Kultuur ja Elu 4/2004


Kultuur ja Elu 3/2004

 

 

 

 



Lilled mälestuskivile “Juured”. Sundevakueerimise tõttu pidid narvalased 1944.a jätma omad kodud.

130 aastat Eesti Seltsi Narvas

tekst: Ants Liimets
Eestseisuse esimees

Just niipalju aastaid on Narva Eesti Selts olnud eesti meele, eesti keele ja eesti kultuuri viljelemise paigaks Narvas, mis enne sõda oli heas mõttes ehk kõige multikultuursemaid linnu Eestis. Seltsi ajalukku kiikab ja praegustest väljakutsetest räägib seltsi eestseisuse esimees Ants Liimets.

Kui sündis ILMARINE

Kui ärkamisaegse Narva eestlaste esimesed laulu-, kontserdi ja näitemänguüritused õnnestunud olid ning Tartus asutatud “Vanemuise” eeskuju silme ette tõusis, vajati vaid kerget tõuget oma püsiseltsi asutamiseks. Sellest pidi eestlastele kooskäimise ja kultuuriarendamise koht saama. Asja edendajaiks said seltskonnategelased Hans Ots ja Gustav Holstein, kel läks korda seltsi asutamiseks leida 23 ärksamat meest. Seltsile otsustati panna nimeks ILMARINE. Seltsi põhjuskiri sai lõplikult valmis 23. jaanuaril 1874. aastal ja läks siseasjade ministeeriumisse, kus ta 5. juulil kinnitati ja Narva saadeti. Selts asutatud, dokumendid käes, asuti otsima ruume. Viimaks leiti Peetri platsil Tallinna maantee ääres G. Larionovi pärijate majas korter.
Pühapäeval, 3. novembril 1874 oli seltsi esimene üritus: pidulik sisseõnnistamine, millest rahvast rohkesti osa võttis. Noorele seltsile avaldati õnnesoove ja annetati mõned kingitused. Sellesama päeva õhtul oli seltsi peakoosolek, kus võeti vastu liikmeid, valiti auliikmeid ning eestseisus. Selts ei olnud ainult eestlaste selts, sinna kuulus palju erinevate rahvuste esindajaid, mistõttu oli Narvas esimese Eesti seltsi liikmete koosseis päris paabellik. Võõrastele anti seltsis ka mõned ametid, paraku hakkasid need aga seltsist üksteise järel lahkuma.
Seltsi esimesed elupäevad läksid kitsamatest kodustest piiridest mööda, peeti rõõmsaid õhtuid, koosolekuid, kõnesid, lauldi ja mängiti, olgugi, et Ilmarise põhjuskiri ei lubanud muud kui vaimulikku ja ilmalikku laulmist edendada.

Kui tunti rõõmu kaasalöömisest ja isetegemisest vene surve kiuste

Et põhikiri oli seltsi tegevuse jaoks väga kitsapiiriline ja et venestamise pealetulekuga seltsi vaba tegevust hakati silmas pidama, tuli põhikirja märksa laiendada. Muudeti ka seltsi nime, vaimu endiseks jättes. Uus põhikiri kinnitati ja kolmandast jõulupühast, 27. detsembrist 1887, läks tema järgi seltsi elu edasi.
Endistele liikmetele lisanes jõudu – uusi värskeid noori tegelasi. Selts korraldas peale tavaliste pidude maakonna laulupeo ja paar laiema eeskavaga rahvapidu. Aastatel 1894-1898 juhtis Narva Eesti Seltsi tööd hr Jaan Reinwald. Sagedasti peeti eestseisuse koosolekuid, etendati näitemängu ja laulu. Kuid kõige ilusa kõrval oli seltsi elus ka tumedaid hetki. Vanemad tegelased lahkusid vähehaaval seltsist, liikmete arv vähenes, uusi juurde ei tulnud. Siiski saadi hakkajate meeste eestvedamisel seltsile uuesti jalad alla. 1914. aasta märtsis oli Narva Eesti Seltsi liikmete arv suurem kui kunagi varem – 153. Seltsil oli oma näitetrupp ja laulukoor, kes arvukalt näitemänge, kontserte ja muid pidusid korraldasid. Suurepäraseks ürituseks kujunes seltsi 40. aastapäeva tähistamine, mis vältas kaks päeva.
Takistuseks Eesti Seltsi tegevusele oli Vene surve, mis oli viidud äärmuseni. Nimelt tuli peoloa tarbeks kõik ettekanded, kõned ja lauludki vene keelde tõlkida ning siis koos palvekirjaga esitada.1
NES otsustas 1924. aastal ennistada seltsi vana nime Ilmarine. Seltsi veteranid annetasid 50. aastapäevaks lipu, millel seisis kiri “Narva Eesti Selts ILMARINE”. Selts võis olla rahul, sest Eesti Vabariigi 5. aastapäeva pidustused peeti koos linnavalitsusega.

