|
|
|
Artikli autor dr Heino Noor tööpostil
TÜ Kliinikumi intensiivravi osakonnas 1988. Haigevoodil
noor naine (22), üks sadadest sovetliku okupatsiooni
ajal enesetapukatse sooritanutest, keda intensiivraviga õnnestus
päästa. |
Sovetlikud püsikahjud
tervisele
tekst: dr heino noor
“Sovetlik okupantriik
NSV Liit põhjustas oma valdusse võetud Eestis terrori
ja repressiivpoliitika teel raskeid inimkaotusi, pani toime massimõrvu
ja vangistamisi ning küüditamisi. Otseste või
kaudsete repressioonide all kannatas ligikaudu pool Eesti elanikkonnast.
Vägivallaelamused ja tervisekahjustused sööbivad
rahva ühismällu ja nende tagajärjed on kandumas
põlvest põlve,” väidab doktor Heino Noor.
Esitatavad
andmed, tähelepanekud ja analüüs pärinevad
autori kümne aasta pikkusest (1993-2003) tööst
repressiooniohvrite arsti- ja õigusabi keskuses (MRT) Tartus,
kus kodanikualgatuse korras ja tasuta abistatakse üle 800
raskete repressioonide (nii sovetlike kui ka natslike) ohvrit.
Käesoleva töö autor, TÜ kliinikute ja Eesti
MRT arst-konsultant Heino Noor küüditati 1941. aastal
ja viibis poliitvangina 8 aastat vangilaagris, sovetliku Gulagi
hiiglaslikkus terrorikäitises.
Eestis sovetliku
okupantriigi poolt toimepandu tähendus
Sovetliku perioodi repressioone tuleb ulatuselt, raskuselt ja
tagajärgedelt mitmeti võrrelda paljuräägitud
juudi holokaustiga, mille uurijad leiavad, et pea kõigi
ellujäänute juures võib pikka aega leida kehalisi
ja/või psüühilisi häireid . Uurijad väidavad,
et need psüühikamuutused kanduvad holokausti läbiteinute
teise-kolmandasse põlvkonda ning et vähemalt 30-60%
ellujäänuist vajab praegugi hooldust, neist 10-30% arstiabi.
Samuti väidavad uurijad, et sellise repressioonitrauma jääknähud
võivad kesta 50 aastat. Niisiis võivad Eestit tabanud
sovetliku ulatusliku ning raske repressioonitrauma otsesed või
kaudsed tagajärjed ja mõjud ulatuda 2030.-2040. aastatesse
ja kaugemalegi. Siin toimunut ongi nimetatud Eesti oma holokaustiks.
Kuigi on küllalt põhjusi arvata, et meid tabanud trauma
tagajärjed on holokaustiga samalaadsed, on neid käsitletud
seni väga vähe, kui üldse. Eesti vägivaldne
pikaajaline sovetiseerimine tõi kaasa üldise psühhotraumeeriva
olukorra. Kogu nõukogude aeg Eestis siiski ei olnud vaid
inimsusvastaste kuritegude katkematu ahel. Rahvas, koos temaga
paljud represseeritud tulid toime rahvuse, kultuuri ja mitmes
suhtes sotsiaalse mõõtme, ka majanduse ning teaduse
säilitamise ja üsnagi jõulise edendamisega. Seda
ei tohi eitada ega pisendada. Samuti ei tohi aga pisendada vägivalla
ohvrite ja sellele vastuhakkajate kannatusi.
Repressioonide
eesmärgid ja meetmed. Üldine hirm ja usaldamatus
Sovetliku terrori ja repressioonide eesmärgiks oli maha suruda,
ahistada ja/või hävitada rahva aktiivne tuumik. Samal
ajal olid selle vägivalla teod vahendiks, millega sunniti
kogu rahvas teadvustatud või alateadvusse surutud hirmuga
alla andma, vaikima või muganduma, olukorraga leppima,
vägivallavõimuga kaasa minema. Hirmu ja ärevuse
tekitamine olid inimsusvastaste meetmete eesmärgiks kui ka
tagajärjeks. Kestev vägivald tekitas Eesti ühiskonnale
raske trauma. Seda püüti rahva ühismälust
kustutada lakkamatu terroristliku ajupesu abil, mis tähendas
sunniviisilist ja vägivaldset isiklike hoiakute, tõekspidamiste
ja seisukohtade järjekindlat ümberkujundamist. Ajupesule
allutatu tunde- ja tahteelu pidi muunduma nn nõukogude
inimese, justkui uue inimliigi homo soveticusè omaks, kellel
ei tohtinud olla ei rahvuslikke ega religioosseid ideaale; süüdistused
rahvusluses või usklikkuses võisid omakorda kaasa
tuua repressioone.
Peamised
tervisekahjustused
Tervisekahjustus on inimese kehalise ja/või vaimse heaolu
häiritud seisund, mis objektiivsel hinnangul vajab ravimist
või raskemail juhtudel pole ravitav. Vabaduskaotuslikest
jm repressioonidest tekitatud tervisekahjustustest tunneme
Eestis peamiselt järgmisi:
Somaatilised e kehalised haigused ja vigastused
Siin ja allpool kasutatud koodimärk ühe või teise
diagnoosi järel näitab antud tervisekahjustuse märgistust
ülemaailmselt kehtivas RHK-10 tervisekahjustuste klassifikatsioonis.
