Kultuur ja Elu 4/2004

Kultuur ja Elu 3/2004

Stalinistid-brezhnevistid ja nende saatjaskonnad Eestis on taasärganud. Nad on koondunud ja nõuavad endale tähele-panu. Ja ilmselt ka saavad seda, kui meie staganaaegne ajakirjanduslik mõtlemisvõimetus edasi kestab.

A nagu ajakirjandus
Päikesekiired pimeduseriigis

tekst: Ants sild

Kommunistlik ideoloogia pole kusagile kadunud. Pettekujutelm, et pärast kommunismi kokkuvarisemist toimuvad olulised muutused ka süsteemi toetanud isikute ilmavaates, on nüüdseks hajunud.

Mõni aeg tagasi televisioonis nähtud film Brezhnevi tütre elust polnud ainult näide hälbinud isiksusest, milliseid igas inimkoosluses ette tuleb, vaid kokkuvõte stalinistliku kasvatuse tegelikest tagajärgedest. Lootsin, et filmile järgneb mastaapne ajakirjanduslik järellainetus. Seda aga ei juhtunud. Arutelu nõukogude pärandist vabanemise üle, mida just praegusel ajahetkel väga vaja oleks, meie ajakirjanduse huviorbiiti ei tõusnud. Küll aga püsivad seal lillesülemid, mida aeg-ajalt Pronkssõduri saabaste juurde tuuakse.

Kommunistlik ideoloogia pole kusagile kadunud. Pettekujutelm, et pärast kommunismi karkassi kokkuvarisemist toimuvad olulised muutused ka süsteemi toetanud isikute ilmavaateis, on nüüdseks hajunud. Mis toimub idanaabri riigis, on nägijatele ammugi selge. Ent ka meil siin otsustavad “kaadrid” endiselt kõike. Seltsimehed tegutsevad sinimustvalge trikoloori all agarasti edasi ning püüdlik ajakirjandus kajastab peamiselt just nende ambitsioone ja elu-olu. Kui mõni “vabastaja” kusagilt pea välja pistab või “grupp seltsimehi” punamonumendi juurde koguneb, siis on meie telekaamerad ja mikrofonid kohe kohal. Ilmses kartuses, et muidu jääb ehk mingi okupatsiooni ja genotsiidi õigustav stalinistlik repliik salvestamata! See, et säärane ajakirjanduslik “aktiivsus” annab toimunud õudustele õigustuse ja veel ka kangelaslikkuse oreooli, ei tule tarkadel toimetajatel ja produtsentidel pähegi. Õnneks annab tuua näiteid inimestest, kes ka ajakirjanduse tõelist ülesannet ja missiooni tajuvad.
Mõned neist igapäevast leiba lehetööga ei teenigi, kuid ajavad jõuliselt isamaa asja, informeerides ning hoiatades lugejaid meid taas neelata püüdvate hoovuste eest.
Üks sellistest on Vello Helk Taanist, kes hiljuti arvustas ajakirjas AKADEEMIA Magnus Ilmjärve raamatut “Hääletu alistumine”. Ajaloolane, filosoofiadoktor, Taani Riigiarhiivi ülemarhivaarina töötanud Helk kirjutab: “Kokkuvõttes jääb mulje, et Ilmjärv käsitleb peamiselt halvustades endisaegse Eesti Vabariigi juhtivaid poliitikuid, kelle tahtlikel ja mittetahtlikel eksitustel, kas või kuritegudel eesti rahva vastu, ei paista olevat lõppu. Selle taustal oli 1940. aasta okupatsioon tegelikult eesti rahva päästmine, igal juhul parem kui saksa okupatsioon. Nii võivad vahepealsete kollaborantide järeltulijad rahulikult magada ja isegi natuke aupaistet saada.”
Ega nad muidugi maga. Ja natukese aupaistega ei lepi neist ka keegi. Trügitakse esiplaanile igal pool, kus vähegi võimalik, eriti aga rahvustundlikes sfäärides – hariduse ja kultuurivallas.
Pole võimalik kokku lugeda neid kompartei ajaloo uurijaid, sotspolöki, dia-, aja- ja muu “mati” mehi, kes oma punast professuuri või propagandategevust sinimustvalgena (nüüd juba raske raha eest!) jätkavad.
Kogu “isamaaline kasvatus” ongi suures osas sääraste kätte libisenud. See tõsine teema Eesti ajakirjandust aga ei huvita.
Alati leidub midagi tähtsat ja olulist Helsingi kirjasaatja Imbi Paju kaastöödes. Temal jätkub selget silma, tahet ja teravat sulge, et lugejaskonnale vahendada materjali, mis eesti rahvast ühel või teisel moel eriliselt puudutab. Postimehes (12. nov 2004) kirjutab ta, et Venemaa võimulolijate jaoks pole Eesti, Läti ja Leedu iseseisvus veenev ning et bolševikud on endiselt meile ajaloo ohuhoiatus. Seda kõike seoses Soome raamatupoodidesse jõudnud briti ajaloolase ja kirjaniku SIMON SEBAG MONTEFIORE 25 keelde tõlgitava teosega “Stalin ja tema õukond”. Lõik artiklist: “Kremli gangsterite kriminaalseid tegusid looritasid kommunistlik ideoloogia ja töölisklassi “ülestõusmine”. Montefiore näitab ka mõne värvika episoodi kaudu, kuidas Stalin ja tema verehimuline õukond neelasid alla väikese Eesti Vabariigi.”
Imbi Paju pärib autorilt zhdanovi kohta ja saab teada, et “seltsimehe” saak polnud ainult Eesti: “…ta oli oluline figuur ka “Soome sööjana”, ... Stalin, Molotov, Beria, þdanov ja teised moodustasid mõrvaritest hävitajate paraadi, mis peaks tänapäeval olema inimestele hoiatusmärk ajaloost.”

