|
|
|
Siberi küla tänav, kus
J. Parijõgi sõnul olid majad korrapäraselt
reas nagu mutimullahunnikud. |
Elu Eesti Siberis
tekst ja fotod: Margit-Mariann
Koppel
Küsimus,
kus sündis lastekirjanik Jüri Parijõgi, võiks
vabalt olla miljonimängu miljoniküsimus. Vastus kõlab:
Siberi külas. Ilmselt ei ole paljud sellest külast Eestis
kuulnudki. Kuid ka meil on oma Siber, mis asub Lääne-Virumaal,
Viru-Nigula vallas, Kunda linna külje all. Siber on noorte
küla ja seda kurvem, et Viru-Nigula keskne vallavalitsus
on Siberi inimesed piltlikult öeldes Siberisse jätnud.
Koos julge saarlase
verega naise Anne Vaikmaaga Eesti Siberit avastama sõites
ei teadnud me üldse arvata, mis ees ootab. Küla minevik
ootas meid Viru-Nigula koduloomuuseumis, milline on olevik, oli
teadmata.
Muuseum asub kunagise kirikumõisa avaras ja ruumikas pastoraadimajas.
Kakskümmend aastat oma elust elas siin Otto Wilhelm Masing
– mees, kes andis eesti kirjakeelele õ-tähe.
Muuseumi hea haldjas proua Reet Soll on vaatamata tõbisele
tervisele ja puhkusele tulnud kohale juba kell pool seitse hommikul,
et kuu aega kütmata muuseumituba meie tuleku puhuks soojaks
saada. Tuba on tõeliselt õdus ja muuseumis jagub,
mida vaadata.
Ei osanud oodata, et muuseumis on Siberi küla kohta päris
palju andmeid ning leidub isegi mitmeid unikaalseid ajaloolisi
fotosid.
Omal ajal on Siber olnud rahvarohke küla, kus oli 19 majapidamist.
Praegu on vanadest majadest alles jäänud 7, paljud hooned
lagunevad.
Mõisnik
ehitas Pariisi, aga välja tuli Siber
Siberi küla võlgneb
oma sünni Kunda mõisa omanikule, tsemenditehase rajajale
parun de Soucantonile, kes tahtis oma töölistele ka
ulualust soetada ja hakkas aastal 1881 rajama küla. Esmalt
aeti Kundast lõuna poole sirge siht üle liivase nõmme.
Seejärel hakati maju ehitama, mis kirjanik Jüri Parijõgi
kirjelduse järgi olid korrapäraselt reas nagu mutimullahunnikud.
Kahe pere elamud ehitati paekivist, igas kaks umbes 12-ruutmeetri
suurust, ühe akna ja paekivist põrandaga pliidiga
tuba ja ühine koda, kus asus sahver.
Kui parun tulnud külaehitust vaatama, öelnud ta, et
sellest tuleb kohe nagu Pariis! Kuid parunihärra suureks
pettumuseks vastanud ehitustöölised talle, et eks see
üks Siber ole! Nimi oli tabav, sest küla asus kõrvalises
paigas kehval liivasel maal, siit edasi tulevad suured metsad
ja soo. Ametlikult tahtis parun panna küla nimeks Liiva ja
kui kuulis, et rahvas oli küla Siberiks ristinud, olnud ta
kaunis vihane. Aga rahvale jäi õigus ja vallakirjadesse
sai küla nimeks Siber. Vanimad talud külas on Kasemetsa,
Paarma, Kullamaa ja Metsavahi, mis pärinevad aastatest 1888-1889.
Siber oli moonakate küla, inimesed pidasid põldu ning
käisid mõisas, tehases ja kaevanduses tööl.
Kohalikuks kultuuritempliks oli tänavu 140-aastaseks saanud
Kunda külakool, Tuletõrjeselts ja Kunda mõisas
tegutsenud Virumaa rahvaülikool.
1941. aastal põletas punavägi ilusa Kunda mõisa
maha. Nad tahtsid mõisa päris purustada, kuid see
ei õnnestunud. Praegugi viib mõisa juurde ilus allee
ning Kunda jõe kaldal asuvad suursugused varemed annavad
aimu kunagisest hiilgusest.
Selle mõisa lähedal on meie esivanemate pühapaik
Hiiemägi, iidne asulakoht Lammasmägi ei ole siit samuti
kaugel. Enne Siberisse jõudmist on Hiieküla, mille
nimi viitab hiie kunagisele olemasolule.
Külade muinasaeg lösutab väärikalt Kunda küla
Urikivi talu õuel, mis oma nimegi ohvrikivi järgi
saanud. Põlises Urikivi talus, mille loojate auks on püstitatud
mälestuskivi ja istutatud tamm, elab praegu kirjanik Jüri
Parijõgi lellepoja pere, peremeheks Toomas Parijõgi.
Jüri Parijõgi käis suvel ikka kodukandis, kuid
tema sünnikodu Oksa talu meenutab praegu vaid mälestuskivi.
Lisaks kirjanik Jüri Parijõele on siitkandi mees ka
kirjanik Harald Suislepp.
Pered olid suured ja külavahe õhtuti rahvast täis.
Noored said kokku kiigel, peeti simmaneid ning võistlusi.
Üritustel käis kogu ümberkaudsete külade rahvas
ja ka linnainimesed, eriti sõja ajal, kui Kunda linnas
midagi ei toimunud. Siis tulid Kunda noored siia ja tants läks
lahti.
Külavanema Maire Sepa juhatusel läheme Kasemetsa tallu,
istume peremehe Kaljo ja perenaise Lindaga taluköögis
ning räägime küla minevikust ja olevikust.
