|
|
|
Eenok Haamer oma kodus Mustvees
Jõulude ootel. |
EENOK HAAMER:
“Jõulud on eesti rahva energiaväli”
Küsis: KE
41
aastat on kirikuõpetaja, skautmaster, Eesti vennastekoguduse
vanem ja Tartu Teoloogilise Akadeemia rektor Eenok
Haamer olnud Mustvees sealse
vähemusrahvuse, eestlaste, kultuuri ja meele kaitsjaks. Eenok
Haamer on eestlane ning jäänud selleks ka rasketel aegadel.
Ka oma neli last on ta kasvatanud eestlasteks.
Teie
isa on tuntud kirikuõpetaja ja skaut Harri Haamer. Millisena
on isa Teile meelde jäänud?
Seisan suure austuse ja lugupidamisega oma isa ees, sest isa on
olnud väärikas mees ning ema Maimu (neiuna Maramaa)
on olnud väärikas naine. Oma olemuselt on nad eestlased
olnud. On armastanud oma Jumalat ja oma rahvast.
Üks erilisemaid mälestusi on 1944. aasta septembrikuust.
Olin siis 9-aastane. Olime läinud Tartust ära Viljandisse,
kus oli vanavanemate kodu. Aga neid seal enam ei olnud, sest nad
(August ja Aino Maramaa) viidi 1941. aastal Siberisse. Hakkasime
sõja jalust ära minema ning jõudsime kuskile
Põhja-Eestisse. Ei mäleta, kus see jutuajamine oli,
aga mäletan, et ema ja isa arutasid laste kuuldes, kas minna
ära Läände? Ja otsustasid, et meie rahvas jääb
siia, meie peame ka siia jääma. See oli kindel otsus.
Ma ei tea, kuidas nad oleksid otsustanud, kui oleksid teadnud,
et isal tuli olla 8 aastat Kolõma vangilaagris ja meil
tuli 25. märtsil 1949 eest ära minna, et mitte lasta
ennast Siberisse viia. Algas metsavennaelu, mis kestis 6,5 aastat.
Kui isa tagasi jõudis, juuli lõpul 1955, hakkas
ta oma peret otsima. Õde Maarja oli Põhja-Eestis
võõra nime all. Vanema venna Andrese elu oli väga
raske, sest ta oli küüditamise ajal kõrges palavikus
ja jäi Tartusse maha. Ta oli siis 6-aastane. Aga tagantjärele
mõeldes ei oleks ma nii pisikest poissi metsas punkris
ette kujutanud.
Kui isa jõudis Võrumaale meid leidma, augustis 1955,
seda ma iialgi ei unusta, kui kaela ümbert kinni võtsin.
Ta toodi sinna mootorratta tagaistmel ja kukal ning kael oli külm
ja liivane. Aga see tunne on tänase päevani kogu mu
olemuses sees, sest olin teda väga-väga igatsenud!
Isa on olnud Ilmasammas mitte ainult meile, vaid paljudele inimestele.
Ta on andnud edasi põhimõtted ja ellusuhtumise nii
lastele kui lastelastele. Isa ja ema tähendus on olnud tohutu.
Ema on olnud see, kes minu kasvamise ajal on mu kõrval
seisnud, olnud mu hingehoidja ja julgustaja. Olin 13, kui metsa
läksime ja 20, kui välja tulime.
Olete skautmaster
ja üks skautluse taaselustajaid Eestis. Küllap sattusite
skautlusesse samuti isa eeskujul?
Minu mäletamist mööda andsin skauditõotuse
1943. aasta sügisel. Isa oli hoidnud ühe skautliku rühma
alles läbi esimese nõukogude okupatsiooni kui ka saksa
okupatsiooni aja, õieti 1944. aasta kevadeni. See tegutses
põranda all. Isa nägi, et asjad lähevad keeruliseks
ja tahtis, et annaksin skauditõotuse. Ja kui tuli võimalus
skautlust taastada, selgus, et olin endises organisatsioonis tõotuse
andnute seas noorim.
