|
|
|
Jüri Müür(keskel)
isepäiselt eesti asja ajamas. “Põrgupõhja
uue Vanapagana” võtetel. Foto Teatri- ja Muusikamuuseumi
arhiivist. 1962/64. |
Jüri Müür –
looja, ohver, messias, jäämurdja ja südamevalukunstnik
tekst: MARGIT-MARIANN
KOPPEL
26.
novembril esilinastus Tallinnas Rahvusraamatukogus Enn Säde
biograafiline kultuurfilm “JÜRI – SEE MULK. EHK
MIS TUUL MÜÜRILE”. Film jutustab filmilavastajast
ja -näitlejast, 14. põlve mulgist Jüri Juhani
poeg Müürist ja tema ajast. Tänavu möödus
Jüri Müüri sünnist 75 ja surmast 20 aastat.
Vaadates
filmi, meenus mulle lugu “Mis juhtus Andres Lapeteusega?”.
Jutustus, kuidas sovetlik totalitaarne süsteem tegi inimesest
põhimõttelageda konjunktuurlase ja lurjuse –
homo soveticuse. Ajaloolistel dokumentidel, mälestustel ja
Jüri Müüri filmidel põhineva kultuurfilmi
alltekst on eelmisega paralleelne jutustus sellest, mis tehti
sellessamas süsteemis kunstnikuga. Lugu, kuidas ideoloogia
kammitsad hävitasid looja ning lõppkokkuvõttes
inimese. Homo soveticust temast vaatamata kõigele ei saanud.
Jüri Müüri ürgne mulgi natuur ning aeg, milles
ta elas ja lõi, ongi selle filmi kontseptsiooni kaks kandvat
tala.
Üks
lugu kahes jaos
Ehkki meie ees rullub
lahti kõigest üks valik ja murdosa Jüri Müüri
kirevkirjust elust, oli ainese terviklikku valuvormi valamine
ja visuaalsete lahenduste otsimine filmi autoreile Enn Sädele
ja Ago Ruusile keerukas ajugümnastika. Ohte ja karisid oli
rohkelt. Tuli otsida vahepalasid, et filmi elavdada, leida igale
portreteeritavale isikupärane lahendus, vältida üheülbalisust
ja igavust, hoida tasakaalu. Antud lugu elab rohkem just neis
dokumentides ja kaadrites, kus Jüri Müür ise tegev
on.
See on Enn Säde esimene biograafiline film. Kui Jaak Lõhmus
8 aasta eest selle ettepaneku tegi, ei olnud Enn Säde, nagu
parteisse kutsumisel öeldi, selleks küps. Kahe aasta
eest aga idee lahvatas. Tõsi, mõnegi asja selgitamisel
oli ta lootusetult hiljaks jäänud. Jüri teine abikaasa
Zinaida oli juba surnud ja nii ei saanudki Enn teada, kust võttis
5 aastat Karjalas soojusisolatsiooni monteerijana töötanud
Jüri Müür harukordse jultumuse minna Moskvasse
Riiklikku Kinoinstituuti reþissööriks õppima.
Sai sisse ja veel kelle juurde – Dovþenko enda õpilaseks!
Aastal 1955 tähendas see hakkama saamist võimatuga.
Esimene film avab Jüri Müüri tausta ja mineviku,
loomuse kujunemise loo, millest jääb edaspidises elus
kajama: teenis vabatahtlikult Saksa armees. Märtsis 1944
lennuväe abiteenistusse astudes oli ta 15,5-aastane. Filmid
“Me olime 18-aastased” ja “Inimesed sõdurisinelis”
on pilguheit oma noorusesse ja võimaluste piirides tehtud
püüd rääkida ajaloost tõtt. Miks peaksime
tõde varjama, imestas Jüri Müür ja rookis
valvsate parteiideloogide poolt pealesunnitud poliitilist konjunktuurlust
oma filmidest välja nii palju kui suutis. Ta oli aus ka kunstis.
Sestap püüdis ta ka mängufilmi tuua sisse dokumentalistikat.
Mis oma stiilist te räägite, imestasid seepeale steriliseerivad
punabakterid. Hiljem ühes lõigus tõdeb Müür,
ilmselt varjatud irooniaga, et tal on kunstfilmide tegemiseks
vist liiga loogiline, maalähedane mõistus.
Teine film räägib Jüri Müüri õpingutest
Riiklikus Kinoinstituudis legendaarse Al. Dovzhenko käe all
ja Müüri Kolgata teest kinomaailmas, kus ta tihti lükati
kollektiivi huvides eesliinile, et pärast antud “lahingülesande”
täitmist ebaõnnestumiste eest mõnuga tükkideks
rebida. Loojast oli ühtaegu saanud valitseva süsteemi
Ohver.
Enn Säde on filmi intensiivselt üles ehitanud, võib-olla
on kulg isegi liiga kiire. Jüri Aarma annab teksti edasi
intensiivselt, jõuliselt, kuid karta on, et vanemad inimesed,
kes on harjunud teksti kuulamise ajal ka selle üle mõtlema,
ei suuda teavet sellises koguses ja tempos alla kugistada. Tekib
lämbumise tunne, tekst jookseb vurinal puntrasse kokku ja
peas on info asemel kiirelt lippavate kaadrite ja sõnade
virvarr. Õhku, paluks!
Mulgi iseloomu
lugu
Samuti ei haaku filmi
sisu päriselt arusaadavalt pealkirjaga JÜRI – SEE
MULK. Eriti nendele, kes mulgid ei ole ja mulklusest suurt ei
tea. Enn Säde tunnistab ise, et see oli tööpealkiri
ja et terve see film ongi tema jaoks mulgi iseloomu lugu. Nii
selgelt see paraku välja ei tule ja sel põhjusel tasub
sel teemal rohkem peatuda.
Jüri Müür armastas toonitada oma mulgi päritolu
ja oli selle üle väga uhke. Tema suur jässakas
figuur oli mulgilikult kandiline, aga ega välimus üksi
veel mulki tee. Oma olemuselt oli Jüri mulkluse, see tähendab
hariduse, sihikindluse, edasi pürgimise, heas mõttes
jonnakuse ja isepäisuse võrdkuju. Jüri Müür
ei jätnud kunagi kaklust pooleli, kui oli asja õigsuses
veendunud. Ta oli ettevõtlik ja tegus, kõrgelennulise
fantaasiaga mees, kellele meeldis seiklus ja kelle rämedus
oli kaitsekestaks tundlikule kunstnikuhingele. “Egas kedagist”
ja “mis tuul müürile teeb”, kõlasid
tema suust justkui lohutuseks iseendale ja kõrvalseisjatele
pärast järjekordset matsu. Kes teab, mis ja kuidas tema
sisemuses kees ja millised pinged ning pettumused ta lõpuks
viinapudelisse maandas. Hirm, aukartus ja aupaklikkus ning laveerimine
olid talle võõrad. Mõistagi ei meeldinud
“diplomaatilise paindlikkuse” vajakajäämine
kintsukaapimist hindavatele võimudele.
Onupoeg ja kolleeg Märt Müür meenutab Jüri
ütlust, et ega sugulus pole teineteisele otsa vaatamine,
vaid ühise asja ajamine. See ühine asi oli loomulikult
eesti asi. Kõik Jüri Müüri filmid olid ikka
Eesti elust, eesti näitlejatega.Tõik, et ta ei kasutanud
kordagi näitlejaid väljastpoolt, on iseenesest kõnekas.
Jüri Müüri sünnikodu, Matsimärdi talu
Kivilõpe külas Tarvastus Võrtsjärve kaldal,
on olnud läbi sajandite koduks neile, kel kodu vaja. Kui
vähegi talu ajalukku süüvida, siis ei saa eitada,
et selle talu baasil on terve küla välja kujunenud.
Seal talus ja külas hoiti vaimu. Märt Müür
võtaks mütsi maha esivanemate ees, kes tegelikult
on sellise vaimsuse selles külas ja taludes kujundanud. See
vaim oli ka see, mis Jürit toitis ja kujundas.
