|
|
|
“Veame abikaasaga kihla,
kumba nägu järgmine laps tuleb ja ei tema ega mina
taha viimasena kaotajaks jääda.” E. Laidre
karikatuur. |
Rahvuse enesetappu saab veel
ära hoida
tekst: Eero Laidre
Kellelgi
ei tohiks enam olla kahtlust, et eestlased elavad oma ajaloo kõige
ohtlikumas kriisis. Kas meil jätkub teadmisi, tarkust, otsustavust
ja teotahet sellest jagu saada? Peab jätkuma, sest kaotaja,
hääbuja roll oleks alandav kogu rahvale ja riigile.
Kas eesti
rahval on lootust oma ajaloo hävitavaimast elutahtetustõvest
paraneda? Nõnda võime küsida nüüd,
pärast Juhan Partsi valitsuse uue poliitika väljakuulutamist.
Selle prioriteet on eestlaste elutahte ja elujõu taastamine.
Tekkinud on enneolematu seis pärast rohkem kui kuuekümne
aasta möödumist: nii vabariigi president Arnold Rüütel
kui ka peaminister Juhan Parts on kuulutanud demokriisi vastu
võitlemise riiklikult tähtsaimaks ülesandeks.
Meenutagem
Ei eelmine president
Lennart Meri ega kauaaegne peaminister Mart Laar pööranud
oma rahva tulevikule tähelepanu. Aga kolm aastat eelmise
kolmikliidu rahvastikuminister olnud Katrin Saks (sotsiaaldemokraat)
oli (on?) koguni veendunud, et kõik lausa peabki jääma
senisele, rahvuse kiire hävingu kursile. Pärast mõnenädalast
ametisolekut tunnistas ta eelmise rahvastikuministri Andra Veidemanni
ning tema nõuniku Jaak Uibu aastase konstruktiivse töö
tulemused kasutamiskõlbmatuiks, nimetas seatud eesmärgid
ebareaalseteks ning teatas mõni aeg hiljem ÜRO istungjärgul
(juulis 1999), et Eesti rahvastikupoliitika eesmärk pole
sündide arvu suurendamine, vaid elukvaliteedi parandamine.
Sama mõtet kordas Katrin Saks ka parlamendi arupärimistel
vastuseid andes ja ajakirjanikega lävides.
Nii küünilise ja avaliku ükskõiksusega võib
eestlaste saatusesse suhtuda vaid äärmuskosmopoliit.
Mõistagi on seesuguste vaadetega eestimaalane rahvastikuministri
tööks sobimatu. Kuid eelolevatel parlamendivalimistel
ähvardab tekkida olukord, kus sotsiaaldemokraadid tulevad
võimsa ajakirjanduspromo tõukel teist korda võimule.
Praeguse rahvastikuministri Paul-Eerik Rummo väljaütlemistest
ja tegudest paistab, et ta on oma töös rõhuasetusi
muutnud. Kui Katrin Saks ja tema meeskond tegeles sisuliselt ainult
muulaste integratsiooniga – ja sedagi üsna edutult,
siis nüüd on rahvastikuminister pööranud tähelepanu
ka eestlaste elujõuetuse sündroomile. On ju vanemapalk
andnud praktikas üsnagi positiivseid tulemusi.
On meil põhjust
optimismiks?
Või peame kapselduma
hauahõngulisse resignatsiooni, nagu soojalt soovitab Ilmar
Raag (Postimees 8.03.03.). Märgatavalt paremaid tulemusi
demograafiavallas soovib sotsiaalteadlane Ülo Vooglaid, öeldes:
“Kuna peaminister Juhan Parts sidus hinnangu oma tööle
sellega, kui hästi valitsus suudab lahendada rahva tervise
ja rahvuse elujõu taastamisega seotud küsimusi, siis
ei saa selles töös lubada pealiskaudsust, juhuslikkust
ja süsteemitust. Senist analüütilist ja prognostilist
tööd ma ei kiida. Kui tänini puudub tõsiseltvõetav
uuring rahvastikukao põhjuste kohta, siis ei saa me olla
veendunud, et ka praegu tehakse piisavalt ja ainult õigeid
asju. Võtame vaid ühe seisukoha: kangesti püüavad
mõned selgeks teha, et inimese sotsiaalne käitumine
on peaaegu täielikult isiklik asi. Ei ole! See on eelkõige
rahvuslik-riikliku eksistentsi küsimus! Meil kõigil
peab olema vastutus mitte ainult oma tegude, vaid ka tegematajätmiste
ees. Meie praeguse rahvastikupoliitika ebapiisav tulemuslikkus
johtub ka sellest, et lahenduste otsimisel keskendutakse liialt
majanduslikule osale. Kuigi ka see on oluline. Tähelepanuta
jäetakse kõik muu. Meil peaks olema põhjalik
ülevaade kõigest, mis mõjutab rahvuse elujõudu
nii negatiivselt kui ka positiivselt.”
