Kultuur ja Elu 4/2004


Kultuur ja Elu 3/2004

 

 

 

 



Nõmme päevakeskus pakub mimeid huviringe ja teenuseid. Pildil kübarapeo kohvilaud.

Venda Sõelsepp
otsib tähtede liivast lootuse koidutähte

tekst: Margit-Mariann Koppel

Lastekirjanik Venda Sõelsepp (81) on pärnakas juba 45 aastat. Neli aastat peab ta lesepõlve. Sõelsepa täiskasvanutele mõeldud mõjuvõimas tundetihe looming on jäänud enamikus sahtlisse ja pooleldi mahavaikitud. Käokellana kajab: Kolõma… Kuid kas mahavaikimine ENSV-s tähendab amneesiat ka Eestis? Küllap.

Mullu läks avalikkusest mööda kirjaniku 80. juubel. Sõelsepa nime ei leia EE 14. köitest “Eesti elulood”. Mineviku varjud tänases päevas?

Eestimeelsus anti nimega kaasa

Venda kodumaja asus Haapsalus linna servas ja lapsepõlve mängumaad olid väga avarad. Isa Villem oli pottsepp, ema Elise oli kodune. Peale Venda oli peres neli aastat noorem tütar Lehte. Ehkki vanematel ei olnud võimalik rohkem haridust saada kui kolm klassi külakooli, olid nad kursis eesti kirjandusega. Ka Venda sai omale selle vähetuntud eesnime eesti kirjandusest pärit tegelaskuju järgi. August Kitzbergi jutustuses “Maimu” on vana Eesti vanem Venda ja tema naine Lehte. Kui sakslased Karksi linnust ehitasid, oli vaja sinna elus inimene sisse müürida, et müürid püsiksid. Siis rööviti Lehte ja müüriti sisse. Ta oli sel ajal rase, sünnitas lapse ning ulatas selle müüriaugust välja. Lapse nimi oli Maimu. Venda õde sai nimeks Lehte. Maimu pandi nimeks Venda täditütrele ning tädipoeg oli Valdek, Bergmani “Ustav Ülo” järgi.


Eestimeelne seltskond koos Haapsalu plaazhil: Venda, tädipoeg Valdek, õde Lehte, ema Elise, ema õde Pauline ja täditütar Maimu, 1930-31.

Venda kasvas üles kristlikus kodus, vanemad olid usklikud. Isa ja ema elasid üksmeeles ja peretülid on Vendale täiesti võõrad. Oma kutsumuselt oli isa aednik. Neil oli võrdlemisi suur aed ja seal toimetamine oli isale meelishobi. Ta katsetas igasuguste puude pookimist jms. Isal olid kuldsed käed, selle on ka Venda isalt päranduseks saanud.
Pärnu Raekülas asuv maja Ümera uulitsas on peaaegu tervenisti Venda kätetöö. Kuid endine kodupaik on ka Pärnus kaasas. Elutoas paeluvad pilku puujuurikatest tarbetaiesed. Iga juurika kohta on Vendal varukas värvikas lugu. Näiteks on laelambi alus tehtud isa ja ema kodutalude piiril kasvanud haavast. Kamina juures olev paekiviplaatidest sein on laotud Ungru lossi tükkidest, mis venelaste lammutustest järgi jäid.
Isal oli põhimõte, et mis mina teisest halvem olen? Kui tema oskab, pean mina ka oskama! Teen proovi! Selle kuldse moto järgi hakkas Venda luuletamist katsetama. Juba 7-8-aastaselt kirjutas ta kommipaberitele kaaslaste kohta vemmalvärsse. Tõsisemat huvi hakkas tundma enne II Maailmasõja algust. Haapsalus oli päris palju baltisakslasi, kes järgisid Hitleri kutset nach Waterland. Isa käis mingite baltisakslaste juures ahju parandamas ja tõi kaasa eesti luuletajate luulekogusid. Need olid Vendale avastused, eriti Visnapuu “Hõbedased kuljused”, millest oli täitsa võlutud. Sellest läks lahti…
Vendast on saanud tõeline, nagu ta ise enda kohta ütleb, “tindihing”. See pisik ei lahkunud temast ka Kolõmal. Kokku on Venda Sõelsepalt ilmunud 24 raamatut, 815 200 eksemplari. Selle hunniku kõrgus oleks 4, 2 kilomeetrit ehk 34 Oleviste kirikut või 13 Eiffeli torni. Raamatute kogupindala oleks 2,6 hektarit ja Sõelsepa kirjandusse antud panuse kaal 109 tonni.

