|
|
|
Ph.D. Olaf Imelik |
Söö, mis küps
ja räägi, mis tõsi
tekst: olaf imelik
Ei ole halba heata. Lihula
skandaal kutsus küll sünged kõuepilved meie koduõue
kohale, äike lööb aga alati õhu puhtamaks.
Võib-olla võib selle müristamise peale koguni
loota, et vene jura meie õigel ja vale poolel võitlemisest
ükskord ometi rentslisse uhutakse!.
Kas memoriaali saksa mundris bolševismi
vastu võidelnutele sellisel kujul ja sellisel moel just
praegu üles panna otstarbekas oli, on muidugi vaieldav. Nii
mõnigi patriootlikuna näiv tegu on tehtud provokatiivsel
eesmärgil. Ka selle memoriaali ülepaneku initsiaatori
varasemad patriootlikud ettevõtmised on vahel provokatsiooni
mulje jätnud. Oli see nii või teisiti, kuid memoriaali
ülespanek, eriti aga mahavõtmine, vallandas nii jõulise
reaktsiooni, mida enam maha vaikida ei saa ja mis nõuab
selget seisukohavõttu nii meie sise- kui välispoliitikas.
Lisaks paljudele analüüsivatele artiklitele, milles
meie poiste saksa mundris sõjast osavõttu põhjendati
ja õigustati, leidsid aga mitmed punapasunad võimaluse
öelda oma arvamise punaarmees võidelnute osast meie
vabastamisel. Kuigi – ilmselt konjunktuuri arvestades –
nüüd juba saksa mundris võidelnuid fašistideks
sõimamata.
Kes on armees,
see täidab käsku
Paljud kirjutistest pärinevad inimestelt, kelle mõtteviisi
on suurel määral mõjutanud ühes või
teises armees võidelnud või langenud isad või
vanaisad. Tahaksin neile lisada minu arusaama, kes ma ise kahe
diktaatori poolt kahurilihaks määratud poiste hulka
kuulusin.
Minust aasta vanemad poisid, nende hulgas mu parimad sõbrad,
roobitses Stalin kokku ja mobiliseeris-küüditas “suure-laia
kodumaa” põhjatusse sügavusse. Ei läinud
neist kümnetest tuhandetest keegi sinna meelega – kui
muidugi välja arvata see sõrmede peal ülesloetav
hulk, kes ennast sellel verisel okupatsiooniaastal veretööga,
pealekaebamisega või tallalakkumisega rüvetanud oli.
Siberi kogumiskohtades, sisuliselt vangilaagrites, tappis külm
ja nälg neist noortest eesti poistest enam kui pooled. Kes
ellu jäid, neil polnud oma elu päästmiseks muud
võimalust kui minna punaarmeesse. Kes aga on armees, see
täidab käsku. Kui politruk hüüab “Stalini
eest! Kodumaa eest!”, siis sõdur mitte ainult ei hüüa
järgi, vaid tormab selle hüüdega lahingusse. Teadsid
need poisid kõik, kui verine see nõukogude võim
on, mida see võim siin tegi ja mida tegema hakkab, kui
jälle siia jõuab. Aga mis said nemad sinna parata?
Nende ainsaks mõtteks jäi eluga koju jõuda.
Ja paratamatult kujunes vaenlaseks see, kes koduteed takistas,
oli ta oma või võõrast rahvusest. Vaenlane
on see, kes sinu pihta laseb ja kelle pihta sina lased.
Neid aga, kes eluga tagasi jõudsid, kes nõukogude
võimu julmust omal nahal veel valusamalt tunda olid saanud
kui meie siin, kodumaal, tituleeris kaval nõukogude võim
meie vabaduse eest võitlejateks. Võitja privileege
maitstes jäid neist paljud seda pikapeale ka ise uskuma.
Oma kodu
kaitsmine oli võimalik ainult saksa mundris ja -relvadega
Venemaa pärapõrgusse viidud poistest paar kuud nooremana
jäin mina siia. Kui sakslane oli ukse ees, tormasin noorusliku
uljusega esimesse siin loodud partisanisalka, et aidata siin märasevat
vene võimu välja peksta. Kindlasti oleksid seda teinud
ka paljud nendest poistest, keda venelane ära viis. Kui ma
oma partisani avantüürist eluga välja tulin, olin
kindlalt veendunud, et minu pühaks kohuseks on vabatahtlikuna
Wehrmachti minna ja koos sakslastega sellele inimvaenulikule bolševismile
lõpp peale teha. Sellele vaatamata, et minu poisikesepõlve
vihatud vaenlasteks polnud mitte venelased, vaid siin nina püsti
ajavad saksa junged. Nüüd olid nad aga päästjad!
Suurte raskustega õnnestus isal mulle mõistus pähe
panna ja ainult tänu temale jäi mul saksa sõjaväkke
minemata. Enamikul aga isasid takistamas polnud ja nii nad sinna
läksid. Seda kaugeltki mitte soovist võidelda Saksamaa
ja tema Führeri eest, vaid kohusetundest maksta okupandile
kätte selle eest, mida ta selle okupatsiooniaasta kestel
siin teinud oli ja pühast soovist hävitada kommunistlik
reþiim. Seda ei taibanud aga nõukogude võim
vist oma lõpuni, et vabatahtlikud tema vastu võitlejad
polnud mitte SS-i, vaid Wehrmachti ridades!
Kui sakslane meid SS-i mobiliseerima hakkas, oli meeleolu juba
muutunud. Meid küll esialgu bolševismist päästnud
sakslane oli juba oma tegelikku nägu näidanud ja oli
selge, et meil sealt vabadust loota pole. Kes vaid suutis, see
päästis end mobilisatsioonist. Minul õnnestus
see tänu mu arstist isale. “Valge pilet” päästis
mind ka mitmest järgnevast mobilisatsioonist kuni viimaseni
välja. (Huumorina ka veel vene mobilisatsioonist, kui komandant
mu valge pileti saksa kotkaga templile oma sirbi ja vasara pitsati
kõrvale lõi!)
Viimasesse saksa mobilisatsiooni sekkus ka põrandaalune
Eesti valitsus, kes Vabadussõda mäletades nägi
taganevate saksa vägede järel eesti piiri kaitsmises
võimalust iseseisvuse saavutamiseks. Tagantjärgi tarkusega
oli see lootus muidugi supernaiivne. Kuid püsis ju kogu Euroopas
lootus, et sõja lõppfaasis pöörab lääs
relvad oma sõbra-kõrilõikaja vastu. Tänu
meie poliitikute propagandale õnnestus sakslasel see viimane
loomus üle ootuste hästi. Kui ma kunagi nüüd
ühes teleintervjuus ütlesin, et kui sellel Eesti valitsusel
oleks veidikenegi rohkem poliitilist taipu olnud, võiksid
need tuhanded Sinimägedes langenud eesti poisid veel praegu
elus olla, sain sealt eluga pääsenutelt väga kurja
kriitikat kui nahahoidja. Nende, saksa mundris ülima kangelaslikkusega
võidelnud poiste ainsaks eesmärgiks oli takistada
punamõrtsukaid oma kodudesse tungimast. Süüdistus,
et saksa mundris eesti poisid olid natsid, on must huumor! Polnud
nad isegi saksasõbralikud. Juhtus neil lahingupäevil
nii mõnigi intsident, kus peremehetsevad sakslased meie
poistelt kurjasti karistada said (miks küll sellest meie
fašistiks tembeldamisele vastukaaluks ei räägita?).
Kuid oma kodu kaitsmine oli võimalik ainult saksa mundris
ja sakslaselt saadud relvadega. Ega nad ju hangudega tankide vastu
ei saanud minna! Kui me neid, sõna otseses tähenduses
kangelasi mälestame, siis loomulikult selles mundris ja relvastuses,
milles nad surid!
Kes aga ellu jäid, need said tunda ajaloo paratamatust –
häda võidetuile. Neil tuli kanda karistust kaotaja
poolel võitlemise eest ja nad pidid olema küürus
oma ea- ja rahvuskaaslaste ees, kes koos võitjaga koju
jõudsid ja karjääri tegid.
Mälestamise
on ära teeninud langenud ühel ja teisel pool rindejoont
Niisiis oli sõjatuulest läände või itta
puhutud eesti poiste osa sõjas ja sõjajärgselt
diametraalselt erinev.
Vene poolel langenutele on meie maa punatähe, sirbi ja vasaraga
dekoreeritud mälestusmärke täis pikitud. Saksa
poolel langenute hauad laskis aga punavõim üles künda
kohe, nagu siia jõudis. Kui me nüüd püstitame
mälestusmärgi mõlemal pool võidelnud suguvendadele,
siis saab selle pealkirjaks olla “au langenuile” ja
selle mälestamise on ära teeninud kõik need,
kes langesid ükskõik millises mundris ühel või
teisel pool rindejoont Kuid ka need, kes said hukka pommirünnakutes,
kes näljutati surnuks kaugel Siberis, kes hukkusid metsavendadena,
paadipõgenikena või kes tapeti KGB piinakambrites.
Aga kui me püstitame ausamba meie vabaduse eest võitlejaile,
siis, kuigi mõtted punaarmee mundrisse surutud poiste peas
olid kui tahes patriootlikud, olid nad olude sunnil rattakesed
bolševismi masinavärgis ja meie mõistes vabaduse
eest võitlemisega polnud neil vähimatki pistmist.
Seega unustage ära mõte vabadussambast, kus eesti
sõdur vene mundris ja eesti sõdur saksa mundris
kõrvuti vabaduse sinilindu püüavad!
Punapasunate vastuväide on, et ega Sinimägedes ja üldse
saksa sõjaväes võitlejadki meile rohkem vabadust
ei toonud kui punaarmees võitlejad. Ei toonud küll,
aga nende võitluse motiiv oli kaitsta oma kodu sissetungiva
vaenlase eest, kaitsta meie vabadust. Võitlus vabaduse
eest ei lõpe aga sugugi alati võiduga. Seda rohkem
on meeleheitlikult, ennastohverdavalt ülevõimu vastu
võidelnud poisid austamist ära teeninud!
Meile mõningaid diplomaatilisi raskusi põhjustada
võiva saksa mundris memoriaali ülespaneku võimendas
aga mäekõrguseks segadusse sattunud valitsuse ebaadekvaatne
reaktsioon. Kes sellest kasu sai? Sellele pole vist vaja vastust
ette ütelda. Meile polnud sellest kasu kindlasti mitte, kuigi
seda püütakse põhjendada meie isolatsiooni jäämise
vältimisena oma liitlaste hulgas. Punaka jumega diplomaatide
väide, et me ei tohi ärritada oma sõpru, kes
vihkavad sõjaaegse vaenlase mundrit, kellele aga relvavenna,
punaarmee munder on armas, pole eriti veenev.
Sündmus mis võimaldab
maailmale seletada Venemaa osa meie ajaloos
Lihula mälestusmärgi mahavõtmise aktsiooni süüdlasteks
jäävad peaminister, siseminister ja välisminister
(EPL, 9. sept.)
Kahtlematult vastutab valitsuse sammude eest peaminister. Ainsaks
teda vabandavaks asjaoluks võib pidada, et tema üliraskeks
ülesandeks on püüda koos hoida luigest, haugist
ja vähist koosnevat valitsust, mille lagunemisel pääseks
võimule päris punapõskse partei peos olev valitsus.
See oht sunnib teda kas või kõigi ministrite väljavahetamisel
oma ametist mitte loobuma. Et see kerge pole, seda näitab
juba seegi, kuidas kõik Reformierakonda või Rahvaliitu
kuuluvate ministrite majanduslikud ja poliitilised prohmakad meedias
Res Publica süüks pannakse ja “avalikku arvamust”
kujundatakse.
Andestamatu on aga välisministri osa, kes veenis valitsust,
et tal pole võimalik selle ausamba püstitamist oma
välismaiste kolleegide ees põhjendada ja ähvardas
monumendi püsti jäämise korral tagasi astuda. Mis
ometi takistas valitsusel seda suurepärast “ähvardust”
aktsepteerimast! Kui välispoliitika oleks asjatundlikes kätes,
oleks selle memoriaali püstitamist ja Venemaa reaktsiooni
sellele suurepäraselt võimalik ära kasutada Venemaa
praeguse baltikumipoliitika suure kella külge panekuks. See
sündmus võimaldab kogu maailmale tutvustada Venemaa
verist osa meie ajaloos ja selgitada, et selle silmakirjaliku
valetaja, rüüstaja ja tapja vastu olime valmis võitlema
ükskõik kelle mundris, kui ta meile ainult relvi andis!
Miks peaksime meie ise aitama meile hammast ihuvale naabrile maitsevat
pooltoorest valet ja poolküpset tõtt oma liitlastele
sisse sööta? Mis sellisest suupistest pärast läbiseedimist
välja tuleb, on ju teada… Ega meie esiisad asjata meile
jätnud õpetussõnu: söö, mis küps
ja räägi, mis tõsi!
|
|
|
