|
|
|
1939. a. Oma saatust ette
aimanud poeet kirjutas aastal 1945 luuletuses “Fööniks”
prohvetlikult:
Ma uuena tõusin tulest,
sai tuhaks mu koltuv kest.
Ma kergem udusulest
ja tugevam terasest.
|
Heiti Talvikust. Legendaarsest
tekst: hando runnel
foto: EKM EKLA B-192:78
9. novembril
2004 täitus sajand luuletaja Heiti Talviku sünnist.
Heiti Talviku luule on kurbuse kontsentraat. Teda ei ole palju
tarvis, aga teda ei olegi palju. Piisab, kui su headel päevadel
seda maitsed natukese, ja jälle saad aimu elu sügavusest,
elu kurbusest naermise tunnil. Muud otstarvet sel luulel ei ole.
Muud otstarvet ei ole su elamiselgi – tunda elu sügavust
ja kannatada teda, see tähendab elu. Mitte kannatamise pärast,
vaid niisama. See on alistumine ja protest ühekorraga, see
tähendab – igavene alistumatus. See on pretensioonitus,
mille vastu purunevad lõpuks kõik pretensioonid.
Just see on selle luule võitmatus. Igavene kurbus.
|
Kirjastus Ilmamaa raamat “Heiti
Talvik. Legendaarne”, 2004. |
"Legendaarne"
pealkirjaks Heiti Talviku viimasele, kõige mahukamale eluraamatule
sündis võistluse käigus, jäi kõige
peale. Esimene seos viitab autori enda pingerikkale, ent fabuleerimiseks
võimatult napile eluloole. Niisiis elulugu legendaarne
äraspidises mõttes. Värsiuurijad on vahel võimendada
püüdnud Talviku luule võimalikke inspiratsioone
prantsuse luule mõnest niiöelda dekadentlikust harust,
teisisõnu hinge "määndumisnähetest",
teha sellest vähemalt kirjanduslik legend, ent enam süvenenud
vaatlus viib pilgu teisale ning ei usu hästi sedagi. Nimelt
peaks viimasest raamatust selguma Talviku vaieldamatult suurima
eeskujuna vene luule geenius Puškin, ehk siis lord Byroni
luuletraditsioon. Baudelaire'like visioonide taga võib
märgata muu seas ka edgarallanpoe'likke rütme. Ja nii
edasi. Ka Talviku luulekriitika teoreetiliseks põhjaks
näib seisvat enne teisi vene vormikool ja kaanon. Kokku tähendab
see mitmekülgsust ja avatust. Aga lõpuks, kõige
eel ja järel käib siiski Talviku enda algupärane
anne, millest kõige enam taibatav on vaid lühidus,
lihtsus ja jõud.
Niisiis ei haara "Legendaarne" luuletaja elu välisust.
"Legendaarne" on küll Heiti Talviku enda ühe
varase ja üpris tähendusrikka luuletuse pealkiri. Oskamise
korral tahaks just sellel sõnamaalingul peatuda, selle
lugemisest jäänud mälestusi jutustada. Sest see
on väga ilus ja rõõmus lugulaul, üks haruldasemaid
Heiti Talviku napis luules. See on kurbuseni rõõmus,
võiks öelda järjekindluse mõttes.
Selles luuletuses on mitu olulist tegelaskuju joonistatud erakordses
õrnuses ja tähendusrikkuses. Esimene on helisev, virvendav
valge luiteliiv mererannal. Teine on "legendaarses lennus"
tiirlev kajakatesumm. Kolmas on – helepalgsed tunnid. Neljas
– käekõrval kõndiv, väsiv, kinnisilmi
kõndiv väikevend. Siis tuleb käsi. Isa "nägematu
käsi" kõrgelt. See käsi, mis "hoiab
hellana" meid. Siis tuleb hääl, isa kutsuv, kaugusse
manitsev hääl. Ja pilved, kuldsed pilved, mis kõrgel
"vestlevad sääl jumalaga". Nii on kord ja
ainult kõige intiimsemas meelevallas kokku ja kalliks saanud
kauge ja lähedane, väike ja suur omas olemise ilus ja
pühaduses. Sellise religioossuseni ulatuvaid tundeavalduse
lõpuridu tahaks vaadelda kord veel iseäranis teraselt.
Miks ta lausub nii, nagu ta lausub? On neis sõnades endeid?
Milliseid?
Näed neid sinirünkaid
mere taga,
sinna manitses meid ükskord isa hääl.
Pilved vestlevad sääl jumalaga,
kuldne valgus luilab nende pääl.
Tule, tule! Üle
valge neeme,
läbi helge päeva virvendab me rand.
Sinna kaome, rinnas kuldne seeme,
igavese päikse võrsuv and.
Me ei hakka siin kordama luuletaja isa
doktor Siegfrid Talviku mõjurikast tähendust poja
elus. Selles luuletuses on maise isa käsi kasvanud Taevase
Isa käeks. See on see Heiti Talviku religioossus, millest
kõnelesime just. Muidugi, see on ju triviaalne, võiksime
möönda. Ent mida tähendab viimane hüüatus,
mida tähendab: "Sinna kaome"? On see enne?
Raamatu saatesõnas kõneldakse autorist ja ta omastest,
kes kõik k a d u- s i d viimase mailmasõja keerus,
nõnda: "Talviku ema Elfriede suri 1943, vend Ilmar
kadus 1944. aastal sõjaärevil Pärnust, mis oli
olnud perekonna põliskoduks alates 1907. aastast. Pärast
Teist maailmasõda ei tulnud enam teateid ka [õde]
Hellalt. [–] Heiti Talvik oli just jõudnud alustada
Maksim Gorki "Lapsepõlve" tõlkimist, kui
rahvuslikku intelligentsi vaenav vägivallavõim ta
15. mail 1945 arreteeris ja pärast vanglavintsutusi Tjumeni
oblastisse asumisele saatis. Lõpuni kurnatud luuletaja
suri Urmanovo haiglas 18. juulil 1947."
Või tähendab "kaome" veel kohutavamaid,
veel üldisemaid muutusi: Isa Käsi kutsub tasa, kuigi
kuldses säras, peagi ära kõik väetimad rahvad,
järjest terved tillukesed eluliigid ja vormid oma loodud
jumalailmast?
Ent ka sellise prohvetliku ende, kui tõepärane see
ka poleks, väljalugemine luuletekstist oleks mõnevõrra
poolik, sest pärast lõppu, pärast kadumise-sõna
jääb legendaarsesse värssi ikkagi justkui tulevase,
igavese, seletamatu rõõmu enne sõnana "seeme"
("kuldne seeme"):
Sinna kaome, rinnas kuldne seeme,
igavese päikse võrsuv and.
|
|
|
