Liit võimaluse
Venet 70 aastat majanduslikult arendada ja rikkaks rahvaks saada.
Praegu on Venemaa langenud maailmas seitsmendale-kaheksandale
kohale, temast kaugele ette on jõudnud või jõudmas
USA, Euroopa Liit ja mitu selle suurriiki eraldi võetuna,
Hiina, India ning islamimaailm. Venel on aeg loobuda impeeriumit
mängimast ja selle asemel hakata ainult iseennast üles
ehitama.
Tartu rahulepingu tähtsus avaldub eriti selles, et ta on
proovikivi Vene tuleviku ennustamiseks. Kui Vene on Tartu rahulepingut
uuesti tunnustanud, siis – ja alles siis – võime
öelda, et Venemaast võib hakata lõpuks ometi
demokraatiana asja saama.
* * *
Vene SFNV ja Eesti Vabariigi
vahel 2. veebruaril 1920 Tartus sõlmitud rahuleping.
Artikkel II
Minnes välja Venemaa Sotsialistliku Föderatiivse Nõukogude
Vabariigi poolt kuulutatud kõigi rahvaste vabast, kuni
täieliku lahtilöömiseni riigist, mille hulka nad
kuuluvad, enesemääramise õigusest, tunnustab
Venemaa ilmtingimata Eesti riigi rippumatust ja iseseisvust, loobudes
vabatahtlikult ning igaveseks ajaks kõigist suveräänõigustest,
mis olid Venemaal Eesti rahva ja maa kohta maksvusel olnud riigiõiguslise
korra, kui ka rahvusvaheliste lepingute põhjal, mis nüüd
siin tähendatud mõttes edaspidisteks aegadeks maksvuse
kaotavad.
Eesti rahvale ja maale ei järgne endisest Vene riigi külge
kuuluvusest mingisuguseid kohustusi Venemaa vastu.
Allikas: Edgar Mattisen,
“Tartu rahu”,
Tln., 1988, lk. 452.
|
|
|
