|
|
|
Kultuuriajakirjanik Carmen Musat. |
Kultuuriajakirjandus üleminekuühiskonnas
Rumeenia keelest tõlkinud
Ivi Iordan
Rumeenia
kultuuriajakirja “Observatorul cultural” peatoimetaja
Carmen Musat,
kirjanduskriitik ja esseist, rõhutab: kultuuriajakirjandus
ei tohi olla apoliitiline ega istuda suletult elevandiluutornis,
vaid peab kajastama seda aega ja neid probleeme, milles kultuuri
tehakse. Järgnevalt vahendame Carmen Musat ettekannet rahvusvahelisel
sümpoosiumil “Kultuuriajakirjad – dialoogiplatvormid
Ida-Euroopa maades”.
Ajakiri
“Observatorul cultural”, mille peatoimetaja ma olen,
on Rumeenia ajakirjandusturul erandlik nähtus, olles 100
% eraettevõtmine. Meid ei toetata avalikest fondidest.
Kultuuriministeeriumi toetus on rohkem (või veel vähem)
sümboolne. Neljandat aastat hoiame end elus eranditult eratoetustest
ja reklaamist, mida saame kirjastajatelt, galeriidelt.
Ajal, mil tulime kultuuriajakirjandusturule, kerkis küsimus,
mida me võime tuua uut, arvestades, et juba eksisteeris
terve rida kultuuriajakirju – suurte traditsioonidega ajakirju,
mis on ilmunud katkematult ammu enne 1989. aastat. Hetkel, kui
esitasime endale selle küsimuse, pidime ka ümber mõtestama
või uuesti mõtestama kultuuriajakirjanduse mõiste
üldse. Mida tähendas kultuuriajakirjandus enne 90-ndaid
ja mida tähendab kultuuriajakirjandus peale 90-ndaid? Kui
totalitaarses ühiskonnas, nagu oli kommunistlik ühiskond,
milles elasime, tähendas kultuuriajakirjandus vaid kirjandus-
ja kunstiprobleemide käsitlemist, siis peale 90-ndaid see
mõiste muutub, laieneb tunduvalt. Enam ei saa rääkida
kultuuriajakirjandusest kui millestki, mis on ümbritsevast
eraldatud. Teiste sõnadega – ühe sellise publikatsiooni
profiil, ühe kultuuriajakirja profiil ei piirdu või
ei tohi piirduda ainult kirjandusega kitsas mõttes ja ka
mitte kunstiga elevandiluutorni surutud ala mõttes.
Juba 1871. aastal defineeris kuulus antropoloog Edward B. Taylor
kultuuri kui mitmetahulist fenomeni, mis hõlmab teadmisi,
uskumusi, kunsti, eetikat, seadust, traditsioone ja igat liiki
muid oskusi ja harjumusi, mida üksikisik kui ühiskonna
liige on omandanud. Juba 19. sajandi lõpul mahtus kultuuri
mõistesse väga lai eluvaldkond, mitte ainult kunst
ja kirjandus.
Ei saa rääkida
ajatust kultuurist
Lõppude lõpuks,
milleks selline lähenemine kultuuriajakirjandusele praegu?
On täiesti selge, et ei saa rääkida mingist ajatust
kultuurist. Kultuuri tehakse kindlas kontekstis: ajaloolises,
sotsiaalses, poliitilises. Ei saa rääkida kultuurisaavutustest
üldiselt ja eraldatult. On loomulik, et demokraatlikus ühiskonnas
on kultuuriajakirjandus huvitatud seostest, mis tekivad kunsti,
poliitilise maastiku ja ühiskonna vahel.
Mis toimub konkreetselt sellises üleminekuühiskonnas
nagu meie oma? On olemas tendents monopoliseerida kultuuriproblemaatikat
riigi institutsioonide, nagu kultuuriministeerium, kultuuri, kunsti
ja massikommunikatsiooni komisjon Rumeenia parlamendi koosseisus,
rahvusteatri juhatus jne tasemel – isikute poolt, kes on
end põhjalikult kompromiteerinud kommunistide ajal. Rohkem
veel, kõik kultuuriprobleemid on esitatud kas täiesti
ajatul moel või siis selgelt poliitilise värvinguga.
Juhtub, et avalikkuse ette ilmub isikuid, kes otsivad endale poliitilist
või sotsiaalset õigustust, alustades sellest, mis
tundub põhjapanev, ja nimelt – kultuuriline õigustus.
Mõelge, mis juhtub Rumeenias selliste inimestega nagu Dinu
Sararu, Corneliu Vadim Tudor, Adrian Paunescu, või Spiru
Haret´i nim Ülikooli rektor Aurelian Bondra –
üleminekuühiskonna tähendusrikkad isiksused –,
kes on leidnud endas ressursse tulla uuesti esiplaanile? Ja seda
esmajärjekorras “kultuuriliselt”, muidugi jutumärkides.