Lapsepõlve jõululugu

Kolõmal on Venda vorminud luulekeelde õrna mälestuse sellest, kuidas nad paaril korral maal koos onuga jõuluõhtul saaniga Ridala kirikusse sõitsid:

Juba ammu miski põles, hõõgus põues,
kõrvetas, ei annud kuski püsi.
Oli päev või öö, või olid toas või õues,
ikka meeles põletas kui süsi,
ainus mõte: varsti jõulud, jõulud…

Kui sind jõuluõhtul istutati rekke,
taevas lugematuid tähti põles,
ema ümber mässis kasukaid
ja tekke,
jalad sahisesid värskes õles – siis sa tundsid: tõesti käes on jõulud…

Saanisõit ja aisakella hele silin,
koor ja orel, kirik küünlahelgis,
jõuluvorstid, õlu, taldrikute tilin –
kõik see hinges tervikuks nii selgis:
nõnda on ja nõnda jäävad j õ u l u d…

Oma emalt on Venda kuulnud ühe vahva loo, mida ise kahjuks ei mäleta, sest oli veel nii pisike. Isal olnud pakiliselt vaja minna Jõuluõhtul tööle. Läkski. Kuid tema äraolekul tuli Jõuluvana, kes tõi Vendale kelgu. Venda oli arglikult oma salmi ära lugenud. Kui Jõuluvana oli juba lahkunud, istus Venda kelgu peal ja olnud tükk aega väga sügavalt mõttes. Siis ütelnud, et aga see jõuluvana oli kangesti meie isa moodi. Et tal olid nii kangesti meie isa silmad. Hiljem tuli ka isa oma pakiliselt töölt tagasi ja muidugi oli temal hirmus kahju, et Jõuluvana nägemata jäi.

Uuel aastal 1941

Ei ole õiget uue aasta tuju,
sest südames on mõru sapp ja viha.
Ei ole rõõmu – kättemaksuiha
sind sunnib kummardama oma kuju.

Kui uue aasta silmist ainsa pilgu
vaid suudaks püüda, ette näeks,
mis tuleb.
Ent aasta uus näo gaasimaski suleb –
ei ühtki lootustandvat kiirt seal vilgu.

Kui kaua veel, kas terve selle aasta
me peame ootama, või veelgi enam,
ja tundma inimmeele mäda, saasta?

Hea seegi, et meid lahingud ei laasta.
Me loodame, kord tõesti elu kenam
meid tervitab, ükspuha siis,
mis aastal.

Lootus ei täitunud. Sõja raudne lömastav saabas jõudis peagi siia. Vene mopist päästis sünniaastanumber 1923 ja küsimust, kas ta oleks punaväkke vabatahtlikult läinud, peab Venda kurioosseks. Venda oli üks esimestest, kes Haapsalus Omakaitsesse astus. Aastal 1942 sai temast ajaleht “Lääne Sõna” toimetaja. See oli esimene töökoht, millega seostusid esimesed eneseteostuse rõõmud ja töömehe tundmused. Selle lehe, mille iga oli 2 aastat, 4 kuud ja 23 päeva, viimane number ilmus 16. septembril 1944.
Ajakirjanikutöö päästis Venda Saksa sõjaväest, kuid artiklid ja aateluule sai saatuslikuks. 11. oktoobril 1944 kell 4 öösel, peale 16 tundi kestnud ülekuulamist tuli Venda Sõelsepal kirjutada Haapsalus alla arreteerimisorderile nr 1. Selgus, et ajakirjanikusulg oli kommude silmis hullem relv kui rindesõduri oma. Pagari tänava uurija ütles Vendale: “Oleksid sa püssiga käes meie vastu sõdinud, oleks kõik lihtne ja meie jutt lühike. Kuid sina…” Ja venitas viimast sõna, tegi peaga nõksti ja keelega laksti.
Pagari keldris sattus Venda ühte kambrisse Otto Tiefiga. Selles kambris oli kokku 21 meest ja viimane, kes sisse lükati, oli Tief. Venda oli eelviimane. Neist said narinaabrid. Tief oli väga napisõnaline ja sosinal peetud kambrivestlustest osa ei võtnud. Suure osa päevast oli ta uurija juures. See lühike aeg kuni novembri alguseni, mil Venda viidi üle Patareisse, jättis talle mälestuse Tiefist kui tasakaalukast, enesekindlast ja olukorda täpselt mõistvast ja õigesti hindavast, aga ka ettevaatlikust mehest. Seejuures alati viisakast ja, mis eriti imponeeris, endast palju nooremasse austusega suhtuvast inimesest. Ehkki Venda Tiefi missioonist ei teadnud, oli tal alateadvuses ähmane tunne, et selle inimese kanda on midagi enamat kui paljudel teistel.


