|
|
|
Hans-Gert Pöttering võtab
vastu Tunne Kelami poolt kingitud raamatu “Eesti tee
vabadusele”. Hr. Pöttering on Euroopa Rahvapartei
ja Euroopa Demokraatide fraktsiooni juht Euroopa Parlamendis. |
Tunne Kelam:
Peame rahulikult seisma ajaloolise tõe eest
tekst: K&E intervjuu
Hr
Kelam, Te olete Europarlamendi saadik. Rääkige palun,
millised on Eesti tegelikud võimalused Brüsselis oma
rahvuslike huvide eest seista? Rahvuslike huvide hulka ei kuulu
ju ometi pugejalik kaasanoogutamine?
Tunne Kelam: “Meil tuleb kokku leppida, mis on meie rahvuslikud
huvid. Meil õnnestus, võiks isegi öelda, vastu
jõudude loogikat ja viieteistaasta taguseid punaseid arusaamu,
taastada Eesti rahvusriik, mille põhiseadus sätestab,
et selle riigi ülesanne on tagada eesti rahvuse ja kultuuri
säilimine läbi aegade. Kui oleksime läinud kodakondsuse
nullvariandile, nagu pooldas tookord enamus (naerdi ju välja,
et Eesti võiks olla järjepidevuse alusel taastatud
rahvusriik), siis ei oleks me täna ka Euroopa Liidus, vaid
umbes sellises staatuses nagu Moldova. Euroopa Liit ei ole meie
põhiseaduses väljendatud rahvuslikele huvidele vastunäidustatud,
kui me ise oma rahvuslikke huve teadvustatult ja väärikalt
ajame. Ka EL uus põhiseadus rõhutab selle liidu
mitmekesisust ja eri kultuuride tähtsust ning rikkust, mida
need pakuvad. See on nüüd meie asi oma kultuuri ja rahvuse
eest seista. Meie rahvuslikes huvides on kuuluda Euroopa Liitu
ja NATO-sse, sest teisi liitlasi meil lihtsalt ei ole.”
Aga soovimata pälvida
kriitikat – kas ei ole ohtu, et anname liiga kergelt järele?
Meil ei olegi vaja kedagi ärritada. Meil on vaja rahulikult
seista tõe eest. Suurem häda pole selles, et teised
oleksid halvasti informeeritud meie ajaloolisest taustast. See
on paraku tõsi. Häda on selles, et meie ise oleme
oma ajaloolisest taustast halvasti informeeritud. Eesti riiklik
poliitika ja haridussüsteem ei ole väärtustanud
piisavalt eesti rahva kannatusi, kõiki neid tragöödiaid,
nii nagu on seda teinud juudid ning teised rahvad.
Kuid kas ei ole
asi hoopis selles, et meie poliitikud, k.a välisministeerium,
ei ole huvitatud nende teemade tõstatamisest, sest see
tähendaks ju tööd? Mugavam on neid teemasid mitte
puudutada.
Arvan, et põhjused on sügavamad. Et välisministeeriumis
võib olla ringkondi, kes arvavad, et lihtsalt tehniliste
lahenduste ja muganemisega, just selle mitte ärritamisega
edu võiks saavutada, see on kõrvalsaadus. Vastutus
on ikkagi Eesti valitsusel ja valitsusasutustel. Piirileping on
üks konkreetne näide. Oleme maha mänginud suure
võimaluse seda järeleandmist, mis nähtavasti
on paratamatu, Eesti kasuks välja mängida. Petserimaa
on Eestile nagu Karjala Soomele. Kui Kallas ja Primakov panid
peaaegu 10 aastat tagasi oma nimetähed sellele piirilepingu
variandile, kutsus Isamaaliit viivitamatult kokku erakondade ümarlaua.
Esitasime küsimuse: kuidas me suhtume Tartu rahulepingu piiri
muutmisesse? Hüva, isegi kui seda tuleks teha, sest meil
ei ole Petserimaa tagasisaamiseks võimalust, siis tuleb
seda teha väärikalt ja kogu ühiskonnaga nõu
pidades. See samm peab esiteks tugevdama rahvuslikku ühtsust.
Teiseks ta peab saatma selge sõnumi, et Eesti on toonud
suure ohvri ja seda ohvrit tuleb hinnata. Praegu on olukord täpselt
vastupidine. Eesti peab manguma Venemaalt, et Venemaa meie ohvri
vastu võtaks. Ja Venemaa esitab igasuguseid lisatingimusi.
Siin on Eesti diplomaatia näidanud ennast küündimatuna.
Üks põhjusi võib olla seesama ajaloolise tausta
vähene hindamine. Arvatakse, et niikuinii ei saa midagi muuta,
teeme asja kiiresti ära, on rahu majas. Aga mul on väga
raske seda seletada oma 87-aastasele tuttavale Valgast, kes on
võidelnud koos soomlastega, tulnud siia, võidelnud
venelaste vastu ning kannatanud mituteist aastat kõige
metsikumates tingimustes nõukogude laagrites. Tema ei saa
aru, kuidas me Tartu rahust, mille eest oleme palju verd valanud,
niisama loobume. Need asjad tuleb selgeks teha ja seda ei saa
saavutada üksnes tehniliste lahendustega. Eestil ei ole piirilepingu
allakirjutamisega mingit kiiret. Kontrolljoon toimib ja toimib
korralikult. EL on ammu aru saanud, et Eesti on teinud omapoolse
pingutuse. Seega pole põhjust närveerimiseks.
Meedias on öeldud,
et Lääs ei mõista meie ajalugu. Aga äkki
ei mõista seda hoopis meie ise? Ja kui meie seda ei tee,
miks siis ootame seda Läänelt?
Täpselt nii. Minu vastus on sama, et me ise pole suutnud
oma ajalugu väärtustada. See pole muidugi nii lihtne.
See on tohutu nõukogude pärandi paine meie teadvuses,
meie psüühikas. See on viiekümne aastase pikkuse
okupatsiooni erimõju ehk pantvangide sündroom. Kui
inimesi hoida pikka aega terroristide käes vangis, siis nad
hakkavad end terroristidega samastama ja otsima oma seisundile
õigustust. Eks meiega juhtus seesama. Viiskümmend
aastat nõukogude korda nõudis mugandumist, pealesunnitud
elu ja väärtushinnangute õigustamist. Ka see
takistab toimunule selge ja jõilise hinnangu andmist. Aga
teisest küljest me ei pääse sellest, sest minevikuprobleemid
avalduvad ikka ja jälle praktilises elus. Seesama asi puudutab
Venemaad. Et kommunismile on jäetud hinnang andmata, soodustab
Putini taoliste esilekerkimist. Poleks võimalik, et sõjajärgsel
Saksamaal oleks üks kõrge Gestapo agent saanud Saksamaa
juhiks, aga Venemaal peetakse seda loomulikuks.
Aga mis Eestis
teistmoodi on? Rahvasuus kutsutakse praegust aega kommunistide
okupatsiooniks.
Selles on oma tõetera. Kuid just Venemaa taustal võime
veenduda, et Eestis on asjad teisiti. Muidugi kommunismi pärand
elab ka Eestis. Enn Tarto on rääkinud, et endised kommunistlikud
juhid ja kõrged ametnikud leppisid algul sellega, et neid
ei puudutata, nad saavad ärastada ja erastada, saavad raha
ja mõjuka positsiooni. Nüüd nad tahtvat lisaks
endale ka veel au Eesti vabastamise eest. Siin jõuamegi
Eesti Kongressi juurde.
Meenutage aega
15 aastat tagasi, kui te Edgar Savisaare üle mängisite.
Eesti rahvas oli see, kes mängis üle. Aga see on tõepoolest
asjaolu, mida ka taastatud Eesti riik ei ole suutnud teadvustada.
Niipea, kui Eestis algas massiline kodanikualgatuste laine, fosforiidisõda,
Hirvepark, tunnetas võimul olev kompartei, et tema positsioonid
kõiguvad. Ja vaadake, kui huvitav. Vähem kui kuu aega
pärast Hirveparki tuli neli meest välja IME-ga, mis
sisuliselt oli kommunistlik alternatiiv. Hoiatati, et ärge
minge nende radikaalidega, sest see on ohtlik. Hästi, seekord
nad pääsesid vangistusest, aga kui nad niiviisi jätkavad,
siis juhtuvad nendega tuntud asjad. Aga usaldage meie reformikommuniste,
kes viivad teid Isemajandavasse Eestisse, mis on palju turvalisem
ja kindlam. Seda sõnumit võimendas ka meedia. Selline
huvitav ja dramaatiline võitlus kestis Eestis 1987-1990.
Veel 1989. aastal uskus suur enamus inimesi, et komparteile alternatiivi
ei ole. Et neil on organisatsioon, kogemused, tahe, et ühiskonda
reformida, millest ka eesti rahvas loodetavasti oma raasukesed
saaks. Teine tee, täielikult iseseisev rahvusriik, kõlas
utoopiana ja ohtlikult. Eriti alatu oli võimude ja meedia
mängimine kunagise massiterrori mälestustel. 1989. aasta
jooksul toimus Eestis ainus pädev rahvahääletus
rahvusriigi taastamise poolt. See nõudis isiklikku riski.
Inimene kirjutas alla avaldusele, et ta peab ennast Eesti Vabariigi
kodanikuks. Mäletan väga hästi, kuidas press hirmutas,
et te panete end kirja uuele Siberi rongile. Minu meelest oli
see üks suuremaid imesid, et suudeti ära tabada rahva
vaikne valmisolek ikkagi oma rahvusriik taastada. Hoolimata ametlikust
nägemusest sellest, et jääme Nõukogude Liidu
osaks, kuid saame suurema autonoomia, hakkas rahva kõige
sügavamas teadvuses midagi ärkama. Mingi lootus ja valmisolek,
et ainuke tagatis on ikkagi iseseisev rahvusriik. Ja inimesed
hakkasid end kirja panema Eesti vabariigi kodanikena. 1989. aasta
suve lõpuks oli juba üle 100 000 inimese end kirja
pannud. See oli juba tõsine asi. Ja kui siis aasta lõpuks
ületati poole miljoni piir, ja kui lammutati Berliini müür
ning valiti Eesti Kodanike Peakomitee - siis sai rahva ja ka kommunistide
teadvuses selgeks, et seekordne rong ei lähe Siberisse. See
rong läheb Läände, vabasse ühiskonda. Ja rongist
mahajäämise kartuses hakkasid ka nemad end kirja panema.
Suurim saavutus minu meelest oli see, et eesti rahvas selgelt
toetas rahvusriiki, iseseisvuse taastamist järjepidevuse
alusel. Teiseks tekkis ehtne ja võimas demokraatlik alternatiiv
uuendusmeelsete kommunistide projektidele, mida nad kiivalt kaitsesid,
kaitstes sellega oma monopoli reforme läbi viia. 1989. aasta
lõpuks murdis Kodanike Komitee Liikumine Eesti kompartei
selgroo ja tema usaldusväärsuse rahva silmis. 1990.
aastal kompartei Eesti osa vaikselt lagunes. Kommunistid ise kaotasid
usu oma tulevikku, hiilisid vaikselt välja ja astusid uutesse
parteidesse.
|
Esimese Eesti Kongressi istungjärgust
osavõtjad hääletamas, esireas Tunne Kelam.
Foto Mati Kiirend. |
Inimeste mälu
ei tohiks olla ju nii lühike, et enam ei mäletata, mis
seisukohtadel oli nt Edgar Savisaar 15 aastat tagasi?! Ometi nähakse
temas vabadusetoojat.
Jah, Savisaar oli selgelt nullvariandi poolt. Arvan, et siin on
suur osa väga heal propagandal ja oskusel olla õigel
ajal õiges kohas. Aga teisest küljest on huvitav see,
et Edgar Savisaar ei osalenud üldse Eesti Vabariigi taastamise
kriitilistel nõupidamistel 19. - 20. augustil. Ta tuli
Ülemnõukogu saali vaid hääletamise ajaks.
Kui see oli toimunud, jäi ta eraldi istuma. Ta ei ühinenud
nendega, kes tulid Rüütli juurde. See iseseisvuse taastamise
deklaratsioon võeti vastu Eesti Kongressi seisukohtade
põhjal. Arvan, et see tulenes ainult täiendavate nõukogude
vägede Eestisse saabumise tekitatud hirmust. Kui seda hirmu
poleks olnud, siis arvan, et endine kompartei pool poleks seda
kompromissi alla neelanud. Ja selle kokkuleppe kõige praktilisem
saavutus oli idee Põhiseaduslikust Assambleest. Juba 1990.
kevadel kuulutati välja ülemineku periood, mille eesmärgiks
oli seadusliku riigivõimu taastamine. Küsimus oli:
kuidas? Ja sellele küsimusele vastaski Põhiseaduslik
Assamblee. Teeme uue põhiseaduse, mille alusel saab Eesti
Vabariigi seaduslik võim taastatud. Ja tähtis oli,
et see assamblee valiti võrdõiguslikel alustel,
pooled liikmed Eesti Kongressist, pooled Ülemnõukogust.
