|
|
Luksemburg
soovib jääda iseendaks
tekst: Margit-Mariann
Koppel
foto: LNTO
Kui
krahv Siegfried aastal 963 kaljusele neemele Alzette jõe
kaldale oma väikese “Lucilinburhuc” kindluse ehitas,
vaevalt oskas ta aimata, et tema kodust saab häll ühele
väiksemale, kuid sellest hoolimata ühele rikkamale riigile
maailmas.
Legend
pajatab, et krahv Siegfried olevat olnud abielus naisega, kelle
nimi oli Melusina. Kui nad naitusid, oli naisel üks eriline
soov. Nimelt pidi Siegfried ta üks kord kuus jätma üheks
ööpäevaks ihuüksinda, tohtimata midagi pärida
või üritama nuhkida. Kuna Melusina oli kaunis piiga,
ei suutnud Siegfried talle tema väikest soovi keelata. Kõik
sujus, aastad kulusid, kuni ükskord sai uudishimu Siegfriedist
võitu. Imestades, mida küll Melusina seal kindluse
maa-alustes käikudes üksinda teeb, piilus ta läbi
lukuaugu. Ja oli šokeeritud vaatepildist, mida nägi!
Melusina kümbles vannis, kalasaba üle vanniääre
rippumas.
Nagu teada, on näkineidudel väga terav kuues meel, mis
annab kohe märku, kui neid vaadatakse. Melusina tajus endal
abikaasa pilku, hüppas läbi akna all voolavasse Alzette
jõkke ning teda ei nähtud enam iial.
Vahel on mõned inimesed rääkinud, et nad on näinud
jõeveest kauni tüdruku pead esile kerkivat ja kalasaba
Alzette jõe rahulikes voogudes rapsimas.
Luksemburgi
mitu palet
Rooma Keiser Julius
Caesar on kirjutanud üle maa laiuvatest rohelistest laantest
ja tänagi veel on kolmandik Luksemburgist kaetud roheliste
metsaküngastega, mis peidavad oma kaljurüngastes ja
orgudes iidseid puid ja mälestusmärke kümne tuhande
aasta tagusest muinasajast, näiteks “Saatana altar”
Diekirchi lähedal.
Põhjaossa ulatuvad Ardennide eelmäed. Künklik
maastik on kaetud tiheda metsaga ja täpitud küngaste
otsas asuvate keskaegsete kindluslossidega, millest tuntuimad
on Vianden, Esch-sur-Süre ja Bourscheid.
Kirdeosa Müllerthali regiooni kutsutakse sageli “Luksemburgi
väikeseks Šveitsiks”. Veidravormilised roheliste
metsadega kaetud liivakivist kaljud annavad näo siinsele
skulptuursele maastikule, mis meelitab kaljuronijaid ja matkajaid
kohale nagu mesilasi.
Riigi südant kutsutakse Gutland ehk siis hea maa. Seal asuvad
viljakad maad ja metsad. Idast piirab seda voogavate viinamarjaistanduste
ja maitsvate veinide poolest kuulus Moselle jõe org. Edelas
asub aga kitsas riba “punast maad”, mille põues
leiduv rauamaak on tänase Luksemburgi rahvusliku jõukuse
alus. Punane kuld avastati aastal 1850 ja see sai majandusliku
arengu pöördepunktiks. Praegu enam rauda ei kaevandata,
endistes tööstushoonetes tegutsevad muuseumid, galeriid
ja teatrid. Mineviku tööstuslik õitseng on asendunud
kultuurilise jõukusega.
Luksemburg
kui tuleviku Euroopa mikrokosmos
Geograafiliselt on Luksemburg
pigistatud Saksamaa, Belgia ja Prantsusmaa vahele. Olles oma pindalalt
(2586 km2) veidi väiksem kui Rhodose saar, 84 km pikk ja
52 km lai, on Luksemburg väikeriikide seas kuuendal kohal
maailmas.
Inimesi elab Luksemburgis 454 157, neist 36 % kannab taskus välismaalase
passi. Eks nii migratsioon kui asjaolu, et 87 % luksemburglastest
on katoliiklased, mõju iibele positiivselt. Statistika
järgi on igal naisel keskmiselt 1,7 last.
Tänaseks on Luksemburgist kujunenud tähtsuselt kaheksas
panganduskeskus maailmas, kus asub ligi 230 rahvusvahelist panka.