Fenomenaalne
Jäämurdja
Jüri Müüri
filmid teebki Märt Müüri sõnul eriliseks
Müüri mulgilik isepäisus ja ürgeestlus. Ning
oskus, mida kolleeg Heli Speek kutsub “Aisopose keeleks”.
Eriliselt väärtuslikud on dokumentaalfilmid, mis oma
ründavuse, aktiivse ellusuhtumise ning otseütlemisega
said fenomeniks ning tegid Jürist Jäämurdja. Lapsemeelselt
filmi mõjujõusse uskudes astus ta dokumentaalfilmides
sõtta kohalikke väärtusi tasalülitava sotsialistliku
masinavärgiga. “Võõras higi” ja “Künnimehe
väsimus” olidki ehk kõige rohkem Jüri Müüri
hingega tehtud filmid, kuigi ka neid kohitseti. Aga nagu ütleb
elutargalt Märt Müür, on elu nii palju rikas, vähemalt
dokumentalistika puhul, et kui on ikka tugevad elufaktid taga,
vaat siis ei aita mitte midagi. “Elu jääb eluks,
kohitse või ära kohitse, kurat võtaks!”
Jüri Müür ei tahtnud teha efektseid filme, vaid
efektiivseid filme. Mitte ideoloogilist, vaid filosoofilist kino.
Teda köitis mõtete liikumine, mõtete konflikt.
Kuid ideoloogilises kinos ei olnud mõtlemine lubatud. Vaatamata
parteipileti omamisele ei saanud Müürist parteisõdurit
ega konjunkturisti, ta oli eesti sõdur ning jäi selleks
ka filme tehes. Tõe huvides tuleb öelda, et parteist
visati Jüri Müür välja pärast seda, kui
KGB tellimustööna valminud teos “Valge laev”
piltlikult öeldes põhja läinuks tunnistati.
|
Märt Müür Matsimärdil
põlise tamme juures. 18. juuni 2003. Filmib Ago Ruus. |
Messias
Olemegi jõudnud
küsimuseni, kes ja miks tappis Jüri Müüri,
võib-olla meie senise filmiajaloo ühe suurima talendi?
Miks kärbiti tal tiivad enne, kui ta jõudis lendugi
tõusta? Ainult valitsevat süsteemi siinkohal süüdistada
oleks lihtne ja lapsik, sest süsteem ei ole asi iseeneses.
Süsteemi peavad ülal inimesed ja süsteemiga vastuollu
sattumise tagamaad on tegelikult palju inimlikumad, proosalisemad
ja julmemad.
Samuti Tarvastu kandist pärit filmimees Tõnis Kask
ütleb, et kino on Eestis olnud oma inimeste vastu väga
kuri. Miks? Aga sellepärast, et vanad varjaagid olid end
tsitadelli ära kindlustanud ning noortes annetes nähti
eelkõige ohtu oma töökohtadele. Kujutage nüüd
ette äsja lõpetanud teojõus meest, kes noorele
inimesele omase sinisilmse idealismiga sattus Dovþenko maailmast
hoopis teise tegelikkusesse kui arvatavasti ette kujutas. Tal
polnud aimugi eesootavatest barjääridest ega selle mehhanismi
salakavalustest. Õhkkond oli tolmune ja umbne. Valitses
vene meel ja vene keel. Noored polnud teretulnud ja töökoha
säilimise huvides tuli keskpärasustel noor ambitsioonikas
talent kiiresti tasalülitada ning tiivad kärpida. Annet
ei tohtinud sündida! Kuid sellegipoolest võrdleb Enn
Säde Jüri tulekut Messiase saabumisega, sest Jüri
Müür oli pärastsõjaaegse Tallinna Kinostuudio
esimene tõeline eesti filmi tegija: “Kolleegidel on
meeles kohutavalt lärmakad parteikoosolekud, kus üks
valge peaga poiss kõval häälel vene keeles ropendas,”
kirjeldab Enn Säde olukorda. “Jüri nägi siinset
haisvat mulksuvat paska, palun vabandust!, kus olid poolinvaliidistunud
keskpärasused, kes kõrbesid ja kukkusid kohe välja.
