|
|
|
Nõmme päevakeskus
pakub mimeid huviringe ja teenuseid. Pildil kübarapeo
kohvilaud. |
Milleks eakatele päevakeskus?
tekst: Margit-Mariann
Koppel
Tallinnas
on vaid üks eakatele mõeldud päevakeskus ja see
asub Nõmmel. See on maja, kus meie ühiskonnas koju
nelja seina vahele tõrjutud eakad inimesed saavad tagasi
inimesetunde ning elurõõmu. Kahjuks on see töö,
mida päevakeskuses tehakse, nagu vanem põlvkondki,
ühiskonnas väärtustamata.
Kui palju
kordi on Nõmme Eakate Päevakeskuse direktor Eha Rohtla
ja peaspetsialist Sirje Kanarbik oma hinges mõelnud, et
enam ei jaksa. Ei majanduslikult ega füüsiliselt, sest
ammu üle inim- ja materiaalsete ressursside kasvanud tegevus
neelab nii töö- kui töövälise aja. Paberitööd
saab teha vaid siis, kui on juba vaikus, see tähendab õhtutundidel.
Palganumbrit, mis on olnud ühesugune kolm aastat, pole selle
töökoormuse juures mõtet mainida. Seda on äraelamiseks
vähe ja suremiseks palju ning ei motiveeri sellele jäägitut
andumust nõudvale ametile mitte kedagi.
Seitsme tegutsemisaasta jooksul on mõlemad naised siia
oma hinge andnud ja vanainimesed harjunud, et Eha ja Sirje on
nende jaoks olemas seitse päeva nädalas ööpäevaringselt.
Mis neid selle töö juures hoiab? Ikka see sära,
entusiasm, energia ja tegutsemislust, mis eakates inimestes peitub.
Ning soov anda tagasi elurõõm.
Tasane algus
Nõmme Eakate
Päevakeskus on Nõmme linnaosavalitsuse hallatav asutus.
Kui Eha Rohtla siia kuus aastat tagasi tööle tuli, oli
maja tegutsenud aasta. Siin käis püsivalt 60 inimest
ja huviringe on väga vähe. Praegu käib majas sada
ja rohkemgi inimest päevas ja tegutseb paarkümmend huvialaringi.
Lisaks on tekkinud filiaalid Kase tänaval, Rakus ja Pääskülas.
Kõige selle toimimist neljas erinevas kohas asuvas majas
koordineerib viis inimest, kes lisaks oma otsestele ametikohustustele
on eakatele tugiisikud, nõuandjad ja hingetohtrid. Autojuhti
ei ole ja kõik ettetulevad sõidud ning veod teeb
direktor Eha. Samuti pole võtta remondimeest, kes parandaks
ära näiteks läbipõlenud pirnid, streikivad
radiaatorid ning töötada mittetahtva põrandaküttesüsteemi.
Vähese inimressurssi tõttu on päevakeskus lahti
vaid 5 päeva nädalas, kuigi karjuv vajadus oleks hoida
uksed lahti kõik seitse nädalapäeva. Juba praegu
ei mahu võimlejad rühmadesse ära, kuigi tegutseb
5 rühma ja ka ravivõimlemine.
Et eakaid inimesi üldse kodudest välja tuua, alustati
esmalt jalutuskäikudega. Inimesed tulid teatud kindlal ajal
kokku ning tehti ühine jalutuskäik, mis lõppes
näiteks muuseumis, kus joodi teed ning aeti juttu. Inimestel
on vaja liikuda ja suhelda, see hoiab neid tegusana ja vormis,
nii vaimselt kui füüsiliselt.
Eha Rohtlal on hea meel, et vanad on uuesti liikvele tulnud, kuid
samas on mure, kuidas kasvavat nõudlust katta. Nõmmel
käib tegevus juba nagu koolis – tunniplaani järgi
ning kui kuskil tekib mingi auk, siis topitakse see kohe täis.
Mida päevakeskuses
teha saab?
Kõigepealt saab majja lihtsalt sisse astuda, siin olla,
juttu puhuda, ajalehti lugeda, internetis surfata, televiisorit
ja videot vaadata, imetleda üles pandud maale ning käsitööd.
Teiseks saab tarbida mitmesuguseid teenuseid nagu näiteks
pesupesemine ja kuivatamine, saunas ja duši all käimine,
juuksur, massaaþ, pediküür ja maniküür.
Kolmandaks saab üürida soodushinnaga ruume tähtpäevade
pidamiseks. Kööginurgas saab ka teed ning kohvi keeta
ja süüa valmistada.