Sellega on need tervisekahjustused võrreldavad ja käsitletavad
maailma andmete taustal.
Vägivallavõimu täiturite poolt põhjustatud
surma või tervisekahjustuse välispõhjuseks
oli enamasti lühiajaline või kestev rünne (ing
assault, X25-Y09).
Nälgimus, toitumusmarasm, alimentaarne düstroofia (E42);
kroonilised vitamiinivaegused, pellagra, skorbuut (E50, E64) ja
nende jääknähud ning kaugtagajärjed.
Krooniline kopsutolmustus e pneumokonioos (J60-J65), mis tekkis
sunnitööl vase-, kulla-, nikli-, kivisöe- jt igasuguse
töökaitseta allmaakaevandustes.
Kiiritushaigus koos kopsutolmustusega (T66, V88), tekkis radioaktiivsete
maakide (nt uraani) kaevandamisel Kolõma, Norilski jt vangilaagreis
ning mujal. Paljud kannatanuist surid Eestis varsti pärast
kojujõudmist.
Nakkushaigused, nagu kopsu- või luutuberkuloos (A15, A19,
B90), täitõve (A75) kaudu levinud tähniline tüüfus
(A79) ja nende visad jääknähud, kõhutüüfus
(A01). Eriliseks represseerituid tabanud nakkushaiguseks oli brutselloos
(A23). Sellesse nakatusid paljud 1949. a sundasumisele saadetud
naised, keda sunniti igasuguse töökaitseta tööle
brutselloosi tekitajaist saastunud lamba-, veise- ja põhjapõdrafarmides.
Neist mitmed kannatavad praegugi kroonilisest brutselloosist tingitud
raske hulgiliigespõletiku all eluaegsete vaeguritena-invaliididena.
Püsivad tervisekahjustused tekkisid ka halva kohtlemise sündroomidena
(ing maltreatment syndroms, Y07), s.t ülemäärase
loodusliku külma kätte sundjätmise, toiduta ja
joogiveeta jätmise tagajärjel (X53, X54). Luumurrud
jt kehavigastused (T03) tekkisid represseeritutel (nt piinatutel)
tervistkahjustavatel tingimustel ning sunnitööl saadud
vigastuste tagajärjel.
Alajäsemete oblitereeriv endarteriit, st alajäsemete
tuiksoonte ahenemise tagajärjel kulgevad parandamatud haigused
(I 73-I 99) lõppesid sageli gangreeniga (R02) ja jäsemete
amputatsiooni või surmaga. Need tervisekahjustused tekkisid
enamasti polaarvöötme kaevandustes (Vorkuta, Inta, Norilsk)
pikaaja sunnitöövangidel.
|
Ülemisel fotol Norilski vangilaagri kongi sisevaade,
kus kunstnik Maret Olveti isa suurtükiväekapten
Vallo Olvet viibis aastatel 1941-43.
Alumisel fotol Heiki Vaibla Vorkuta söekaevanduses nr.
40, 1956. aastal. Foto raamatust “Eesti noored vabadusvõitluses” |
Vaimse tervise
kahjustused
Psühhotrauma on psüühikasse, hingeellu ja vaimsusesse
kahjulikult toimiv vapustus või pingeseisund, negatiivsetest
elamustest küllastunud seisund, mille tagajärjeks on
vaimse tervise kahjustus. Traumeeriv sündmus on objektiivselt
või kannatanu enese teades enneolematult suur ja seotud
suure õnnetuse, vägivallaga või kontrolli kaotamisega
elusolemise üle. Kui trauma ja selle järgsed nähud
on põhjustatud repressioonist ja esinevad represseeritu
või temaga seotud inimese hingeelus, tuleb seda käsitleda
kui repressioonitraumat. Võrreldes loodusõnnetustega
ja paratamatusena tunduvate (maavärin, veeuputus jms) olukordadega
on inimese poolt inimesele tekitatud traumast tekkinud püsikahjustused
märgatavalt raskemad.
Rahvusvaheliselt kasutatava klassifikatsiooni järgi jaotatakse
psühhotraumasid ja nende põhjusi raskusastmete järgi.
Vaadeldaval perioodil Eestis tekitatud psühhotraumad kuuluvad
raskusastme järele rubriikidesse ekstreemne ja katastroof.
Repressioonitraumas võib
tinglikult eristada kolme faasi:
-šokk, vapustus, ehmatus, mis kaasnesid/järgnesid uurimisorganisse
kutsumisele, vangistusele, küüditamisele; kohanemine,
olukorraga adapteerumine. See faas võis kesta vaid päevi,
aga ka aastaid;
-nähtude taandarenemine.
-traumajärgne stresshäire. Võis/võib kesta
koos visade jääknähtude ja perioodiliste taasägenemistega
kogu elu.