Kasemetsa talu peremehe Kaljo Talu (72) põllumehest isa
oli ka pillimees ja mängis külapidudel lõõtsa.
Kaljo isa ostis selle talu 1939. aastal. Kasemetsal oli kaks krunti,
mis võimaldas rohkem loomi pidada. Tänu ühele
heale inimesele pääseti hiljem napilt kulakuks tegemisest
ja ehtsasse Siberisse sõidust. Juunis 1941 jäi Kaljo
teada küla puutumata, kuid märtsis 1949 viidi ära
kolm peret, sealhulgas mõlemad naabrid, kellest üks
oli abikaasa Linda onu. Naabrid olid mõlemad metsavennad.
Abikaasa onu jäi Siberis kadunuks, kuid onunaine ja lapsed
tulid Eestisse tagasi. Teine naaber elas vangilaagri üle
ja tuli ka tagasi kodukülla.
Kasemetsa talu perenaine Linda võib end põliseks
siberlaseks pidada. Siin elasid juba tema vanaisa ja vanaema,
samuti ema. Isa oli Mahust pärit. Linda sündis Metsavahi
talus ja, nagu talu nimigi ütleb, oli metsavahi tütar.
Nagu Kaljo mitu korda jutu käigus rõhutab, tegi just
kolhoosiaeg Siberi külaelule lõpu ja algas küla
lagunemine. Kõik noored, kel võimalik, lasid “kolhoosi
helge elu” eest jalga. Kaljo oli üks viimaseid lahkujaid,
kuid lõpuks läks ka tema Kundasse ja tuli hiljem kodukülla
tagasi pensionipõlve pidama.
|
Siberi küla elust räägivad
külaseltsi “aku” Maire Sepp (vasakul) ja Kasemetsa
talu pererahvas, põlised siberlased Linda ja Kaljo
Talu. |
Olevik: külaselts meelitab
inimesi kodudest välja
Praegu on Siberis 9 majapidamist, siin elab 29 inimest ja –
oo üllatust, elanikke tuleb juurde. Ühed taluvaremed
on just endale ostja leidnud, teatab külavanem rõõmsat
uudist. Siberi küla kõige suuremaks väärtuseks
ja põhjuseks, miks seda kaema tulla, ongi vana paekivist
Põhja-Eesti taluarhitektuur ja kaunis säilinud külatänav.
Kasemetsa talu pererahvas on külas ühed kõige
vanemad elanikud. Siin elavad eakad vaid kolmes talus, kuid kõigil
on noor järelpõlv olemas. Ülejäänud
majapidamistes tegutsevad noored, nii et väljasuremine Siberi
küla küll ei ähvarda.
Mullu 23. märtsil kutsus külavanem Maire Sepp, kes on
sündinud Kunda küla põlises Uuetoa talus aastal
1944, ellu külaseltsi, mis ühendab nelja küla:
Kunda, Siberi, Linnuse ja Kabeli.
On peetud külapäevad, ühe suurema ettevõtmisena
tehti talgute korras puhtaks tee-veered ja kraaviperved. Ühiselt
tahetakse teha kunagine koolimaja seltsimajaks, et nii väärtustada
omaaegset kultuuritemplit, millega seondub palju mälestusi.
Praegu püüeldakse Maire Sepa sõnul seltsi tegevuses
just selle poole, et külas ja taludes valitseks heakord ning
kõik talud oleksid viidastatud. Hetkel ei ole tee ääres
isegi silte külade nimedega ja nii ei saagi aru, millal oled
sattunud Kunda külla ja millal Siberisse. Kahjuks ei leidnud
seltsi taotlused teha küladesse kaks infotahvlit turismimarsruudi
ning talude nimedega ning mälestustahvel kooli juures asuvale
mälestuskivile Kultuurkapitalilt toetust.
Siberlased
Siberi küla ei ole ääremaa
ega pärapõrgu mitte üksnes paljude eestlaste
jaoks, vaid ka Viru-Nigula vallavalitsusele. Ääremaal
elavate inimeste probleeme ei taheta vallas eriti kuulata ja nad
on oma muredega endi hooleks jäetud. Õnneks on valla
volikogus Toomas Parijõgi poeg Meelis ja tänu temale
on nüüd natuke kergem asju ajada, õhkab kergendatult
külavanem Maire Sepp. Ise on pr Sepp pääsenud volikogu
ette üks kord, kui kaitses seltsi arengukava. Tõsi,
selle arengukava valmimist vald toetas, kuid see on laias laastus
ka kõik.
Siberi küla inimeste põhimuredeks on transport, kimavad
autod, tolmav tee ning heakorrast mitte hoolivad inimesed. Kasemetsa
rahva sõnul on kunagise Kunda tsemenditehase tolmu asemel
nüüd kitsal külavaheteel Lammasmäe jahilossi
suunas voorivate autode ning busside õhkupaisatavad tolmupilved.
Samuti on inimestel mureks infrastruktuuri olematus. Kui võimalust
autoga liikuma pääsemiseks ei ole, ollakse sunnismaised,
eriti talvel. Külas käiv kaubaauto on samuti juba minevik.
Kundas on ka lähim kool, kuhu paljud siinsete talude lapsed
pikki kilomeetreid jala vantsivad, sest busse ei käi rohkem
kui Viru-Nigulast kaks korda päevas. Niisiis, nagu ütleb
Linda Talu, tuleb siberlastel Siberis ise aktiivselt mõelda,
kuidas talv üle elada. Vallavalitsusele aga on Siberi küla
inimestel üks palve: “Kuulake meid, palun!” Ka
ääremaal elavad inimesed.
|
|
|
