|
|
|
Nõmme päevakeskus
pakub mimeid huviringe ja teenuseid. Pildil kübarapeo
kohvilaud. |
Venda Sõelsepp
otsib tähtede liivast lootuse koidutähte
tekst: Margit-Mariann
Koppel
Lastekirjanik
Venda Sõelsepp
(81) on pärnakas juba 45 aastat. Neli aastat peab ta lesepõlve.
Sõelsepa täiskasvanutele mõeldud mõjuvõimas
tundetihe looming on jäänud enamikus sahtlisse ja pooleldi
mahavaikitud. Käokellana kajab: Kolõma… Kuid
kas mahavaikimine ENSV-s tähendab amneesiat ka Eestis? Küllap.
Mullu läks
avalikkusest mööda kirjaniku 80. juubel. Sõelsepa
nime ei leia EE 14. köitest “Eesti elulood”. Mineviku
varjud tänases päevas?
Eestimeelsus
anti nimega kaasa
Venda kodumaja asus Haapsalus linna servas ja lapsepõlve
mängumaad olid väga avarad. Isa Villem oli pottsepp,
ema Elise oli kodune. Peale Venda oli peres neli aastat noorem
tütar Lehte. Ehkki vanematel ei olnud võimalik rohkem
haridust saada kui kolm klassi külakooli, olid nad kursis
eesti kirjandusega. Ka Venda sai omale selle vähetuntud eesnime
eesti kirjandusest pärit tegelaskuju järgi. August Kitzbergi
jutustuses “Maimu” on vana Eesti vanem Venda ja tema
naine Lehte. Kui sakslased Karksi linnust ehitasid, oli vaja sinna
elus inimene sisse müürida, et müürid püsiksid.
Siis rööviti Lehte ja müüriti sisse. Ta oli
sel ajal rase, sünnitas lapse ning ulatas selle müüriaugust
välja. Lapse nimi oli Maimu. Venda õde sai nimeks
Lehte. Maimu pandi nimeks Venda täditütrele ning tädipoeg
oli Valdek, Bergmani “Ustav Ülo” järgi.
|
Eestimeelne seltskond koos Haapsalu
plaazhil: Venda, tädipoeg Valdek, õde Lehte,
ema Elise, ema õde Pauline ja täditütar
Maimu, 1930-31.
|
Venda kasvas üles
kristlikus kodus, vanemad olid usklikud. Isa ja ema elasid üksmeeles
ja peretülid on Vendale täiesti võõrad.
Oma kutsumuselt oli isa aednik. Neil oli võrdlemisi suur
aed ja seal toimetamine oli isale meelishobi. Ta katsetas igasuguste
puude pookimist jms. Isal olid kuldsed käed, selle on ka
Venda isalt päranduseks saanud.
Pärnu Raekülas asuv maja Ümera uulitsas on peaaegu
tervenisti Venda kätetöö. Kuid endine kodupaik
on ka Pärnus kaasas. Elutoas paeluvad pilku puujuurikatest
tarbetaiesed. Iga juurika kohta on Vendal varukas värvikas
lugu. Näiteks on laelambi alus tehtud isa ja ema kodutalude
piiril kasvanud haavast. Kamina juures olev paekiviplaatidest
sein on laotud Ungru lossi tükkidest, mis venelaste lammutustest
järgi jäid.
Isal oli põhimõte, et mis mina teisest halvem olen?
Kui tema oskab, pean mina ka oskama! Teen proovi! Selle kuldse
moto järgi hakkas Venda luuletamist katsetama. Juba 7-8-aastaselt
kirjutas ta kommipaberitele kaaslaste kohta vemmalvärsse.
Tõsisemat huvi hakkas tundma enne II Maailmasõja
algust. Haapsalus oli päris palju baltisakslasi, kes järgisid
Hitleri kutset nach Waterland. Isa käis mingite baltisakslaste
juures ahju parandamas ja tõi kaasa eesti luuletajate luulekogusid.
Need olid Vendale avastused, eriti Visnapuu “Hõbedased
kuljused”, millest oli täitsa võlutud. Sellest
läks lahti…
Vendast on saanud tõeline, nagu ta ise enda kohta ütleb,
“tindihing”. See pisik ei lahkunud temast ka Kolõmal.
Kokku on Venda Sõelsepalt ilmunud 24 raamatut, 815 200
eksemplari. Selle hunniku kõrgus oleks 4, 2 kilomeetrit
ehk 34 Oleviste kirikut või 13 Eiffeli torni. Raamatute
kogupindala oleks 2,6 hektarit ja Sõelsepa kirjandusse
antud panuse kaal 109 tonni.
Lapsepõlve
jõululugu
Kolõmal on Venda vorminud luulekeelde õrna mälestuse
sellest, kuidas nad paaril korral maal koos onuga jõuluõhtul
saaniga Ridala kirikusse sõitsid:
Juba ammu miski põles,
hõõgus põues,
kõrvetas, ei annud kuski püsi.
Oli päev või öö, või olid toas või
õues,
ikka meeles põletas kui süsi,
ainus mõte: varsti jõulud, jõulud…
Kui sind jõuluõhtul
istutati rekke,
taevas lugematuid tähti põles,
ema ümber mässis kasukaid
ja tekke,
jalad sahisesid värskes õles – siis sa tundsid:
tõesti käes on jõulud…
Saanisõit ja
aisakella hele silin,
koor ja orel, kirik küünlahelgis,
jõuluvorstid, õlu, taldrikute tilin –
kõik see hinges tervikuks nii selgis:
nõnda on ja nõnda jäävad j õ u
l u d…
Oma emalt on Venda kuulnud
ühe vahva loo, mida ise kahjuks ei mäleta, sest oli
veel nii pisike. Isal olnud pakiliselt vaja minna Jõuluõhtul
tööle. Läkski. Kuid tema äraolekul tuli Jõuluvana,
kes tõi Vendale kelgu. Venda oli arglikult oma salmi ära
lugenud. Kui Jõuluvana oli juba lahkunud, istus Venda kelgu
peal ja olnud tükk aega väga sügavalt mõttes.
Siis ütelnud, et aga see jõuluvana oli kangesti meie
isa moodi. Et tal olid nii kangesti meie isa silmad. Hiljem tuli
ka isa oma pakiliselt töölt tagasi ja muidugi oli temal
hirmus kahju, et Jõuluvana nägemata jäi.
Uuel aastal 1941
Ei ole õiget
uue aasta tuju,
sest südames on mõru sapp ja viha.
Ei ole rõõmu – kättemaksuiha
sind sunnib kummardama oma kuju.
Kui uue aasta silmist
ainsa pilgu
vaid suudaks püüda, ette näeks,
mis tuleb.
Ent aasta uus näo gaasimaski suleb –
ei ühtki lootustandvat kiirt seal vilgu.
Kui kaua veel, kas terve
selle aasta
me peame ootama, või veelgi enam,
ja tundma inimmeele mäda, saasta?
Hea seegi, et meid lahingud
ei laasta.
Me loodame, kord tõesti elu kenam
meid tervitab, ükspuha siis,
mis aastal.
Lootus ei täitunud.
Sõja raudne lömastav saabas jõudis peagi siia.
Vene mopist päästis sünniaastanumber 1923 ja küsimust,
kas ta oleks punaväkke vabatahtlikult läinud, peab Venda
kurioosseks. Venda oli üks esimestest, kes Haapsalus Omakaitsesse
astus. Aastal 1942 sai temast ajaleht “Lääne Sõna”
toimetaja. See oli esimene töökoht, millega seostusid
esimesed eneseteostuse rõõmud ja töömehe
tundmused. Selle lehe, mille iga oli 2 aastat, 4 kuud ja 23 päeva,
viimane number ilmus 16. septembril 1944.
Ajakirjanikutöö päästis Venda Saksa sõjaväest,
kuid artiklid ja aateluule sai saatuslikuks. 11. oktoobril 1944
kell 4 öösel, peale 16 tundi kestnud ülekuulamist
tuli Venda Sõelsepal kirjutada Haapsalus alla arreteerimisorderile
nr 1. Selgus, et ajakirjanikusulg oli kommude silmis hullem relv
kui rindesõduri oma. Pagari tänava uurija ütles
Vendale: “Oleksid sa püssiga käes meie vastu sõdinud,
oleks kõik lihtne ja meie jutt lühike. Kuid sina…”
Ja venitas viimast sõna, tegi peaga nõksti ja keelega
laksti.
