|
|
|
Kirjanik Ene Mihkelsoni (pildil)
luule ja proosa lähtub, johtub ja toitub just Eesti ajaloolisest
mälust, tema kujundite üldistusjõulisus,
stiili aforistlikkus ja poeetilisus, lühidalt kokku võttes
ande sügavus on need kirjaniku väärtomadused,
mis muudavad tema loomingu algolekud ajatuteks, eksistentsiaalseteks,
üldinimlikult kehtivateks. Foto: (EKM EKLA) A-222:15,
1998. |
Ene Mihkelsoni matsi põhi
tekst: sirje kiin
21.
oktoobril tähistas kirjanik Ene
Mihkelson oma 60. juubelit.
Tema looming, mis toitub ja johtub eesti ajaloolisest mälust,
on tõsine ja vägev. Eesti ajalugu ja eesti inimest
Ene Mihkelsoni loomingus vaeb kirjandusloolane Sirje Kiin.
Alustades viljaka luuletajana,
avaldas Ene Mihkelson neli üpris järjestikkust luulekogu:
“Selle talve laused“ 1978, “Ring ja nelinurk“
1979, “Algolekud“ 1980 ja “Tuhased tiivad“
1982. Ent noore Ene Mihkelsoni luule oli mõistatuslikult
raskepärane, mille painav taust hakkas selginema alles tema
hilisemas proosas.
Esimene pikem proosateos, lühiromaan “Matsi põhi“
(1982) pälvis ajakirja “Loomingu“ proosa aastapreemia.
“Matsi põhi“ avas Mihkelsoni luule kujundimaailma
nagu võti ja maalis välja tema hilisema loomingu põhiteemad:
eesti poliitilise lähimineviku traagilised sündmused,
saatuste ja reetmiste ristumised, mälu kestmine ja katkemine,
veresidemete kaotamine ja leidmine. Sünni ja surma, üksinduse
ja armastuse, juurte ja juurtetuse, süü ja hukkamõistu
teemad moodustavad Ene Mihkelsoni loomingus nii tiheda ja omapärase
maailma, et vahel on tunne, nagu oleks tema, üks nõder
inimlaps võtnud enda kanda mitte ainult meie küla
matside, vaid kogu sellesinatse patuse maailma valud, süüd
ja vaevad.
Ene Mihkelsoni lüürilise mina põhiseisund on
täielik üksiolek, totaalne ilmaolek. Loomu poolest on
Ene Mihkelson vaatleja, pildistaja, mitte pildistatav. Ta otsib
pidevalt pidepunkti (soojust, lähedust, ühtsust), kuid
selle leidmise korral justkui kohkub, tõmbub kiiresti tagasi
ja libiseb taas kiiresti üksindusse. Ene Mihkelsoni pärismaa
ei ole päralolek, püsiseisund, vaid pidev teelolek,
igatsus, püüd, igavene rändamine, mis saavutab
piibellikud mõõtmed romaanis “Ahasveeruse uni“.
Totaalse üksiolekuga kaasneb põhimeeleoluna kurbus,
mis väljendub eelkõige Ene Mihkelsoni luules, on aga
diskreetse allhoovusena tunda ka proosas. Romaanides on kirjaniku
kurbus igavikulise varjundiga, jõudes päris pinnale
vaid sähvatamisi, näiteks “Matsi põhja“
lõpus: “Kuid ega Karlagi osanud oma igatsusi sõnastada.
Matsid jooksid endasse kinni. Tihenesid ja kustusid. Kas jälgi
jätmata? Nagu rohi?“ küsib kirjanik ja vastab kogu
oma loominguga.
|
|
Kaks matsitüüpi
– püsija ja pürgija
Romaani “Matsi põhi“ kaks tegelast, onu Karla
ja tädi Melanie kehastavad kaht eri matsitüüpi,
kaht erinevat eluväärtust ja ilmavaadet, mida võiks
kokku võtta sõnades töö ja püsimine
(Karla) ning raha ja pürgimine (Melanie), mõlemad
põhinemas lõppematul rügamisel.
Tädi Melanie tuleb “Matsi põhja“ juba Ene
Mihkelsoni luulest – kogus “Algolekud“ on seitsmeosaline
proosaluuletus “Amalie Timpelmann“, mis esitab sisuliselt
“Matsi põhja“ Melanie, pool sajandit tagasi maalt
linna tulnud, vaesest Eesti talust pärit naise loo, kellel
jätkus läbilöögijõudu nii turul kui
kohvikus ja kel ei puudunud ka oma kultuuriambitsioonid. Selle
kõige taga on matsi sugu, matsi veri ja matsi põhi
– ikka seesama lõputu rügamine ja rublade lugemine
ning haljale oksale pürgimise käigus mistahes poliitilise
tuulega muutuv meel.
Onu Karlatki kohtame esmakordselt Amalie Timpelmanni loos: “Hallipäine
Timpelmann läks kodukülla/ vennakontsu vaatama see vanapoiss/
veel oli uhke/ viis põlve elu ühe koha peal kõik
teised hulgused/ ja sulid“. Needsamad viis põlve korduvad
kinnismotiivina teisteski Ene Mihkelsoni luuletustes ja saavad
seletuse taas “Matsi põhjas“: “Viiendat
põlve pimesi lipsusõlme, luuletab üks Mihkelsoni
ametivend (autori vihje Jaak Jõerüüdi linnaluulele
– SK). Ta ise oli ka viienda põlve esindaja sellel
Matside maalapil, mis talust järel. Sellepärast see
lipsumeenutuski.“ Onu Karla muidugi lipsu ei kandnud “ja
kui see tal vahel ees oligi, keerutas ja väänutas ta
nii ebaloomulikult kaela, nagu tahetaks teda siinsamas üles
puua.“ Nii palju pärilikkusest.
Tulles tagasi Melanie kui rahvuslik-ärilise elujõu
ja mentaliteedi kehastuse juurde, mida autor maalib meie ette
“Matsi põhjas“ eriti rasvaste värvide ja
varjamatu hukkamõistuga (“rumal ja ülespuhutud
ideoloogia“), üllatab siiski, kui oluliseks tegelaseks
kasvab Melanie tüüpkuju Mihkelsoni loomingus. Mari ja
ema suhted on kujutatud romaanis “Matsi põhi“
niisama rabedalt ja läbi umbusu ning mõistmatuse prisma,
nagu seda on autor väljendanud ka oma luules alates juba
esikkogust:
“Mu ema tuleb
kehastunud umbusk peatub uksel
suletus silmis avasilmi
ta vaatab aja möödumist
mina üks võõras teiste seas kes on
varastanud lootuse“
Selles murdunud ema-tütre
vahekorras peitub ilmselt üks Mari-Mihkelsoni igavese teeloleku
ja totaalse üksinduse algpõhjusi poliitilise surutise
taustal.
Ene Mihkelsoni romaanide põhitähelepanu pole siiski
pööratud mitte raskele minevikule, t o l l e l e ajale,
vaid lähiminevikule, Karla surmale ja juba vananevate täiskasvanud
laste ja sugulaste vahekordadele p r a e g u. Ent kõik
praegune on Mihkelsoni loomingus tihedalt läbipõimunud
olnuga, “tänased inimesed ja päevad on eelnevatega
kõrvuti“ ja “OLNU ON IKKA VEEL TÄNA“.
See Ene Mihkelsoni esikkogu deklaratsioon kõlab täna,
pärast autori nelja romaani lugemist tema loomingu juhtideena,
mis ühendab Ene Mihkelsoni loomingu eesti kirjanduse aegruumis
Jaan Krossi minevikunovellide ja mälestustega, Mats Traadi
ajaloolise proosaga, Jaan Kruusvalli ja Rein Saluri mäluteemaga.