Olematu ajakiri
sai hunnitut rahalist toetust
Teine tähtis probleem,
millega on kindlasti kokku puutunud kõik kultuuriajakirjade
esindajad: kultuuripoliitika ja parteipoliitika segiajamine. Ministeeriumi
tasandil ei eksisteeri selget kultuuripoliitikat, rahvusvaheliste
või Euroopa foorumite fondide toetusel jõustuvaid
programme, mis väärtustaksid sõltumatuid ajakirju
või väljapaistvaid üksikisikuid. On muidugi rida
ettevõtmisi, mis aga enamasti lõpevad n-ö klientuurisüsteemi
loomisega. Parteipoliitika tegelikult seda taotlebki – kultuuriajakirjanduse
allutamist endale. Kui juttu tuleb avalike fondide jagamisest,
programmidest, mis võivad aidata kaugeltki mitte soodsas
majanduslikus olukorras ellu jääda, on silmas peetud
võrdsel määral nii päevakajalist kui ka
kultuuriajakirjandust. Demonstratiivselt serveeritud poliitiline
kuuluvus või poliitilised sümpaatiad on otsustava
tähtsusega kultuuriprojektide valimises, edutamises ja rahastamises.
Toon näite, kuidas meie kultuuriministeerium rahastas 2003.
aastal Rumeenia kultuuriajakirjandust. Riigilt toetuse saajate
nimekirja oli sokutatud ajakiri “Literatorul”, mis ei
olnud ilmunud aastatki ning mis sai riiklikest fondidest 200 miljonit
leid. Võrdselt ajakirjaga “Romania literara”,
mis ilmub iga nädal 28-leheküljelisena. Novembri algul
leidsin kioskist ajakirja Literatorul: Revista Literatorul, nr.
1, 1. aasta – 12 lehekülge, jaanuar-november 2003! Alates
sellest tuli iga nädal üks number ja ikka 12 lehekülge
vaevuloetavas trükikirjas, seejuures täis tekste, mis
oleksid võinud samahästi ilmuda aastal 1920, 1850
või 2000. Ilma igasuguse seoseta maailmaga, milles elame,
tõelisusega, mida iga päev kogeme. Selle lehekese
jaoks leiti 200 miljonit leid riigieelarvest. Ma ei öelnud,
kui palju saab “Observatorul cultural” Ministeeriumi
käest – ajakiri, mis ilmub 32-leheküljelisena kord
nädalas: 70 või 80 miljonit, umbes nii.
Kus peitub probleemide lahenduse
võti?
Tulen tagasi idee juurde, et ükski
kultuuriajakiri ei saa eirata tõelisust, aega, milles ta
ilmub, ei saa olla apoliitiline. Kultuuriajakirjandus peab täpselt
samuti nagu päevalehed sekkuma ja lahendusi otsima ebanormaalsetes
olukordades, mis üleminekuühiskonnas ette tulevad. Poliitilise
võimu poolt kontrollitud ajakirjanduse kultuuriline õigustamine
toob kindlasti kaasa ka sotsiaalse õigustuse ja, kordan,
ma toetun siin äärmusrahvusliku värvinguga kuulsate
poliitikute juhtumitele, kes on hõivanud esikohad Rumeenia
raadio-, tele-, ajakirjandusmaastikul ja ka Rumeenia poliitikas.
Arvan, et kultuuriajakirjandus peab teadvustama oma missiooni
tähtsust, peab julgema olla sõltumatu ja julgema selgelt
välja öelda oma seisukohad. Usun, et kultuuriajakirjandus
ei või endale lubada ignoreerida selliseid valdkondi nagu
kool, hariduspoliitika. Praktika näitab, et haridusprobleeme
on kultuuriajakirjanduses harva käsitletud. Haridus on aga
valdkond, mida ei tohi ignoreerida need, kes tegelevad kultuuriajakirjanduse
saatusega. On ju neil täita suur roll tulevaste ajakirjanduse
lugejate kujundamisel. Veel usun, et kultuuriajakirjanduse kohus
on lakkamatult analüüsida meie kultuuripoliitikat, projekte,
mis on olemas, või vastupidi, puuduvad täielikult
valitsuse, ükskõik millise valitsuse, töölaualt.
Lõpetuseks kordan veel, et kultuuriajakirjandus ei tähenda
ainult kunsti, ei tähenda ainult kirjandust. Kõik
probleemid, milles me elame, peavad nii või teisiti peegelduma
kultuuriajakirjanduse veergudel.
|
|
|