Okupatsiooniaegne vaikelu

Seltsi tegevus oli aastatel 1945-1988 praktiliselt võimatu. Narvas mäletati vaid töölisliikumise tegelasi. Linna elanikkond vahetus peaaegu täielikult. Kui enne sõda elas Narvas 20 tuhat elanikku ja neist 2/3 olid eestlased, siis 80-ndate aastate lõpuks kasvas linnaelanike arv üle 80 tuhande ja eestlasi oli vaevalt 3,5%. Ka oli Narvas vaid üks eestikeelne kool. Kuid soov eesti kultuuri viljeleda ei olnud Narvas kadunud. Esimeseks pääsukeseks oli naiskoor Tiina, kes alustas oma tegevust 1960. aastal.
Gorbatšovi saamisel Moskva võimukoridoridesse algas vilgas tegevus ka Eestis. “Glasnost” ja “uutmine” lööksõnadeks ja loosungiteks, tahtsid ka Narva eestlased oma tegevust tutvusringkondadest laiemaks venitada. Kahtlemata sai seda teha vaid NLKP järjekordse kongressi otsuseid täites. Rahvarinde asutamine Tallinnas oli kindlasti üheks katalüsaatoriks, et Narva eestlastel tekkis soov taasluua eesti selts. Nii koguneti 1988. aastal ja pandi uus alus pikki aastaid hingusel olnud seltsile. Nagu on hiljem väitnud üks taasasutajaid pr Helga Mihelson, ei olnud taasasutajatel kindlat informatsiooni seltsi kunagise tegevuse kohta, kuid soov edendada Narvas eestlust oli suur ja vajas väljaelamist. Ka siis oskasid valvsad kompartei ideoloogid esitada küsimusi seltsi asutajate ja suundumuste kohta.

Uus algus

“Eesti Selts on vabatahtlik ühiskondlik organisatsioon ja tema ülesandeks on Narvas ja Narva-Jõesuus elavate kodanike ühendamine kultuuriliste, vaimsete ja poliitiliste vajaduste rahuldamiseks ning eesti kultuuri säilitamiseks”. Nii oli kirjutatud 1988. a 14. oktoobril Narva Elektrivõrkude saalis taasasutatud Eesti Seltsi põhikirja. Tookord kogunes 85 eestluse pärast murettundvat ja aktiivset inimest, kes arutlesid pikalt oma rolli ja osa üle uutmisprogrammis. Aktiivsemate osalejatena olid koosolekul Helga Mihelson, Lauri Sameli, Ants ja Vilve Pihelgad, Raivo Murd, Jüri-Ahto Siig, Olli Toomik, Ingrid Erilaid jt. Nende inimeste nimed on tuntud mitte ainult Narva eestlaste seas, vaid kogu vabariigis.

Seltsi põhikirjas on märgitud seltsi ülesanneteks:
• Narva linna endise maine taastamine Eesti linnade seas;
• eesti kultuuri ja hariduse järjepidevuse hoidmine;
• eestlastele vastava inim-ja kultuurisõbraliku elukeskkonna loomine, rahvustunde innustamine ja säilitamine;
• eesti keele propageerimine ja au sees hoidmine igapäevases elus;
• ajalehe “Põhja Kodu” kui Seltsi info edastaja väljaandmine ja levitamine;
• koostöö loomine teiste seltsidega, koolidega, ühingutega;
• esitada Seltsi tegevuses aktiivselt osalejaid valitavatesse organisatsioonidesse või ametikohtadele;
• Selts ei pea oma eesmärgiks majandustegevuse kaudu tulu saamist ja ei jaota oma kasumit liikmete vahel.

Nagu võib tõdeda, pole aastate eest põhikirja kantud eesmärgid kaotanud oma aktuaalsust. Senini on eestlased Narvas vähemusrahvuseks ja eesti kultuuri kohtab siin vaid Eesti Majas, Eesti Gümnaasiumis või Tartu Ülikooli Narva kolledþis. Mõnisada etnilist eestlast on aga andnud elanikkonna registrisse emakeelena vene keele (isa/ema on valinud järeltuleva põlve kooliks tugevama õpetustasemega venekeelse gümnaasiumi). Ka pole märgata vabariigisisest migratsiooni eestlaste ümberasumiseks Narva.
Seltsi tegevust juhtinud eestseisuse esimeesteks on olnud Vilve Pihelgas, Ülle Teur (Siig), Silvia Ilmenskaja ja viimased kümme aastat allakirjutanu. Eriti mäletavad vanemad liikmed “kolmiku” Vilve Pihelgase, Ingrid Erilaidi ja Helga Mihelsoni tegevust. Seltsi taasasutamisel oli inimeste entusiasm tunduvat suurem, kuid võimalused vähemad. Aktiivselt tegutses näitering, korraldati kõnekoosolekuid.

Oli aeg, mil linnavolikogus võis kuulda ka eestikeelseid sõnavõtte
Poliitiline tegevus oli kuni 1996 aastani selgepiiriline. Narva Eesti Selts osales linnavolikogu valimistel oma nimekirjaga. Linna volikogus eksisteeris oma fraktsioon. Tuntumad poliitikud seltsi elus on Anatoli Paal, Raivo Murd, Manfred Silland, Rein Annik, Valentin Pappa, Jüri Järvet, Olev Silland jt. Korra oli 31 linnavolikogu liikme seas isegi 6 eestlast. Linnavolikogu istungitel võis kuulda ka eestikeelseid sõnavõtte. Selle perioodi saavutusteks võiks pidada:
• Linnanõukogust sai uuesti linnavolikogu;
• Lõppes nn “nelja vladimiri”2 võim Narvas;
• Lahkus Vladimir Uljanov Peetri platsilt;
• Rakvere tänav sai tagasi oma nime.

Kohtume Kuninglikus Küünlas!
Edaspidi toimunud arengus on aga Eesti Selts ennast distantseerinud otsesest poliitilisest tegevusest ja on enam tähelepanu pööranud kultuuri viljelemisele.
Tublimateks tegijateks on siin olnud Aita Bogdanova ning Jaan Linde. Tänu neile on laulnud naised “Tiinas” ja “Meelespeas” ning mehed harjutanud meesansamblis. Koos on käinud kandleansambel. Pereklubi “Rukkilill” oli enam kui 15 aastat kokkusaamise paigaks Narva eestlastest noortele.
90-ndate keskpaigas oli Narva eestlaste seas populaarsemaks kogunemiskohaks iga Kolmapäevane Kohtumisklubi Kuninglik Küünal. Tekkinud kunagi kui valimisklubi, elas ta klubi presidendi Mart Punga eestvedamisel restorani Rondeel ruumides. Klubi asutajate seas olid Silvia Ilmenskaja, Stanislav Sorokin, Indrek Tarand, Aita Bogdanova ja Mart Pung. Kolme täiskirjutatud kladesse on jäädvustatud huvitavamad õhtud ja külalised. Viimaste hulgas teadlased, riigijuhid, linnaisad ja välismaalased. Nii õppisid rootslased ühel õhtul laule eesti keeles. Klubi kooskäimiseks valminud Narva Eesti Seltsi laulik saja parema lauluga on tänini kasutusel ja välja on antud juba kolm trükki. Nimetus “kuninglik küünal” aga tuli Riigikogus eksisteerinud Kuningriiklaste rühmituste poolt Rondeelile antud turbekirjast.
Kõnekunsti ring Margus Kikase käe all sai tegutseda peaaegu aasta ja toetus Narva Eesti Gümnaasiumi lõpuklasside aktiivsetele noortele. Valminud eeskavaga käidi esinemas nii Ida-kui Lääne-Virumaal.

“Põhja Kodu” hääbumine
Põhikirja eesmärkides mainitud oma ajalehe “Põhja Kodu” väljaandmine pole aga läinud nii libedalt. Esimesed pealesõja-aegsed numbrid pandi kokku Rahva Hääle toimetuse ja ajakirjanik Valve Raudnaski juhtimisel. Siis saadi toetust Vabariigi Valitsuselt ja toimetaja kohale asus Indrek Peterson. Tema ja Jüri-Ahto Siigi poolt kirjutati artiklid Narvas, toimetati Tartus ja trükiti Kohtla-Järvel. Sellise kolmnurga tulemusena (internetti veel ei olnud) valminud ajaleht huvitas küll Narvast lahkumasunnitud ja nüüd Rootsis, Austraalias või Inglismaal elavaid narvalasi, kuid linnaelanike jaoks kippusid uudised jääma hiljaks. Arvutustehnika saabumisel igapäevaellu valmis “Põhja Kodu” pooleteise aasta vältel ka Narvas. Lõpuks oli vaid 28 tellijat ja ajalehe väljaandmine soikus. Praegu ilmub Narvas eesti keeles “Narva Postiljon” Narvskaja Gazeta toimetusel.

Ei me ette tea…
Narva Eesti Selts on esindatud Eesti Rahvusseltside Ühenduses, Ida-Virumaa maavanema juures tegutsevas rahvusseltside ümarlauas, Narva rahvusseltside koordinatsiooninõukogus. Selts on üheks asutajaliikmeks MTÜ Narva Eesti Majale. Tihedad kontaktid on Vana-Narva Seltsi, Narva-Jõesuu Eestlaste Seltsi “Kaljuga” ja Vaivara valla Vanatare seltsiga. Loomulikult on koostöö Narva Eesti Gümnaasiumi, Narva Eesti lasteaia “Punamütsike” ja EELK Narva Aleksandri kogudusega. Käesoleva aasta kevadel olime külas Göteborgi Eesti Seltsil ja Eesti teatritrupil.
Seltsi liikmed osalevad juba traditsiooniks saanud Vana-Narva päevadel, ajaloopäevadel ja riiklike tähtpäevade tähistamisel. Läbi nende püüame anda praegustele Narva elanikele (pooled neist ei ole sündinud Eestis) informatsiooni Narva tegelikust ajaloost ning kummutame nõukogudeaegseid stereotüüpe. Taastatud on Vabadussõja mälestussammas, mälestame neid, kes pidid 1944. aastal jätma oma kodu ja keda ei lubatud tagasi kodulinna. Paigaldasime risti endise Peetri koguduse asukohta ja mälestustahvli Eesti Gümnaasiumisse Vabadussõjas langenud Narva õpilastele.
Käesoleva suve suurimaks ürituseks kujunes telesaate “Laulge Kaasa” lindistus Narva kindluse õuel. Võib öelda, et osalesid pea kõik Narva eestlased, platsile oli kogunenud üle 3 tuhande huvilise.?
Seltsi 130. aastapäevaks valmis Aleksandr Petuhhovi lühifilm “Ei me ette tea…”, kus seltsi taasasutajaliikmed Helga Mihelson, Ingrid Erilaid, Raivo Murd ja Rein Annik meenutavad 16 aasta taguseid aegu ja annavad soovitusi tulevikuks. Lühifilmide konkursil Narvas märgiti film ära laureaadi tiitliga.
Narva Eesti Selts on jätkuvalt eesti meele ja eesti keele viljelemise paigaks Narvas.


* * *

1) Täpsemalt võib lugeda “Narva Eesti Selts Ilmarine” mälestuskiri seltsi 50. aastase kestwuse puhul. 1874-1924; Narva Kirjastusühisuse trükk.
2) Nii rääkisid Narva elanikud naljatades viimaste nõukogude aja võimumeestest: Vladimir Tšuikin (Linnanõukogu esimees), Vladimir Mizui (Linna Täitevkomitee esimees), Vladimir Malkovski (Linna Parteikomitee esimees) ja Vladimir Uljanov (postamendil Peetri platsil).


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv