|
|
|
Eakad daamid käsitööseminaris. |
Õppimine – elukestev
projekt
tekst: KE
Uudishimu,
teadmistejanu ning soov ajaga kaasas käia on inimesele omane
sünnist surmani. Seda tõestab ligi 800 kuulajat Tallinna
Kolmanda Nooruse Rahvaülikoolis. Kuigi poliitikud oma retoorikas
rõhutavad täiskasvanuhariduse tähtsust, on see
valdkond siiski marginaalne nähtus terves Euroopas. Millest
on põhjustatud vastuolu sõnade ja tegelikkuse vahel,
räägivad Eesti Vabaharidusliidu peasekretär Tiina
Jääger ning Tallinna Kolmanda Rahvaülikooli direktor
Guido Rajalo.
Juured
Eesti Vabariigis
Rääkides
vabahariduse ajaloost Eestis, on arvatavasti paljudel üllatav
teada saada, et rahvaülikoolid pole nõukogudeaegsest
inertsist kestev relikt, vaid nende juured ulatuvad juba möödunud
sajandi 20. aastate algusesse, mil Eestis tegutses hulgaliselt
õpiringe, haridus- ning kultuuriseltse. Vabaharidustööd
koordineeriti kolmest keskusest: Eesti Karskusliidust Tartus,
Tallinna Rahvaülikooli Seltsist ja Haridusministeeriumist.
1923. aasta lõpus kutsuti Eesti Karskusliidu algatusel
Tartus kokku I Eesti hariduskongress, millest võtsid osa
150 seltsi esindajad. Võeti vastu otsus asutada hariduslike
seltside keskselts – Eesti Haridusliit, millest kujunes vabaharidustööd
koordineeriv keskus, hõlmates 554 liiget. Haridusliidu
tegevus lõppes punavõimu tulles 1940.
Uus algus
70 aastat hiljem, 1994.
aasta jaanuaris toimus Tallinnas Eesti Vabahariduse Õpetajate
Seltsi poolt organiseeritud Vabahariduse konverents, kus otsustati
Eesti Haridusliit taastada Eesti Vabaharidusliidu nime all. Aprillis
toimus Tartus asutamise kongress ja asutajaliikmeid-seltse oli
33, praeguseks on liikmeskond kasvanud 74-ni. Tegu on Eesti Haridusliidu
traditsioone jätkava haridussihilisi mittetulundusühinguid
ja nende liitusid ühendava katusorganisatsiooniga.
EVHL sihiks on rahva hariduslike taotluste toetamine ning rahvuskultuuri
traditsiooni säilitamine oma liikmete tegevuse kaudu. EVHL
lähtub oma missiooni täitmisel sellest, et elukestev
õppimine ning iga inimese aktiivne osalemine nii oma kogukonna
kui ka ühiskonna elus tervikuna on arengu tarvilikuks eelduseks
ja vahendiks. Õppimisel on võtmeroll vaesuse, ebavõrdsuse
ja sotsiaalse kihistumise leevendamisel, aga ka demokraatia, loovuse
ja majandusliku arengu toetamisel. EVHL on seisukohal, et elukestva
õppe korraldus Eestis peab tagama õppijate vajaduste
arvestamise ja osalejate aktiivse kaasamise õppeprotsessi
ning õppimisvõimaluste kättesaadavuse kõigile
soovijatele.
Haritus ei
ole vaid inimese enda asi
EVHL tegevdirektor pr
Tiina Jääger on veendunud, et see on ka riigi probleem,
kui haritud on tema kodanikud. Riik peaks olema huvitatud, et
kodanikud end igati täiendaksid, omandaksid haridust erinevates
valdkondades ja kokkuvõttes oleksid tööturul
kauem konkurentsivõimelised. Sellepärast ei pea proua
Jääger õigeks täiskasvanuhariduses levivat
suundumust, justkui oleks see vaid inimese enda asi. Kuid just
selle üle-Euroopalise suuna tulemuseks ongi täiskasvanuhariduse,
sh vabahariduse valdkonna marginaalsus, sellest tulenev eelarvelise
raha vähendamine ning töö viimine vaid projektipõhiseks.
Positiivse erandina Euroopa riikide hulgas on Soome, kus riik
panustab inimeste haridusse sünnist surmani. Siin peitubki
Soome edu võti, Soome Nokia – inimeste harituses.
Külm
dušš Eesti riigilt
EVHL tegevjuht Tiina
Jääger ei vaidlusta Eesti riigieelarvest ette nähtud
raha vähendamist, küll aga leiab, et meie ametnike käitumine
paljusid inimesi ja organisatsioone puudutavas küsimuses
oli ennatlik.
Esimest korda 2004. aasta eelarve projekti lugedes tabas pr Jäägerit
külm dušš, sest raha kärbiti juba aasta algusest,
kuid Euroopa Sotsiaalfond avanes alles mullu sügisel. Aasta
oli aga juba läinud. Kuid teatavasti see, mis ei tapa, teeb
tugevamaks ning riik püsibki entusiastidel ja missioonitundega
inimestel. Ka vabahariduse vallas tegutsejad on just sellised,
pr Jäägeri sõnul naljakalt positiivsed mõtlejad,
tõeline maa sool, keda raskused vaid tugevamaks teevad.
Sest eks raskeid aegu on ju ennegi olnud, näiteks 2002. aasta,
kui seoses säästueelarvega võeti rahad prauhti
poole aasta pealt ära.
Tiina Jääger rõhutab, et igal asjal on oma head
ja vead. Koolituskeskuste töö projektipõhiseks
muutmine on muidugi raskendav nüanss, sest väga palju
aega ja ressurssi hakkab kuluma projektide kirjutamisele. Projektitöö
maailm on karm, aga kui ei küsi, siis ei saa kindlasti. Teistpidi
on positiivne, et kokkuvõttes on koos Euroopa Sotsiaalfondi
vahenditega võimalik saada riigieelarvega võrreldes
suurem summa. Kui tänavu on eelarvest koolituskeskustele
eraldatud 2 miljonit krooni, siis Sotsiaalfondilt on võimalik
saada 3 miljonit juurde. Võrreldes teiste Balti riikidega,
ollakse aga ainsad, kes riigi eelarvest toetust saab, nii et selles
mõttes eelisolukorras.
Kuidas elab
Kolmanda Nooruse Rahvaülikool?
Tallinna Kolmanda Nooruse
Rahvaülikool elas rasked ajad üle tänu Hasartmängumaksu
Nõukogust ning Presidendi Kultuurirahastult saadud toetustele.
Keemiainsener Guido Rajalol (s 1926) jookseb rahvaülikooli
direktorina kolmeteistkümnes aasta. 12 aastat on tema kõrval
püsinud asedirektor Silvia Rang (s 1928) ning 10 aastat on
abiks olnud mullu eduka õppija tiitliga pärjatud Dear
Nuudi (s 1924).
Eakatele mõeldud rahvaülikool asutati Eesti Pensionäride
Liidu poolt aastal 1992 ning avaloeng peeti samas, kus praegugi
loengud toimuvad Tehnikaülikooli, aulas. Rahvaülikooli
algne siht oli pakkuda vanuritele teadmisi, kuidas uues olukorras
toime tulla, näiteks ka vanade riiete moekamateks tegemist.
Praegu on eesmärk hoida eakaid vormis ja nende teadmisi laiendada.
Loengute temaatika on lai ning ükski teema ei kordu. Igal
aastal on uus õppekava. Eriti pakuvad inimestele huvi tervishoiualased
ning aktuaalsed poliitilised teemad. On kujunenud tore tava, et
õppeaasta avaloengu peab sotsiaalminister.
Milleks eakatele rahvaülikool?
Kui inimesed leiaksid,
et neile enam teadmisi vaja ei ole, nad ei tuleks, arvab hr Rajalo.
Peamiseks ajendiks, miks inimesed siia tulevad, on soov areneda
ning mitte maha käia. Meie pensionär ei jää
nelja seina vahele, vaid tahab ikka elust aktiivselt osa võtta.
Kuidas majanduslikult
toime tullakse?
Hr Rajalo sõnul
on suurim mure ikka üks: raha. Õppemaks loengute kuulamise
eest on kuulajate kontingenti arvestades pigem sümboolne
– 25 krooni õppeaastas – ja rahvaülikool
ei ole sellest oma sissetulekut kavandanud.
Kõige rohkem toetust ongi saadud Vabaharidusliidult. Varematel
aastatel on eraldatud ikka suurusjärgus 40 000 kr (2003.a
76 000 krooni, 2004 aga 25 000), kahjuks on summad sellest õppeaastast
alates väiksemaks jäänud, kuna vabahariduseks mõeldud
ressursid tõmmati riigi eelarves veerandi peale. G. Rajalo
tõstatas rahade vähendamise küsimuse ka Riigikogus,
kui oli koos nn pensionäride parlament. Sotsiaalkomisjoni
inimesed leidsid siis, et see on hariduskomisjoni asi. Hariduskomisjoni
inimesi kohal ei olnud.
Samuti on hr Rajalo sel teemal sõna võtnud Sotsiaalministeeriumi
juures tegutsevas eakate poliitika komisjonis, mille liige ta
on. Talle tundub, et nende puhul käib teatav institutsioonidevaheline
ping-pong. Siiani on rahastamised toimunud Sotsiaalministeeriumi
kaudu, kuid vabahariduse valdkond on seotud ka Haridus- ja teadusministeeriumiga,
kellel, muide, on Vabaharidusliiduga väga tõhus koostöö.
Direktor Guido Rajalo on Vabaharidusliidu kaudu taotlenud summasid
Euroopa Sotsiaalfondist. Aga paraku on saamiseks vähe lootust,
sest see fond eakate ettevõtmisi ei toeta, kuigi eluaegset
õpet ja täiendõpet toetatakse küll.
Kolmanda Nooruse Rahvaülikooli aastane eelarve on paarisaja
tuhande krooni ringis, millest üle poole tuleb kuulajatelt.
Loengutasud ja muud kulud moodustavad 50-60000 krooni. Vabaharidusliidu
poolt on rahvaülikoolile eraldatud üks direktori ja
üks õpetaja koht. Töötasu on 2500 krooni,
mis jagatakse 4 inimese vahel (töötavad ka raamatupidaja
ja riietehoidja), pluss kulud kirjavahetusele, paljundusele, arvutile
jms. Majanduslik kitsikus teeb ka õppeplaani koostamise
küllaltki raskeks, sest väga minimaalse tasu tõttu
on keeruline leida esinejaid. Õnneks ei ole entusiastlikud
missioonitundelised lektorid, nagu Taimi Tulva, Heinz Valk, Mart
Helme, Anto Raukas, Andres Ellamaa, Maimu Berg, Lagle Parek, Külli
Pedak, Fred Jüssi, Jüri Ennet jt veel kadunud.
Kolmanda Nooruse Rahvaülikooli ja võib-olla et eakate
suurimaks sponsoriks on tegelikult Tehnikaülikool, räägib
hr Rajalo, sest summa, mida kujutab endast hinnakirja järgi
aula ja väiksemate auditooriumide, kus toimuvad seminarid,
kasutamine, oleks kokku ca 180 000 kr aastas. Nii et ilma Tehnikaülikooli
abita ei saaks üldse tegutseda. Kuid hr Rajalo arvates oleks
normaalne ka ülikoolile kulud kinni maksta, sest ka TTÜ
on isemajandav üksus.
Helesinine unistus?
Korralik eelarve oleks hr Rajalo hinnangul
ca 300 000 krooni ringis, siis oleks võimalik maksta ka
konkurentsivõimelisi lektoritasusid. Praeguses kitsikuses
on aga raske leida isegi järglast, keda Rajalo pingsalt otsib
ja ootab. Rajalo tunnistab sisemist kartust, et selliste võimsate,
juba omamoodi Kolmanda Nooruse Rahvaülikooli ikoonideks kujunenud
sütitavate “akude” lahkudes vajub asi laiali. Sest
taolisi pühendunud entusiaste on suure töö hulga
ja vähese rahalise motivatsiooni tõttu etteotsa keerukas
leida.
Paraku aga ei ole meie inimesed suutelised veel kõiki kulusid
enda kanda võtma ning vabahariduse valdkond ei ole võrreldav
ärikoolituses liikuvate rahadega. Kuid sarnaselt Soomega
võiks haritud inimene saada ka Eesti edu kuldvõtmekeseks.
Tuletagem meelde, mida ütles Jakob Hurt rahvaarvu ja vaimu
suuruse vahekorra kohta.
|
|
|