Neljandaks väga tähtsaks rolliks on mitmesugused huviringid,
mille juures on rõhk liikumisel. Tegutsevad võimlemisrühmad
ja ravivõimlemine ning juhendajad on teavitatud sellest,
milliseid koormusi võib kellelegi anda ja milliseid liigutusi
mingi diagnoosi puhul lubada. Käiakse ujumas, on rahvatants,
seltskonnatants, seeniortants, lauluansambel “Kanarbik”,
kapell, õmblusring, kaks maalimisringi, kirjandusring,
mitmed käsitööringid, sealhulgas telgedel vaibakudumine,
kus on viied kangasteljed ja 23 liiget pluss auliikmed. Vaibakudujate
tootlikkus on väga suur ning tegevus käib range graafiku
alusel. Pääskülas käivad koos maletajad ning
bridþisõbrad. Innuga õpitakse suhtlemisringides
võõrkeeli. Naerdes öeldakse, et ollakse igavesed
keeleõppijad. Aga see treenib mälu ning paljud inimesed
saavad õpitut reisidel rakendada. Saksa keele vestlusringe
Nõmmel ja Pääskülas veab vana nõmmekas,
kirjanik Ursula Calenberg, kes 1992. aastal tuli igatsusest oma
männimetsa ja lillede järele Saksamaalt siia tagasi.
Ringide juhendajaid on kokku 13. Inimeste hulgas on väga
paljude oskustega inimesi, kes siis ka heal meelel teisi õpetavad.
Toimuvad ka loengud ning teabepäevad, kus on eriti nõutud
esinejad arstid ja juristid. Ühisel paljundusmasinal saavad
paljundatud ka asjaajamisteks vajalikud dokumendid, vajadusel
aidatakse ametlikke pabereid vormistada. Murede korral suunatakse
inimesed abi saama sotsiaalosakonda ning juristide juurde. On
kurb, tõdeb ka Eha, et viha eakate inimeste vastu on meil
nii palju, et vanad inimesed langevad sageli petu ohvriks isegi
oma laste poolt, kes nad jalust eest ära saadavad, üksi
ning ilma koduta jätavad.
Loomulikult toimuvad pisemad ja suuremad üritused, millel
lauad katavad end ise ja esinejad on omast käest võtta.
Pensionärid esinevad uhkelt, pea püsti. Eakate inimeste
väetiteks pidamine on solvav ning nad ei taha midagi tasuta
saada. Vastupidi! Neil on parem tunne, kui nad on selle eest kas
või sümboolseltki maksnud. Huvialaringides käimine
maksab näiteks 8 krooni kuus.
Suuremad peod peetakse Nõmme Kultuurikeskuses, sest oma
maja on liig ahtakeseks jäänud.
Iseolemine ja isetegemine ongi selle maja mootor. Eha ja Sirje
julgustavad igati inimesi avama oma varjatuid andelaekaid, näiteks
on olnud päris palju personaalnäitusi. Lihtsalt vapustav,
kui huvitavaid ideid ja asju on välja pakutud!
Nõmme Päevakeskuses käijad on väsimatud
reisijad, bussiroolis ikka Eha. Kui teised suvel puhkavad, reisivad
nemad ringi. Viimati käidi külas Türil ühel
87-aastasel vanaproual, kes on Eesti ajal kangakudumist õppinud
ja eluaeg seda tööd teinud. Käidi tema näitust
vaatamas, mis jättis väga hea mulje ja millest oli Eha
sõnul palju kasu. Eha on veel tänini selle reisi mulje
all, mõeldes, et oleks ka temal vanas eas selline eluvaim
ja tervis!
Avahooldus päevakeskuste
ampluaaks
Kui rääkida arenguperspektiividest, siis Eha arvab,
et avahooldus võikski saada nende ampluaaks, sest seda
tööd teevad nad nagunii, puutudes päevast päeva
kokku vanainimeste toimetuleku muredega.
Muidugi sellise töötempoga nad ise põlevad, seda
tunnistab ka Eha, kes on ise nelja lapse ema ja kahe lapselapse
vanaema. Kui ta kord koju tuli, ütles talle tema 13-aastane
tütar: “Ära räägi, kas sul tuli meelde,
et sul kodu ja laps ka on?!”
Saksa keele vestlusringist püüdsin kinni Ülo Mandre
ja küsisin, mis tema siia päevakeskusesse toob? Ta vastas
ühe sõnaga: “Seltsielu!”
Ehal on silme ees kahe kepi toel käiv vanainimene, kes käib
võimlemas ja ujumas, lõi Kadripeol keppide toel
tantsu ja silmad särasid! See sära silmis, tagasisaadud
elurõõm ja teotahe, tunne, et sa oled ka keegi,
ongi see nabaväät, mis neid viit inimest Nõmme
Päevakeskuses selle töö juures kinni hoiab. Nemad
on meie argipäevakangelased. Ehk aitab see lugu meil mõista
elu pisiasju, nende inimeste ennastsalgavat tööd ja
pühendumist, vanade inimeste inimlikke soove ja mõnel
eakal üksikul hingel leida teed Nõmme mändide
alla, päikesemajja, kus ka teie olete oodatud.
|
|
|