Niisiis on UNESCO maailmapärandi nimistusse kantud, kunagisest
võitmatust kindluslinnast “Põhjala Gibraltarist”,
millest võrsunud imperaatoritel on tulnud valitseda 500
korda suurema territooriumi üle kui praegune, saanud Euroopa
ristumispaik ja üks kolmest EL peakorterist Strasbourgi ja
Brüsseli kõrval. Seda paika valitseb Euroopa noorim
monarh, suurhertsog Henri Guillaume (s 1955). Meeldetuletuseks
niipalju, et Viini kongressi otsusega 1815 moodustati Luksemburgi
Suurhertsogiriik personaalunioonis Saksa Liitu kuuluva Hollandiga.
Nüüdispiirid kujunesid 1839, kui lääneosa,
kus elasid valloonid, liideti Belgiaga. Londoni lepinguga 1867
kuulutati Luksemburg iseseisvaks ja neutraalseks. Neutraliteet
sätestati ka 1868. aasta põhiseaduses. Personaalunioon
Hollandiga kestis kuni aastani 1890.
1948. aastal tühistati neutraliteeti nõudev seadusesäte
ja Luksemburg sai ühineda rahvusvaheliste organisatsioonidega.
1949 liitus ta NATO-ga ja 1958 astus Beneluxi.
Luksemburg on üks Euroopa Liidu asutajariike ning siin asuvad
mitmete Euroopa Liidu tähtsate ametiasutuste peakorterid
ja esindused, sh Euroopa Parlamendi Peasekretariaat, Euroopa Investeerimispank,
Euroopa Kontrollikoda, Euroopa Majandusühenduse Kohus, Ametlike
Väljaannete Talitus, Statistika Talitus, EFTA jt. Kolm korda
aastas kohtuvad Luksemburgis EL Ministrite Nõukogu liikmed.
Aastal 2007 on Luksemburg Euroopa Kultuuripealinn.
Luksemburglased
on jäänud iseendaks
Luksemburglased elavad
kena elu, kus ülim tähtsus on kvaliteedil. Selle kinnituseks
on kas või fakt, et Luksemburgis on kõige rohkem
Michelini tähega pärjatud restorane inimese kohta. Luksemburglane,
kelle keskmine oodatav eluiga on 77,66 aastat (naistel 81,15,
meestel 74,38) nõuab kvaliteetset elu nii endale kui oma
perele. Nad on õnnelikud, et saavad oma heolu teistega
jagada! Heaolu jagamine on sedavõrd tähtis, et selleks
on eraldi Turismiministeerium. Loomulikult on külalislahked
luksemburglased väga rõõmsad ja peaaegu et
meelitatud, kui otsustate neile külla minna. Luksemburgi
inimesed on alati uhked oma päritolu üle ning kaitsvad
oma identiteedi suhtes. Rahvuse moto kõlab: “Mir welle
bleiwe, wat mir sin.” – “ Me tahame jääda
selleks, kes me oleme.” Ka väljaspool oma riiki, suurtes
luksemburglaste kogukondades USA-s ja Rumeenias räägitakse
nn luksemburgi keelt ehk letseburgi murret.
Letseburgi
murre on rahvusliku identiteedi sümbol
Siinsele kultuurile
panid aluse keldi hõimud. Aegade jooksul on värvika
kivi kultuurimosaiiki lisanud frangid, germaanlased, roomlased,
portugaallased, itaallased, slaavlased ja teised euroopa rahvad.
Igapäevaselt suhtlevad luksemburglased letseburgi murdes,
mis on Luksemburgi rahvusliku identiteedi sümboliks. Tegemist
on 4. sajandist kujunema hakanud saksa keele dialektiga. Kuid
see murre on siiski vaene kultuurikandja oma sõnavaralise
nappuse ja grammatiliste konstruktsioonide piiratuse pärast.
Nii tuleb ühelt keelelt teisele ümberlülituda,
eriti kirjalikus suhtlemises. On tehtud mitmeid katseid letseburgi
murdele ortograafiat luua. Edu saatis püüdlusi aastal
1950, kui hakati välja andma letseburgi keele sõnastikku,
mis ka ilmus. Keeleteadlaste poolt välja töötatud
ortograafia sai ametlikuks aastal 1976. Keeleseaduse vastuvõtmisest
saadik (1984) on selle mõju kogu aeg kasvanud. Riigiteenistujatele
korraldatakse vastavaid kursusi ja paljude luksemburglaste jaoks
on koormav süütunne, et nad on esimest korda elus samas
seisus, mille all on teised rahvad maailmas kannatanud sajandeid.
