|
|
|
Hotell-restoran “Hiiu”
30-ndate alguses. |
Nõmme restoranide minevikust
tekst: LEHO LÕHMUS
Puhkuse
ja puhkemajanduse juurde kuulub kindlasti ka mingi märjukese
pruukimise paik – olgu see siis kõrts või restoran.
Nõmme kujunemisel tallinlaste armastatud väljasõidupaigaks
on oma osa ka siinsetel lõbustusasutustel. Ei puudunud
ka oma miss ning supelasutuse kuningas. Nõmme kuulsatest
ajaviitepaikadest ja nende markantsetest omanikest kirjutab ajaloolane
Leho Lõhmus.
Kui
raudtee tuli…
Nõmme
kõrtsi ajalugu küünib aastasadade taha. Juba
1689. aastal välja antud Holmbergi kaardil ja Põhjasõja-aegsel
Rootsi sõjaväe poolt valmistatud maanteekaardil on
mainitud Mägedevahe kõrts (Meggedewahe Krog). 1798.
aastal publitseeritud Mellini atlases figureerib see aga juba
Nõmme (Nöme) kõrtsi nime all. Alates 19. sajandi
algusest kuulus kõrts Glehni perekonnale, kes aga ise asutust
ei pidanud, vaid rentis selle välja. Nii oli 1900. aasta
paiku rentnikuks keegi Kulikovski, hiljem võttis kõrtsi
üle eesti mees Karl Alt. Kõrts oli ajaviitepaigaks
põhiliselt lihtrahvale, Tallinna turule suunduvatele talupoegadele.
Kui aga 1872. asutati Nõmme raudteejaam ja ilus männimetsaga
kaetud paik muutus populaarseks väljasõidukohaks,
tekkis vajadus ka “peenemale seltskonnale” mõeldud
meelelahutuskoha järele. 1877. aastal asutaski ärimees
J. Apfelbaum kõrtsi vastu üle tee (hilisema kinohoone
kohale) restorani, kus ei puudunud võõrastemajagi.
Aastal 1886, peale tulekahju, läks asutus uue omaniku A.
Pekarski kätte, kes rajas siia keegliraja ja kõlakoja.
Esinema kutsuti näitetruppe, orkestreid ja jõumehi
nii Tallinnast kui ka mujalt. 20. sajandi algul oli restorani
omanik Chr. Meyer, markantne kuju, kes olevat olnud kõige
paksem mees mitte ainult Nõmmel, vaid kogu Eestimaa kubermangus.
I. maailmasõja päevil vahetas restoran viimast korda
omanikku. J. Gustavsoni, kelle nime järgi Nõmme tolleaegset
esindusasutust rahvasuus tunti, juhtimise all ei olnud restoranil
aga pikka iga. Hoone hävis tulekahjus 24. juulil 1924. aastal
ja seda enam ei taastatudki.
Kõige peenem Nõmme seltskond veetis aega Heakorra
Seltsi majas Valdeku tänaval, kuhu saadi puhvetipidamise
õigus 1909. aastal. Seltsimaja aias oli samuti kõlakoda,
tehti näitemängu, mängis muusika ning kutsuti tuntud
esinejaid. Nagu selgub ajalehekuulutustest, polnud siin kuigi
harv külaline isegi Tallinnas asuva 96. Omski jalaväepolgu
orkester. Kui ilm oli ilus, kaeti lauad tavaliselt aeda. Seltskonnaga
ühinesid tihti ka naabruses asunud Wilhelm Volkmanni sanatooriumi
jõukad patsiendid.
“Silvas”
valiti Nõmme Miss
Kahe maailmasõja
vahel toimus Nõmme restoranikultuuris tähelepanuväärne
kvaliteetne hüpe. Senised tegijad taandusid – Gustavsoni
restoran hävis tulekahjus, vana kõrtsi ehitas uus
omanik A. Aumann 1920. aastal ümber ning avas seal söögisaali
nimega “Nõmme Vana Kõrts”. Kuigi mõne
aasta pärast “ülendati” asutus restorani seisus
nime all “Nõmme”, ei suutnud ta võistelda
uute kaasaegsete joogikohtadega.
1918. aastal asutas Chr. Meyer uue restorani Pärnu maantee
ja Männi tänava nurgale. 1920. aastate teisel poolel
ei suutnud see vastu pidada konkurentsis teise vastavatud restoraniga
“Silva”, mis asus Männi ja Raudtee tänava
nurgal, peaaegu Meyeri restorani vastas. 1928. aastal lõpetaski
Meyer tegevuse ja rentis hoone välja. Kuni 1933. aastani
paiknes seal Nõmme linnavalitsus koos allasutustega, hiljem
Nõmme Majaomanike Seltsi (NMS) klubi, kus kümnendi
lõpul töötas jälle restoran.
Restoranist “Silva” kujunes aga Nõmme nooblim
ajaviite- ja väljasõidukohti, kus oli võõrastemaja,
öölokaal ning... mis seal salata – soovijatele
saadavad ka “soojad kabinetid” lõbusate daamidega.
