|
|
|
Lilled mälestuskivile “Juured”.
Sundevakueerimise tõttu pidid narvalased 1944.a jätma
omad kodud. |
130 aastat Eesti Seltsi Narvas
tekst: Ants Liimets
Eestseisuse esimees
Just
niipalju aastaid on Narva Eesti Selts olnud eesti meele, eesti
keele ja eesti kultuuri viljelemise paigaks Narvas, mis enne sõda
oli heas mõttes ehk kõige multikultuursemaid linnu
Eestis. Seltsi ajalukku kiikab ja praegustest väljakutsetest
räägib seltsi eestseisuse esimees Ants
Liimets.
Kui
sündis ILMARINE
Kui ärkamisaegse Narva eestlaste esimesed laulu-, kontserdi
ja näitemänguüritused õnnestunud olid ning
Tartus asutatud “Vanemuise” eeskuju silme ette tõusis,
vajati vaid kerget tõuget oma püsiseltsi asutamiseks.
Sellest pidi eestlastele kooskäimise ja kultuuriarendamise
koht saama. Asja edendajaiks said seltskonnategelased Hans Ots
ja Gustav Holstein, kel läks korda seltsi asutamiseks leida
23 ärksamat meest. Seltsile otsustati panna nimeks ILMARINE.
Seltsi põhjuskiri sai lõplikult valmis 23. jaanuaril
1874. aastal ja läks siseasjade ministeeriumisse, kus ta
5. juulil kinnitati ja Narva saadeti. Selts asutatud, dokumendid
käes, asuti otsima ruume. Viimaks leiti Peetri platsil Tallinna
maantee ääres G. Larionovi pärijate majas korter.
Pühapäeval, 3. novembril 1874 oli seltsi esimene üritus:
pidulik sisseõnnistamine, millest rahvast rohkesti osa
võttis. Noorele seltsile avaldati õnnesoove ja annetati
mõned kingitused. Sellesama päeva õhtul oli
seltsi peakoosolek, kus võeti vastu liikmeid, valiti auliikmeid
ning eestseisus. Selts ei olnud ainult eestlaste selts, sinna
kuulus palju erinevate rahvuste esindajaid, mistõttu oli
Narvas esimese Eesti seltsi liikmete koosseis päris paabellik.
Võõrastele anti seltsis ka mõned ametid,
paraku hakkasid need aga seltsist üksteise järel lahkuma.
Seltsi esimesed elupäevad läksid kitsamatest kodustest
piiridest mööda, peeti rõõmsaid õhtuid,
koosolekuid, kõnesid, lauldi ja mängiti, olgugi, et
Ilmarise põhjuskiri ei lubanud muud kui vaimulikku ja ilmalikku
laulmist edendada.
Kui tunti
rõõmu kaasalöömisest ja isetegemisest
vene surve kiuste
Et põhikiri oli seltsi tegevuse jaoks väga kitsapiiriline
ja et venestamise pealetulekuga seltsi vaba tegevust hakati silmas
pidama, tuli põhikirja märksa laiendada. Muudeti ka
seltsi nime, vaimu endiseks jättes. Uus põhikiri kinnitati
ja kolmandast jõulupühast, 27. detsembrist 1887, läks
tema järgi seltsi elu edasi.
Endistele liikmetele lisanes jõudu – uusi värskeid
noori tegelasi. Selts korraldas peale tavaliste pidude maakonna
laulupeo ja paar laiema eeskavaga rahvapidu. Aastatel 1894-1898
juhtis Narva Eesti Seltsi tööd hr Jaan Reinwald. Sagedasti
peeti eestseisuse koosolekuid, etendati näitemängu ja
laulu. Kuid kõige ilusa kõrval oli seltsi elus ka
tumedaid hetki. Vanemad tegelased lahkusid vähehaaval seltsist,
liikmete arv vähenes, uusi juurde ei tulnud. Siiski saadi
hakkajate meeste eestvedamisel seltsile uuesti jalad alla. 1914.
aasta märtsis oli Narva Eesti Seltsi liikmete arv suurem
kui kunagi varem – 153. Seltsil oli oma näitetrupp ja
laulukoor, kes arvukalt näitemänge, kontserte ja muid
pidusid korraldasid. Suurepäraseks ürituseks kujunes
seltsi 40. aastapäeva tähistamine, mis vältas kaks
päeva.