Vaevalt et seda siis teadvustati, aga Jüri tulek võrdus
Messiase saabumisega.”
Paraku ei olnud midagi tolles sumbunud õhustikus, mis tegi
Jüri Müürist alkohooliku, muutunud ka siis, kui
Moskvast tuli Heli Speek koos Valentin Kuigiga. Neile olid Müür
ja tema kursusekaaslane Leida Laius esimesed vastutulijad. Jüri
oli kohe talle omase rämedusega öelnud, et teibaga ei
tohi pähe lüüa! Temast saigi noorte mentor, talle
meeldis neid õpetada ja Jürile oli mõnus toetada.
Jüri Müüri filmide puhul imponeerib Enn Sädele
tema konservatiivsus, Heli Speegile aga mehelikkus ja põhimõttekindlus.
Näiteks võib siin tuua Grigori Kromanoviga kahasse
tehtud Jüri ammuse unistuse “Põrgupõhja
uus Vanapagan”. “Kui Kromanov oleks selle filmi üksi
teinud, siis oleks see film olnud hea,” ütleb Heli Speek,
“aga et seal juures on Jüri Müür, siis on
see väga hea.” Jah, ja nii hea, et iial välisfestivalidele
ei pääsenud. Kui parteilased võtteid kontrollima
tulid, paukus Jüri Müür, et need on “Beria
võtted”. Parteilased aga avastasid õudusega,
et filmitrupis polegi moodustatud parteirakukest!
Nüüd asub kunagisel võtteplatsil Kabala laantes
matkamaja – mälestuseks endistelt kolleegidelt aegadest,
mil Jüri n-ö varjatult Aegviidu kandis metsatehnikuna
töötas. Siis ta need ürgsed kõrved avastaski.
Vaevalt, et Eestis ühegi teise filmi võtteplatsi niimoodi
põlistatud on.
Südamevalukunstnik
Selle, mis Jüriga juhtus, võtab
väga ilusti kokku Märt Müür: “Nendes
piirangutes ja raamides, kus tema kandis eestlust, pandi ta ikka
sellistesse käeraudadesse, et see võttis mitte ainult
nutma, see kurat ajas jooma kah!
Filmimaailmas ei ole rohkem isiklikke vastuolusid kui muudes valdkondades,
kuid siin võimendatakse igasugused vastuolud ja vaenud
ideoloogiliselt. Et filmi pool oli tol ajal niivõrd ideoloogiliselt
ületähtsustatud, siis jah, nad tapsid tegelikult kolleegi.
Ja ongi kogu lugu. Kogu selle nöökimise ja hävituse
põhjuseks oli ideloogia.”
Jüri Müür ei läinud kompromissile, eelkõige
iseendaga. Ta on öelnud, et tema arvates saab filme teha
vaid siis, kui süda millegipärast valutab. Ta oli südamevalukunstnik,
kes jäi iseendaks.
Iseendaks jäämise olulisus on selle filmi sõnum
ka tänapäeval, rõhutab operaator Ago Ruus. Ega
asjata loeta reþissööri elukutset üheks kõige
ohtlikumaks, kus surrakse noorelt. See on tõeline infarktielukutse.
Jah, muidugi, võib ju spekuleerida teemal, mis oleks Jüri
Müürist võinud saada, kui ta oleks näiteks
Moskvasse jäänud? “Kuid küsimus on selles,
et teha filmi omal maal, kus oled sündinud, oma rahvast,
oma taeva all ja oma rahvale, on hoopis midagi muud kui võõrsil.
Olgugi, et siin on raskem ja vähem inimesi, aga seda maad
ja neid inimesi ma tunnen ning see on väga tähtis. Arvan,
et see oli sama ka Jüri jaoks,” ütleb Ago Ruus.
Selles filmis ei ole juttu Jüri Müüri tähtteosest
“Leelo”, mis räägib 1969. aasta üldlaulupeost.
Pärast pikki otsinguid leiti siiski lisaks vägistatud
riigitruule variandile üles ka originaalversioon ning on
lootust see algkujul taastada. Jääme ootama!
|
|
|