Peaks, aga ilmselt ikkagi veel ei ole. Ja seda püüabki kirjasaatja rõhutada, jätkates valusat teemat (mida Eesti ajakirjanduses üha harvem juhtub!) Postimehes nädalapäevad hiljem artikliga “Stalinism Venemaal ja Eestis”. Paju on mures, et literaat Jaak Urmet räägib ülistavalt Stalini aja Eesti kirjanikest ning Teet Veispak kritiseerib Lauri Vahtre uut ajalooõpikut. Ajakirjanik selgitab lugejatele püüdlikult, et Urmeti poolt mõistmist leidnud August Jakobson oli üks tüüpiline stalinistlik kirjanik, ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees, kes kirjutas KGB arhiivides leidunud hävituspataljoni meeste jutustuste põhjal romaani nende “sangarlikust” võitlusest “rahvavaenlastega”. Ei või iial teada, millal tuleb taas mõni “presiidiumi esimees” mõttele oma kollaborantlus kirjandusteoseks vormida, mistõttu on ajakirjaniku osundamine igati omal kohal. Selliseid valusaid teemasid Eesti ajakirjandus “ei näe”, ohtusid ei taju, rahvast ei informeeri ega hoiata. Sest ollakse lamestunud, maha käinud, sovetliku üheülbalisuseni jõudnud. Televisiooni katsed Aunaste ja Talviku kloonimist korraldada kõnelevad kõige markantsemal moel ajakirjandushariduse puudulikkusest, sügavast vaimsest ummikusolekust.

Stalinistid-brezhnevistid ja nende saatjaskonnad Eestis on taasärganud. Nad on koondunud ja nõuavad endale tähelepanu. Ja ilmselt ka saavad seda, kui meie staganaaegne ajakirjanduslik mõtlemisvõimetus edasi kestab. Tõelise demokraatiaga maadest saadetud artiklid mõjuvad valgusekiirtena pimeduseriigis. Nad äratavad lootusi ning annavad tunnistust sellest, et missioonitundlik rahvuslik ajakirjandus pole ainult utoopiline unistus.