Soovin kogu hingest, et see liikumine võiks aidata eesti
poisse ja tüdrukuid just sisemises, vaimses muutumises. Sest
kui ühiskond käib kohutava kiirusega alla ja materiaalsed
väärtused on tähtsamaks saanud, siis aated heidetakse
paratamatult kolikambrisse.
Skautlus põhineb kristlikel väärtustel ja seda
mittekristlikuks teha on väär. Minu isa ütles,
et religioon on üks inimese tunnetusliku elu avaldumisvorm
nagu kunst, kirjandus, muusika – see kuulub kõik kultuuri
sisse. Sealt ei ole võimalik osa ära tõmmata,
ilma et hoone kokku variseks. Sellepärast oleks vaja meie
lastele õpetada neid aluseid, millele me üldse oma
olemasolus toetume ja millele meie kultuur toetub. Meie religioosse
tausta eiramine tähendab risti peale tõmbamist kogu
kultuurile ja iseolemisele. Meie minevikuusundi elemendid on ka
meie kristluses sees ning koos on see saavutanud uue kvaliteedi.
Meie ristiusk ei ole mitte saksa ega ameerika oma. Kui seda sealt
sisse tuuakse, siis see on väärnähtus, see hävitab
meid ja selle vastu ma protesteerin. Aga kui oma ristiusule toetume,
siis saame püsima jääda.
Te olete, nagu
isagi, ränkadele katsumustele vaatamata endale kindlaks jäänud.
Jah, olen Jumalale tänulik, et esivanemad on olnud väga
ausad ja sirgjoonelised inimesed. Niipalju kui olen kuulnud ja
tean oma isaisast ja oma emaisast. Isaisa olen näinud, aga
ei mäleta. Olin pisike poiss, kui ta suri. Aga emaisa mäletan.
Ta oli esimesel Eesti iseseisvuse ajal 15 aastat Viljandi linnapea.
Just see sirgjoonelisus, mis on jätkunud mu vanemates, on
tohutu suur varandus. Isa oli väga kindlameelne inimene ja
ega käbi kännust kaugele kuku. Ega ise ei jaksaks. Jumal
annab selle jõu, aga sees peab olema valmisolek. Kui inimesed
kasutavad olukordi ära ja on seda maast madalast õppinud,
siis ega seda inimest ei paranda.
Millised olid Teie
lapsepõlve Jõulud?
Kuna mu isa oli kirikuõpetaja, siis on lapsepõlve
Jõululaupäevad väga murelik mälestus. Sest
väga paljud inimesed tahtsid just Jõululaupäeval
oma lapsi ristida, laulatada ja muid tähtsaid asju pühitseda.
Mäletan, et isal oli Jõululaupäev poole tunni
kaupa ära jagatud. Jõudsime ära väsida ja
ootasime, millal saame minna kuuse juurde ja küünlad
süüdata. Kui ta viimaks väga hilja koju jõudis,
oli meil ometi suur rõõm! Sest surmani väsinuna,
oli tal ometi nii tohutult palju energiat, et suuta oma lastega
vigurit teha, nendega mängida ja olla nagu laps meie keskel.
|
Armastatud vanemad Maimu ja Harri
1981. a Tarvastus. |
Kas Te metsavenna-aastatel
ka Jõule tähistasite?
Tähistasime. Olen umbes neli aastat elanud punkris. Mäletan,
et oli Jõulude kolmas püha ja kuna meil ei olnud küünlaid
kuskilt saada, valasime need lambarasvast. Need olid erilised,
väga erilised küünlad. Üks selline jõuluõhtu
on lausa silmade ees. Saime metsavendade jõulupuu ajal
ikka toas olla. Olime seegi kord kuuekesi koos. Sellest perest,
kus me olime, Elmar ja Voldemar Ilja ja teisest perest Evald,
mina, ema ja kasuvend Albert. Mäletan, kui Volli pidas jõulukõne
ja rääkis küünlast, mis ära põledes
valgustab teisi. Et meie ülesanne on põledes ja ise
tuhaks saades anda midagi head ja hella.
Kuidas taluda talumatut ja selle juures veel inimeseks jääda?
Laps on kohanemisvõimeline. Metsavenna-aastad on olnud
minu ülikool. Veel enne, kui sain keskkooli lõpetada,
6. klass Tartu 1. Keskkoolis jäi pooleli. See kujundas ikka
täiesti arusaamised inimesena, mehena. See on pagas, millest
võtan tänagi oskust jagada teistele inimestele, mida
tähendab sisemine kindlus ja otsustavus. Kui oli väga
raske ja masendus oli väga suur, siis oli meil üks piiblisõna,
mida kasutasime: “Rõõmu on rohkesti su palge
ees, Issand, ja lõbusaid asju on su paremas käes!”
Metsavennapõlve kogemused on need, mida oleks väärt
nii mõnelgi inimesel läbi elada, aga et see elu oli
n i i raske, siis ei soovi seda mitte kellelegi. Kui isa meid
üles otsis, siis tuli tal veidi rohkem kui üks ööpäev
olla meiega koos. Ja tema resümee oli, et seal Kaug-Idas
vangilaagris oli kergem.
Milline on Jõulude
tähendus eesti rahvale?
Minu jaoks on olnud väga oluline nendes asjades endale selgus
saada. Seda selgust olen tahtnud otsida ja tahan seda jagada.
Aga nendesse teemadesse tuleb aegapidi, sammhaaval sisse minna.
Kui küsida, mis on Jõulud, siis sel on väga palju
vastuseid. Saan kinnitada seda, et Jõulud on eesti talupoja
kalendri kõige tähtsamad pühad. Jõulud
on pühad inimese hinge jaoks. Kõige lihtsam on ütelda,
et Jõulud on perepühad. Aga minu arusaamise järele
on Jõulud eesti rahvale samuti energiaväli, kust inimesed
ammutavad jõudu, et edasi elada. Jõulud on nii vana
püha, et me esialgset nime ei mäleta. Selle traditsiooni
mitmekihilisus ja sügavus kajastab meie rahva igivana mõtlemist.
Nõukogude okupatsioon ajal, kui jõuluõhtul
täitusid ehtes kirikud rahvahulkadega, andis see tunnistuse
sellest, et Jõulud elavad eesti rahva hinges. See oli sisemine
sund, mis tõi inimesed sellel pühal kokku. Nad ei
andnud sageli endale aru, et see oli kõige mõjuvam
protest, vastuhakk, kuid sisuliselt see nii oli.
Kui inimesed elasid oma olemust jõuluõhtul välja
kirikutesse tulles, siis on see sama nähtus, mis seletamatuna
tundub – see, kuidas meie laulmise traditsioon on saanud
nii mõjuvõimsa väljundi. Kuigi võidakse
ütelda, et laulupeod on järeleaimatud sakslastelt ja
neljahäälse laulmise traditsioon on tulnud vennastekoguduse
ehk hernhuutluse kaudu. Aga sellest reaktsioonist, mis on eestlastel,
järeldan, et need olid kanalid, mis anti meile kätte
ja mille kaudu otsekui paisu tagant pääses valla eestlase
hing.
Tuletan meelde ühe huvitava märkuse, kus üks saksa
rändur kirjeldab rukkilõikust. Inimesed põimavad
sirpidega rukist ja laulavad. Siis tulevad opman ja kubjas, kes
leiavad, et mõni põimajatest liigutab liiga aeglaselt.
Kepp tantsib. Selle järel mõned hetked liigutab põimaja
ennast kiiremini ja jätkab siis endises rütmis. Ja kõik
see töövägi laulab edasi, nagu midagi poleks juhtunud!
Rändur ütleb, et see on täiesti arusaamatu. Meie,
sakslased, oleksime vihast kiristanud hambaid ja mõtelnud
kättemaksule, aga mis rahvas see on? See nagu ei panegi üldse
seda tähele?
Kui seda aastaid tagasi lugesin, ma jahmatasin, sest see rahvas
oli laulurütmis tööd tehes suurem kui kõik
sõitlejad. Teda ei olnud võimalik karistada ja jalge
alla tallata, kuigi ta oli ori ning jalge alla tallatud. Aga ta
oli kõrgem kui kõik krahvid ja parunid! See on vaimne
väärikus. Nõnda on siis laulmise kaudu see vaimne
väärikus nähtavaks saanud. Ja laulus end välja
elades on eesti rahvas tundnud oma sisemist tugevust. Ja nõnda
on ka Jõulud väljendanud rahva sisemist vaimset suurust.
Avinurmes mõrvatud
eesti sõdurite ausammast õnnistades rääkisite
leppimise ja andestamise vajadusest.
Leppida on tarvis, see on möödapääsmatult
vajalik. Aga leppimine saab toimuda ainult andeks andmise kaudu.
Kuid andeks anda ei ole võimalik, kui puudub valmisolek.
Et leppida, peame teineteisele vastu tulema. Olles Eesti Kongressi
saadik, rääkisin, et olen näinud Soomes mälestusmärki,
millel olid peal nii valgel kui punasel poolel sõdinute
nimed ja küsisin, millal me selleni jõuame? Küsisin,
kas olete valmis kõigi langenud eesti poegade ja tütarde
eest mälestuseks püsti tõusma? Sest nemad ei
ole süüdi, vaid need võimud ja see vägivald
on süüdi, et eesti rahvas on lahutatud ja üksteise
vastu üles ässitatud! See, mis toimus, on unustamatu
silmapilk minu jaoks. Ootasin natuke… ja inimesed hakkasid
tõusma ning mõne hetke pärast oli kogu saal
püsti.
Jah, me peame õiglase hinnangu andma kõigele ülekohtule
ja vägivallale, ükskõik, kus see on toimunud.
Ja ei saa niimoodi, et ühte poolt õilistame, teist
alavääristame. Aga selle hukkamõistmise e e s
m ä r k on lõpetada vihkamine ja vaen! Ainult hukkamõistmisest
ei piisa.
Tulles tagasi Jõulude juurde, siis Jõulud on olnud
eesti rahvale suur leppimise püha. Jõulude ajal ollakse
valmis andeks andma ja unustama. Olen uurinud, kuidas perekonnad
Jõulude ajal toime tulevad ja jõudnud huvitava tulemuseni.
Inimesed suudavad kaks päeva elada teistmoodi, leplikult,
sõbralikult, ei ole tülisid. See näitab, et meil
on olemas potentsiaalne võimalus leppida. Jumala lähedalolu
tunne annab meile selle valmisoleku.
Milline on Teie
jõulusoov?
Sooviksin, et inimesed pühitseksid Jõule tõsise
meelega. Et kodus võiks leppimine ja üksmeel maad
võtta. Ja et nad teadlikult enne Jõule omavahel
asjad ära klaariksid, et jõulukuuse ümber istudes
ei oleks konflikte! Sest ainult siis saavad nad jõuluõnnistuse
kätte.
Olen rõõmus, et meil on jõulutraditsiooni
ots veel käes, et see ei ole päris ära kadunud.
Kõige suurem kingitus, mis teisele inimesele jõuluõhtul
teha saab, on südamest tulev siiras heatahtlik n a e r a
t u s. Sest kui ei ole armastust inimeste vahel, ei ole ka Jõulusid!
Jõulude kõige tähtsam sõnum on see,
et Jumal on armastanud maailma ja selle armastuse kaudu tahab
ta süüdata inimestes armastust üksteise vastu.
Algasime oma vestlust kodu tähendusest. Eesti kodul on tohutu
tähtsus olnud ja sellepärast on ka Jõuludel.
Jõulud on Kodu püha. Eesti rahvas on olnud kodu väärtustav
rahvas ja annaks Jumal, et ta jätkuvalt on!
|
|
|