Ent juba “Matsi põhjast“ vilksab läbi üks
kirjutamata romaan, mis räägiks isast. 1982. aastal
ei saanud punaste poolt tapetud metsavenna tütar autorina
öelda rohkemat kui anda lubaduse: “Minu vanematel oli
tõesti suur talu, nagu emalt kuulsin, ning kulaku nime
eest me põgenesimegi. Ja küllap veel millegi eest,
mis rohkem seotud isaga, aga sellest kunagi hiljem.“ Ene
Mihkelsoni varasesse luulesse on isast jäänud vaid põgusaid
varje.
Romaanis “Matsi põhi“ öeldakse müütilisest
tabu-isast nii: “Isa jäi kohe algusest peale nagu tagaplaanile.
Teda ei olnud, tema oli surnud, talle ei saanud enam midagi ette
heita.“ Ometi saab just seoses isaga alguse süü
motiiv, vajadus end pidevalt kaitsta ja õigustada, otsida
ja vaevelda. Tapetud metsavennast isa süü või
süütuse detailse kujutamiseni jõuab autor oma
viimases tippromaanis “Ahasveeruse uni“ (2001).
Ene Mihkelson on meister lähedasi tegelasi vaatlema, ta teeb
uskumatu tihedusega just niisuguseid hetkejäädvustusi,
millel ikka sügavam ja sümboolsem tagamaa. Ene Mihkelsoni
loomingus ei ole kunagi midagi lõtva ega tähtsusetut.
Igal detailil, igal kujundil ja võrdlusel on kanda oma
tähendussrikas roll, sellest ka see teatav tiheduse ja raskuse
vaim.
Ene Mihkelsoni proosateoste dialoog on loomulik, ent järsuvõitu
ja napp, aga ütleb alati palju. Proosa autorikõne
on kujundlik ja sümboliteadlik nagu luulegi. Ene Mihkelsoni
proosa mõjub ajuti proosaluulena, sedavõrd poeetilised
ja kujundlikult pingestatud on ka tema romaanid. Ene Mihkelsoni
teoste tegevuspaigaks on Kesk-Eesti (“Ma sündisin Kesk-Eestis“).
Ta loomingu lähtepunktiks on küll üksildane külmetav
mina, ent siit tõusevad lendu ja muutuvad oluliseks paljud
erinevad tuhaste tiibadega matsitüübid, kellele ta mõtleb,
kelle saatuse, mineviku ja tuleviku pärast ta muretseb ja
kellele ta kirjutab. Seepärast saabki Ene Mihkelsoni loomingus
üksikust üldine: soov jõuda endani tähendab
jõudmist omadeni, lähedasteni, rahvani.
|
 |
Ühiskorter
kui suletud ühiskond
1985 ilmunud romaan
“Korter“ on eesti esimene postmodernistlikult paljukihiline
teos, mis sisaldab nii olmelist, individuaalpsühholoogilist,
sotsiaalpsühholoogilist, sotsiaalset kui ka filosoofilist
tasandit. Teos on autobiograafiline, põlvkondlik ja rahvuslik
samaaegselt. Kujutades elu võimalikkust ühes Tartu
ühiskorteris, kujutab autor tegelikult kogu suletud sovetlikku
ühiskonda kogu selle olmelises absurdsuses, vaesuses ja autistlikkuses.