Takistuseks Eesti Seltsi tegevusele oli Vene surve, mis oli viidud
äärmuseni. Nimelt tuli peoloa tarbeks kõik ettekanded,
kõned ja lauludki vene keelde tõlkida ning siis
koos palvekirjaga esitada.1
NES otsustas 1924. aastal ennistada seltsi vana nime Ilmarine.
Seltsi veteranid annetasid 50. aastapäevaks lipu, millel
seisis kiri “Narva Eesti Selts ILMARINE”. Selts võis
olla rahul, sest Eesti Vabariigi 5. aastapäeva pidustused
peeti koos linnavalitsusega.
Okupatsiooniaegne
vaikelu
Seltsi tegevus oli aastatel 1945-1988 praktiliselt võimatu.
Narvas mäletati vaid töölisliikumise tegelasi.
Linna elanikkond vahetus peaaegu täielikult. Kui enne sõda
elas Narvas 20 tuhat elanikku ja neist 2/3 olid eestlased, siis
80-ndate aastate lõpuks kasvas linnaelanike arv üle
80 tuhande ja eestlasi oli vaevalt 3,5%. Ka oli Narvas vaid üks
eestikeelne kool. Kuid soov eesti kultuuri viljeleda ei olnud
Narvas kadunud. Esimeseks pääsukeseks oli naiskoor Tiina,
kes alustas oma tegevust 1960. aastal.
Gorbatšovi saamisel Moskva võimukoridoridesse algas
vilgas tegevus ka Eestis. “Glasnost” ja “uutmine”
lööksõnadeks ja loosungiteks, tahtsid ka Narva
eestlased oma tegevust tutvusringkondadest laiemaks venitada.
Kahtlemata sai seda teha vaid NLKP järjekordse kongressi
otsuseid täites. Rahvarinde asutamine Tallinnas oli kindlasti
üheks katalüsaatoriks, et Narva eestlastel tekkis soov
taasluua eesti selts. Nii koguneti 1988. aastal ja pandi uus alus
pikki aastaid hingusel olnud seltsile. Nagu on hiljem väitnud
üks taasasutajaid pr Helga Mihelson, ei olnud taasasutajatel
kindlat informatsiooni seltsi kunagise tegevuse kohta, kuid soov
edendada Narvas eestlust oli suur ja vajas väljaelamist.
Ka siis oskasid valvsad kompartei ideoloogid esitada küsimusi
seltsi asutajate ja suundumuste kohta.
Uus algus
“Eesti Selts on vabatahtlik ühiskondlik organisatsioon
ja tema ülesandeks on Narvas ja Narva-Jõesuus elavate
kodanike ühendamine kultuuriliste, vaimsete ja poliitiliste
vajaduste rahuldamiseks ning eesti kultuuri säilitamiseks”.
Nii oli kirjutatud 1988. a 14. oktoobril Narva Elektrivõrkude
saalis taasasutatud Eesti Seltsi põhikirja. Tookord kogunes
85 eestluse pärast murettundvat ja aktiivset inimest, kes
arutlesid pikalt oma rolli ja osa üle uutmisprogrammis. Aktiivsemate
osalejatena olid koosolekul Helga Mihelson, Lauri Sameli, Ants
ja Vilve Pihelgad, Raivo Murd, Jüri-Ahto Siig, Olli Toomik,
Ingrid Erilaid jt. Nende inimeste nimed on tuntud mitte ainult
Narva eestlaste seas, vaid kogu vabariigis.
Seltsi põhikirjas on märgitud seltsi ülesanneteks:
• Narva linna endise maine taastamine Eesti linnade seas;
• eesti kultuuri ja hariduse järjepidevuse hoidmine;
• eestlastele vastava inim-ja kultuurisõbraliku elukeskkonna
loomine, rahvustunde innustamine ja säilitamine;
• eesti keele propageerimine ja au sees hoidmine igapäevases
elus;
• ajalehe “Põhja Kodu” kui Seltsi info edastaja
väljaandmine ja levitamine;
• koostöö loomine teiste seltsidega, koolidega,
ühingutega;
• esitada Seltsi tegevuses aktiivselt osalejaid valitavatesse
organisatsioonidesse või ametikohtadele;
• Selts ei pea oma eesmärgiks majandustegevuse kaudu
tulu saamist ja ei jaota oma kasumit liikmete vahel.
Nagu võib tõdeda,
pole aastate eest põhikirja kantud eesmärgid kaotanud
oma aktuaalsust. Senini on eestlased Narvas vähemusrahvuseks
ja eesti kultuuri kohtab siin vaid Eesti Majas, Eesti Gümnaasiumis
või Tartu Ülikooli Narva kolledþis. Mõnisada
etnilist eestlast on aga andnud elanikkonna registrisse emakeelena
vene keele (isa/ema on valinud järeltuleva põlve kooliks
tugevama õpetustasemega venekeelse gümnaasiumi). Ka
pole märgata vabariigisisest migratsiooni eestlaste ümberasumiseks
Narva.
Seltsi tegevust juhtinud eestseisuse esimeesteks on olnud Vilve
Pihelgas, Ülle Teur (Siig), Silvia Ilmenskaja ja viimased
kümme aastat allakirjutanu. Eriti mäletavad vanemad
liikmed “kolmiku” Vilve Pihelgase, Ingrid Erilaidi ja
Helga Mihelsoni tegevust. Seltsi taasasutamisel oli inimeste entusiasm
tunduvat suurem, kuid võimalused vähemad. Aktiivselt
tegutses näitering, korraldati kõnekoosolekuid.
Oli aeg,
mil linnavolikogus võis kuulda ka eestikeelseid sõnavõtte
Poliitiline tegevus oli kuni 1996 aastani selgepiiriline. Narva
Eesti Selts osales linnavolikogu valimistel oma nimekirjaga. Linna
volikogus eksisteeris oma fraktsioon. Tuntumad poliitikud seltsi
elus on Anatoli Paal, Raivo Murd, Manfred Silland, Rein Annik,
Valentin Pappa, Jüri Järvet, Olev Silland jt. Korra
oli 31 linnavolikogu liikme seas isegi 6 eestlast. Linnavolikogu
istungitel võis kuulda ka eestikeelseid sõnavõtte.
Selle perioodi saavutusteks võiks pidada:
• Linnanõukogust sai uuesti linnavolikogu;
• Lõppes nn “nelja vladimiri”2 võim
Narvas;
• Lahkus Vladimir Uljanov Peetri platsilt;
• Rakvere tänav sai tagasi oma nime.
Kohtume Kuninglikus
Küünlas!
Edaspidi toimunud arengus on aga Eesti Selts ennast distantseerinud
otsesest poliitilisest tegevusest ja on enam tähelepanu pööranud
kultuuri viljelemisele.
Tublimateks tegijateks on siin olnud Aita Bogdanova ning Jaan
Linde. Tänu neile on laulnud naised “Tiinas” ja
“Meelespeas” ning mehed harjutanud meesansamblis. Koos
on käinud kandleansambel. Pereklubi “Rukkilill”
oli enam kui 15 aastat kokkusaamise paigaks Narva eestlastest
noortele.
90-ndate keskpaigas oli Narva eestlaste seas populaarsemaks kogunemiskohaks
iga Kolmapäevane Kohtumisklubi Kuninglik Küünal.
Tekkinud kunagi kui valimisklubi, elas ta klubi presidendi Mart
Punga eestvedamisel restorani Rondeel ruumides. Klubi asutajate
seas olid Silvia Ilmenskaja, Stanislav Sorokin, Indrek Tarand,
Aita Bogdanova ja Mart Pung. Kolme täiskirjutatud kladesse
on jäädvustatud huvitavamad õhtud ja külalised.
Viimaste hulgas teadlased, riigijuhid, linnaisad ja välismaalased.
Nii õppisid rootslased ühel õhtul laule eesti
keeles. Klubi kooskäimiseks valminud Narva Eesti Seltsi laulik
saja parema lauluga on tänini kasutusel ja välja on
antud juba kolm trükki. Nimetus “kuninglik küünal”
aga tuli Riigikogus eksisteerinud Kuningriiklaste rühmituste
poolt Rondeelile antud turbekirjast.
Kõnekunsti ring Margus Kikase käe all sai tegutseda
peaaegu aasta ja toetus Narva Eesti Gümnaasiumi lõpuklasside
aktiivsetele noortele. Valminud eeskavaga käidi esinemas
nii Ida-kui Lääne-Virumaal.
“Põhja
Kodu” hääbumine
Põhikirja eesmärkides mainitud oma ajalehe “Põhja
Kodu” väljaandmine pole aga läinud nii libedalt.
Esimesed pealesõja-aegsed numbrid pandi kokku Rahva Hääle
toimetuse ja ajakirjanik Valve Raudnaski juhtimisel. Siis saadi
toetust Vabariigi Valitsuselt ja toimetaja kohale asus Indrek
Peterson. Tema ja Jüri-Ahto Siigi poolt kirjutati artiklid
Narvas, toimetati Tartus ja trükiti Kohtla-Järvel. Sellise
kolmnurga tulemusena (internetti veel ei olnud) valminud ajaleht
huvitas küll Narvast lahkumasunnitud ja nüüd Rootsis,
Austraalias või Inglismaal elavaid narvalasi, kuid linnaelanike
jaoks kippusid uudised jääma hiljaks. Arvutustehnika
saabumisel igapäevaellu valmis “Põhja Kodu”
pooleteise aasta vältel ka Narvas. Lõpuks oli vaid
28 tellijat ja ajalehe väljaandmine soikus. Praegu ilmub
Narvas eesti keeles “Narva Postiljon” Narvskaja Gazeta
toimetusel.
Ei me ette
tea…
Narva Eesti Selts on esindatud Eesti Rahvusseltside Ühenduses,
Ida-Virumaa maavanema juures tegutsevas rahvusseltside ümarlauas,
Narva rahvusseltside koordinatsiooninõukogus. Selts on
üheks asutajaliikmeks MTÜ Narva Eesti Majale. Tihedad
kontaktid on Vana-Narva Seltsi, Narva-Jõesuu Eestlaste
Seltsi “Kaljuga” ja Vaivara valla Vanatare seltsiga.
Loomulikult on koostöö Narva Eesti Gümnaasiumi,
Narva Eesti lasteaia “Punamütsike” ja EELK Narva
Aleksandri kogudusega. Käesoleva aasta kevadel olime külas
Göteborgi Eesti Seltsil ja Eesti teatritrupil.
Seltsi liikmed osalevad juba traditsiooniks saanud Vana-Narva
päevadel, ajaloopäevadel ja riiklike tähtpäevade
tähistamisel. Läbi nende püüame anda praegustele
Narva elanikele (pooled neist ei ole sündinud Eestis) informatsiooni
Narva tegelikust ajaloost ning kummutame nõukogudeaegseid
stereotüüpe. Taastatud on Vabadussõja mälestussammas,
mälestame neid, kes pidid 1944. aastal jätma oma kodu
ja keda ei lubatud tagasi kodulinna. Paigaldasime risti endise
Peetri koguduse asukohta ja mälestustahvli Eesti Gümnaasiumisse
Vabadussõjas langenud Narva õpilastele.
Käesoleva suve suurimaks ürituseks kujunes telesaate
“Laulge Kaasa” lindistus Narva kindluse õuel.
Võib öelda, et osalesid pea kõik Narva eestlased,
platsile oli kogunenud üle 3 tuhande huvilise.?
Seltsi 130. aastapäevaks valmis Aleksandr Petuhhovi lühifilm
“Ei me ette tea…”, kus seltsi taasasutajaliikmed
Helga Mihelson, Ingrid Erilaid, Raivo Murd ja Rein Annik meenutavad
16 aasta taguseid aegu ja annavad soovitusi tulevikuks. Lühifilmide
konkursil Narvas märgiti film ära laureaadi tiitliga.
Narva Eesti Selts on jätkuvalt eesti meele ja eesti keele
viljelemise paigaks Narvas.
* * *
1) Täpsemalt võib lugeda “Narva
Eesti Selts Ilmarine” mälestuskiri seltsi 50. aastase
kestwuse puhul. 1874-1924; Narva Kirjastusühisuse trükk.
2) Nii rääkisid Narva elanikud naljatades viimaste nõukogude
aja võimumeestest: Vladimir Tšuikin (Linnanõukogu
esimees), Vladimir Mizui (Linna Täitevkomitee esimees), Vladimir
Malkovski (Linna Parteikomitee esimees) ja Vladimir Uljanov (postamendil
Peetri platsil).
|
|
|