Taas kodumaal – 11. juuli 1956! Esimesed sammud Balti jaamas, peale 11 laagri aastat, ühes käes kohver kogu varandusega, teises Jessenini luulekogu.

Luukarnitsate Püha öö lutikanaridel

Venda oli just esimest korda abiellunud ja väikese poja isa. Võimude vägivald kiskus ta perest 11 aastaks eemale. Lasnamäe vanglas sai ta 21. detsembril kätte Gulagi kodakondsuse koos 10-aastase prii sõidu-, söögi-, töö- ja matusevõimalusega. 1945. aasta kevadel viidi ta Kolõmale. Jõuludeks oli selja taga suvi, mis selekteeris välja need, kes jäid kullapesemisest ellu. Vendal oli õnne. Jõulude ajal oli ta Duskanja invaliidide laagris, kuhu toodi talveks kokku skeletid, kel olid veel nahk ja kondid järel.
Kus on nüüd jõulukingid? Kus saiad ja kringlid, vorstid, pirukad, präänikud, õlleankrud ja -länikud ? Kus on jõuluküünalde sära, laste rõõmsad kilked ja kära? Kõigest sellest oled kistud ära. Peas ainult idee tiirutab ringi ja ringi: äkki on mingi võimalus ja tee kustki hankida või leida kilogramm leiba… Küll siis jõuluõhtul sööks, sööks… Nii unistab Venda Sõelsepp jõulude ajal 1946.
Kolõmale saadetud tapis oli ka Haapsalu tuntud koolmeister ja spordimees Villu Mändveer. Mees, kes Venda arvates täies kanguses maa soola välja andis. Magadanis viis saatus nad lahku, kuid Duskanjas saadi jälle kokku. Saatuse nöögina suri Villu vähki 1952. a novembris, 9 kuud enne laagriaja lõppu.
Villu püüdis enda ja teiste vaimu ülal hoida ja kõrgemale tõsta igapäevasest hallist rutiinsest lootusetusest mõne ekstraordinaarse etttevõtmisega. Tema algatusel hakkasid toimuma loengud, nii-öelda luukarnitsate rahvaülikool, samuti korraldas Villu erilisena meeldejäänud eestlaste jõuluõhtu.
Jõulureede algas Vendale ebameeldivalt, sest ta visati hoolimata paremal jalal kinnikasvamata lõikushaavadest, millest üle kolme liitri flegmoonimäda oli välja lastud, laatsaretist välja. Hiljem selgus, et hakkas saabuma nii palju külmavõetuid mehi (väljas oli 60 kraadi miinust), et välja kirjutati kõik, kes ise liikuda suutsid. Olles vaevaga barakki komberdanud, kutsuti Venda peagi välja, sest keegi tahtvat teda näha. See keegi oli Villu, kes pesitses naabertallis. Villu jutt oli lühike: ”Homme on jõuluõhtu. Me siin meestega otsustasime pidada, sinu sektsiooni päevnikuga on räägitud, ta lubab meestel väheks ajaks siia tulla. Ja homme hommikune või lõunane “paika” jäta söömata – õhtul läheb tarvis.”
Eestlasi oli tolles barakis umbes poolteistkümmend, laiali mööda kuut sünget tallilatrit ehk sektsiooni. Jõulureede kulus Vendal evangeeliumi meenutamisele.
Jõululaupäev oli raske. Tuli otsustada, kumb leivapajuk jätta, kas hommikune 300-grammine või lõunane 260-grammine. Venda otsustas lõunase kasuks, sest lõunase poole liitri supiveega ja paari lusikatäie vedela pudrulurriga oli kõhtu kergem petta. Pealegi oli terve päev leivatüki pea all hoidmine märksa raskem kui pool päeva.
Pärast õhtust teejoomist hakkasid mehed kogunema. Nad tulid kui vaikivad varjud, fantastilistes räbalates, kõige noorem neist ihualasti, sest talle ei olnud ühtegi räbalat jätkunud. Et Venda ei saanud oma lõhkise jala tõttu liikuda, toimusid õhtu peasündmused tema naril ja selle ümber. Küünalt ei olnud, kuuseoksakestki mitte, laest sadas lutikaid, üksteise nägemiseks tuli silmi pingutada. Villu juhatas õhtu sisse ja Venda luges evangeeliumi, mis lõpeb sõnadega “inimestest hea meel”. Milline kontrast! Tol õhtul aga tunti heameelt sellest, et ollakse veel jalul ja ühise pisikese perena koos olemisest.
Kui evangeelium oli loetud, rääkis Villu jõuludest religioosses ja eesti rahvakombelises tähenduses ning tegi ettepaneku laulda üks salm kõige jõululikumast laulust “Püha öö”. Neil pimedail lutikanaridel polnud kedagi, kes poleks osa võtnud ühislaulust, õigemini sordiini all kostvast veerandhäälsest mörinast, mis harilikus inimlikus olukorras oleks tundunud selle laulu teotusena.
Sellega oli hingele kuuluv osa läbi ja algas jõuluõhtu pidusöök. Paar meest tõid plekktopsidega kuuma vett ning pihud avanesid…Algas raasukaupa murdmine. Mitmel oli veel õhtune kalakilluke alles, nii et pidusöök oli igaühel tema iseloomu kangust ja päevasele kiusatusele vastupanemist mööda. Ja oh neid jõulu- ning toidujutte, mis lahti läksid! Siis sai antud aeg ümber. Räbalais luukered hajusid oma latrite pimedusse, oma tekinärude alla ja surusid end üksteisele lähemale, sest väljas oli väga külm.

