Kultuur ja Elu 1/2005

Kultuur ja Elu 4/2004

Talgud Rajasoo talus.

Vaim ja muld –
perekond Ontonid

tekst: Margit-Mariann Koppel

See lugu ühest põlisest Virumaa perekonnast, nimega Onton, on ühtlasi Kohtla Servaääre küla lugu, milles rullub lahti eestlaste elu ja saatus. Suguvõsauurija Allan Ontoni isa August oli tubli põllumees, Eesti Asutava Kogu liige, ema Pauliine vedas väsimatult Maanaiste Seltsi, vend Ilmarist kujunes Siberi vangilaagris poeet.

Kui palju on tarvis jõudu,
et olla – sina ise…
Ilmar Onton

Ontonite perekond säilitas vaatamata nende kallal proovitud rangusele ja meelitusele oma keele ja meele. Neil ja nende lastel on sees seesama vana kangus, seesama keel ja meel. Oma isale Augustile on Ilmar Onton pühendanud mitu luuletust.

Selline – halli peaga
ja lahke muigega silmas –
lausa rõõm, et selliseid
taate on ilmas!

Tema isa oli üks nendest karmitoimsetest eesti talupoegadest, meie maaelu patriootidest, kes rajas sihte ja radasid, püüdles edasi, edasi… ja kellelt võeti kõik. Oodis eesti talupojale soovib Ilmar talle ausamba püstitada ja kivvi raiuda ta lihtsad tõed, et mälestus püsiks igavesti. Püstitatud ausammas sai vägevam kõigist kividest – see sündis luulevormi rüütatud sõnadega, mis ei murene. Servaääre küla mees Kaljo Odar raius aastal 1995 omakorda paberile mälestuse küla tekkest ja hääbumisest, püüdes mälu kinni enne, kui külast varsti vaid tuul jutustab. Selle kandi lugu lugedes heidame mõttes kimbu rukkililli Eesti Talude haudadele.

Tulest sündinud küla

Kuni 1873.-1874. aastani polnud Servaääre küla olemaski. Kõik tulevase küla talud asusid Kohtla külas. 1850. aastal juhtus suur õnnetus. Ühel kuumal ja kuival suvepäeval lõi äike küla põlema. Kuna õlgkatustega hooned asusid tihedasti koos ja inimesed olid heinamaal, siis põles küla maani maha. Mõisnik, krahv von Stackelberg otsustas küla hajutada. 1874. aastal krunditi küla ümber. Kodu-uurija Endel Metsa andmetel teostus külast lahkumine liisuga. 48-le paberirullile oli kirjutatud “välja”, 17-le “jääb”. Selle sündmuse jäädvustas rahvas kohe laulu sisse: “Seppi Toomas mesta puudet, Kustu Jantka idit von…” Mis tähendas, et Toomas Sepp jääb kohale, Kustu Jaanil tuleb lahkuda.
Servaääre krundid mõõdeti mõisa idapoolsele ääremaale, vastu Sompa mõisa piire. Sellest sündis ka küla nimi. Talud asetsesid read, mõnesaja meetriste vahedega ja kogu küla pikkus oli üle 4 kilomeetri. Küla üks ots ulatus 1 km põhja poole Tallinna-Narva raudteed, teine ots lõuna poole, kaarega läände ning punkti pani Käva-Tooma talu. Sarnane asetus meeldis kõigile, ei ulatunud teise õue vaatama ega käinud kanad naabri vilja tallamas. Iga talunik tundis ennast tõelise peremehena omal maal. Endist Kohtla küla hakati nimetama Kohtla-Vanakülaks.

Talunimed jutustavad

Servaääre küla taludel on kaks nime, üks rahvapärane, teine ametlik. Alustame Vanakupjalt ehk Oruperest, mis asus talude rea keskel. Orupere nimi pandi arvatavasti maadel asuva kauni oru järgi. Peremeheks oli Johannes Odar, kes oli aktiivne ühiskonnategelane. Peres oli viis last, tütar ja neli poega. Kõik pojad olid sõjakeerises, kaks neist jäid teadmata kadunuks. Üks sai koju läbi filterlaagrite puhastustule, teist premeeris uus võim 25+5-ga Vorkuta vangilaagris. Peremees suri 1947 ja “õitsev” kollhoosikord jäi tal õnneks nägemata.
Aabrami talu ehk Kuristiku (Kurrimo) asus oru teises otsas. Küllap on talule nime andnud mõni esivanem. Kuristiku nimi on talule pandud veeneelu aukude ehk kurimuste järgi. Rahvajutu järgi olevat kord koos veega ka talu haned kuristikust alla läinud ja Vanaküla allikast välja tulnud. Keegi ei tea vaid, kas elusalt või surnult. Talu peremeheks oli Jüri Koppel. Jüri pidas lugu hobustest ja armastas sõita ringi oma Ardenni tõugu täkuga.
Jaanirahva ehk Kämmelkopli talu asus Aabramilt kiviviske kaugusel asuvast hävinud Miki ehk Kopli talust paarsada meetrit põhjas Varem olid seal mõisa hobusekoplid, kuhu olla surnud üks sant, kes käinud kämmalde ehk peopesade peal. Siit ka talunimi. Selles ärksameelses peres oli 11 last. Vanaperemeheks oli Madis Käbin. Talu piimanõude koorem, mis koorejaama viidi, oli ikka mitu korda teistest suurem. Noorem poeg Abel õppis agronoomiks. Elutee viis ta Kanadasse, kus ta enne surma jõudis välja anda raamatu “Vaim ja muld” ehk “Kimbuke rukkililli Eesti Talu hauale”. Tema abikaasa Liis oli samuti agronoom ning ajakirja “Taluperenaine” peatoimetaja. Selles talus veetis oma lapsepõlve ka praegu Kanadas elav kunstnik Abel Lee (Kimberg).
Kõrtsi ehk Lepiku (Leppiko) oli reas järgmine. Talu pidas perenaine Maali koos kolme pojaga. Ta oli kõva sõnaga naisterahvas. Kord pääses pull lahti ja tormas Jaanirahva õuele ning tahtis maja lammutada. Siis jõudis kohale Maali, käratas paar kõva sõna ja viis pulli nagu tallekese nööri otsas koju.
Sammuke raudtee poole oli Madi ehk Kööbaristi. Rahvajutu järgi olla kunagi üks kööbakas-küürakas sant mõnisada meetrit talust Jõhvi poole tee veerele oja kaldale surnud. Sinna kohta asetati rist. Oligi talu nimi valmis. Peremeheks oli Toomas Laur.
Raudtee talu kõrval, millest pole enam jälgegi alles, asus Raudse, mida pidas Rudolf Mets koos naise Salmega. Poeg Endel Metsast sai hiljem kirikuõpetaja ja rahvaluulekoguja. Rahvaluulearhiivides on üle 10 000 lehekülje ainult Jõhvi kihelkonnast kogutud rahvaluulet. Perest pole enam kedagi järel, talu on hävinud.
Rakvere ehk Hiiekalmu talust ca 300 m läände seisis Nõu-Jaagupi ehk Jõeoru talu. Rahvasuus kutsuti peremeest Nõu Hermanniks, sest vanaperemees Jaagup käinud ikka enne suuremate tööde algust naabritega nõu pidamas. Praegu on talu täielikult hävinud.
Sokukellu talu oli üks vähestest, kus peremees toodi tallu väljastpoolt. Berthold Suubani peremeheks tulekuga tõrjuti majast välja Ontoni nimi. Perenaise nimi oli Elfriede. Berthold armastas hobustega äritseda ehk paristada. Kõik laadapäevad olid talle äripäevad.
Vanakupjalt lõuna poole jäi Indreka ehk Metsataguse. Peremeheks Rudolf Nurkmaa, endise nimega Vihmann. Perenaiseks Mari. Indreka Ruudi oli töö juures äge ja kiirustaja. Kunagi ei nähtud, et teel olles tema hobused kõndisid, ikka lasid sörki. Viimaks kavaldasid hobused peremehe üle, tehes paigalsörki. Praegu on talu küll võõrastes kätes, kuid üks väheseid, kus põldu haritakse!
Siimu ehk Kaasiku talu peremees Johannes Viikov oli nupukas mees. Tal oli traktor, oma ehitatud viljapeksumasin ning jahuveski. Ehitas kahekordse elumaja. Tegi korda karjalauda, parandas loomatõugu. Peres oli viis last.
Kustu ehk Poritoru talu nime päritolu on jällegi huvitav. Talu kõrvalt kulges madalik, mida mööda suurveed jooksid üle maantee, mis oli siis pehme ja porine. Kord oli isegi mõisnik Stackelberg sinna porisse oma tõllaga kinni jäänud.
Sammuke ida poole oli Miku ehk Suurekivi, peremeheks Kaarel Käärt, kes armastas toonitada, et sigade kasvatamine ei tasu pastlakulu ka ära. Praegu on talu kasutusel suvekoduna.