Pagari keldris sattus Venda ühte kambrisse Otto Tiefiga.
Selles kambris oli kokku 21 meest ja viimane, kes sisse lükati,
oli Tief. Venda oli eelviimane. Neist said narinaabrid. Tief oli
väga napisõnaline ja sosinal peetud kambrivestlustest
osa ei võtnud. Suure osa päevast oli ta uurija juures.
See lühike aeg kuni novembri alguseni, mil Venda viidi üle
Patareisse, jättis talle mälestuse Tiefist kui tasakaalukast,
enesekindlast ja olukorda täpselt mõistvast ja õigesti
hindavast, aga ka ettevaatlikust mehest. Seejuures alati viisakast
ja, mis eriti imponeeris, endast palju nooremasse austusega suhtuvast
inimesest. Ehkki Venda Tiefi missioonist ei teadnud, oli tal alateadvuses
ähmane tunne, et selle inimese kanda on midagi enamat kui
paljudel teistel.
|
Taas kodumaal – 11. juuli
1956! Esimesed sammud Balti jaamas, peale 11 laagri aastat,
ühes käes kohver kogu varandusega, teises Jessenini
luulekogu.
|
Luukarnitsate
Püha öö lutikanaridel
Venda oli just esimest korda abiellunud ja väikese poja isa.
Võimude vägivald kiskus ta perest 11 aastaks eemale.
Lasnamäe vanglas sai ta 21. detsembril kätte Gulagi
kodakondsuse koos 10-aastase prii sõidu-, söögi-,
töö- ja matusevõimalusega. 1945. aasta kevadel
viidi ta Kolõmale. Jõuludeks oli selja taga suvi,
mis selekteeris välja need, kes jäid kullapesemisest
ellu. Vendal oli õnne. Jõulude ajal oli ta Duskanja
invaliidide laagris, kuhu toodi talveks kokku skeletid, kel olid
veel nahk ja kondid järel.
Kus on nüüd jõulukingid? Kus saiad ja kringlid,
vorstid, pirukad, präänikud, õlleankrud ja -länikud
? Kus on jõuluküünalde sära, laste rõõmsad
kilked ja kära? Kõigest sellest oled kistud ära.
Peas ainult idee tiirutab ringi ja ringi: äkki on mingi võimalus
ja tee kustki hankida või leida kilogramm leiba… Küll
siis jõuluõhtul sööks, sööks…
Nii unistab Venda Sõelsepp jõulude ajal 1946.
Kolõmale saadetud tapis oli ka Haapsalu tuntud koolmeister
ja spordimees Villu Mändveer. Mees, kes Venda arvates täies
kanguses maa soola välja andis. Magadanis viis saatus nad
lahku, kuid Duskanjas saadi jälle kokku. Saatuse nöögina
suri Villu vähki 1952. a novembris, 9 kuud enne laagriaja
lõppu.
Villu püüdis enda ja teiste vaimu ülal hoida ja
kõrgemale tõsta igapäevasest hallist rutiinsest
lootusetusest mõne ekstraordinaarse etttevõtmisega.
Tema algatusel hakkasid toimuma loengud, nii-öelda luukarnitsate
rahvaülikool, samuti korraldas Villu erilisena meeldejäänud
eestlaste jõuluõhtu.
Jõulureede algas Vendale ebameeldivalt, sest ta visati
hoolimata paremal jalal kinnikasvamata lõikushaavadest,
millest üle kolme liitri flegmoonimäda oli välja
lastud, laatsaretist välja. Hiljem selgus, et hakkas saabuma
nii palju külmavõetuid mehi (väljas oli 60 kraadi
miinust), et välja kirjutati kõik, kes ise liikuda
suutsid. Olles vaevaga barakki komberdanud, kutsuti Venda peagi
välja, sest keegi tahtvat teda näha. See keegi oli Villu,
kes pesitses naabertallis. Villu jutt oli lühike: ”Homme
on jõuluõhtu. Me siin meestega otsustasime pidada,
sinu sektsiooni päevnikuga on räägitud, ta lubab
meestel väheks ajaks siia tulla. Ja homme hommikune või
lõunane “paika” jäta söömata –
õhtul läheb tarvis.”
Eestlasi oli tolles barakis umbes poolteistkümmend, laiali
mööda kuut sünget tallilatrit ehk sektsiooni. Jõulureede
kulus Vendal evangeeliumi meenutamisele.
Jõululaupäev oli raske. Tuli otsustada, kumb leivapajuk
jätta, kas hommikune 300-grammine või lõunane
260-grammine. Venda otsustas lõunase kasuks, sest lõunase
poole liitri supiveega ja paari lusikatäie vedela pudrulurriga
oli kõhtu kergem petta. Pealegi oli terve päev leivatüki
pea all hoidmine märksa raskem kui pool päeva.
Pärast õhtust teejoomist hakkasid mehed kogunema.
Nad tulid kui vaikivad varjud, fantastilistes räbalates,
kõige noorem neist ihualasti, sest talle ei olnud ühtegi
räbalat jätkunud. Et Venda ei saanud oma lõhkise
jala tõttu liikuda, toimusid õhtu peasündmused
tema naril ja selle ümber. Küünalt ei olnud, kuuseoksakestki
mitte, laest sadas lutikaid, üksteise nägemiseks tuli
silmi pingutada. Villu juhatas õhtu sisse ja Venda luges
evangeeliumi, mis lõpeb sõnadega “inimestest
hea meel”. Milline kontrast! Tol õhtul aga tunti heameelt
sellest, et ollakse veel jalul ja ühise pisikese perena koos
olemisest.
Kui evangeelium oli loetud, rääkis Villu jõuludest
religioosses ja eesti rahvakombelises tähenduses ning tegi
ettepaneku laulda üks salm kõige jõululikumast
laulust “Püha öö”. Neil pimedail lutikanaridel
polnud kedagi, kes poleks osa võtnud ühislaulust,
õigemini sordiini all kostvast veerandhäälsest
mörinast, mis harilikus inimlikus olukorras oleks tundunud
selle laulu teotusena.
Sellega oli hingele kuuluv osa läbi ja algas jõuluõhtu
pidusöök. Paar meest tõid plekktopsidega kuuma
vett ning pihud avanesid…Algas raasukaupa murdmine. Mitmel
oli veel õhtune kalakilluke alles, nii et pidusöök
oli igaühel tema iseloomu kangust ja päevasele kiusatusele
vastupanemist mööda. Ja oh neid jõulu- ning toidujutte,
mis lahti läksid! Siis sai antud aeg ümber. Räbalais
luukered hajusid oma latrite pimedusse, oma tekinärude alla
ja surusid end üksteisele lähemale, sest väljas
oli väga külm.
Ühel meenutushetkel
teisel jõulupühal aastal 1977 kirjutas Venda pühendusluuletuses
Jüri Freybergile, ühele vähestest ellujäänud
laagriveteranidest:
Kui sul on üle elatud Raskova
ja näljapärapõrgu Duskanja,
siis kiirgad edasi kui supernoova,
ning kõik, mis paneb vahel ohkama –
on selle kõrval sulaselge tshepuhhaa.
|
Venda koos abikaasa Friedaga
1988. 12 aastat kooselu oli veel ees.
|
* * *
Vana-aastaõhtul
I
Linnutee kaugete udude takka
sa tuled. Ja tuled. Ja tagasi lähed.
Aga meie ei saa!
Ei tulla, ei minna.
Meie osa on olla siin.
Ega saa me siis olla vaguralt vakka –
Me nõuame valjusti palju
ja ometi vähemast vähe:
et me oma olemist
olemast ei lakka!
Kui sa aiva jälle ja jälle tuled
Linnutee udude takka.
II
Ning taas on mul Katari poisikese tunne
silmitsi Aja lagedal rannal
pingest võbiseva nardiõli pudeliga,
milles viimast kellalööki oodates
põtkib kärsitult korki
tundmatu dþinn.
Hommikul, tean, seisab ta mu ees,
sinine suitsukeeleke
kitsa riista kurgust
veel mittemidagiütlev kõver küsimärk.
Millise kuju ta võtab?
Silm otsib tähtede liivast
lootuse koidutähte.
|
|
|