1932. aastal valiti “Silvas” esimene Miss Nõmme
– selleks sai neiu Benita Traks. 1937. aastal müüs
senine omanik I. Ingermann asutuse A. Kuusikule, kes andis tolleaegse
traditsiooni kohaselt sellele ka uue nime – “Palais
Royal”.
1920. aastatel alustas Nõmmel tegevust veel kaks restorani.
Üks neist asus Jaama t. 6 pritsimaja kõrval ning seda
kutsuti omaniku järgi – restoran “J. Narits”.
See naabrus ei takistanud teda tuleroaks langemast ja seda lausa
tähtsal riigipühal, 24. veebruaril 1926.
J. Narits pidi nüüd kolima kõrvalmajja. Seal
pani ta oma joogikohale peenema ja ligitõmbavama nime –
“Madrid”. Omanikud vahetusid, lühemat aega oli
majas ühingu “Koit” einelaud nimega “Faun”.
1935. aastal avati aga majas restoran eksootilise nimega “Tokio”.
Koos vormiga muutus sisugi, restoranis pakuti nüüd nimele
vastavaid jaapani roogi ning, nagu kurjad keeled räägivad,
ka “geišade” teenuseid.
Teine restoran asus Nõmme jaama vastas Raudtee 11 ning
kandis algselt Rooma väepealiku ja elunautleja auks nime
“Lucullus”. Kõrvuti restoraniga tegutses siin
ka kohvik. 1930. aastal, seoses jälle omaniku vahetusega,
võeti uueks nimeks “Talveaed”.
Kolmekümnendatel aastatel lisandus restoran “Hiiu”
(lõpetas tegevuse küll juba 1936. aastal, mil läks
Nõmme spordiseltsi “Kalju” valdusse) ja uus restoran
Pääskülas, mille iga teadaolevalt polnud samuti
pikk.
Nõmme
Supelsutuse kuningas oli Aarne Viisimaa
1936. aastal augustis
avas Johan Must Vana-Mustamäel oma supelasutuse ja sellega
koos ka kohviku. Kaks aastat hiljem peeti seal maha veel üks
“missinduse” etendus Nõmmel. Nimelt valiti basseini
kuninganna ja kuningas. Viimaseks sai tuntud laulja Aarne Viisimaa,
keda autasustati sini-must-valge lipuga, millel kiri: “Nõmme
Supelasutuse kuningale 1938. aastal”. Samal aastal andis
kohvikus malesimultaani noor suurmeister Paul Keres.
Varsti peale avamist 1936. aastal andis J. Must Nõmme linnavalitsusele
avalduse Glehni lossi taastamiseks. Kava järgi kohustus ta
siin avama restorani ja kohviku. 50. aasta pärast pidi loss
minema tasuta Nõmme linnale. Millegipärast jäi
see küllalt ahvatlev ettepanek toppama ja üks huvitav
restoran Nõmmel avamata.
|
Kabaree “Maxim” u. 1935.
Fotograaf Voldemar Kõdar. |
Koorekiht
lustis “Maximis”
1934 sai Nõmme
oma “jalaviskamise” koha. Nimelt avati uues nn Kahro
majas kinosaali all dancing-kabaree “Maxim”, mis pakkus
igaõhtust programmi koos muusika ja tantsuga. Siin korraldati
1930. aastate teisel poolel linna koorekihi iga-aastased ballid
ja linnavalitsuse vastuvõtud. Sealjuures kasutati tantsuks
kinosaali.
Puhvetid-baarid tegutsesid samuti Nõmme jaama kõrval
nüüdseks juba hävinud hoones ja kino fuajees. Nn
“Kahro II majas” Pärnu maantee 328 avati 1937 samuti
kohvik.
Lisagem, et enamikus neist restoranidest –“Tokio”,
“Silva”, “Talveaed”, “Maxim” ning
ka NMS restoranis – töötas oma professionaalne
orkester, kahes esimeses ka võõrastemaja. Rääkimata
juba teeninduskultuurist. Kõik see aitas kaasa Nõmme
muutmisele selleks, mis ta oli – armastatud väljasõidukohaks
tallinlastele.
Hiilguse kadu
Peale 1940. aasta okupatsiooni jäi
sellest hiilgusest vähe järele. “Talveaed”,
“Tokio”, NMS restoran ja “Palais Royal” läksid
juba sama aasta juunis vene sõjaväe käsutusse.
Kolm esimest muudeti hiljem elumajadeks: Tokio hoone hävis
tulekahjus 1970. aastatel (sic! Juba kolmas pritsimaja kõrval);
NHS maja Pärnu maanteel lagastati niivõrd, et tuli
lammutada; Talveaia maja on tänapäevaks renoveeritud
nägusaks villaks. Palais Royali maja Raudtee ja Männi
nurgal muudeti 1950. aastatel “Vanade bolševike koduks”,
hiljem on seal olnud mitmed kontorid. Nii jäid 1950. aastatel
tööle Mustamäe basseini kohvik, restoran “Nõmme”,
uuesti avatud “Hiiu” ning Nõmme jaama puhvet.
Esimene neist hävis tulekahjus 1974. aastal, teised omandasid
aga võrdlemisi kahtlase ja kurja kuulsuse.
|
|
|