Ontonite suguvõsa algab esiemadega

Tehes ligi poolekilomeetrise hüppe lääne suunas, jõuamegi Ontonite juurde. Aga enne veel mainin ära ka küla viimased talud. Naabruses asus kaks Kõrtsivälja talu; pool kilomeetrit läänes asus Krahvi ehk Valduri talu. Veel jääb lähedale Otto ehk Kalkahju, kus praegugi põldu haritakse, ja küla viimane talu Käva-Tooma ehk Aru. Poeg Olev võttis isa talu tagasi ja peab seda tõsimeeli. Niisiis on praegu Servaääres kolm talu, kus põldu haritakse.
Põline Peeri ehk Rajasoo talu asus päris Kohtla-Ereda maantee ääres, suurus 48, 63 ha. Neid kutsuti Peeri Ontonid, sest nad olid sinna Peeri külast tulnud. Talu asus aga kunagi kihelkonna piiri tähistanud soostunud Raja järve ääres.
Sügava huvi äratamise oma perekonna ajaloo vastu võlgneb Allan Onton (s 1931) selle kandi ajaloouurijale Virve Oravale, kes ühes artiklis kirjutas, et on uurinud 50 kohalikku suguvõsa, kuid ikka on tal lõpuni uurimata oma ämma perekond, kelle nimi oli Onton. Allan ilmutas asja vastu elavat huvi ning Virve Orav sokutas uurimistöö talle, juhatades vajalike allikateni.
Eelmises ajakirja Kultuur ja Elu numbris viis Tiina Kirss meid esiemade otsinguile. Ontonite sugupuu teebki eriliseks see, et ta ei alga tavapäraselt esiisadega, vaid esiemadega.
Kõige esmasemad andmed suguvõsa kohta pärinevad 18. sajandi keskelt, aastast 1751, ning suure perekonna esiema nimi on kirjapildi järgi Tyo (1751-1830). Nimekuju Ont(h)on esineb esmakordselt Rootsi ajal asutatud Raustferi (hilisem Konju) mõisa dokumentides juba aastal 1724. Aastaks 1752 on Ontonid Kohtla kanti ümber kolinud ja dokumentides esinevad väljendid “vanha Onton” ja “starik Onton”.
Allan Ontoni isa August (s 1881) oli aktiivne mees ja tegutses kartulikaupmehena. Sel ajal oli eksportkartul “majestik” Virumaa taludes üks peamisi sissetulekuallikaid. Vanaisa Kaarel lahkus siit ilmast suhteliselt noorelt ja isal tuli varakult tööle hakata. Ta ei olnud vist veel kuusteistki, kui isa viskas rahakoti lauale ja ütles, et hakka nüüd peremeheks.
Ema Pauliine (neiupõlvenimi Kepper, s 1895) oli pärit Ingerimaal elavate eestlaste seast. Pulmad peeti aastal 1918. Isa oli väga korralike maneeridega mees, juhtis Kohtlas karskusseltsi. Emaga oli neil selline lepe, et isa teeb kõik põllul ja kogu sealt saadud tulu on isa oma ja tema omad on ka hobused. Ema hool ja tulu oli kõik see, mis oli laudas.
1919. aastal, kui loodi Asutav Kogu, valiti väga isamaaliste vaadete ning hea sünnipärase kõneandega August Onton Põllumeeste Kogu liikmena Kohtla ringkonnast sinna talumehi esindama. Aastal 1921 sündis esimene laps, Ilmar.
Tollest Asutava Kogu ajast olid isal meeles ka igasugused kiskumised, kuid tore oli ikkagi see, et riik sai loodud. Pärast isa loobus poliitikast ja keskendus talupidamisele. Aastal 1931 sündis perre poeg Allan. Vahepeal oli väike õeke, Ingeborg, ema poolt kõige armastatum, kuid ta suri viieaastaselt pimesoolepõletikku. Allan oma õde ei näinudki.

Ka Ilmar on vangilaagrist vanemate juurde asumisele jõudnud. Kartulinoppimise päev, sügis 1956.

Meid viidi…

Nõukogude ajal maksti Ontonitele rängalt kätte. 1941. aasta juuniküüditamisest õnnestus küll teada saada ja pääseda, kuid kergendus oli ajutine.
Juuni lõpus tuldi isale järele. Õnneks jõuti isa hoiatada, ta hüppas aknast välja ja jooksis aeda põõsaste vahele peitu. Sellest hetkest sai Augustist ligi kuuks ajaks metsavend. Samal ajal sai Ilmar mobilisatsioonikutse ning varjus metsa. Ema ja Allan arreteeriti 15. juulil metsavendade varjamise pärast. Allan lasti paari päeva pärast vabaks, kuid emal tuli vaevelda täpselt kümme aastat vangilaagris. Emast kuuldi alles 1944. aasta sügisel, kui kiri pereni jõudis.
1945. aasta sügisel arreteeriti Ilmar koos paarikümne kaaslasega katse eest Läände põgeneda ja talle määrati kümme aastat. Kuid seejuures oli saatusel Ilmarile varuks ka midagi head. Vangilaagris leidis ta aatelise Võru Keskkooli lõpuklassi tüdruku Lehte näol elu armastuse. Salajasest kirjavahetusest üle okastraataedade sündis armastuslugu vangilaagris. Impulsiivse ja emotsionaalse iseloomuga Ilmarist kujunes vangilaagris luuletaja. Protestivaim oli visa. Veel hiljemgi oli ta öelnud, et küll tahaks lüüa, aga ei tea, kuhu. Nii ta lõi sõnarelvaga.
Märtsiküüditamisega 1949 jõudis viimise järg Augusti ja Allani kätte. Isale oli see kohutav šokk ja ta ei taibanud esialgu muud kaasa võtta kui paberkotitäie endakasvatatud mahorkat. Õnneks elas nende juures juba juuniküüditamise läbi teinud ja tänu punaarmeesse mobiliseeritud poja visadusele tagasi pääsenud lellenaine, kes juhendas pakkimist. Tasapisi sai kogu pere Siberis, Karatuzis kokku ning tagasi Eestisse jõuti aastal 1958, vend Ilmar aasta hiljem.
Ontonitel vedas, nad jäid ellu. Ilmar suri aastal 1971. Tema luulekogu “Ebakõlad” on ilmunud esimesena Memento luuleraamatute sarjas aastal 1993.
Oma kodust on inseneriharidusega Allan võtnud ellu kaasa aatelisuse, aususe ja töökuse. Need kolm omadust on aidanud tal elust püstipäi läbi minna, kompartei ridasid täiendamata. Kindlasti on jäänud elus midagi realiseerimata, tõdeb ta. Näiteks ei lastud teda telereþissööride kursustele. See tõrjutud tunne jälitab alateadvuses siiani. Allan Ontoni arvates ei tuleks hukka mõista vaid stalinistliku perioodi kuritööd. See oleks tema sõnul Stalinile liiga suur au. Asi oli ikka palju laiem.
Koolimajad, nii vanakülas kui mõisas põletati hävituspataljoni poolt 12. augustil 1941. Sakslased põletasid 1944. aastal maha Vanakülas asuva Tuletõrje Ühingu maja, mis oli olnud kohaliku isetegevuse keskuseks.
Nõukogude ajal oli Servaääre juba surnud küla ja polnud enam seltsielus kaasalööjaid. Kui 1939 elas selles külas 129 inimest, siis aastal 1989 vaid 31. Needki enamuses võõrad. 10 talu hooned on täielikult hävinud. Ka Peeri talu kohal haigutab tühjus, vaid vahtrad kohavad.