Mis õieti
toimub?
Ülo Vooglaid on
veendunud, et kui me ei suuda haarata tervikut, jääb
kogu ettevõtmine illusoorseks. Ta viitas, et nn vanemapalk
on siiski vaid üks lahendus, paljud küsimused on aga
lahenduseta. Tema arvates tuleks taas kokku kutsuda loomeliitude
pleenum, kus pandaks paika ja antaks valitsusele üle konkreetne
tegevusprogramm.
Tegelikult pole asi sugugi nii hull. See on veelgi hullem. Näib,
et otsustajate enamikul pole piisavalt infot selle kohta, mis
meil õieti toimub.
Oleksime justkui unustanud, et rahva elujõudu ja elukvaliteeti
toodetakse peamiselt siiski koolis. Kui me praegu laseme rahumeeli
endi lastest kujundada perekonnapõlgureist dekadentlikud
küünikud, kellele siis see vanemapalk? Küllap nii
mõnigi küsib: kes meie lapsi sellisteks kujundab?
Kas mitte eetilise hariduse andmisel üsnagi võimetuks
osutunud praegune Eesti kool ühelt poolt ja teisalt ülivõimekas
Lääne massimeedia ning -ajaviitetööstus. Selle
toodangu olulisem osa propageerib avalikult, aga ka maskeeritumalt
vägivalda, meelemürgisõltuvust, pornot, homoseksuaalsust,
ropendamist ja küünilis-hedonistlikku eluviisi.
Kuidas edasi?
Kui president, peaminister
ja rahvastikuminister tahavad rahvuse tuleviku kindlustamisel
olla edukad, on nende ühisel jõul vaja ühiskonnas
kiiremas korras taasväärtustada normaalne jätkusuutlik
perekond. Eestlaste mõtte- ja eluviis peaks muutuma taas
perekonnakeskseks, mitte kondoomi- ja juhusuhtekeskseks, nagu
liiga ühekülgselt propageerib Pereplaneerimise Liit.
Rahvastikuministri büroo ja Haridus-teadusministeerium peaksid
hoolitsema selle eest, et meie põhi- ja keskkoolis oleks
kohustuslik ja kvaliteetne perekonnaõpetus. Paljudes koolides
pole see tasemel või puudub hoopis. Ka meie meedia peab
muutuma senisest palju perekonnakesksemaks. Ei nn avalik-õiguslik
Eesti Televisioon ega Eesti Raadio pole pidanud vajalikuks anda
eetrisse saateid, mis perekonnateemasid käsitleksid kõlbluse
ja püsiväärtuste positsioonilt. Ometi on vajadus
seesugusete arutlus-väitlussaadete ja neist saadava info
järele väga suur. Vestlustest kriisiabi telefonide vastajatega
selgub, et inimesed ei oska enam kõiki pooli rahuldavat
ja elukvaliteeti kindlustavat püsisuhet luua ega hoida.
Kokkuvõtteks
Pole kahtlust, et meid peamiselt läänest
ründav dekadentlik-hedonistlik ajupesu laostab meie rahva
elujõudu ja reostab noorte teadvust. Läänelt
peaksime üle võtma selle, mis on seal head, meile
sobimatust aga tuleks loobuda.
Kõik need lootused ja soovitused lähtuvad sellest,
et Eestis on võimul erakonnad, valitsus ja president, kes
hoolivad eesti rahva tulevikust ja peavad täisväärtuslikku
perekonda elukvaliteedi kindlustajaks. Kui aga järgmiste
valimiste järel tuleb taas võimule kosmo- ja nn reaalpoliitikutest
koalitsioon, kes agarusega täidab Lääne käske
ja soovitusi, oleme astunud üle rahvusliku katastroofi läve.
Meenutagem, et IMF (nime järgi Rahvusvaheline Valuutafond)
oli vanemapalga vastu.
Järgmistel parlamendivalimistel ei tohiks eestlased teha
saatuslikku viga, lastes end pimestada ajakirjanduse poolt enimpromotud
erakondade glamuurist ja katteta sotsiaalpopulismist. Enim on
sellega silma paistnud sotsiaaldemokraadid ja Keskerakond. Nemad
on ka eesti rahva saatuse suhtes olnud kõige ükskõiksemad.
Kui me tahame rahvusena ellu jääda ja elukvaliteeti
parandada, peame valima erakonna, kellel on kõige reaalsem
perekonda, moraali ja järeltulevat põlve kaitsev ning
toetav programm.
|
|
|