Euroopa Rahvapartei
on Euroopa Parlamendis olnud eestvedajaks kommunismi kuritegude
hukkamõistmise saavutamisel. Millised on seisukohad 9.
mai suhtes?
9. mai ei ole põhiküsimus ja sel teemal vaevalt Euroopa
Parlamendi enamus mõtleb. Seal on nii palju muid asju teha.
Kuid see, et EL-s on nüüd 8 uut riiki, kes kõik
on kommunismi all kannatanud, on teinud väga suure vahe.
Püüame selgeks teha, et kommunistlikud kuriteod ei ole
minevik, vaid nende tagajärjed seostuvad igapäevase
praktilise poliitikaga. Iga nädal ollakse Läänes
hädas Venemaa käitumisega. Aga kui oleks suudetud anda
kommunismile selge hinnang, siis oleks juhtunud nagu Ukrainas,
kus saavutati suur läbimurre. Seda läbimurret vedas
oma uute liikmete innustusel Euroopa Parlament. 9. mai suhtes
tuleb mainida 100 Euroopa Parlamendi liikme kirja valitsusjuhtidele.
See on tõsine dokument, mis tõstis põhimõttelise
küsimuse. Normaalne lääne poliitik erineb kommunismijärgsest
poliitikust sellega, et kriitilistel hetkedel suurel enamusel
ärkab südametunnistus. Kui sellele vajutada, siis võib
sealt tulla midagi positiivset. Läänes on probleem see,
et kogu aeg kasvavad peale uued politikute põlvkonnad,
kes ei ole ajaloost teadlikud. Kuid nad on valmis seda mõistma,
kui neid probleeme selgitada. Sellepärast annan näiteks
ka mina oma kulu ja kirjadega välja kahes keeles oma uustrüki
“Eesti tee vabadusele”, mis kajastab Kodanike Komiteede
Liikumist, sest see on hea visiitkaart ja kõige lühem
Eesti ajaloo tutvustus.
On ilmne, et väga
paljud eestlased ei pea seda Eesti Vabariiki omaks. Millest Teie
arvates selline apaatia?
Esiteks on suhtumine oma riiki väga ära rikutud. Sellega
liitub moodsa maailma pragmaatiline suhtumine, mis ka ei tunne
identiteeti ning orienteerub vaid tulemuslikkusele. Kolmandaks
on meie kasvatustöö oma riigi väärtustamisel
olnud väga puudulik. Ka praegu valitseb arusaam, et 1991.
aastal toimus kõik automaatselt, et nii pidigi minema.
Ja nüüd on tähelepanu vaid riigi puudustel. See
kõik viib tagasi ajaloo- ja kodanikuõpetuse juurde.
Olen käinud kümnetes koolides rääkimas, kui
dramaatilised valikud meil olid, millistest tingimustest me tulime
ja kui tähtis on, et meil on rahvusriik. Arvan, et lapsed
saavad sellest väga kenasti aru. Kuid kõike seda on
vaja süstemaatiliselt seletada. Teine küsimus on, et
ei ole olnud ka riigipoolset selget stimuleerivat signaali, kui
tähtis asi on Eesti kui rahvusriigi taastamine. Võib
olla on jällegi küsimus mingil määral endiste
nõukogude ametnike enesetsensuuris ja kunstlikes filtrites.
Ei ütleks, et siin oleks tegu poliitilise ähmasusega.
Vaadates Eestis kestvat mentaalset
vastasseisu, siis ei ole meie vabadusvõitlus sugugi lõppenud?
Kindlasti ei ole. Seismine oma rahvuse ja riigi eksitentsi, tema
tuleviku eest jätkub kogu aeg. Väike rahvas ei saa kunagi
olla mugav ja loota, et kõik läheb automaatselt. Mõtlen
aastapäeval alati, mis oleks võinud juhtuda, kui oleks
välja kuulutatud Nõukogude Eesti iseseisvus ja oleksid
täitunud mõne endise kõrge nõukogude
ametniku sõnad veel 1988. aastal, et eesti rahvas ei pöördu
kunagi oma 1940. aastal vabalt valitud teele tagasi. 24. veebruar
annab ajaloole sügavama dimensiooni. Alati mõtled,
et see päev oleks tänapäeval võinud ka mitte
olla. See päev annab ka võimaluse väärtustada
Vabadussõda ja kõike seda, mis loodi 1920.-1930.
aastatel. Seegi on Eesti Kodanike Komitee ja Eesti Kongressi poolt
üks oluline saavutus.
|
|
|
