|
|
|
Näitlejal peab olema mitu
nägu. Alati särasilmne Evi Rauer oma 85-ndal sünnipäeval. |
Sündinud ja elanud südametulest
tekst ja fotod: PIRET
LINNAMÄGI
Erilise
isikupäraga näitlejannal Evi
Raueril täitunuks oktoobrikuu
viimasel reedel 89. eluaasta. 17. septembril väsis lihtsa
ja väärika teekäija süda. Näitleja rollid
said mängitud…
Kuigi Evi Rauer elas
enamuse elust Tallinnas, armastas ta öelda: „Olen täitsa
Rapla maakonna tüdruk!" Meeldejäävamaks ajaks
elus pidas ta Märjamaa-mail olekut. Kõik tema sugulased
ja head tuttavad elasid seal ja elavad praegugi. Velisel asus
tema vanaema kodu. Raskustega tuli Evi Raueril kokku puutuda juba
varakult. Ta oli vaid nelja-aastane, kui raske kopsuhaigus ema
ära viis. Armastust ja hellust jäid talle jagama tädid
ja vanaema. Mõne aasta pärast tuli majja võõrasema.
„Imelised ajad need Haimres jõeäärses külas,
Kalda talus. Suured heinamaad, kõrged sihvakad kased, madal
talumaja, kõrged uksepiidad - väikese tüdruku
ilus lapsepõlvekodu. Tädipoegade puust meisterdatud
loomakeste karjatamisest ei väsinud ma iialgi. Neiuna kitkusin
lina, saatjaks laul ja vahepeal tantski, mis oli mu suurim kirg,"
meenutas vana daam, kui kohtusime nelja aasta eest tema Mustamäe
korteris.
|
Evi Rauer 23. 02.1935 |
Teatrisse sattus Rauer
enda sõnul juhuslikult. Kuigi tal oli kirg tantsida ja
laulda, ei kippunud ta lavale. Kooli ajal tuli küll ette
deklameerimisi ja väikseid lavakatsumusi. Sellest piisas,
et pedagoogide seas levis kuuldus: Rauerist saab näitleja.
Aga Evi isale, Kustav Rauerile, kes oli Euroopa meister maadlemises
ja kellele spordimehe amet hiljem elukutseks sai, tütre lavalepääsemine
passis. Isa tõi tütrele ajalehegi, kus anti teada,
et Tallinna töölisteatri õppestuudio otsib noori
näitlejaid. Kooli sissesaamine määras Evi Raueri
edasise elutee. Kolm aastat Priit Põldroosi käe all
teatrikunsti õppinud, veeretas juhus ta teele Viljandi
teatri direktori Eduard Tinni, kes soovitas uute näitlejate
valimiskonkursil osaleda. Müüjanna ametit pidanud neiu
sooritas katsed suurepäraselt ning 24-aastasena sai tast
Ugala teatri näitleja. See aasta tõi talle neli suurt
osa. Armsaimaks osaks sellest ajast jäi A. Arbuzovi „Tanja".
Evi Rauer suuri ajaloolisi osi, dramaturgia tipprolle ei mänginud.
Ta tahtis väga kehastuda mõneks kurjaks inimeseks,
aga selliseid rolle talle lihtsalt ei pakutud.
Näitlejatee
võinuks katkestada paadisõit
Evi Rauer oleks võinud
põgeneda koos isa ja võõrasemaga Rootsi.
Aga ta ei tahtnud. Vanemad lahkusid varem ja jäid võõral
maal ootele, aga keda ei tulnud, oli tütar. Üheks põhjuseks
oli abikaasa Arnold Sikkeli sundmobiliseerimine Saksa sõjaväkke
ja väike tütar Piret. Teine, keerulisem põhjus
oli Evis eneses. Ta pidas Eestimaad pühamaks lapikeseks maailmas.
1942. aastal sai tema uueks töökohaks Pärnu teater
Endla, kus ta töötas kolm aastat. Kuid miski magnet
kiskus Evi Rauerit „paadimehe" linna ja koos pisitütrega
ta teekonna Mulgimaale, mõistagi Ugalasse, ette võttis.
Teistkordselt Ugalas töötatud aega pidas näitlejatar
imeliseks.
Peanäitejuhi Enn Toona eestvedamisel läks trupp Tallinna
esinema ning rahvas sai teada, et Ugala on ikkagi teater! Ajalehed
kirjutasid rajooniteatri heast tasemest.