Esimest korda elus ei pruugi nad osata kirjutada omaenda keelt.
Kuid kunstlik ortograafia loomine ega ka keeleteadlaste pingutused
pole suutnud asendada lihtrahva hulgas populaarset saksa keelt.
Või tõrjuda pikkade traditsioonidega prantsuse keelt,
mis on olnud intellektuaalse eliidi väljendusvahendiks ning
on ametlik riigikeel.
Kuid näiteks kõik kõned poliitilistel valimiskoosolekutel
või muudel avalikel üritustel peetakse jällegi
letseburgi murdes.
Avatud suhtlemine
välistab provintslikkuse
Peamiselt prantsuse
keeles antava hariduse kaudu on Luksemburgi haritlaskond orienteeritud
siiski prantsuse kultuuriväärtustele. Ülikoolidessegi
minnakse esmalt kas Belgiasse või Prantsusmaale, Saksamaa
ülikoolid on valikus kolmandal kohal. Siinkohal on sobiv
mainida üht eripära – nimelt on Luksemburgis kultuuri-,
haridus- ja teadusministri positsioon ühendatud ja koondatud
ühte ministeeriumisse.
Siinse kultuurielu intensiivsus ja mitmekesisus on üllatav.
Teatrihooaeg toob regulaarselt siia parimaid truppe naabermaadest.
Kinod mängivad aastaringi rahvusvahelisel turul saada olevaid
filme nende algkeeltes. Riigi hea geograafiline asend toob lisaks
omamaistele tele- ja raadioprogrammidele luksemburglastele koju
kätte naabermaade omad, samuti on väga populaarne satelliittelevisioon.
Pole ka ime, sest ASTRA satelliitide omanikud on ju Luksemburgis.
Ehkki võimalus kasutada mitmeid keeli kultuuriinstrumendina
on kahtlemata eelis, on ka teatud probleeme. Vaimsete juurte puudumise
tõttu on luksemburgi kirjanik peaaegu et mõistetud
teatud loomingulisse steriilsusesse. Kuna emakeel, milles mõeldakse
ja räägitakse, on tõelise algupärase loomingu
instrument, õnnestub kirjanikel väga harva luua midagi
head keeles, mida on koolis õpitud ja aeg-ajalt kõneldakse.
Ent hoolimata letzeburgi murde väljendusvaesusest, on Luksemburgi
kirjanikud loovad. Eriti lüürilises luules ja kohalikus
teatris. “Letseburgismid” lisavad tekstidele kohalikku
hõngu, mis teeb need tõeseks ja omaseks. Selles
mõttes on prantsuse kultuuriareaalist pärit luksemburglasel
vähem vedanud – kui ta ei taha piirduda prantsuse keelega,
tuleb rinda pista võõra, saksa kultuuriruumis kultiveeritava
keelega. Edukad on need kriitikud, esseistid või teadlased,
kes oskavad kasutada kõiki kahes võrdselt kõrge
standardiga kultuuriruumis osalemise eeliseid.
Tegelikult on paljud Luksemburgi ümbritsevate alade inimesed
kasvanud üles mingi variandiga letseburgi keelest. Siinsed
regioonid on vormitud saksa ja prantsuse kultuuriruumis ja kogu
Luksemburgi ümbritsevat ala võiks õigusega
kutsuda “prantsuse-saksa kultuuri sulatuspotiks”.
Echeternachis
tantsivad pühakud
Nelipühale järgneval
teisipäeval Luksemburgi ainsa pühaku Willibrordi auks
peetav tantsurongkäik Echternachis on ainus sellelaadne maailmas.
St Willibrord sündis Northumbrias aastal 658 ja sai hariduse
Iirimaal. Ta ehitas Echternachi linna kloostri ja suri seal 7.
novembril 739. Samal aastal toimus ka esimene taoline rongkäik.
Siiani ei ole aga päris selge, kuidas see komme alguse sai.
Üks legend räägib, et kohalik hobusevaras nimega
Veidt (nime kirjapilt varieerub kõvasti) oli surma mõistetud
ja kombekohaselt oli lubatud täita tema viimane soov enne
avalikku hukkamist turuplatsil. Veidt palus luba mängida
veel viimast korda oma viiulit ja meloodia, mida ta mängima
hakkas, oli nii elav ja hoogne, et haaras hukkamist vaatama tulnud
inimesed koheselt kaasa – hetke pärast voogas kõik
muusikas ja tantsus. Keset seda kaost varas põgenes ja
teda pole enam nähtud.
14. sajandil, kui katk Euroopat laastas, muutus see palvetajate
rongkäiguks toonaste hädade ja tõbede vastu.
Aegade jooksul on rongkäigul olnud erinevaid vorme. Kord
oli moes isegi “liikumatu rongkäik”. Palvetajad
jäid kellahelina peale seisma, astusid mõned sammud
edasi, laskusid korraks põlvili ning alustasid liikumist
uuesti. Teine kord oli moes “roomav rongkäik”,
kus palvetajad roomasid St Willibrordi risti poole.
Sellisena nagu täna toimub rongkäik aastast 1802. Inimesed
kogunevad kloostriaeda ning keiser Maximiliani poolt oma palverongkäigu
mälestuseks 1512 annetatud päratu suure kella helinaga
antakse signaal. Varem tantsiti muusika saatel kolm sammu edasi,
kaks tagasi, kuid et rongkäigust võtab osa tohutult
palju inimesi, tantsitakse nüüd vaid edasiliikuvate
sammudega, astudes vahelduseks vasakule ja paremale. Eesotsas
on kirikutegelased, seejärel noored ja siis vanad. Inimeste
voog liigub mööda tänavaid ja basiilika 30 laiast
trepiastmest üles, sisenetakse kirikusse ja tehakse ring
ümber pühaku säilmeid sisaldava kirstu.
Jõulud
Luksemburgis
Novembrikuu lõpul
ja detsembri algul võib kõikjal näha meest,
keda kutsutakse Klees’chen. Ta käib poodides ja kutsub
lapsi endaga koos pildistama.
Legendi järgi tõi heatahtlik lapsi armastav Klees’chen
Jumala kõikvõimsa väe abiga tagasi ellu kolm
last, kes olid jõhkralt lihuniku poolt tapetud, et neist
vorste teha. Muidugi pole Klees’chen keegi muu kui Püha
Nikolaus, kes ööl vastu 6. detsembrit koos oma kaaslasega,
keda kutsutakse Houseker, käib majades ja viib lastele kinke.
Omaaegsed pähklid, apelsinid ja sokipaarid on asendunud legode
ja arvutitega. Kuid juba nädalaid varem panevad lapsed sussid
kas aknalauale või magamistoa ukse ette selleks, et Klees’chen,
kes käib ringi ja vaatab, kes väärib kinke, saaks
sinna šokolaadi ja muid maiustusi poetada. Klees’cheni
kaaslane Houseker kannab musti rõivaid ning keppi, millega
ta üleannetuid lapsi nuhtleb.
Klees’chen ja Houseker saabuvad linna kuuendale detsembrile
eelneval pühapäeval ning jagavad teel Raekotta lastele
maiustusi.
Mis puutub aga Jõuludesse endasse, siis Luksemburgis on
jõuluvanal Klees’chenil rivaal Jeesuslapse näol.
Luksemburglased arvavad, et jõuluööl toob kingid
hoopis beebi Jeesus Kristus.
Jõuluõhtul kogunetakse jõulupuu ümber
suupisteid võtma ja vestlema. Keskööl lähevad
paljud missale ja see on lastele alati teretulnud põhjus
kaua üleval olla.
Kingid lebavad jõulupuu all ja need avatakse kas enne missale
minkut või siis sealt tulles. Peale miljoneid kaloreid
sisaldavat pidulikku õhtusööki minnakse kogu
perega välja jalutama, mis on eriti kaunis siis, kui juhtub
olema palju lund. Jõulu teine püha veedetakse lookas
laudade ääres sõprade ja sugulaste seltsis. Jõulumeeleolu
loomisele aitab kaasa jõuluturgudel keev melu ning kõikjal
kõlav elav muusika pillimeeste ja kooride esituses.
“Schéi Chreschtdeeg!”
kõlab jõulusoov luksemburglaste suus.
|
|
|