Teos peegeldab nõukoguliku väevõimuga kokkusurutud
inimkoosluste kasvavaid pingeid, kus kõik tajusid kaasüürilisi
kui sissetungijaid, kus kuhjusid pinged ja kust kõik igatsesid
KOJU ja VABADUSSE. Kirjaniku aforistlikult pingestatud, poeetilise
ja üldistusjõulise stiili näiteks:
“Aeg on tühi
ümbrik, mille sisse kirjutatakse kiri. Nimetu maalib tähti,
otsib kehi ja sõnu, sõnu enne kui kehi, sest kehad
on reaalsed. Sõnad imbuvad kehadesse ja kehad litsuvad
kokku laused ning hõrendavad valmis peatükke. Nende
seos on ettearvamatu, kuid reeglipärane. Kõigis varjab
end miski, mida veel ei teata /----/, inimesed kasvavad iseenda
sisse nagu mets. Korter ristab hiiglakäed, sõrmede
puutekohtades tekib pingeid, ümbrik rebeneb. Keegi lendab
etteantud raamidest välja. Ja kellegi elud koonduvad nendesse
kätesse nagu palveks.“ (“Korter“, lk 136)
“Hüüdja hääl”
lööb salalukud lahti
Punaste poolt tapetud metsavenna tütre
painav autobiograafiline minevik sai avaneda Ene Mihkelsoni luules
avatumalt alles pärast Eesti Vabariigi taassündi. Alles
nüüd rullub Ene Mihkelsoni arhelugu, põhinarratiiv
lugeja ees päriselt lahti. Luulekogus “Hüüdja
hääl“ (1993) on salalukud lahti murtud, varjatud
ülekohtu pinged said siin vabalt ja vahel isegi humoristlikult
luulesse voolata. Luuletaja mängib julgelt ja aktiivselt
eesti rahva kollektiivse alateadvusega, autorimina paljuneb tihti
mitmeteks subjektideks, kes omavahel pingsas dialoogis. Varasem
sünnisüü ja identiteedikriis avardub siitpeale
suguvõsa ja rahvuse kriitiliseks enesevaatluseks, mis on
vaba välispidise ülekohtu kammitsast. Vaba Eesti inimeste
sügavaim süü tuleb nüüd rahvuse enese
seest. Ja see on täiesti uus kvaliteet mitte ainult Ene Mihkelsoni
enda loomingus, vaid kogu eesti uuemas luules.
“Ohtu aimas minu
vaim kui terveid seati
puuri niisama vaba vaimu päästmiseks.
Nüüd küll tarvis oleks hullupabereid,
sest saabunud on vabaduse ajad,“
kirjutas Ene Mihkelson
kogus “Hüüdja hääl“. Siit viib selge
mõtteline ajasild nii tagasi kui edasi Betti Alveri kurikuulsa
1939. aasta härjani, kes väntas vardas vaimu. Ene Mihkelsoni
luule kirjanduslikud allusioonid on laienenud Piiblist ja Kristjan
Jaak Petersonist Juhan Liivi, Artur Alliksaare, Hando Runneli
ja Paul-Eerik Rummoni.
“Nime
vaeva“ identiteediotsingud
Kord varjatum, kord
avatum dialoogilisus eesti kirjandusliku mäluga iseloomustab
ka Ene Mihkelsoni küpse kõrgperioodi proosat. Uues
ja uljas vabas Eestis ilmunud romaanid “Nime vaev“ (1994)
ja “Ahasveeruse uni“ (2001) on mõlemad aastatepikku
luuletaja poeetilise kuldsulega kirjutatud ja filosoofi vaimse
sügavusega rikastatud.
Ene Mihkelson süüvib rahvusliku lähimineviku ränkadesse
kompleksidesse kamikadzeliku julguse ja hämmastava põhjalikkusega.
Aforistlik keelekasutus kergendab lugemist ja muudab selle nauditavaks.
“Nime vaeval“ olnuks ja oleks eeldusi kujuneda eestlaste
laulva revolutsiooni “Tundmatuks sõduriks“või
“Tõeks ja õiguseks“, sest nimelt tõest
ja õigusest see romaan räägib. “Nime vaeva“
tekst on kirgas, küps ja poeetiline. Ainult aeg, mil teos
ilmus, ei olnud nii tõsise kirjandusteose vastuvõtuks
kõige soodsam, eesti ühiskonna ränga struktuurimuudatuse
šokk oli just 1990-ndate keskpaiku ehk sügavaim (Estonia
laevahukust Juhan Viidingu enesetapuni). Nii jäi Ene Mihkelsoni
erakordne romaan toona teenimatult varju, ehkki ajakirja “Looming“
1995. a aasta proosaülevaates märkis Rutt Hinrikus,
et suur osa toonastest prosaistidest oli tahes või tahtmata
laenanud midagi just nimelt Ene Mihkelsoni “Nime vaevast“.