Ants Eskola ja Meta Luts olid kindlad, et Evi Raueri õige
koht on teatrilaval ja just Eesti Draamateatris. Draamateatris
mängitud rollidest pidas Evi Rauer kõige meeldejäävamaks
Maria Sergejevna osa „ Tagahoovis" ja „Libahundi"
Marit. Ühtäkki sai isu Draamateatris töötada
otsa ning tema ellu tuli hoopis uus noot. Kümneks aastaks
sukeldus ta Vello Rummo ettepanekul teletöösse. Temast
sai ETV-s Soome saadete rezhisöör, hiljem kultuuri-
ja kirjandussaadete toimetaja. Teletöö kõrvalt
sai ta aega sisse põigata Raadiomajja ning kuuldemängudes
mitmeid osi sisse lugeda. Siia juurde veel filmielu, sest inimene,
kes teatrilaval silma jääb, saab märgatavaks ka
filmitegijatele. 1951. aastal kinnitati Lenfilmi/Tallinnfilmi
ühistööna valmiva „Valgus Koordis" kõik
osatäitjad Moskvas. Teenijanna Roosi ossa kandideeris viis
naist. Sobivaks ei osutunud aga ükski. Filmivõtted
algasid, aga Roosit polnud! Epp Kaidu pakkus välja Evi Raueri
„ülevaatamist". Sobis. Ja lavalauad asendusid võtteplatsidega.
Uut katsumust pidas 35-aastane naine põnevaks. Teatri-
ja filmielu käisid Raueril käsikäes. Riburada tulid
osad filmides "Ukuaru,"„Jahid merel", „Andruse
õnn", „Tagahoovis", „Perekond Männard",
„Libahunt", viimane neist jäi Evi Rauerile kõige
südamelähedasemaks. Viimase filmirolli „Kallis
härra Q" ja „Valgus Koordis" vahele jäi
47 aastat.
Teletöölt lahkus Evi Rauer tervislikel põhjustel
ning jälle viis armastus Viljandimaa teatri vastu ta viieks
aastaks Ugalasse tööle. Sealt lahkus ta 1973. aastal
ning jäi väljateenitud pensionile. Aga ega ta sinna
kauaks jääda saanud - tuli Tõnis Kask ja „Õnne
13". Evist sai Peediansu Maie. Õnne tänava loos
mängimine pakkus Evi Rauerile suurt lusti. Ta armastas end
võrrelda vana tsirkusehobusega, keda igale poole taritakse.
Saatus mängis talle selle osa kätte. Kohtumisel endise
kolleegi „Õnne 13" rezhisööri Tõnis
Kasega trammis aeti niisama maast ja ilmast juttu. Mõne
päeva pärast helistas talle Kask ja pakkus rolli. Temast
sai Peediansu Maie. „Ta oli säde ise. Ma valisin ta
„Õnnesse" teadlikult. Tema puhas ja selge diktsioon
on eeskujuks praegustele näitlejatele. Ta sai Panso kooli
- sosin pidi saali nurka kostma. Ta oli üldse inimene, kes
kunagi pakutavast osast ära ei ütelnud, vaid siis, kui
tervis hea polnud.", meenutas Tõnis Kask.
Oma ema vaatasin
esimesest reast
Näitleja ande andis
Evi Rauer edasi oma tütrele Piret Sikkelile. Nii nagu näitlejate
elus üsna tavapärane, oli ka väikese Pireti koht
üsna tihti teatrietenduse esimeses reas. „ Mäletan,
kuidas ema ühes operetis mängis. Istusin etendusel esimeses
reas. Üks onu mu kõrval küsis, et miks nii väike
tüdruk nii hilja etendusel on. Mina näitasin sõrmega
lavale ja ütlesin kõva selge häälega: „
See on minu ema!" Vaheajal ema noomis, et etenduse ajal ei
tohi rääkida. Ja muidugi kordasin ma seda sellele onule
sõna-sõnalt edasi," meenutas aastaid Rakveres
ja nukuteatris töötanud näitleja Piret Sikkel.
Näitleja laps polnud alati kerge olla, olid pikad ja lõputuna
tunduvad õhtud, mil ema koju oodatud sai.
Piret Sikkeli ühestki lapsest küll näitlejat ei
saanud, kuid see ei peagi alati nii olema. Birgitta Tints, kes
on Paldiski gümnaasiumis huvijuht, võiks vanaemast
raamatu kirjutada: „Olen temalt ellu kaasa saanud hea „vanaaegse"
kasvatuse. Kuidas istuda, astuda, süüa, tervitada ja
vanemate inimestega suhelda - need tarkused on kõik temalt
pärit. Temalt olen õppinud kõva häälega
luuletusi lugema. Oma lapsepõlves olin väga palju
tema hoole all ja esimesest viienda klassini elasin tema juures
linnas. Seda, et mu vanaema on näitleja, pidasin väga
tähtsaks. Mulle meenuvad tema osad kuuldemängudes ja
telelavastustes. Meenub, kuidas ta 7. keskkoolis näärivana
mängis - Draamateatrist laenatud kuningas Leari mantel seljas
ja läkiläki peas... Käisime vanaemaga tihti Metsakalmistul,
kus ta nüüd ka ise Salme Reegi kõrval puhkab,
vanaisa vanemate haudu korrastamas. Kord leidsime hauaplaadi tagant
hiirepesa poegadega. Kõik jooksid nelja tuule poole laiali.
Vanaema püüdis neid, kuid tulutult. Andsime alla. Vanaema
tegi nukraks, et olime hiirepojukeste kodurahu häirinud.",
meenutas Birgitta Tints.
On õnn olla ema, vanaema, vanavanaema ja isegi vanavanavanaema
- selle tiitlini ei jõua igaüks, aga Evi Rauer jõudis.
|
|
|