Nõukogulikule hirmuvalitsusele
ja terrorile okupeeritud Eestis andis valeseadusliku, justkui
juriidilise aluse Vene NFSV kriminaalkoodeks. Vaevalt kaks kuud
pärast juunipööret, augustis 1940 pöördus
vastse Eesti NSV Ülemnõukogu presiidium J. Varese
ja V. Tellingu isikus ja allkirjadega Vene NFSV Ülemnõukogu
poole otsekui abipalvega. Sellega paluti luba siin rakendada Vene
vanema vennasvabariigi kriminaalkoodeks. Seda mõistagi
„lubati". Niiviisi anti okupeeriva riigi vägivallale
otsekui võltsjuriidiline ilme. Eestis kehtinud Vene KrK
§7 ja kurikuulus §58 oma 14 punktiga ning selle edasine
arendus, samalaadne ENSV kriminaalkoodeks nägid ette nõukogudevastaste
ühiskonnaohtlike või sellisteks peetavate isikute
kriminaalkorras nuhtlemise kuni mahalaskmiseni. „Kergendavatel
asjaoludel" määras koodeks paigutamise vangilaagritesse,
sundasumisele, aga ka meditsiinilistesse kinnipidamisasutustesse.
Nii saigi eriliseks sovetliku poliitilise repressiooni ja nuhtlemise
võtteks kahtlusaluse või tegelikult nõukogudevastase
isiku valve alla paigutamine, interneerimine kinnisesse vaimuhaiglasse.
See oli psühhiaatria sidumine poliitikaga. Rakendati juhtmõtet,
doktriini: nõukogudevastane isik on kas vaenuliku riigi
või imperialistliku ümbruse kuritegelik käsilane,
klassi- ja rahvavaenlane, seega kriminaalkurjategija, kes tuleb
hävitada, resp Nõuk. ühiskonnast isoleerida.
Või tehti temast psühhiaatriline juhtum, endale ja
ühiskonnale ohtlik vaimuhaige, kelle koht ongi vaimuhaiglas.
Sageli rakendati sellistel kordadel ka sundravi diagnoosidega,
nagu neuroositaoline skisofreenia, loiult kulgev skisofreenia
vms. See võis kaasa tuua isiku/isiksuse sundmõjutamise
psüühilist pööret tekitavate raviainetega.
Sellest tingituna võisid tekkida uued, teisesed olulised
psüühikamuutused, nagu vaimne lamenemine, loobumus,
tahtetus ja taltumus, või ka hüpnoositaoline seisund.
Tagajärjeks võis saada isiksuse psüühiline
ning moraalne moondumine.
Psühhiaatria sovetliku kuritarvitamise juhtudest on teada
ka Konstantin Pätsi juhtum. EV esimene president Konstantin
Päts, küüditatud koos perega 30.07.1940 Venemaale
ja vangistatud 26.06.1941 Ufaas, oli üle 12 aasta kinnipeetav
NKVD-MVD-KGB süsteemi kuulunud kinnistes vaimuhaiglates.
Nagu taolistel sovetliku terrori juhtudel sageli, süüdistati
ka K. Pätsi õiguspädevuse seisukohalt absurdselt
nõukogudevastases sabotaažis, luuretegevuses ja agitatsioonis
ning sidepidamises fašistliku Saksamaaga. Kohut kinnipeetud
K. Pätsi üle ei peetud, teda ei hukatud ka ilma kohtuta.
Küll aga isoleeriti K. Päts seniilse psühhoosi
pettediagnoosiga ja sundravi korras eluajaks tšekistide järelvalve
all ja salastatud vaimuhaiglatesse. Lühiajaliselt toodi K.
Päts 18.12.1954 KGB järelvalve all Eestisse, Jämejala
psühhoneuroloogia haiglasse, kuid viidi siit sama aasta detsembri
lõpul tagasi Venemaale, Kalinini oblasti Buraševo
psühhoneuroloogiahaiglasse, kuhu paigutati 01.01.1955. Nimetatud
haiglas kinni peetud K. Pätsi haigusloost nr1/1955 selgub,
et ta oli selles haiglas 384 päeva ja et tal mingeid sundravi
või üldse kinnipidamist, hospitaliseerimist nõudnud
psühhoosinähte ei olnudki. Ta oli praktiliselt aruselge.
Ilmselt oli K. Päts koormatud pikaajalise psühhotraumaga
ja sellejärgse stresshäirega ning raugastunud. K. Päts
suri 18.01.1956 südame- ja neerupuudulikkuse, kopsukelme-
ja maksapõletiku tagajärjel 81-aastaselt. 1990. a
toimetati Konstantin Pätsi säilmed Buraševo erikalmistult
Eestisse ja sängitati sama aasta 20. oktoobril Tallinna Metsakalmistu
mulda.
Psühhosomaatilised
haigused
Neid haigusi tekitasid ja soodustasid represseeritutel tegurid,
nagu pidev stress (väliskeskkonnast ja organismi häiritud
sisekeskkonnast lähtuv, negatiivseist elamustest tulvil pingeseisund)
ja düstress (pärssiv pingeseisund, varjatud ja vaoshoitud
viha, vaegtoitumus, rasked kliimatingimused ). Neist haigustest
said represseerituil enimlevinud eluaegseiks tõbedeks kõrgvererõhuhaigus
(I 10 - I 15), mao-peensoole haavand või nn stressihaavand
(K28), astma (J45), krooniline haavandiline koliit e jämesoolepõletik
(E51).
Traumajärgne stressihäire,
PTSD (F 43.1)
See oli ja on represseeritute ja nende lähedaste peamiseks
vaimse tervise häireks, mis suuresti mõjutas kogu
sovetiaegset ühiskonda. Tüüpilisteks nähtudeks
on trauma korduva läbielamise episoodid sundkujutlustes ja
painajalikes kordusunenägudes. Sageli esineb ärevusootust
ja hirmu traumat meenutavate objektide, paikade, tähtpäevade,
isikute lähenedes. Iseloomulik on traumeeriva sündmusega
seonduva vältimine: kõike traumeerivat nii oma hinges
kui suhetes püütakse endast eemal hoida. See võib
ilmneda ka nii, et mõningaid trauma tekkimise üksikasju
ei suudeta/taheta meenutada. Võib areneda üldine võõrandumine,
tunnete üldine ahenemine, tuimenemine ja vaesumine. Võivad
tekkida ülivalvsuse ja ülivirguse episoodid, päevased
nägemuslikud minevikusähvatused ja mälupildid.
Ilmneda võivad ka mahasurutud raevu esilepursked või
vajadus repressioonielamusi korduvalt ümber jutustada. Ehkki
väga harva, oleme täheldanud ka püsivat, harjumuslikku
ohvriksolemise meeleolu, nn viktimismi ja rõõmutust.
Traumajärgse stresshäire (rahvusvahelises terminoloogias
ing PTSD) puhul ei pruugi nimetatud sümptomid esineda kõik
koos; võivad aga lisanduda masenduse ja depressiooni nähud.
Mõne uue vapustava elamuse puhul võivad repressioonitrauma
jääknähud ägeneda, eriti kui tegemist on elamusega,
mis on „liig sügav pisarate jaoks". Üks sagedasi
masenduse üleelamise viise on nn ing workaholism - tööhullus,
põgenemine, sukeldumine töösse, saavutuste ja
eneseületamise püüdlused, kas või iga hinna
eest ja tervisega riskides. PTSD kroonilise kulgemise puhul jätkuvad
sagedased rasked painajalikud ja õudusunenäod (F51.5,
F51.4), mis tihti sagenevad ja ägenevad mõne kannatanule
olulise tähtpäeva või -sündmuse eel. Sellisest
unenäost ärgates on inimene segane, ärevil, pahur.
Niisugune seisund mõjub rusuvalt ka lähedastele. Traumaunenäole
kaasuvad sageli südamehäired, hingeldus, lihastõmblused,
häälitsused, higistamine („luupainaja sündroom").
Öiste või päevaste traumeerivate minevikusähvatuste
all kannataja kaotab tihti ööpäeva ja elurütmi,
peab end ikka ja jälle psüühiliselt jalule seadma,
tegelikkust uuesti mõtestama. Võivad tekkida käitumishäired,
masendus, süveneda depressioon. Kannatanu hakkab kartma,
eitama ja vältima traumeeriva sündmuse või tähtpäevaga
vähegi sarnanevaid olukordi, areneb
nn traumatofoobia. Nii püüab inimene tegelikkusest põgenedes
iseendaga toime tulla. Aeg trauma ja traumajärgse sümptomaatika
ilmnemise järel võis varieeruda, kuid üldiselt
ei ületanud kuut kuud.
Pikaajaline PTSD mõjutab ka ohvrite pereliikmeid jt lähedasi
ning kaugemaidki - kogu sootsiumi. Tekkis proksimaalne e. lähimine
stress. Raskelt traumeeritud inimese kõrval elamine, tema
seisundi ning käitumise nägemine ja talumine tekitas
omakorda pingeid. Sageli arenes ka distaalne e. kaugmine stress,
kogu ühiskonnas levinud pingeline osasaamine repressioonielamustest
ja nendele, sellega kaasnev krooniline ärevus ja hirm. Vangipõlves
kogetud tervisekahjustustest ja seksuaalsest abstinentsist, suguelu
puudumisest sugenes sageli kestvaid häireid, suguvõimetust,
osaline või täielik impotentsus, lastetus. Viljastumisvõimelises,
fertiilses eas inimeste hulgaline vägivaldne pikaajaline
kodunt eemaleviimine ja sündivuse piiramine oli üks
eestlaste sündivuse ja rahvaarvu languse peamisi põhjusi.
PTSD raskus ja kestvus olenesid traumaeelsest isiksusest, repressiooni
sügavusest ja kestvusest ning represseeritu taasvastuvõtmisest
perekonda ja ühiskonda, s.t tema õiguste, hea nime,
tervise ja töövõime tagasisaamise võimalustest,
sotsiaalsest rehabiliteerumisest. Olulised olid ühiskondlik
ja lähedaste tunnustus ning tähelepanu, õiguslikud,
moraalsed ja ainelised hüvitused.
Tuleb täheldada, et natslike repressioonide all kannatanute
kehaline ja vaimne tervis ning enesetunne taastusid tunduvalt
kiiremini ja tõhusamini. Neile said kohe osaks ühiskondlik
tunnustus ja kaastunne, mitmesugused korduvad hüvitused.
Nõukogude repressioonide ohvreid ja nende sugulasi ootasid
koju jõudes ees jälitamised, piirangud ning õiglusetus
töökohtadel, elukoha valikus, hariduse ja eluaseme saamisel.
See oli tõeline segregatsiooni ja nõukoguliku apartheidi
poliitika (Enn Sarv, 1997). See oli kestev, kumulatiivne, ladestuv
psühhotrauma.
Repressioonitrauma
mõju isiksusele
Pikaaegse traumajärgse stresshäire krooniliseks pöördumatuks
jätkuks võis saada isiksuse muutus (F 62.0). Võisid
sugeneda mõned enne traumat puudunud tunnused - umbuslik
suhtumine lähedastesse, kogu ümbrusse, ühiskonda,
teatud paranoilisus ja omapärane tühjustunne. „Närvid
on pidevalt pingul", justkui varitseks jätkuv hädaoht.
Nõuk. terrori ohvrid on pigem endassepööratud,
introvertsed kui ekstravertsed. Elu eksistentsiaalse, vahel alateadvusse
surutud hirmu all ja samaaegne ajupesu tähendasid seda, et
valelikud ja hämavad sovetlikud poliitilised hinnangud ja
uskumused kujundati veendumusteks, kuigi võltsveendumusteks.
Repressioonitraumaga
toimetulek ja toimetulematus
Kaitse- ja kohanemisreaktsioonid
Represseeritute elutingimused
võisid kujuneda ellujäämisele sobimatuks - toimetulek
oli välistatud. Poliitvangidele öeldi pahatihti, et
„teile pole ellujäämine ette nähtud."
Kriminaalvangide argoosse kuuluski ütlemine, et „kärva
sina täna, aga mina homme". Siiski kasutasid represseeritud
mitmesuguseid iseenda ja eluga toimetuleku strateegiaid ja -võtteid.
Toimetulemine tähendas hoiakuid ja tegevusi, mida represseeritud
ja kogu okupantriigi poolt ahistatud rahvas kasutasid selleks,
et ületada hirme ja korvata hingeelule ning vaimsele tervisele
tekitatud kahjulikke mõjustusi. Nii otseselt kui kaudselt
represseeritutel kui ka tinglikult vabadel inimestel võis
areneda isikupäraseid kaitse- ja kohanemisreaktsioone, mis
pidid kujundama ohuvastase psüühilise kaitsekilbi. Peamised
neist olid:
depersonalisatsioon (võõrdumine iseendast, primitiivne
isiksusetu robotitaoline või „kajakäitumine");
regressioon (ahistatud isiku taandumine vahel lapsikusse, „nagu
mängult" staadiumi);vältimine (lootusetusse viivate
mõtete ja mälestuste valikuline vältimine);
eitamine (eluliselt ohustavate asjaolude järjekindel mitteteadvustamine,
nendest eemaldumine);
mõtestamine (igavikulise mõtte ja troosti otsimine
äärmiselt masendavas olukorras);
ratsionaliseerimine (mõistusevastaste asjaolude mõistusepäraselt
seletamine ja põhjendamine).
Erilise koha omandas ellujäämist ja omamoodi toimetulekut
võimaldav pantvangi sündroom (agressoriga psüühiline
samastumine, identifitseerumine): ahistatav võttis omaks
ahistaja ideoloogia: Raudeesriide taga elav inimene võis
hakata ja sageli hakkaski nõukogude korda ja vägivalda
õigustama.
Nimetatud aastatepikkused kaitse- ja kohanemisreaktsioonid soodustasid
topeltmõtlemist, isiksuse killunemist; koos toimides võisid
need omakorda tekitada või süvendada vaimse tervise
häireid.
Nii seal- kui ka siinpool vangilaagri okastraati kergendasid toimetulekut
rituaalsed või sarnased käitumisviisid, nagu uskumused,
isamaalised tunded, usk õigluse võidusse, kujutelmad
ja fantaasiad, nagu „valge laeva" või „võidukate
vabastusvägede" saabumine. Kõlakad olid lootustandvaid
tähendusi või endeid sisaldavad lood, mis kinnipidamiskohtades
levisid suust suhu. Kuigi sisu ei pruukinud vastata kainele mõistusele,
saadi siit siiski teabekillukesi, tundeelamusi ja tuge. Illusioonid
toitsid. Iseenda ja eluga toime tulla aitasid naljad, anekdoodid,
must ja võllahuumor. Nõukogude võim lõi
sel viisil ise eeldused nõukogudevastase folkloori, rahvaluule
ja põrandaaluse kirjanduse kujunemiseks. Vanglate ja kinnipidamiskohtade
subkultuur oli üldise vastupanukultuuri omalaadne osa. Väga
tõsiselt tuleb võtta vangide ja küüditatute
hulgas tekkinud vandeseltslaslikke meelsuskaaslusi. Mitu niisugust
meelsuskaaslust avastas nuhkimissüsteem. Sissekukkumine tõi
kaasa karistusi, ka surmanuhtluse. Mõnikord provotseeris
ja vormistas KGB ise selliseid „vandenõusid",
korraldas „süüasjad" ja määras asjaosalised
hukkamisele.
Repressioonidega toimetulemisel oluliseks olid usk ja religioon.
Hilisemal anketeerimisel teatas ligi kaks kolmandikku vastanuist,
et eriti vabaduskaotuslike repressioonide korral olid usuelu,
palved, usulootus ja usukaaslus väga olulisiks enda ja vangieluga
toimetuleku tegureiks. Mõnel võis usuelu olla ka
katkendlik ja koosneda mõnest palvest, Kõigevägevama
abi järele sirutumisest. Repressioonide ajal oli usuelu mõtestav,
seletav funktsioon suhteliselt tagasihoidlik. Esikohal oli pigem
isikliku jumalasuhte otsimine. Usutundeline hingeelu võimaldas
kitsaskohtadest ülesaamist Looja abil. Usk, lootus ja armastus.
Toimetulematust tähistav vaimse tervise häire võib
avalduda enesehävituslikus, enesetapjalikus käitumises.
Nõuk. okupatsiooni ajal oli enesetappude sagedus Eestis
suur, 24-25 ja enamgi juhtu 100 000 elaniku kohta aastas. Kuid
poliitiliselt represseeritute hulgas näeme enesehävitajalikku
käitumist ja suitsiide aruharva. Ka kinnipidamisasutustes
olid enesetapud üsna harvad. Ilmselt tuleb seda seletada
mitme teguri koosmõjuga, nagu poliitvangide eriline ühtekuuluvus,
ühtehoidmine ja hoolivus, surmaga niigi igapäevane silmitsiolek,
usk surma võitvatesse igavikulistesse tõdedesse.
Enesetapp võis aga ära jääda ka äärmuslikust
kurnatusest tingitud igasuguse aktiivsuse langusest, täielikust
kurtumusest ja apaatiast.
Okupatsiooniaja lõpuks väljakujunenud toimetulekuhoiakutest
annab ülevaate kogumikus "Eesti rahva elulood III "
ilmunud artikkel Inimene ja süsteem (Marju Lauristin, 2003)
. 1988 a. tehtud uurimus tuvastas nimelt, et:
- edu töös, rahulolu ja tunnustust ning küllaldast
kultuuritarbimist tollal kehtinud süsteemis märkis 35-40%
vastanutest. Samas olid need küsitletud üsnagi ühiskonna-
ja süsteemikriitilised. Ainult 5-7% samastas end ametliku
Nõuk. ideoloogia juhtmõtetega;
- endale sobiva, ühiskonna eest nagu varjunud sotsiaalse
niši ja keskkonna oli leidnud 20%;
- vaid oma kodu ja perega elada, otsekui sisepaguluses olla eelistas
20%;
- üle parda heidetuina (uurijate sõnutsi ennast ühiskonnast
kõrvale jäetuna) tundis end ligi 15%.
Repressiivpoliitika
tervistkahjustavad kaugtagajärjed
Elukeskkonna psühholoogiline saastumine
Okupatsioonivõimude
poolt tekitatud füüsilise keskkonna saastumise kõrval
tuleb rõhutada ka elukeskkonna psühholoogilist saastumist.
Seda põhjustas hulk repressiivpoliitikast tulenevaid meetmeid:
- üleindustrialiseerimine ja linnastumine, „vene vanema
venna" ainujuhtiva osa esiletõstmine, hariduse allutamine
ühele ideoloogiale;
- rahvuse ja isiksuse identiteedi kahjustamine, meie-mõiste
väärastumine, eesti kultuuri tasalülitamine ("vormilt
rahvusliku ja sisult sotsialistliku kultuuri" pettenimetuse
all), rahvusmeelse muusika ja laulude ning muu loovuse keelamine
ja selle eest karistamine;
- rahvuse polariseerimine ja lõhestamine klassivõitluse
petteloosungi all, patriootiliselt meelestatud inimeste, eriti
haritlaskonna jälitamine, totaalse jälitus- ja pealekaebamissüsteemi
juurutamine;
- sundmaterialism ja -ateism, kirikuelu piiramine, pühakirjade
keelamine ja hävitamine, vaimulike ja usklike füüsiline
ja moraalne represseerimine;
- igasuguste tõeliste veendumuste ja tõekspidamiste
kaotamine (anoomia), rahvusetu, jumalatu ja isikupärata kariinimese
(„kajakäituri") kujundamine. Nukra huumoriga võib
öelda, et hakkas arenema homo sapiens´i uus alaliik
homo soveticus.
Elukeskkonda saastava repressiivpoliitika üheks koostisosaks
oli riiklik alkoholipoliitika, mis tähendas sisuliselt elanikkonna
lausalkoholiseerimist, isiksust lamendavat alkoholismi. Selle
alkoholipoliitika tagajärgi leiame ka uue, 21. sajandi algusaastate
iseseisvas Eestis. Sovetlikest repressioonidest alguse saanud
vaimse tervise häired ja meelemürkide tarvitamine, sh
alkoholism ähvardavad viitsütikuga pommina kogu rahvuse
püsimajäämist.
Tõsisemate kahjustuste hulka kuuluvad inimväärikuse
moonutused ja kahjustused. Üldise karistamatuse ja kahetsematuse
olukorras levis moraalne ja juriidiline nihilism, eetikaväärastused,
topeltmõtlemine, põhimõtete, väärtuste
ja normide mittetunnustamine, normitus, anoomia. Hea ja kurja,
süü ja andestuse mõisted kaotasid tähenduse.
Niisugused, isiksuse korrapäratuse ja lamenemise ilmingud
ja lausalkoholism kipuvad ulatuma tänapäeva ja kaugemalegi.
Hingepuhastuseks, psüühiliseks vabanemiseks, katarsiseks
vajalik kuritegude andestamine saab olla vaid teadlik, mitte ainult
pelk otsus kogetud ülekohut mitte arvestada. Andestamise
eelduseks peaks aga olema süüdlase kahetsus. Paljud
repressioonide ohvrid, aga ka repressioonide täidesaatjad
ja kaasaelanud kannatavad ikka veel meelelõhestatuse ja
hingesaastuse all. Aegumatuid inimsusvastaseid kuritegusid pole
meil mitte keegi avalikult kahetsenud. Seepärast on repressioonide
tragöödia lõpetamata, hingepuhastav katarsis
jäänud olemata. "Eesti ajaloo kogemus vajab ka
küüditajate ja kvislingite elulugusid - mitte kättemaksuks,
vaid mõistmiseks. Võitja tunnus on suuremeelsus"
(Lennart Meri, 2000)
Aastakümnete pikkuse sovetliku repressiivpoliitika kaugtagajärgede
hulka tuleb arvata ka rahva geneetilise fondi rikkumine ja rüüstamine
- rahvastiku tervema osa hävitamise, sunniviisilise ümberasustamise
ja pagendamise teel. Sellekohased uurimused ja üldistused
seisavad veel ees.
Kaugtagajärgede
teadvustamine ja ravi
Repressiivpoliitika kaugtagajärjed, kehalise vaimse tervise
kahjustused kestavad tänapäevani ning vajavad teadvustamist
ja ravi. Praktiliselt on nende küsimuste käsitlemisest
Eestis kaugele jäänud teadused, nagu meditsiin ja tervishoiuteadus,
sotsiaalpsühholoogia, juristika ja kriminoloogia, psühhiaatria.
Tõhusaks repressiivtraumadest jagusaamiseks on vaja uurimusi,
üldistusi ja soovitusi nimetatud aladelt.
Inimsusvastasteks aegumatuteks kuritegudeks loetakse etnilise
või usulise rühmituse liikmete tapmist, hävitamist,
küüditamist, rühmituse liikmetele tõsiste
kehaliste ja/või vaimse tervise kahjustuste tekitamist
(ÜRO 1968. a aegumatuskonventsioon).
Ilmselt on tarvis okupantriigi NSVLiidu õigusjärglaselt
ja -kohuslaselt Venemaalt jätkuvalt nõuda kogu tekitatud
kahju, sh inimkaotuste ning inimeste kehalisele ning vaimsele
tervisele tekitatud kahjude tunnistamist ja hüvitamist.
Repressiivpoliitika kahjulike kaugtagajärgede ületamiseks
on vaja ühiskonda tervendavaid meetmeid, nagu elanikkonna
kihistumise vastased meetmed ja sätted, rahva ja rahvuse
ühtsuse taastamine, rahvastiku etniline ja sotsiaalne ühtlustamine
ja integreerumine.
* * *
Uurimus “Sovjetlikud
püsikahjud tervisele” on osa Eesti Valgest Raamatust.
Autor, arstiteadlane Heino Noor, stalinismi poliitvang 1943-1952
on Okupatsioonide Repressivpoliitika Uurimise Riikliku Komisjoni
liige selle asutamisest 1992. aastal. H. Noor on Eestis ja välismaal
avaldanud üle 50 teadustöö, millest 5 käsitlevad
okupantriigi NLiidu poolt tekitatud vaimse ja kehalise tervise
kahjustusi. Töödest mitmed käsitlevad okupatsiooni
sotsiaalpsühholoogilisi tagajärgi. H.Noor on Eesti Arstide
Liidu, Endiste poliitvangide ühingu ja Kristlike Arstide
Ühenduse liige.
Kasutatud kirjandus:
Bronisch, Thomas. Suicidality in German concentration camps.
Archives of Suicide Research 2, 1996.
Diagnostic and statistical manual of mental disorders. Fourth
edition. American Psychiatric Association. Washington, 1994.
Eesti rahva elulood III.. Tallinn 2002.
Eitinger, Leo. Victimology. Psychiatry and its Related Disciplines.
The Next 25 Years. World Psychiatric Association Symposium, Copenhagen,
1986.
Frankl, Victor. Psychologie und Psychiatrie des Konzentrationlagers.
In: H. N. Gruhle et al. Psychiatrie der Gegenwart. Forschung und
Praxis. Berlin, Göttingen, Heidelberg, 1961.
Haamer, Harri. Meie elu on taevas. Tallinn, 1993.
Hion, Ene; Lauristin, Marju; Vihalemm, Peeter. Meie muutuv elulaad.
Tallinn, 1988.
Jacobsen, Lone; Vesti, Peter. Torture Survivors - a New Group
of Patiens. The Danish Nurses' Organisation. Copenhagen, 1990.
Kallasmaa, Talvi. Isiksus ja kohanemine. Isiksuse psühholoogia.
Tartu Ülikooli kirjastus, 2003.
Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn, 2002.
Keerberg, Aita. Kroonilise PTSD / PDSD esinemine represseeritutel
ning ravi üldised põhimõtted. Eesti represseeritute
arstiabikeskuse (MRT) toimetised. Käsikiri. Tartu, 2000.
Kelam, Tunne. Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei Teataja
9/10, 1989.
Küüditamine Eestist Venemaale 1941. Eesti Represseeritute
Registri Büroo ERRB. Tallinn, 2001.
Lansen, Johan. Spätfolgen bei den Opfern der Shoah. In: Multikulturelle
Gesellschaft - monokulturelle Psychologie. Antisemitismus und
Rassismus in der psychosozialen Arbeit. Dtsch. Gesellschaft für
Verhaltensterapie. Tübingen, 1995.
Lauristin, Marju. Inimene ja süsteem. Eesti rahva elulood,
III. Tallinn, 2003.
Lehtsaar, Tõnu; Noor, Heino. Religiooni osa poliitilise
repressiooni järgse traumaga toimetulekul. Usuteaduslik ajakiri
1/2003 (51),
Mehilane, Lembit; Vasar, Veiko. Psühhiaatriakliinik. Kogumikus
Tartu Ülikooli Kliinikum 200. Tartu, 2004.
Meri, Lennart. Inimene ongi ajalugu. Eessõna kogumikule
Eesti rahva elulood I. Tallinn, 2000.
Noor, Heino. Consequences of Communist Crimes against Humaniy.
Psychological Findings in Estonia. In: Anti-Communist Congress
and Proceedings of the International Public Tribunal in Vilnius
2000. Vilnius, 2002.
Noor, Heino. Coping and suicidal behaviour among the victims of
political regimes. In: Caring for Victims, 9th International Symposium
on Victimology. Amsterdam, 1997.
Noor, Heino. Inimsusvastaste kuritegude sotsiaalpsühholoogilisi
tagajärgi. Kultuur ja Elu 4. Tallinn, 2000.
Noor, Heino. Parasuicide Incidence in the Changing Society of
Estonia. Political Aspects of Mental Health. In: B. Strauss, H.
Speidel (Eds.) New Societies. New Models in Medicine. New York,
Stuttgart, 1993.
Noor, Heino. Konstatin Pätsi viimane eluaasta. Postimees,
23.02.1994.
Noor, Heino. Torture survival, political rituals and suicide.
National experience of Estonia. Annual Report of RCT and IRCT.
Copenhagen, 1996.
Noor, Heino. Vaimse tervise poliitilisi aspekte. Enesehävituslikust
käitumisest sovetiaegses Eestis. Akadeemia. 1994, 9
Noor, Heino; Kokla, Juhan. Eestlaste holocaust. Eesti Päevaleht,
Stockholm, 03.04.1992
Psüühika- ja käitumishäirete klassifikatsioon
RHK-10. Kliinilised kirjeldused ja diagnostilised juhised. Maailma
Terviseorganisatsioon, 1992. Tartu Ülikool, 1999.
Rahvusvaheline haiguste klassifikatsioon RHK-10. Tõlge
eesti ja ladina keelde. Eesti Sotsiaalministeerium. Tallinn, 1994.
Ryn, Zdzislaw. The evolution of Mental Disturbances. In: The Concentration
Camp Syndrome (KZ-Syndrom). Department of Social Pathology, Medical
Academy, Krakow, Poland, 1992.
Sabbo, Hilda. Võimatu vaikida V. Tallinn, 2000.
Salo, Vello. Küüditatud 1941. Brampton, Kanada, 1993.
Sarv, Enn. Õiguse vastu ei saa ükski. Eesti taotlused
ja rahvusvaheline õigus. ORURK 11. Tartu, 1997.
Sorring, Kirsten. A Life in the Shadow of Gulag (Heino Noor's
Story). Victims of Torture. IRCT. Copenhagen, 1997.
Sorring, Kirsten. The Torturers Still Give Him Nightmares. Victims
of Torture. IRCT. Copenhagen, 1997.
Toom, Marju. Tõlge Andrei Sahharovi kirjutisest "Künniseta
bioloogilised efektid" ajakirjas Znamja, 12, 1990. Käsikiri
2003.
Varju, Peep.Eesti rahva inimohvrid Nõukogude ja Saksa okupatsioonide
ajal 1940-1953. ORURK 10. Tartu, 1997.
Värnik, Airi. Maaelu enesetapu peeglis. Postimees, 74, 29.03.1994.
|
|
|