Ühel meenutushetkel teisel jõulupühal aastal 1977 kirjutas Venda pühendusluuletuses Jüri Freybergile, ühele vähestest ellujäänud laagriveteranidest:

Kui sul on üle elatud Raskova
ja näljapärapõrgu Duskanja,
siis kiirgad edasi kui supernoova,
ning kõik, mis paneb vahel ohkama –
on selle kõrval sulaselge tshepuhhaa.


Venda koos abikaasa Friedaga 1988. 12 aastat kooselu oli veel ees.

* * *

Vana-aastaõhtul
I

Linnutee kaugete udude takka
sa tuled. Ja tuled. Ja tagasi lähed.
Aga meie ei saa!
Ei tulla, ei minna.
Meie osa on olla siin.
Ega saa me siis olla vaguralt vakka –
Me nõuame valjusti palju
ja ometi vähemast vähe:
et me oma olemist
olemast ei lakka!
Kui sa aiva jälle ja jälle tuled
Linnutee udude takka.

II

Ning taas on mul Katari poisikese tunne
silmitsi Aja lagedal rannal
pingest võbiseva nardiõli pudeliga,
milles viimast kellalööki oodates
põtkib kärsitult korki
tundmatu dþinn.

Hommikul, tean, seisab ta mu ees,
sinine suitsukeeleke
kitsa riista kurgust
veel mittemidagiütlev kõver küsimärk.

Millise kuju ta võtab?

Silm otsib tähtede liivast
lootuse koidutähte.



 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv