|
|
|
Raivo Kalamäel, mehisel eesti
mehel, on rohkesti nii sõjalisi kui ka rahuaja autasusid. |
Raivo Kalamäe Noored
Kotkad
tekst: Velly Roots
1995.
aastal kutsus kindral Aleksander Einseln oma esindajaks ja nõunikuks
Noorte Kotkaste peastaabi juurde Raivo
Kalamäe, kes oli pikki
aastaid Austraalias skautlusega tegelnud.
Igal kevadel,
kui päike juba kõrgemalt käib ja puud-põõsad
rohetama hakkavad, ilmub Tallinna tänavaile silmatorkavalt
sirge rühiga pikka kasvu härrasmees, kelle ebatavaline
peakate möödujate pilku püüab. Nagu oleks
kauboikaabu, aga nagu pole ka. Kes lõunapoolkeral käinud,
tunneb ära Austraalias populaarse peakatte. See erilisest
materjalist valmistatud nn farmerite kaabu on mõnus kanda,
kaitseb nii vihma, kuuma kui ka külma eest.
1995. aastal kutsus kindral Aleksander Einseln oma esindajaks
ja nõunikuks Noorte Kotkaste peastaabi juurde Raivo Kalamäe,
kes oli pikki aastaid Austraalias skautlusega tegelnud.
Kaheksakümnendate lõpus hakkasid Eestis tasapisi tegutsema
ka need eestiaegsed organisatsioonid, mis olid okupatsiooniaastail
nii rangelt keelatud (Kaitseliit, skaudid, gaidid, noorkotkad),
et neist lastele rääkidagi oli ohtlik. Nende organisatsioonide
ridadesse kuulumine tõi kord kaasa heal juhul sekeldusi
kõrgemasse kooli õppima pääsemisega, aga
näiteks Kaitseliidus olnule teekonna Siberisse. Praegu tegutseb
meil spordi-, karaoke-, tantsutüdrukute, bändiklubide
ja paljude teiste noortele tegevust pakkuvate organisatsioonide
kõrval ka selliseid, mis aktiivse füüsilise tegutsemise
kõrval sisendavad huvi ja armastust meie ajaloo, maa ja
rahva vastu. Üks neist on Noorte Kotkaste organisatsioon,
mis on asutatud Kaitseliidu Vanematekogu otsusega 27. mail 1930
ja taastati noorkotkaste kokkutulekuga Tahkurannas 12. augustil
1989. Praegu on see kujunenud suurimaks noorteorganisatsiooniks
Eestis, kuhu kuulub üle 4000 poisi. Küllap on Noorte
Kotkaste populaarsusele paljuski kaasa aidanud Raivo Kalamäe
nõu ja abi.
Teekond Läände
Nagu tuhanded teisedki
eestlased, jõudis ka Raivo Kalamäe Läände
Teise maailmasõja keerises. "Aga minul oli õnn
oma noorus ja arenemise aeg veeta kaunis ja iseseisvas Eestis,"
räägib ta oma eluteest. Kasvas Aravete külas Tooma
talus, õppis Aravete algkoolis ja laulis kohalikus segakooris.
Asudes edasi õppima Tallinna Tehnikumi Masinaehituse osakonda,
hakkas kohe aktiivselt osa võtma Noorte Kotkaste Kopli
malevkonna tegevusest ja temast sai Kaitseliidu Kopli Malevkonna
Tehnikumi rühmapealiku kohusetäitja.
"Lõpetasin just Tallinna Tehnikumi Masinaehituse osakonna,
kui 1940. aastal venelased sisse marssisid. Järgnes aasta
venelaste võimu all laveerimist, mille jooksul sattusin
Valga linnas töötades kutsealusena paariks päevaks
isegi Valga hävituspataljoni, kust esimesel võimalusel
jalga lasksin." Selleks ajaks olid massilised arreteerimised
ja muidugi 14. juuni suurküüditamine juba jõudnud
näidata, et tegemist on eesti rahva surmavaenlasega. Algas
mobiliseerimine Punaarmeesse. Kas keegi 1941. aastal sinna üldse
vabatahtlikult astus? Ja kuidas siis sellist sammu õigustada?
Võimalus oli ometi metsa pageda, mida väga paljud
Raivo Kalamäe kombel ka tegid.
