Kultuur ja Elu 1/2005


Kultuur ja Elu 4/2004

 

 

 

 



Kultuuriajakirjanik Carmen Musat.

Kultuuriajakirjandus üleminekuühiskonnas

Rumeenia keelest tõlkinud Ivi Iordan

Rumeenia kultuuriajakirja “Observatorul cultural” peatoimetaja Carmen Musat, kirjanduskriitik ja esseist, rõhutab: kultuuriajakirjandus ei tohi olla apoliitiline ega istuda suletult elevandiluutornis, vaid peab kajastama seda aega ja neid probleeme, milles kultuuri tehakse. Järgnevalt vahendame Carmen Musat ettekannet rahvusvahelisel sümpoosiumil “Kultuuriajakirjad – dialoogiplatvormid Ida-Euroopa maades”.

Ajakiri “Observatorul cultural”, mille peatoimetaja ma olen, on Rumeenia ajakirjandusturul erandlik nähtus, olles 100 % eraettevõtmine. Meid ei toetata avalikest fondidest. Kultuuriministeeriumi toetus on rohkem (või veel vähem) sümboolne. Neljandat aastat hoiame end elus eranditult eratoetustest ja reklaamist, mida saame kirjastajatelt, galeriidelt.
Ajal, mil tulime kultuuriajakirjandusturule, kerkis küsimus, mida me võime tuua uut, arvestades, et juba eksisteeris terve rida kultuuriajakirju – suurte traditsioonidega ajakirju, mis on ilmunud katkematult ammu enne 1989. aastat. Hetkel, kui esitasime endale selle küsimuse, pidime ka ümber mõtestama või uuesti mõtestama kultuuriajakirjanduse mõiste üldse. Mida tähendas kultuuriajakirjandus enne 90-ndaid ja mida tähendab kultuuriajakirjandus peale 90-ndaid? Kui totalitaarses ühiskonnas, nagu oli kommunistlik ühiskond, milles elasime, tähendas kultuuriajakirjandus vaid kirjandus- ja kunstiprobleemide käsitlemist, siis peale 90-ndaid see mõiste muutub, laieneb tunduvalt. Enam ei saa rääkida kultuuriajakirjandusest kui millestki, mis on ümbritsevast eraldatud. Teiste sõnadega – ühe sellise publikatsiooni profiil, ühe kultuuriajakirja profiil ei piirdu või ei tohi piirduda ainult kirjandusega kitsas mõttes ja ka mitte kunstiga elevandiluutorni surutud ala mõttes.
Juba 1871. aastal defineeris kuulus antropoloog Edward B. Taylor kultuuri kui mitmetahulist fenomeni, mis hõlmab teadmisi, uskumusi, kunsti, eetikat, seadust, traditsioone ja igat liiki muid oskusi ja harjumusi, mida üksikisik kui ühiskonna liige on omandanud. Juba 19. sajandi lõpul mahtus kultuuri mõistesse väga lai eluvaldkond, mitte ainult kunst ja kirjandus.

Ei saa rääkida ajatust kultuurist

Lõppude lõpuks, milleks selline lähenemine kultuuriajakirjandusele praegu? On täiesti selge, et ei saa rääkida mingist ajatust kultuurist. Kultuuri tehakse kindlas kontekstis: ajaloolises, sotsiaalses, poliitilises. Ei saa rääkida kultuurisaavutustest üldiselt ja eraldatult. On loomulik, et demokraatlikus ühiskonnas on kultuuriajakirjandus huvitatud seostest, mis tekivad kunsti, poliitilise maastiku ja ühiskonna vahel.
Mis toimub konkreetselt sellises üleminekuühiskonnas nagu meie oma? On olemas tendents monopoliseerida kultuuriproblemaatikat riigi institutsioonide, nagu kultuuriministeerium, kultuuri, kunsti ja massikommunikatsiooni komisjon Rumeenia parlamendi koosseisus, rahvusteatri juhatus jne tasemel – isikute poolt, kes on end põhjalikult kompromiteerinud kommunistide ajal. Rohkem veel, kõik kultuuriprobleemid on esitatud kas täiesti ajatul moel või siis selgelt poliitilise värvinguga. Juhtub, et avalikkuse ette ilmub isikuid, kes otsivad endale poliitilist või sotsiaalset õigustust, alustades sellest, mis tundub põhjapanev, ja nimelt – kultuuriline õigustus. Mõelge, mis juhtub Rumeenias selliste inimestega nagu Dinu Sararu, Corneliu Vadim Tudor, Adrian Paunescu, või Spiru Haret´i nim Ülikooli rektor Aurelian Bondra – üleminekuühiskonna tähendusrikkad isiksused –, kes on leidnud endas ressursse tulla uuesti esiplaanile? Ja seda esmajärjekorras “kultuuriliselt”, muidugi jutumärkides.

Olematu ajakiri sai hunnitut rahalist toetust

Teine tähtis probleem, millega on kindlasti kokku puutunud kõik kultuuriajakirjade esindajad: kultuuripoliitika ja parteipoliitika segiajamine. Ministeeriumi tasandil ei eksisteeri selget kultuuripoliitikat, rahvusvaheliste või Euroopa foorumite fondide toetusel jõustuvaid programme, mis väärtustaksid sõltumatuid ajakirju või väljapaistvaid üksikisikuid. On muidugi rida ettevõtmisi, mis aga enamasti lõpevad n-ö klientuurisüsteemi loomisega. Parteipoliitika tegelikult seda taotlebki – kultuuriajakirjanduse allutamist endale. Kui juttu tuleb avalike fondide jagamisest, programmidest, mis võivad aidata kaugeltki mitte soodsas majanduslikus olukorras ellu jääda, on silmas peetud võrdsel määral nii päevakajalist kui ka kultuuriajakirjandust. Demonstratiivselt serveeritud poliitiline kuuluvus või poliitilised sümpaatiad on otsustava tähtsusega kultuuriprojektide valimises, edutamises ja rahastamises.
Toon näite, kuidas meie kultuuriministeerium rahastas 2003. aastal Rumeenia kultuuriajakirjandust. Riigilt toetuse saajate nimekirja oli sokutatud ajakiri “Literatorul”, mis ei olnud ilmunud aastatki ning mis sai riiklikest fondidest 200 miljonit leid. Võrdselt ajakirjaga “Romania literara”, mis ilmub iga nädal 28-leheküljelisena. Novembri algul leidsin kioskist ajakirja Literatorul: Revista Literatorul, nr. 1, 1. aasta – 12 lehekülge, jaanuar-november 2003! Alates sellest tuli iga nädal üks number ja ikka 12 lehekülge vaevuloetavas trükikirjas, seejuures täis tekste, mis oleksid võinud samahästi ilmuda aastal 1920, 1850 või 2000. Ilma igasuguse seoseta maailmaga, milles elame, tõelisusega, mida iga päev kogeme. Selle lehekese jaoks leiti 200 miljonit leid riigieelarvest. Ma ei öelnud, kui palju saab “Observatorul cultural” Ministeeriumi käest – ajakiri, mis ilmub 32-leheküljelisena kord nädalas: 70 või 80 miljonit, umbes nii.

Kus peitub probleemide lahenduse võti?

Tulen tagasi idee juurde, et ükski kultuuriajakiri ei saa eirata tõelisust, aega, milles ta ilmub, ei saa olla apoliitiline. Kultuuriajakirjandus peab täpselt samuti nagu päevalehed sekkuma ja lahendusi otsima ebanormaalsetes olukordades, mis üleminekuühiskonnas ette tulevad. Poliitilise võimu poolt kontrollitud ajakirjanduse kultuuriline õigustamine toob kindlasti kaasa ka sotsiaalse õigustuse ja, kordan, ma toetun siin äärmusrahvusliku värvinguga kuulsate poliitikute juhtumitele, kes on hõivanud esikohad Rumeenia raadio-, tele-, ajakirjandusmaastikul ja ka Rumeenia poliitikas.
Arvan, et kultuuriajakirjandus peab teadvustama oma missiooni tähtsust, peab julgema olla sõltumatu ja julgema selgelt välja öelda oma seisukohad. Usun, et kultuuriajakirjandus ei või endale lubada ignoreerida selliseid valdkondi nagu kool, hariduspoliitika. Praktika näitab, et haridusprobleeme on kultuuriajakirjanduses harva käsitletud. Haridus on aga valdkond, mida ei tohi ignoreerida need, kes tegelevad kultuuriajakirjanduse saatusega. On ju neil täita suur roll tulevaste ajakirjanduse lugejate kujundamisel. Veel usun, et kultuuriajakirjanduse kohus on lakkamatult analüüsida meie kultuuripoliitikat, projekte, mis on olemas, või vastupidi, puuduvad täielikult valitsuse, ükskõik millise valitsuse, töölaualt.
Lõpetuseks kordan veel, et kultuuriajakirjandus ei tähenda ainult kunsti, ei tähenda ainult kirjandust. Kõik probleemid, milles me elame, peavad nii või teisiti peegelduma kultuuriajakirjanduse veergudel.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv