|
|
|
Eia ja Anni Kargatis, Siberimaal
1950. aastate algul. |
Eia mees, kes tegi molusid
tekst ja fotod: HEIKI
RAUDLA
Viljandimaalt
on pärit palju karikaturiste ja šarþimeistreid.
Kaasaegsed mäletavad aga kõige enam Eiat
(Evald Reier), kelle võrratud
šarþid ja karikatuurid on veel praegugi paljudel silme
ees ja kelle aasivad-nöökivad lood liiguvad edasi Viljandi
rahva suus. Eiat portreteerib, sedapuhku sõnasulega, Heiki
Raudla.
Mulgimaa
kuulsatest karikaturistidest väärivad meenutamist Franz
Burchard Dörbeck, keda peetakse Saksa rahvaliku karikatuuri
rajajaks, Karl August Hindrey, Henn Arvo (Jok), Roman Koolmar
(Koo), Julius Gentalen (Monoceros), Juhan Kangilaski (Tseko)jpt.
Sakalasse joonistasid erinevail aegadel Viljandis lühemat
või pikemat aega elanud Helmut Valtman (Ha-Ve) ja tema
noorem vend Edmund Valtman, kes sai 1962. aastal oma karikatuuride
eest Pulitzeri preemia.
Vast kõige eredamalt on kaasaegsete mällu jäänud
legendaarne Eia (Evald Reier).
Eiat ei ole meie seas enam ligi 16 aastat, kuid jutte ja legende
tema elust saaks kokku terve raamatutäis. Mõnegi loo
puhul võib kahelda, kas see ikka nii oli, kuid lohutagem
end Itaalia vanasõnaga, et kui see ka pole tõsi,
on see hästi välja mõeldud.
Joonistama
peab iga päev
Paarkümmend aastat
tagasi sattusin Eiaga Viljandi kohvikus karikatuurist rääkima.
Ta teadis, et sirgeldan vahel karikatuure teha ning andis nõu:
“Kui sa tahad, et pildid hästi välja tuleks, pead
iga päev vähemalt neli tundi joonistama.” Ei tea,
kas ta ise tegi oma neli tundi täis, kuid tema šarþid
olid suurepärased. Kui ta 1960. aastate algul maailmas laialt
tuntud karikaturist Helruf Bidstrupiga kohtus ja temast šarþi
tegi, sai ta vanameistrilt väga kiitva hinnangu.
Eia tugevaim külg oligi šarþide joonistamine.
Ise armastas ta selle tegevuse kohta lihtsalt öelda: “Tegin
ühe molu jälle valmis.” Enne viimast suurt sõda
räägiti, et Eia kuulunud Euroopa viie esimese karikaturisti
hulka.
“Molude” joonistamine
tõi tuntuse
Seejuures on huvitav, et Eial puudus
klassikaline kunstiharidus, kui mõned lühikursused
ja kooli joonistamisõpetus välja arvata. Eia joonistamisõpetajateks
olid Viljandi Maagümnaasiumis see-eest tõelised oma
ala asjatundjad Villem Sasi ja Julius Mager. Kui Ungari karikaturist
Josef Stroebel Eestis oma näitustega esines, ütles Mager
Eiale: “Eia, sa ei joonista sugugi halvemini. Pigem paremini.
Ka sina võiksid näitustega peale hakata.” Kuigi
ta oli Viljandi Maagümnaasiumis õpetajate kallal oma
kätt proovinud ja tema esimene karikatuur ilmus juba 8. juulil
1930 ajalehes “Oma Maa”, sai tõsisem joonistamine
alguse 1935. aastal, mil ta koos Jokiga (Henn Arvo) üle Eesti
mitmeid näitusi korraldas. Näituse idee võis
Eia mõtteis olla aga juba palju varem. 1931. aasta septembri
lõpus korraldas Tallinna Riigi Kunstitööstuskoolis
õppinud Elmar Jaanimägi (oli ka esimese Eesti joonisfilmi
“Kutsu Juku seiklused” looja) esimese teadaoleva karikatuurinäituse
Viljandis.
Näitusel on väljas riigi- ning seltskonnategelaste karikatuurid,
muuseas ka Viljandi tegelastest. Enne näitust käis kunstnik
linnas ringi ja maalis Viljandi tegelasi.
Rahvast käis näitusel palju ja iga külastaja joonistas
Elmar Jaanimägi soovi korral kahe minutiga paberile. Ka linnapea
August Maramaa olevat tellinud endast karikatuuri.
1935. aastal panid Eia ja Jok Viljandis Tartu tänavas Romantsovi
majas kahe peale üles oma esimese šarþinäituse.
Sellele järgnesid näitused Põltsamaal, Narvas,
Paides, Tapal, Tõrvas, Tallinnas ja mujal.
1936. aastal sai Eiast illustraator-karikaturist “Uus Eesti”
ja “Tallinna Posti” juures. Töötamine seal
jäi lühikeseks, sest pärast teravat kokkupõrget
peatoimetaja August Tupitsaga lahkus Eia Tallinnast.
|
 
Eia šarzhid Stalinist ja
Hitlerist. |
Mulgi murrak
oleks elu maksnud
Sama aasta sügisel
võttis Eia koos Jokiga ette reisi ümber Euroopa. Reisil
teeniti raha kohapeal tuntud inimestest šarþe tehes.
Inglismaal joonistas Eia šarþid tantsijatest Ginger
Rogersist ja Fred Astaire`ist, Saksamaal poseerisid talle Willy
Forst, Marika Rökk jt. Inglismaal õnnestunud Eial
avaldada üks karikatuur koguni “Punchis”. Barcelonas
aga oleks nende reis peaaegu saatuslikult lõppenud.
Nad elasid ühes hotellis. Jok oli ühel hommikul hotellist
varem väljunud ja ootas Eiat tänaval. Oli Hispaania
kodusõja aeg. Kui Eia ukseni jõudis, nägi ta,
kuidas Hispaania punased komissarid koos ühe vene leitnandiga
kedagi konvoeerisid. “Mis siin toimub?” hõikas
Eia Jokile. “Viivat fašista!” hõikas Jok
mulgi murrakus vastu ja hetk hiljem olid nad mõlemad kinni
võetud ja pidid selgitama, miks nad fašistidele elagu
hüüdsid. Õnneks oli Eia Viljandi Maagümnaasiumis
piisavalt vene keelt õppinud ja oskas vene leitnandile
asja selgeks teha. Muidu viinuks nende tee koos sakslastega mahalaskmisele.
Nadi aja
naljad
Pärast Euroopa
reisilt naasmist korraldasid Jok ja Eia mitmeid näitusi Eestis
ja jõudsid oma piltidega veel Helsingisse, Lahtisse ja
Hämeenlinna. Enne sõda jõudis Eia töötada
koos Evald Tammlaanega “Uue Elu” toimetuses. 1939. aastal
abiellus ta Anniga. 1940. aastal sündis poeg Jüri, 1943.
aastal poeg Rein. Aastail 1937-1940 oli Eia peamiselt vabakutseline,
1940. aastal sai temast mõneks ajaks karikaturist “Punase
Tähe” (ümbernimetatud “Sakala”) juures.
Karikatuuri jaoks oli see aeg nadi. Elatist tuli teenida uue võimu
jaoks plakatite ja “suurte juhtide” portreede maalimisega.
Edmund Valtman meenutas ühte sellist tegemist järgmiselt:
“Oktoobrirevolutsiooni aastapäevaks tegime loosungeid
ja “suurte juhtide” portreesid. Juhan Kangilaski ja
Juhan Muks maalisid vähemalt kümne jala suuruse Lenini
portree. Enne ülespanekut tuli tehtud tööd vaatama
üks propaganda komissar, Petseri venelane ja leidis, et Lenini
nägu oli rõugearmiline. Põhjus oli selles,
et see oli maalitud pointellistlikult. Komissar käskis Lenini
näo siledaks maalida. Kangilaski ja Muks maalisid öö
läbi ja said pildi siiski hommikul õigeks ajaks valmis.
Kui tuli aeg tehtud töö eest arve esitada, sai Eia algatusel
arvesse kantud nii mitukümmend meetrit perspektiivi, nii
mitu naela rakurssi ja nii mitu liitrit repressiivi. Peab ausalt
ütlema, kõik maksti ilusasti kinni.”
1941. aasta suve lõpul avasid Eia, Jok ja Edmund Valtman
Viljandis Lossi tänaval oma stuudios nn karikatuuripuhveti,
kus igaüks võis endast mõõduka tasu
eest lasta šarþi teha. Külastajaid jätkus.
Eriti armastasid seal käia saksa sõdurid, kelle pildid
olid reklaamiks vaateaknale pandud. Selline saksa sõdurite
pilamine ei meeldinud aga saksa võimudele ja kiosk ähvardati
mitu korda sulgeda.
Eluloo valged
laigud
Mõnest oma elu
etapist ei armastanud Eia just palju rääkida. Need olid
Siberi-aastad 1949-1957 ja töö karikaturistina Riias
ajalehe “Deutsche Zeitung im Ostland” juures aastail
1941-1944. Kuidas Eia sinna tööle sattus, pole täpselt
teada. Võib-olla aitas sellele kaasa tema tutvus Viljandist
pärit lenduri Ulrich Brashega, kes oli sõja ajal Aafrikas
feldmarssal Erwin Rommeli juures lenduriks. Aga võib-olla
oli tema kuulsus karikaturistina nii kaugele levinud, et teda
osati kutsuda tööle sakslaste poolt vallutatud Euroopa
aladel leviva ajalehe juurde. Seda ajalehte loeti Riiast Pariisini
ja Oslost Belgradini. Olgu, kuidas oli, kuid 1941. aasta septembri
algul oli Eia Riias ametis. Ajalehe esimene number oli ilmunud
juba 5. augustil 1941. Eia perekonna käsutusse anti neljatoaline
korter Riia kesklinnas, lisaks veel üsna korralik palk. Kui
sirvida tollaegset Deutsche Zeitungit, siis leiab seal peaaegu
iga nädal mõne karikatuuri, mille juurde on signeeringuna
kirjutatud Reier. Palju aastaid hiljem armastas Eia rääkida
oma Berliinis käimisest ja kohtumisest Rommeliga Aafrikas.
1944. aasta suve lõpus oli Eia tagasi Viljandis ja töötas
Ugalas dekoraator-nukuskulptorina ja Sakalas karikaturistina.
Näis, et elu läheb rahulikesse rööbastesse.
Paraku läks kõik teisiti.
Küüditamise
tragikoomika
1949. aasta märtsis
küüditati Evald Reier koos abikaasa Anniga kui kulakute
perekonna liige Siberisse Novosibirski oblastisse Kargati rajooni.
Tragikoomiline oli see, et mitte kui nõukogude võimu
ja Stalini üle naernud karikaturist, vaid kui kulaku perekonna
liige. Reier oli teadlik võimalikust küüditamisest
ja varjas end sel saatuslikul ööl koos abikaasaga Ugala
ateljees. Tema vanemad ja lapsed oli maal. Öösel otsustasid
Reierid koju magama tulla, kuid ukse avades ootasid neid ees vene
sõdurite täägid.
Pärast rohkem kui nädalapikkust rongisõitu, mis
algas Puka raudjaamast 26. märtsil, sai Eiast koos naisega
Ozerski sovhoosi tööline. Lumi oli seal talvel nii kõrge,
et maju võis leida vaid korstnasuitsu järgi, talvel
oli -60 kraadi külma, suvel +30 kraadi sooja.
Et Eia sealgi joonistamist maha ei jätnud, liikus ümbruskonnas
varsti kõmu: Eia, eto veliki hudoþnik. Mis edasi
toimus, on väga eialik. 1949. aasta aprillis saadab Kargati
rajooni RSN TK esimees F. Tigarev kirja major Plenkovile, kes
oli tollal Siseministeeriumi Kargati rajooniosakonna ülem.
Kirjas seisab: “Ozerski sovhoosis töötab kvalifitseeritud
kunstnik Reier Evald ja teda ei kasutata vastavalt tema spetsiaalsusele.
Rajoonikeskuses on suur vajadus kunstnike järele. Täitevkomitee
peab otstarbekaks lubada Evald Reier koos perega Kargati, et kasutada
teda vastavalt spetsiaalsusele Kargati rajooni tööstuskombinaadis
(vene keeles Raipromkombinat).” Alates 13. aprillist 1950
on Eiast saanud kunstnik Kargatis. Organid aga eestlast Reierit
ei usalda ja teda jälgivad pidevalt mitmed agendid, kes kannavad
major Plenkovile iga nädal ette Eia tegevusest ja sellest,
mida ta on rääkinud. Toome siin ära mõned
pärlid. Neis ettekanneteski on kohati tunda, et isegi Siberis
ei jätnud Eiat tema jutu- ja naljasoon maha.
9. augustil 1949 teatab agent “Pärn” major Plenkovile:
“Sõja ajal teenis Reier saksa armees, oli Berliinis.
Varem on olnud Soomes, Inglismaal, Hispaanias jt. maades. Inglismaal
olnud tal hea sõbratar, ta on olnud isegi Prantsusmaal.
Oskab hästi saksa, inglise, läti ja soome keelt. Tema
isa oli suur spekulant, onu Lill oli Eesti kindral (tegelikult
kaugem sugulane. – H.R.). Siis rääkis Reier veel,
et teda saadeti välja kui kulak, tema isa varjas end lastega
metsas ja jäi Eestisse.
Reier on nõukogude võimu suhtes vaenulikult meelestatud.
Püüab väga aktiivselt asuda Kargatti elama, nagu
tahaks seal töötada kunstnikuna, kuid tema teadmised
selles vallas on kaheldavad. Vestlustes ta vassib ja kavaldab.
Pole kahtlust, et ta püüab minna Kargatti selleks, et
sealt Eestisse sõita”
4. novembril 1952 kirjutab
agent “Vernõi” oma ettekandes: “Kohtasin
Reierit 29. septembril 1952. aastal kinos. Ta rääkis,
et 1940. aasta kevadel kohtus ta oma onuga, kindral Lillega. Lill
olevat talle rääkinud, et Eesti valitsus pöördus
1939. aastal baaside lepingu osas Läti ja Leedu poole Eesti
abistamiseks, kuid Läti ja Leedu ütlesid ei. Ja veel,
Reier rääkis mulle järgmise anekdoodi:
“Kohtusid kord kolm koera, inglise, prantsuse ja vene, ja
arutasid, kuidas elu kah pärast sõda on. Inglise koer
rääkis, et tema elu pärast sõda kõvasti
halvemaks läinud, ainult vahel saab liha, enamasti antakse
ainult konte. Prantsuse koer kurtis, et tema elu on veelgi hullem,
sest ta peab prügikastidest toitu otsima. Aga vene koer ütles,
et tema elu on küll väga hea, sest nälga surnud
kariloomi jätkub lautades söömiseks küllaldaselt.”
Peale Stalini surma
tõusis Eial lootus peagi Eestisse tagasi jõuda,
kuid asjad ei edenenud. 8. jaanuaril 1957 saatis ta kirja ENSV
peaprokurörile. Toome järgnevas mõned katkendid
sellest üsna pikast ja julgest kirjast, et saada paremat
ülevaadet tolleaegsest ollukorrast ja Eia tegevusest enne
sõda ja sõja ajal:
“Võib olla olnuks juba ammu õige pöörduda
Teie poole, kuid rea ametasutuste-isikute suhtumine teiste väljasaadetute
mitmesugustesse avaldustesse jätsid mulje, et avalduse kirjutamine
oleks mõttetu, kuna see nagunii ei leiaks sisulist arutamist,
vaid kuude või isegi aastate pärast saabuks lühike
ja trafaretne eitav vastus.
Alles paari viimase aasta jooksul toimunud muudatused meie riigi
siseelus kinnitavad, et seadus ja õiglus lõppude
lõpuks siiski mitte ainult sõnas, vaid ka tegelikult
on asumas või juba asunud omale kohale ja et on möödunud
seesugused ajad, kus mõnigi kõrget ametikohta mittevääriv
isik võis vastavalt oma tahtele ja isiklikele suhteile
mängida inimsaatustega.
Minu ja minu abikaasa väljasaatmine toimus 1949. aastal Viljandi
linnast, kus ma töötasin teater “Ugala” nukulavastuste
dekoraatorina-nukuskulptorina. Pärast korduvaid nõudmisi,
alles 1950. aasta lõpul, loeti minule ette väljasaatmise
otsus, millest selgus, et minu isa, kes omas Viljandi lähedal
30 ha suurust talukohta, oli tunnistatud kulakuks ja määratud
väljasaatmisele. Koos sellega oli väljasaatmisele määratud
ka minu perekond kui “kulaku leibkonda kuuluv”.
Selline põhjendus minu väljasaatmiseks on täiesti
aluseta, arvestades fakti, et juba 1936. aastal algas minu iseseisev
tee “Uus Eesti” ja “Tallinna Pos” toimetustes
illustraator-karikaturistina. Sama aasta sügisel, pärast
teravat kokkupõrget peatoimetaja August Tupitsaga, lahkusin
Tallinnast ja teostasin pikema välisreisi läbides portreekarikaturistina
rea Lääne- ja Lõuna-Euroopa riike.
Pärast sundteenimist 1937. aastal, korraldasin rea karikatuurinäitusi
Eesti ja Soome linnades, ning vahepeal abiellunud (tegelikult
abiellus 1939. aastal. – H.R.), jätkasin kaastööd
ajalehtedele kuni juunipöördeni 1940, millal asusin
karikaturistina töötama Viljandis “Punase Tähe”
toimetuses.