Mälu kui kohustus
Ene Mihkelsoni romaane kandva eetika
kohaselt on individuaalne vabanemine võimalik vaid rahvusliku
enesepuhastuse ja minevikuarvete selgeksklaarimise kaudu. Enesepuhastuse
esmane eeldus on oma mälu tundmine, teadvustamine ja sellesse
süüvimine. Seda kirjanik oma loomingus teebki. Detektiivses
võtmes kirjutatud “Ahasveeruse unes“ omandab
painavast lähiminevikust selguse otsing piibellikud, et mitte
öelda antiiktragöödialikud mõõtmed.
Minevik on Mihkelsonile kõik, sest kõik olemuslik
algab ja lõpeb seal, see on ränk, kuid ülendav
ja vabastav koorem – Mihkelsonile on mälukoorem kui
kohustus. Vaimse vastandina võib siin tuua näiteks
teise kaasaegse eesti kirjaniku Tõnu Õnnepalu alias
Emil Tode, kellele rahvuslik minevik on eemaletõukav taak,
millest tuleb võimalikult kiiresti ja valutult vabaneda
ja sellest eemalduda, minevik on tema jaoks ahistav ja alandav.
Õnnepalu loomingus väljendub selgelt idee, et individuaalse
ja loomingulise vabaduse nimel tuleb rahvuslik minevik koos tema
kompleksidega jätta, unustada. See pole lihtsalt sunnismaise
matsi ja väljamaale ihkava vurle probleem, siin peitub ka
põlvkondade vaheline maailmavaateline erinevus (Ene Mihkelson
on sündinud 1944 ja Tõnu Õnnepalu 1962). Ent
eelkõige näen siin ideoloogilist identiteediotsingu
erinevust: Ene Mihkelsonile on enesetunnetuse teel olulisimaks
katkenud või katkemisohus sotsiaalsed seosed, mille kaudu
end määratleda, individualistlikke ideaale järgiv
Tõnu Õnnepalu pürib neist omakorda nii vabaks
kui vähegi võimalik, ometi süvendab see kokkuvõttes
mõlema traagilist üksindust.
Ene Mihkelsoni teosed “Nime vaev“ ja “Ahasveeruse
uni“ kuuluvad eesti kirjanduse viimaste kümnendite kõige
küpsemate, tihedamate ja kaalukamate romaanide hulka. Mitmekihilised,
individuaal- ja sotsiaalpsühholoogilised, unenäolised
ja sisekõnelised, kujundlikud ja aforistlikud, poliitilised
ja eetilised. Umberto Ecolikud, kui soovitakse mõnd maailmakirjanduse
parimat paralleeli.
Ega Ecotki kerge lugeda pole ja miks peakski tõeliselt
hea kirjandus olema igale matsile kerge lugeda, vurlest rääkimata.
Süvenemise vaev tasub end Ene Mihkelsoni romaanide puhul
alati vääriliselt ja väärikalt ära.
Ene Mihkelson on erakordne looja ses mõttes, et ta luule
ja proosa moodustavad tegelikult ühtse, sidusa terviku tänu
läbivatele, korduvatele, põimuvatele ja põnevalt
varieeruvatele kujundiarendustele. Kusjuures just nõndapidi,
et Mihkelsoni proosa aitab tihtipeale paremini mõtestada
lahti tema luule raskemalt avaneva sisu, värvib selle taustad,
põhjendab meeleolud ning assotsiatsioonid. Nõnda
on lugejal võimalus järgneda autorile ta teekonnal,
mille iga käänaku taga ootab kindlasti head, vana ja
tuttavat ja samas alati ka hoopis uut ja põnevat.
Ene Mihkelsoni tunnetuse teekond ulatub tõepoolest ajatutest
algolekutest ja matsi põhjast selliste vaimsete kõrgusteni,
mis on nii elus kui kirjanduses haruldane, rikas ja ainulaadne.
|
|
|
