|
|
|
Marta ja Virve. |
Mälestusi elust ennesõjaaegses
Narvas
tekst: Virve Tootsi
fotod: V. Tootsi erakogust
Alanud
on tuntud koorijuhi ja lauluõpetaja Heino
Kaljuste juubeliaasta. 18.
novembril täitub tema sünnist 80 aastat. Vabadussõjas
sõdinud sõjaväelase pojana sirgus Heinost tulihingeline
eesti patrioot, kel samuti tuli sõdida Eesti eest võõras
mundris. Heino Inglismaal elav õde Virve
Tootsi meenutab elu eestiaegses
Narvas ja Heino teed muusika juurde.
Narva.
Linn Eesti idapoolsel piiril Narva jõe kaldal. Ja küllap
paljudele sellest infost jätkub. Kes rohkem huvi tunnevad,
teavad, et II Maailmasõja lõpul, 6. märtsil
1944 pommitasid venelased selle linna maatasa. Kuid minule ja
meie perele oli Narva kodulinn. Linn, mida tegelikult enam ei
ole. On küll jäänud nimi, on ka uued majad, tänavad,
mis kannavad sageli võõraid nimesid (Posti tänav
– nüüd Puškini). On inimesed, kes ei räägi
meie keelt ja ei tea arvatavasti midagi selle linna minevikust.
See ei ole Narva, täpsemalt Narva, nagu see oli enne sõda.
Narva unikaalne vanalinn, linna süda, hävitati täielikult.
Ja isegi nüüd, 60 aastat hiljem, puudub linnal süda.
On jäänud Raekoda, mis laguneb, ja Peetri plats, mis
on võõras nagu enamus linnast. Kas kunagi vanalinn
taastatakse (sellest on juttu olnud), ei tea vist keegi. Kui möödunud
suvel Vana-Narva Seltsiga Narvas käisime, oli muidugi rõõm
viibida paikades, mis veel säilinud enam-vähem endisel
kujul. Kuid samal ajal oli südamel nagu kivi, mis rõhus.
Kui palju linnu purustati sõja käigus! Ometi ehitati
need üles endisel kujul. Miks mitte Narva linna?
Kolmas põlv
narvalasi
Meid oli neli. Isa Konstantin
Kaljuste, sünd. 1898, ema Marta Kaljuste, neiuna Piller,
sünd. 1905, vend Heino, sünd. 1925 ja mina Virve, sünd.
1930. Isa oli sõjaväelane, teenis I suurtükiväegrupis.
Ema oli kodune, kuulus Naiskodukaitsesse, mille tööst
aktiivselt osa võttis.
Ka meie vanemate lapse- ja nooruspõlv möödus
Narvas. Nii isa kui ema poolt vanavanematel olid majad Narvas,
Kadastikus. Kadastik oli äärelinn Tallinna maantee ääres
roheliste tänavate, majade ja suurte aedadega. Peatänavaks
oli Mõisa tee (tänav) mis suundus Väike Soldina
mõisa. Kadastikus oli oma kauplus, mis asus 3. Kadastiku
ja Mõisa tänava nurgal. Kutsusime seda Passi poeks,
sest selle omaniku nimi oli Pass, Gustav. Ise elasime 2. Kadastiku
4. Meie maja, mis asus kahe suure aia vahel, oli endine vanaema-vanaisa
maja, mille nad olid hiljem maha müünud ja Sillamäele
uue ostnud. Nii et selles majas möödus ka meie ema lapse-
ja nooruspõlv. Enne sinna kolimist elasime Sepa tn 38.
See maja jäi pommitamisel terveks, kuid lammutati hiljem.
Nagu juba mainisin, oli isa sõjaväelane ja meie, laste,
elu oli samuti sellega seotud. Isa võttis meid sageli endaga
kaasa nii suurtükiväe tallide juurde, mis asusid Sepa
tänaval ja staapi Siivertsi teel. Tundsime sõdureid
ja saime nendega hästi läbi. Meile meeldis seal väga
käia. Mäletan neid hobuseid. Teadsime nende nimesid
ja küll olid nad ilusad – suured ja tumedad. Tallis
oli ka üks öökull! See kõik oli meile huvitav.
Kuna tallid asusid meie kodu lähedal, käisime seal sageli
Heinoga mängimas. Saime ka kalessiga sõita, kui isa
sellega kodus käis. Meil on üks fotogi alles, kus isa
kalessis istub. Isa oli hea ratsasportlane ja võistles
sageli, saades auhindu. Üks auhindadest oli mõõk,
mis seisis meil seinal. Kui venelased käskisid relvad ära
anda, matsime mõõga kuuri põranda alla. Võib-olla
on see veel praegugi seal! Ka see foto, kus isale mõõk
üle antakse, on alles. Ema oli Naiskodukaitses ja teda autasustati
Valge Ristiga.
Samuti oli meie pere seotud Peetri kogudusega. Nii ema, isa kui
ka hiljem Heino laulsid sealses segakooris, mida juhatas koguduse
õpetaja hr Einar Kivistik. Lisaks laulis ema Naiskodukaitse
naiskooris, mida juhatas pr Sõstar ja isa suurtükiväe
meeskooris. Nii et laul saatis meie elu ja seltskondlik elu oli
peres au sees. Suheldi võrdselt nii ema- kui isapoolsete
sugulastega, naabrite kui perekonnatuttavatega. Kõik pühad
ja suved veedeti koos Sillamäel vanaema juures. Seal oli
ju meri ja mets, mis meile, lastele, oli täielik paradiis.
Heino oli lastest vanim ja õpetas meile igasuguseid mänge
ja tarkusi, mida oli ise õppinud noorkotkaste laagrites
viibides. Ta oli aktiivne noorkotkas.
Kahjuks on ka Sillamäe nii, nagu ta oli, täielikult
hävitatud. Kui pärast sõda seal käisime,
leidsime eest vaid sauna, maja oli maha põletatud, kogu
ümbrus oli tundmatuseni muutunud.
Kooliteed alustasin 1938. aastal Narva 3. Algkoolis. Heino käis
2. Algkoolis. Koos käisime Peetri kiriku pühapäevakoolis.
Kui lühidalt iseloomustada meie pere elu ennesõjaaegses
Narvas, saab kasutada sõnu normaalne, tegevusrohke, rahulik,
turvaline, rõõmus. Olime ümbritsetud sõprade
ja sugulastega, kellega oli tihe läbikäimine. Ei uskunud
siis veel keegi meist, et see elu ühel päeval lõpeb
ja asendub hirmu ning valuga. Kodus räägiti sageli Eesti
Vabadussõjast, vabariigi loomisest, võitlusest selle
eest. Nii meie isa kui onud ja nende sõbrad võtsid
osa Vabadussõjast. Ema, kes oli sel ajal laps, rääkis
neist õudustest, mida punased korda saatsid.
Laul ja muusika
olid kaaslased sünnist alates
Ema oli 20, kui Heino
sündis, ja esimene kokkupuude muusikaga oligi ema laulud,
mida ta talle laulis. Talvel käis ema Heinoga kelgutamas.
Heino istus soome kelgul ja kui mäest alla sõideti,
laulis ema alati: “Hoia kinni, muidu võid sa uppi
lennata…” Narvas oli kaks parajat “mäge”:
Posti tänaval ja teine, mis läks otse puusillale üle
jõe. Heino õppis kiiresti laulu selgeks ja nii lauldi
juba koos. Kui ema ükskord ühe vanainimese matustele
koos Heinoga läks ja kui kirstu hakati hauda laskma, hakkas
Heino selge lapsehäälega laulma: “Hoia kinni, muidu
võid sa uppi lennata!”. See kurb hetk muutus selle
lauluga natuke kergemaks.
Kui Heino sai 5-aastaseks, sai ta endale väikese lõõtspilli.
Ta oli koos isa ja isa sõbra hr Metsataluga ja tema tütre
Jutaga muusikariistade poes, kus hr Metsatalul oli kavatsus Jutale
osta lõõtspill. Heino, nähes, et temale ei
ostetagi, hakkas nutma. Nii oligi, et Heino sai lõõtspilli
omale. Juta oli olnud sellega nõus ja poest mindi koos
meile, kus emal juba toit ees ootas. Heino oli aga kohe pilli
kätte võtnud, klahvid oli ta pööranud enda
poole, et ta neid näeks ja esimene viis, mille ta sealt välja
meelitas, oli “Jumal, sull ligemal!” Küllap oli
see lihtne ja talle tuttav viis. See lõõtspill oli
talle truuks kaaslaseks kogu kooliaja. Ta esines koolipidudel
ja noorkotkaste kokkutulekutel ja muidugi kodus, õppides
üha uusi laulukesi.
Varakult hakkas ta ka klaverit õppima eratundides. Muusikakoolis
õppis ta viiulit. Esimese viiuli sai ta sünnipäevaks,
kui oli vist 11-12-aastane. Sünnipäevahommikul võttis
isa viiuli ja mängis seda Heino toa ukse taga. Küll
oli rõõm suur!
|
Sillamäe rannas 1931. a ,
vasakult: Marta, Heino, Virve ja Konstantin Kaljuste, Leili
ja Alma Pihlak (Marta Kaljuste õde ja õetütar). |
Esimese lastekoori
lõi Heino emadepäeva peoks
1936. aastal kolisime
Kadastikku ja just samasse majja, kus ema oli üles kasvanud.
Tänaval elas veel teisigi meievanuseid lapsi, kellega saime
kiiresti sõpradeks. Mäletan neist naabripoisse Uno
ja Endel Kuhti, Verner Valterit, suviti seal viibivat Robert Laapuud,
kes talvel elas Tallinnas, perekonnatuttavate lapsi Õie
ja Olev Silmatot, Paavo Silmatot. Sõprus nendega kestis
ka hiljem, kui olime juba täiskasvanud, ehkki sõda
meid kõiki Narvast laiali paiskas.
Käisime Heinoga Peetri koguduse pühapäevakoolis.
Hiljem, kui Heinol (pärast sõda) oli juba oma koor
“Ellerhein” ja lauluproovid toimusid ka pühapäevahommikuti,
ütles ta, et see harjumus on tal pühapäevakoolist.
Heinole meeldis ka kirikus käia ja seal nii orelit kui laulu
kuulata. Oma päris esimese lastekoori moodustas Heino Kadastikus.
Siis oli ta 11-12.
Meie tänava lapsed otsustasid korraldada emadepäeva
peo. Selleks õpiti selgeks näidend “Päike
ja Põhjatuul”. Heino mängis Põhjatuult,
Õie Päikest. Meie Endliga olime ülased. Lisaks
näidendile õpetas Heino meile kõigile mõned
laulud, mida me siis koorina ette kandsime. Peole pääses
piletitega ja see toimus Kuhti aias. Inimesi tuli peole hulgaliselt.
Saadud raha eest ostsid poisid väikese trükimasina.
Meil oli ka spordiselts “Edu”, mis asutati päris
spordiseltside eeskujul ja et ka “dokumendid” näeksid
välja ehtsad, oligi vaja trükimasinat.
Vanemaks saades hakkas Heino ka Peetri koguduse segakooris laulma.
Selle koori lauljatest on alles jäänud vist vaid Elmar
Kell, kes elab Haapsalus. Ka nemad käisid terve perega laulmas.
Nii mööduski meie lapsepõlv, talvel koolis, suvel
Sillamäel vanaema juures ja kodus sportides ja mängides.
Talvel käisime ka suusatamas. Ei mäleta, et kunagi igav
oleks.
Jõulude ajal tulid tädid-onud oma lastega tavaliselt
meile. Sündisin 25. detsembril ja nii oli see ühtlasi
ka sünnipäeva tähistamine. Sõjaväe
kasiinos toimus suur laste jõulupuu, kus siis meie isa
alati kogus lapsed lavale ja pani meid laulma! Oli seegi ju lastekoor.
Kui elu uppi
lendas…
See normaalne, tegevusrohke
elu kestis kuni 1940. aastani. Ei osanud me keegi aimata, et ainsa
päeva jooksul kõik muutub. Tegelikult toimus muutus
juba vene vägede sissemarssimisega baasidesse. Narva kui
piirilinn oli esimene, kes seda muutust tunda sai. Kuna isa oli
sõjaväelane, siis puudutas see eelkõige ka
meid. Algasid päevad täis hirmu.
Eesti sõjavägi pidi vabastama kõik oma ruumid
ja välja kolima. Grupi staap kolis Peetri koguduse majja
meie pühapäevakooli klassituppa. Olime Heinoga abiks
kolimisel. Kuid ka see oli ajutine, sest peagi saadeti nad Tamsallu.
Seal õnnestus isal saada vabastus sõjaväest
ja ta tuli koju. Olin esimene, kes ta vormist kõik uued
vene sõjaväe tunnused ära võttis. Isale
jäi see meelde eluks ajaks. Igaks juhuks läks ta Sillamäele
vanaema juurde, kus ta varjas end kuni sakslaste tulekuni. Vahepeal
tuli üle elada küüditamise hirm, mis õnneks
seekord meist mööda läks. Algas sõda.
Ka see päev on mällu sööbinud. Tulime surnuaiast
üle karjamaa (nüüd on see ala täis ehitatud),
oli pühapäev, ilus suvine päev. Linna poolt tuli
inimesi ja nemad teatasidki, et on alanud sõda venelaste
ja sakslaste vahel! Sõda tähendab surma ja tapmist,
kuid inimesed võtsid selle teate vastu tundega, et see
toob ehk meile vabaduse! Algas uus elu täis lootust.
|
|
|