Saksa rinde lähenemist oodati kui pääsemist. Raivo
Kalamäe tegutses Valga Omakaitses ja ühines siis 40.
Politseipataljoniga. "Minu jaoks kestis sõda neli
ja kolmveerand aastat, mis paiskas mind kokku üheksasse Euroopa
riiki," meenutab ta. "Kärevere sillapea likvideerimisel
sain tõsisemalt põrutada. Sealt saadeti meid Gdyniasse
lätlastele appi ja edasi Neuhammerisse, kus Politseipataljon
1944. aasta lõpupoole Eesti Diviisi koosseisu arvati. Lahingutes
Neuhammeri lähistel ja Oppelni kotis sain haavata ja sattusin
Olmützi haiglasse. Paranemise järel saadeti mind Taani
eesti tagavararügemendi juurde, kellega koos langesime 1945.
aasta 3. mail inglaste sõjavangi."
See on ühe mehe sõjatee. Kas on praegusel noorel põlvkonnal
õigust arutleda selle üle, kellel oli selles sõjas
seljas "õige" või "vale" munder.
Aga endale ja seejärel ka läänemaailmale tuleb
küll selgeks teha, et selle sõja lõpusaluut
1945. aastal ja pidustused tähendasid eestlaste, lätlaste
ja leedulaste jaoks uue okupatsiooni algust, mis tõi kannatusi,
alandusi, hävingut.
Ei jäänud
istuma, käed rüpes
Küllap oli Eestis
omandatud noorkotkaste põhimõttest - mitte käed
rüpes ootama jääda, mida elu ette veeretab, vaid
ise tegutsema hakata – vangilaagriski kasu. Zedelghemi laagris
hakkas Raivo Kalamäe osalema vanemskautide rühma tegevuses
ja jätkas Eesti rahvusgrupi vanemana aktiivset ühiskondlikku
tööd ka pärast sõjavangist vabanemist Borghorsti
ning Münsteri läbikäigulaagreis. Laulis eestlastest
moodustatud segakooris, töötas metsatöödel,
oli traktorist ja autojuht ning lõpuks hoolitses laagri
administratsiooni koosseisus laagri heaolu eest.
"1950. aasta esimestel päevadel algas pikk laevateekond
ja 25. märtsil astusin juba Austraalia pinnale. Kuu aega
kohanemist, siis asusin täitma oma kaheaastast töökohustust
hoovitöölisena sealses suurimas terasevabrikus. Aasta
pärast sain juba tehase energeetika osakonnas abiinseneri
koha, mis mulle usaldati üksnes minu suulist avaldust uskudes,
et olen oma kodumaal tehnikumi lõpetanud. Dokumente mul
ju selle kohta kaasas polnud. Elu hakkas tasapisi edasi minema.
Sidney Eesti Majas kohtasin kaunist eestlannat Silvia Raudmat,
kes oli hiljuti oma abikaasa kaotanud. Meist sai hiljem paar.
Sündis poeg Sulev ja koos Silvia tütre Tiiaga sai meist
tore ning sõbralik perekond. Kohaliku tehnikaülikooli
õhtukursuste lõpetamise järel pakkus Marine
Plastics Company eestlasest omanik mulle tehase tehnilise juhataja
kohta. Asutasime kuus uue toodangu osakonda ja viisime töötajate
arvu viiekümnelt kolmesajani.
1963. aastal kutsus mu endine kolleeg terasevabrikust mind Broken
Hill Property Ltd Central Engineeringu projekteerimis- ja konstrueerimisinseneriks.
Mul tuli juhtida miljardite dollarite väärtuses tehaste,
kaevanduste ja sadamate projekte. Projekteerisime näiteks
tsemenditehase ja jõujaama Hiinasse, sadamaid ja kaevandusi
Taisse, Filipiinidele, Indiasse, Indoneesiasse, isegi ühe
väikese sadama Egiptusesse."
Pingelise ametitöö kõrval tegutses Raivo Kalamäe
aktiivselt Austraalia Eesti Seltside Liidus ja Balti Nõukogus,
aidates kaasa Eesti küsimuse maailmapoliitikas päevakorral
hoidmisele. Sellest annavad tunnistust nn Wheeldoni komisjon inimõiguste
rikkumise asjus Balti riikides ja nii Austraalia Alamkoja kui
ka Senati resolutsioonid samas küsimuses. Austraalia esindus
tõstis selle teema kahel korral üles ka ÜRO-s.
Samuti oli Austraalia Balti Nõukogu teene, et nn sõjakuritegude
seadus võeti Austraalia parlamendis juutide aktiivsele
vastuseisule vaatamata õiglasel kujul vastu.
1970. aastast alates on Raivo Kalamäe ka Austraalia Veteranide
Liiga allosakonna Eesti Sõjaveteranide Liidu liige, olles
pikka aega selle esimees. Kuulub korporatsiooni "Sakala"
ja on Eesti Korporatsioonide Liidu seenior ja sekretär. Laulis
Austraalia segakooris "Vanemuine" ja on aastast 1992
Austraalia Eesti Meeskoori asutajaliige ning rahvatantsugrupi
"Virmalised" pillimees.
Paguluses on talle eriti südamelähedane olnud noorte
rahvuslik kasvatus. Juba Zedelghemi sõjavangilaagris osales
ta vanemskautide rühma tegevuses ja Borghorstis asutas vanemskautide
Kännukukkede rühma ning oli selle juht. Austraalias
oli ta Sidney Skautlipkonna liige ja seenioride juht, Skautmasterite
Koondise juhatuse liige jne.
Rahvustunde
kaitsel
Tulnud Eestisse, on
Raivo Kalamäe rohkesti jõudu ja närve kulutanud
rahvusliku kasvatuse sisseviimiseks noorteorganisatsioonidesse.
Me nagu kardame rõhutada, et oleme eelkõige eestlased,
kes armastavad ja kaitsevad oma isamaad ja tema väärikust.
Selle asemel püütakse takistada vabadusvõitlejate
ettevõtmisi ega julgeta meie ajalugu läänemaailmale
tõepäraselt selgitada. Kust ja kellest saaksid meie
noored praegu eeskuju võtta? Kas labastest teleseeriatest
ja kollasest ajakirjandusest? Tänapäeva rikkuritest
või poliitikutest? Üha häälekamaks muutub
kurtmine, et noored on ülbed, julmad ja hoolimatud, et inimesed
on ebaausad ja alatud, et valitsust ei või usaldada ja
rahaahnus hävitab igasuguse väärikuse.
Ometi – kes ei tahaks, et tema pojast kasvaks mehine mees,
iseseisev oma otsustes, lahke ja viisakas, keda võib usaldada,
kes on abivalmis ja kaitseb nõrgemat, on töökas
ja visa, aus sõnas ja teos ning kes armastab oma kodu ja
isamaad. Just neid omadusi püüab Noorte Kotkaste organisatsioon
salgakoondustel, rühmade ja malevate korraldatud laagrites
ja matkadel poistes arendada. Selle organisatsiooni liikmeks võib
astuda iga poiss 8. eluaastast alates, kes on Eesti kodanik, kes
tunnustab ja järgib noorkotkaste seadusi ja kombeid ning
armastab oma isamaad.
Nende põhimõtete järgi on üles kasvanud
ka Raivo Kalamäe lapsed. Sulev lõpetas Sidney Ülikooli
Arhitektuuriosakonna, elab oma perega Austraalias ja töötab
erafirmas osakonna juhatajana. Tiia, kes on lõpetanud matemaatika-arvutiteaduskonna,
elab 1990. aastast alates Eestis ja on praegu haridusministri
nõunik Euroopa Liidu ja välissidemete alal.
Raivo Kalamäel, mehisel eesti mehel, on rohkesti nii sõjalisi
kui ka rahuaja autasusid, nende seas medal Winterschlacht im Osten,
IV klassi Valgetähe orden, Kaitseministeeriumi III klassi
teeneterist, Kaitseliidu III klassi Valgerist, Noorte Kotkaste
teeneterist, Eksiilskautide I ja II klassi teeneterist jpt.
Oma 85. juubelil ütles ta: “Kui nüüd kõigile
möödunud aastaile tagasi vaadata, siis hoolimata igasugustest
rasketest olukordadest – kodumaa anastamine venelaste poolt,
sõda ja sunnitud emigratsioon – võin ometi
ütelda, et olen huvitavat ja tulemusrikast elu elanud. Maist
rikkust ega raha mul pole, aga on rikkalik mälestuste varasalv.”
|
|
|