Okupatsiooni ajal töötasin (alates 1941. aasta septembrist
kuni 1944. aasta juuli lõpuni. – H.R.) Riias “Deutsche
Zeitung im Ostland” illustraator-karikaturistina, kust 1944.
aasta sügis-suvel tulin tagasi Viljandisse ja pärast
Viljandi vabastamist töötasin esialgu teatris “Ugala”,
kust peagi asusin “Sakala” toimetuse koosseisu. 1947.
aastal tulin uuesti “Ugalasse” dekoraatoriks-nukuskulptoriks,
töötades seal kuni väljasaatmiseni 1949. aasta
märtsis.
Ülaltoodud lühikesest, Teile kergesti kontrollitavast
elulookirjeldusest nähtub, et minu väljasaatmisel “kulakliku
perekonna liikmena” puudub igasugune alus. Kui aga minu väljasaatmisele
aitas kaasa töö oma erialal okupatsioonipäevil,
mis oli tingitud tol ajal minu poliitiliste tõekspidamiste
puudumisest (ilmselt oli nii kasulik kirjutada. – H.R.),
siis vastavalt NSVL Ülemnõukogu määrusele
17. sept. 1955. aastal, on seegi süütegu täielikult
kustutatud.”
|
Eia Viljandi nukuteatri tegevuse
25. aastapäeva tähistamisel 1980. |
Eestis tagasi
14. oktoobril 1957 arvatakse
Evald ja Anni Reier välja kulakute nimekirjast ning neile
lubatakse Eestisse tagasi tulla. 1. novembril 1957 on nad Eestis
tagasi.
Eestisse jõudnud, töötas Eia Viljandis mitmel
kohal kunstnikuna või karikaturisti-illustraatorina: Ugala,
Sakala, KEK, Kultuurimaja, Kaubastu. Ugalas jõudis ta korra
isegi näitelavale, mängides “Kevades” Arno
Talit. Karikatuure tegi ta peale sõda harva. See-eest või
tema joonistusi ja šarþe kohata peale ajalehe “Tee
Kommunismile” veel “Kehakultuuris”, “Noorte
Hääles”, “Kultuuris ja Elus” ja paljudes
vene ja läti ajalehtedes ning ajakirjades. Kokku olevat neid
Eia mustvalgeid ja värvilisi šarþe, mida ta tegi
ajalehtedele ja ajakirjadele või joonistas kinkimiseks
juubilaridele, ligi 12000.
Igal pool käis sõjajärgsel ajal temaga kaasas
pits konjakit või valget koos mõnusa huumoriga.
Heas seltskonnas käis väike pits Eia elulaadi juurde,
kuid ta jäi alati vaimukaks vestluskaaslaseks.
Kord pärast Viljandi kohviku kujundamist istunud Eia koos
arhitekt Johannes Fuksiga kohvikus. Fuks muudkui kiitis Eia head
tööd ja Eia muudkui tellis klaasikesi. Äkki jäi
Eia tõsiseks ja ütles: “Mulle küll meeldib,
et sa mind kiidad. Aga ära enam rohkem kiida, mul pole enam
raha, et sulle välja teha.”
Uutmise punased laigud
1987. aasta septembris viidi Eia insuldiga
Viljandi haiglasse. Tal jäi elada vaid paar nädalat,
kuid tema naljasoon ei jätnud teda isegi siis maha. Kui Eiat
vaatama tulnud abikaasa Anni tema kohale kummardus ja küsis,
mis punased laigud tal kaela peal on, vastas Eia nõrgalt,
kuid temale omase pehme irooniaga: “See vist on uutmisest.”
Evald Reier alias Eia suri 28. septembril 1987. aastal Viljandi
haiglas.
Tema üks viimane mure oli olnud, et kas ta sinna ilma ühe
märjukese kaasa võib võtta. No kes teab, ehk
kulub ära. Kabelis ärasaatmisel tuli Eia nooremal pojal
isa soov meelde ja ta poetas isale kirstu ühe Viru Valge
kaasa. Kes teab, võib olla saab sealilmas kah nalja. Kindlasti
peaks saama, sest Jok juba ootab ja kaugel see Gorigi temast on.
Nendega peaks juba olema, millest rääkida. Niisama kuiva
laua taga aga jutt ei tarvitse edeneda, kui pole kaua aega kokku
saanud.
Mis oleks võinud Eiast saada, kui ajalugu oleks teisiti
läinud? Sellele on raske vastata, kuid kindel on see, et
Euroopas oleks tema nimi sama kuulus olnud nagu Herluf Bidstrup
või Gori. Aga ta oli ilma selletagi sõjajärgse
Eesti üks parimaid šarþijoonistajaid. 1966. aastal
Sakalas ilmunud Eia juubeliloos jõutakse samuti järeldusele,
et Eia on ikka üks “veart mees”, kui Vargamäe
meeste kõnepruuki kasutada.
|
|
|
