|
|
|
Ajaloolastest naisuurimuse rajajad
on esitanud küsimuse, kas naised on ajaloo tegijad või
ajaloo ohvrid, kes ajaloos vaikselt kaasa voolavad, kaasa
mängivad, paistes silma siis, kui nad on kuulsate meeste
kõrval kõndijad või rabavalt erandlikud
kas heas või halvas mõttes. Fotol Miina Härma
dirigendi kantslis. |
Esiemaga silmitsi
tekst: vil! Tiina Kirss
Ettekanne Eesti Naisüliõpilaste Seltsi korraldatud
konverentsil ESIEMAGA SILMITSI
Kes
on esiema ja miks hoovab sellest sõnast nii südamesoojust
kui salapära? Kas esiema otsingul peatume eel kõige
ja esiteks oma sugupuu juures, vaatame perekonnaalbumisse, otsime
üles perekonna ebaametliku „pärimusetalitaja“
ehk „varahoidja“, kelle mälu kõige kaugemale
ulatub – kes enamasti ikka on naissoost?
Kas selline otsing viibki
meid esiemade silmade alla ja kuuldeulatusse, kusjuures saame
vahetult omaks võtta inspireerivat ja aukartustäratavat
tegemise ja olemise eliksiiri, olles uhked, kui sirgeseljalised,
tarmukad ja tublid naised on meile teenäitajaiks? Alati pole
praktiline algatus sedavõrdki võimalik, kuna paljudes
peredes on lisaks unustusele, kolimistele, ringiliikumistele ka
sõda ja muutuvad reþiimid teenud oma hävitava
töö: perekonnaarhiivid on hooletusse jäetud, kirjavahetusi,
päevikuid ja dokumente on ettevaatuse mõttes ahju
heidetud, kohvrid on kaduma läinud või läbi ligunenud.
Kuid isegi rahulikematel aegadel võib esivanemate jälgede
ajamine tekitada ootamatuid raskusi ja vastukäivusi, nõudes
pikki kuid arhiividevahet käimist.
On teisigi hädaohte. Võib ka nii juhtuda, et need
näod, kellega me silmitsi seisame, ei sära nii, nagu
nad kaugest minevikust algul vastu kiirgasid. Ehk on esiema meile
ootamatult võõras oma ellusuhtumises ja käitumises
ja tema vastu on raske avaldada kohustuslikku austust – isiklikuks
eeskujuks ta meile ei sobi. Vastupidiselt võib esiema olla
kättesaamatu, õilis ikoon, kellega silmitsi seistes
võime kibeda lainena kogeda omaenda nõtrust ja küündimatust.
Mõeldes oma emale, küsib Salme Ekbaum ühes luuletuses:
„Miks... mu süda kännust nii kaugele kukkus ja
seejuures lukkus, pärimata sinu eluehtsust?“
Esiema-otsingu rännak ei tarvitse aga lähtuda uudishimust
omaenda suguvõsa naiste vastu ega ka sellega piirduda.
Teekond suubub eesti kultuuriloo kõrval- ja maanteedele,
kirjutamata ja kirjutamatutele väljadele. Küsimused,
mida otsing esile kutsub, on põhimõttelised väljakutsed
ajalookirjutusele üleüldse, mida on aastakümneid
püstitanud Põhja-Ameerika ja Euroopa kutseliste ajalooliste
hulgas need julged, vahel ketserlikud kolleegid, kes tegelevad
naisuurimusega. Jättes esiteks kõrvale sügavama
analüüsi, miks ja milleks vaimu- ja mitte peamiselt
veresugulastest „esiemasid“ vaja on, on õpetlik
suunata pilk kultuurilukku, et leida orientiire esiema-otsingule
selle laiemas mõistes. Kui me esiteks ei seaks sihiks leida
väärikas naissoost vaimne eelkäija, kes elas enne
meid, vaid otsiksime naiste jälgi, kas tabame neid liikumas
ajalooõpikutes, hiljutistes ajalooalastes üllitistes,
diplomitöödes ja väitekirjades? Kas need naised
esinevad „esiemadena“ või jälgivad meid
teiste maskide alt?
Miks naisajaloo kirjutamine
on oluline? Kas ja kuidas on võimalik kirjutada ajalugu
ilma naisteta? Kui terane gümnaasiumiõpilane peaks
oma ajalooõpetajalt küsima, kuhu on jäänud
eesti ajaloos eesti naised, on võimalik, et talle vastatakse
Koidula-Härma-Haava-Tamme loetlemisega ja taluperenaise arhetüübiga
lootuses, et ta vastusega rahule jääb. Ajalooõpetaja
nõutus võib aga olla siiras, isegi siis, kui (parimal
juhul) tal on käpas head arhiivides orienteerumise ja allikate
lugemise oskused ja arhiivis käimise kirg ehk harjumus. Teadagi
on sage arhiiviskäimine kohusetundliku ja hea õpetaja
puhul juba ajapuuduse tõttu ebatõenäone. Kuid
isegi sel juhul oleks teekond kultuurilooliste „esiemade“
juurde okkaline ja vaevanõudev. „Põhjatud“
arhiivid on neelanud nii mehi kui naisi, aga naised on eriti kippunud
sinna ära kaduma ning seda mitte ilma põhjuseta Nii
tajus olukorda Virginia Woolf 1920. aastatel, kirjutades Tuba
mulle endale. Naised, kellel polnud õigust Cambridge´i
ja Oxfordi ülikooliraamatukogusid külastada, kellele
pikkamööda loodi „college´ id meile endile“
koos vastavalt piiratud raamatukogudega, ei pääsenud
endasmõistetavalt ka raamatukogudes autoritena nähtavale.
Naiste arhiividesse kadumine ei tarvitse olla kellegi otsene ja
sihilik kuritahtlikkus; arhiivide korraldus peegeldab, sageli
mitmel keerulisel põhjusel, ajaloohaldajate prioriteete.
Kes teeb ilma, kelle ümber toimuvad sündmused, kes „teeb“
kultuuri ja kes seda kannab? Suurteks tegijateks, valitsejateks,
sõdade pidajaiks, avalikeks haritlasteks, mõtlejateks
on ikkagi peetud mehi. Eesti keeles on sõna „kirjamees“
hea kultuurilooline tõlgenduslik näitaja, kummastav
vaid siis, kui kirjaniku sugu selle nimetusega vastuolus on. Naisi
seevastu on peetud meeste (vaikivateks?) kaaslasteks ja „kaelteks“,
kes oskavad päid osavalt pöörata.
Historiograafia ja ajaloofilosoofia
valdkonnale on ajaloolastest naisuurimuse rajajad esitanud küsimuse,
kas naised on ajaloo tegijad või ajaloo ohvrid, kes ajaloos
vaikselt kaasa voolavad, kaasa mängivad, halvimal juhul jalgu
jäädes, paistes silma siis, kui nad on kuulsate meeste
kõrval kõndijad, või rabavalt erandlikud
kas heas või halvas mõttes. Pidagem meeles, et sinisukad
ja „marginaalid“ – nõiad, „halvad“
naised ja kurjategijad pääsevad silmapiirile. Erandid
teatavasti pühitsevad reeglit. Kuid siiamaani on moraal ülimalt
praktiline: ajalugu ei saa kirjutada ilma allikateta, allikad
asuvad arhiivides. Et kirjutada ajalugu, kus naised on nähtaval,
on vaja rajad arhiividesse sisse tallata, peidetud ehk varjul
oleva ajaloo uurimiseks on vaja eriti häid oskusi, juhendamist,
teravat silma ja kannatlikkust. Nii akadeemias kui ka mujal maailmas
valitseb kriitilise massi seadus. Pole jalaga segada kirjutajaid,
kes oskaks naisi otsida ja lahti kirjutada ja teisi selleks välja
koolitada. Kiireneva elutempoga ühiskonnas, kus haridustki
surutakse üha lühema ajaperioodi sisse, teevad üliõpilased
ja nende juhendajad mõistagi pragmaatilisi valikuid: uurida
tuleb seda, mis lobedalt läheb ja kiiremini valmis saab.
Teadusmaailmas on karmid hierarhiad: naisteema pole dissertaabel,
rentaabel ega rahastamispõhjendatav.
Siin aga komistame pealtnäha mõistliku ning mõistuspärase
pragmaatika peidetud põhjendustele, miks „naisajalugu“
vaja ei olevat, nende hoiakute otsa, mis põlistavad nõiaringi:
naised pole ju midagi teinud ja kirjutanud, seetõttu pole
vaja neist suurt midagi kirjutada. Et aru saada, miks naisi pole
siiamaani eesti ajaloolaste hulgas palju uuritud, mitte ainult
isikulooliselt, vaid paigutatuna lahutamatute teguritena oma sotsiaalsesse
konteksti, on vaja tõsimeeli ning kriitiliselt lahti harutada
eelarvamuste ja hoiakute puntrad, mis süvendavad naiste nähtamatust
ajaloos. Kui aga, kirjutades inimestest (meestest), hakata kirjutama
ajalugu ka naistest, siis siiani koostatud sünteesid võivad
laguneda või uperkuuti lennata. Vähemasti toimub valikuline
ümberperiodiseerimine, kuna muudatused hariduses, tehnikas,
tervishoiualal, mis oluliselt puudutasid naisi, ei tarvitsenud
toimuda samaaegselt nendega, mis puudutasid mehi. „Naisajaloo“
kirjutamine toob päevavalgele uusi, mõneti raputavaid
küsimusi sugudevaheliste suhete korraldusest, ühiskonnakorraldusest
üleüldse ning selle muutumise ning ka muutumatuse, järjepidevuse
ja jäikuse põhjustest. „Naisajalugu“ (ehk
inglise keeli kelmilt nimetatud herstory) ei ole asenduslik, vaid
paratamatult kompensatoorne ning konflikte tekitav, kuna ei tahagi
olla alternatiivne ajalugu kilepakendis, mis tarbija soovil võimaldab
valida „sinise“ asemel „roosat.“
Tegelik siht on täiustatud ning täiuslik ajalugu, inimajalugu,
milles nii naised kui mehed on täisväärilised subjektid,
ehk tegijad. Kuid kuna naiste ajaloost välja tõlgendamine
on olnud veendunult tendentslik, ei eksi Virginia Woolf palju,
kui väidab, et kirjutada naistest tähendab kirjutada
„natuke viltu“. Ajaloo „viltu kirjutamiseks“
on vaja „viltust“ historiograafiat, mis eeldab veelkord
suurepärast allikate tundmist, allikakriitilisust. Ei tohiks
unustada, et vastuvett ujumise julgusest ei piisa; on vaja ka
dialoogi, mõttekaaslasi, mida eeldab iga tõsiseltvõetava
uuendusliku uurimisvaldkonna juurutamine.
Kuid püüe esiemaga silmsidet luua ei ole eesti kultuuriloos
siiski mitte lootusetu. Üle poole Helmi Mäelo 1957.
aastal Rootsis avaldatud ning Eestis 1999. aastal taasavaldatud
teosest Eesti naine läbi aegade koosneb ligi saja avalikus
elus nähtavale tõusnud teovõimelise ja tegusa
eesti naise lühiiseloomustusest. See, et ligi kolmandiku
kohta peab ta kahetsusega tunnistama, et isiklikud andmed puuduvad,
ei ole ainult sellepärast, et Mäelo ei pääsenud
allikatele ligi, kuna viibis paguluses. Tagasivaates mitme aastakümne
akadeemilise naisajaloo püüdlustele ja suundumustele
kommenteerib Varase uusaja ajaloolane Natalie Zemon Davis, et
naisajalooga tehti juba möödunud sajandi esikümnenditel
tõsiseid sünteesimiskatseid, kasutades mitmekesist
allikmaterjali, otsimaks mitte ainult erandlikke ning silmapaistvaid
„esiemasid“, vaid naisi nende argipäevastes töödes,
tegemistes, sündimistes, sünnitamistes ja suremistes.
1919. aastal kirjutas London School of Economicsi tudeng ning
sotsialistlikult meelestatud Alice Clark teose Working Life of
Women in the 17th century, kasutades oma uurimuseks kohalikke
kohtuakte, finantsdokumente ja administratiivseid dokumente, kuid
ka arveraamatuid. 1923. aastal avaldas Léon Abensour teose
La femme et le féminisme en France avant la Révolution,
kus üritas tõsta 18. sajandi naiste tegemiste kirjeldamist
anekdootide ning skandaalide tasemelt kõrgemale, paigutades
neid ajaloo põhivoolu. 1935. aastal kirjutas Aino Undla-Põldmäe
võrdleva uurimuse Lilli Suburgist ja Lydia Koidulast, mis
sai Akadeemilise naisseltsi auhinna. 1936. aastal avaldas Vera
Poska-Grünthal Elava Teaduse sarja 58. köitena teose
Naine ja naisliikumine: Peajooni naisliikumise ajaloost ja probleemistikust.
mille kaanepilt on koondportree kuulsatest ja tegusatest naistest
Eestis ja mujal Euroopas 1930-ndate aastate lõpul. Aastal
2000 ilmus Sirje Kivimäe ja Sirje Tamuli artiklitekogumik
Vita academica, vita feminea eesti (kuid sugugi mitte ainult eesti
soost) naiste haridusloost.
Eriti teretulnud (ja üliõpilastele õpetlikult
rabav) on tõdemine, et tegemist pole kaugeltki mitte eestlastest
„esiemadega“, vaid vaadeldakse baltisaksa õpetatud
naiste ja vene rahvusest naisüliõpilaste tausta. Uurimisobjekt
„naised“ on rahvuse poolest hõlmavalt ja oluliselt
heterogeenne. Lisaks väärtuslikele statistilistele andmetele,
on artiklitekogumikus kasutatud ka biograafilisi meetodeid, mis
tihendavad ja täiendavad Mäelo raamatus vaid esialgselt
markeeritud maastikku.
Tähelepanu väärivad ka Eve Annuki poolt toimetatud
kaasaegsete eesti naiste elulugudekogumik Naised kõnelevad,
Eesti rahva elulugudes valitsev sooline tasakaal ning ajakirjas
Ariadne lõng ilmunud artiklid ja tõlked. Oma tõlgendusliku
osavuse ja rikkalike metodoloogiliste näidete ja hoiatuste
poolest on naisajaloouurimusele suunduvate teadlaste huvides lugeda
Jüri Kivimäe artiklit Naised, Kurat ja „kassipea“:
Anna ja Tobbe Malle kohtuprotsess Reval 1594“ (Ariadne lõng
3:1/2 2002).
Olemegi ületanud piiri esiemade otsingu ja ajaloo kirjutamise
vahel. Koondportree, portreede galerii ehk kuulsate naiste muuseum
kätkeb küll ühte nägemust naisajaloost, mis
suhestub mõtteliselt püüdlusega seista esiemaga
silmitsi. Samas on koondportree vaid üks kontseptsioon teiste
hulgas, allakirjutanu alandlikus arvamuses ehk ka mitte kõige
parem võimalus kirjutada ajalugu, kus naised on täisväärtuslikult
olemas ja kõnelemas. Järgnevalt püüan lühidalt
vaagida koondportreed kui mõistet, tuues samas esile ka
mõningaid teisi võimalusi. Koondportree voorus on
tema nähtavale toomise eesmärk, millele vastab vaistlik
(ehkki sageli väga petlik) tunnetus, et ühenduses on
jõud. Sellest tuleneb omakorda lugeja-vaatleja uhkav ja
uhkustav tunne, et vaat`, siin on meie eeskujud, need naised on
ju sangarid. Kuid need naised, keda Poska-Grünthali kaanefoto
kokku toob, ei poseerinud ju tähtpäevalist „klassikokkutulekut“
meenutavaks ühisportreeks – neid eraldavad nii riigi-
ja rahvuse piirid kui pikad ajalised vahemaad. Nad seisavad „õlakuti“
vaid kokkuliimitult. Naine ja naisliikumine 104. leheküljel
on aga teine, kahetsusväärselt ilma allkirjata kaasaegsem
foto Eesti Asutava Kogu naissaadikutest, mida nii reaalse kui
sümboolse koondportreena võiks pidada üheks oluliseks
tolleaegse avalikus elus tegusa eesti naise lühiajaloo visuaalseks
konspektiks.
1995. aasta augustis
sõitsin oma kahe väikese (kolme- ja üheaastase)
tütrega sünnilinnast paarsada kilomeetrit ida poole,
New Yorgi osariigi keskel asuvasse Seneca Fallsi asulasse, kus
1850. aastatel Elizabeth Cady Stantoni ja Susan B. Anthony eestvedamisel
võttis hoogu võitlus ameerika naiste hääleõiguse
eest. Rochesteri lähedal kaunis roheluses asuvas linnakeses
pühitseti parajasti ameerika naiste hääleõiguse
saavutamise 75. juubelit. Oma volangidega valgetes kleitides ja
lillale siidile maalitud loosungitega olid kohal ka poliitiliste
„esiemade“ tütretütretütred. Lauldi ja
marsiti mööda ameerika Naiste Muuseumist (National Women`s
Hall of Fame), kuhu ma ka oma tütred viisin ning kus neil
oleks olnud võimalik huvitavate interaktiivsete väljapanekute
kaudu mõõta ja võrrelda, kui palju naisi
XIX sajandi lõpul Ameerikas keskkooliharidust said, millal
neid Olümpiameeskondadesse lubati, millal kosmoselaeva pardale.
Esimesed ja erandlikud erinevatel tegevuspõldudel olid
hoolikalt kaardistatud, kas eraldi fotode või koondportreede
näol. Mõistagi olid mu tütred liiga väikesed,
et ajalugu õppida, juubelipäevasündmused jätsid,
kui üldse, vaid ähmase mulje, millele nad pääsevad
hiljem ligi mitte oma isikliku mälu, vaid fotode kaudu, millega
kostitasin kuu aega hiljem oma Georgia osariigi tudengeid sissejuhataval
naisuurimuskursusel.
Naiste muuseumil on kahtlemata mõtet, kuid ka selle piirid
on nähtavad nii selektiivsuse kui ka loodetava ammendavuse
suhtes. Võib tekkida vale mulje, et kõik, kes midagi
tähendavad on siinsamas, nende seinte vahel. Ameerikas kuulub
„Hall of Fame“ mõiste eelkõige spordi
valdkonda – iga „olulise“ spordi jaoks on loodud
omaette muuseum. Liiati kinnistab „Hall of Fame“ kontseptsioon
Ameerikas eriti mõjuvat müüti, et kuulsus on
individuaalne saavutus ning tasu saavutuste, hiilgavate võistlustulemuste,
suurte tegude eest. „Tegu“ ise, teo tähendus ja
sisu, on suurel määral teadvustamata ehk väga pinnapealselt
määratletud. Et naistel ka on nüüd oma „Hall
of Fame“, kehastab ehk mitmekesisemat nägemust juurdepääsust
kuulsusele, valdkondade kaupa suuri läbimurdeid meestele
kuulunud tegevusaladel, pääsmata lahti individualismi
kütketest. Püüdmatuks jääb ikka „harilik“
naine ning „harilike“ naiste elu, töö ja keskkond.
Kui Helmi Mäelo
rakendab taotluslikult oma raamatus portreede galeriid, et eesti
naiste ajalugu periodiseerida ja organiseerida, siis ta grupeerib
naisi peamiselt ajastute kaupa, alustades ärkamisajast. Pikemaid
profiile tema käsitluses väärivad Lydia Koidula,
Natalie Jakobson-Pärna, Lilli Suburg, Anna Haava, Miina Härma,
Aino Tamm, Marie Reisik, Johanna Päts, Linda Eenpalu. Raamat
tervikuna on pühendatud Helmi Põllule. Keskel on veel
nähtaval nii pildis kui sõnas Mäelo enda suured
eeskujud: Tartu tiisikusearst Klavdia Bezhanitskaja ja Hilja Lüüs.
Teekond võimekate ning austusväärsete naiste
individuaal- ning koondportreest sotsiaalajaloo juurde on pikk
ja hüppeline. Eelkõige nõuab naisi kaasava
sotsiaalajaloo kirjutamine „hariliku“ naise kuju jälgimist
ning konstrueerimist, kasutades nii kvantitatiivseid kui ka kirjeldavaid
meetodeid. Kuigi autobiograafilised elulood pakuvad niihästi
ehedaid detaile argielust ja muljet hoiakutest, suhtumistest ühiskondlikesse
väärtusskeemidesse, tuleb neid lugedes olla teadlik,
et need on vahendatud tekstid, „kootud“ mitte ainult
üksikisiku „siirusest“ ja isiklikust mälust,
vaid ka sellest, mis kirjutajad lugenud ja õppinud on,
mida harvemini tsiteeritakse, sagedamini kasutatakse käepärase
toormaterjalina, üsnagi ebateadlikult.
Naisajaloo historiograafia tähendab naiste nähtavale
toomist mitte ainult allikate, vaid kontseptsioonide ning mõistete
kaudu. Ajaloolase Joan Kelly väite järgi tuleks küsida,
kas ajastud, mil avalik elu arenes, nagu Euroopas renessansi ajal,
oli naiste ja meeste jaoks võrdselt „arendavad“?
Et mõõta, kas teatud arenguetappidel naised võitsid
või kaotasid tegevusruumi ja võimalusi, tuleks vaadelda,
kuidas ja kuivõrd normeeriti naiste seksuaalset käitumist
ja viljakust, millised majanduslikud ja poliitilised rollid naistele
kättesaadavad olid, mis tööd nad tegid, milline
ligipääs neil oli varale, majanduslikule iseseisvusele
ja haridusele, kuivõrd ja kuidas nad kultuuri kujundasid
ja milliseid ideoloogiaid naiste kohta võis välja
lugeda kunstist, kirjandusest ja kaasaegsest filosoofilisest mõtlemisest.
Sealjuures tuleks teadvustada, et nii naiste kui ka meeste suhted
võimu, töö ja varaga muutuvad ajas, nii sugudevahelised
suhted kui ka perekond on ajaloolisustatud. Ka naiste mänguruum
ühiskonnas on muutlik. Ameerika ajaloolane Linda Kerber hoiatab,
et kaua kehtinud mudel naiste kodu- ja perekonnakesksest tegevussfäärist
kui „naiste omaette maailmast“ on olnud kahe sajandi
kestel väga erineva tähendusega naistele endile.
Kui naised „kõnelevad“ ajaloos, nad kõnelevad
sageli ka kaudselt ja oma vaikimise kaudu, teiste loodud ning
kehtestatud tekstides. Nendest räägivad „tavalised“
ajalooürikud – abieludokumendid, kohtuürikud, kohtuprotesside
protokollid, majapidamisinventuurid, arveraamatud, isiklik ja
ametlik kirjavahetus. Viimasel ajal on naiste ajalooga tegelenud
ajaloolased, ka ülal tsiteeritud Natalie Zemon Davis, üha
enam endalt pärinud, mis on (nais)ajaloo uurimisobjekt? Kas
ainult naine või soolisustatud ühiskond: mehed ja
naised ja nende suhted, kultuur kui ühislõime ja ühisloome.
Kellena naised ajalukku kirjutatakse, kas ohvrite või sangaritena?
Objektina või subjektina, kes on võimeline ise oma
ajalugu kirjutama?
Mitteajaloolasena Eesti kultuurilukku pilku heites väidaksin,
et kuigi naiste portreede restaureerimine ja tõhusate biograafiliste
monograafiate kirjutamine on oluline (mille juurde kuulub ka müütide
korrigeerimine ja vahest ka kummutamine), siis veelgi olulisem
on kultuurilooline sidekude, mis võimaldaks eesti naistel
ajaloomaastikel kanda kinnitada. Oleks vaja sotsiaalajaloolisi
uurimusi, kus muuhulgas analüüsitaks, millised mikrokeskkonnad
soodustasid eesti naiste kujunemist aktiivseteks kultuuritegelasteks
või mõjusid neile takistavalt. Põnevaid näiteid
leidub juba Lilli Suburgi elust, mitte ainult saksa tütarlastekoolis,
kus ta noorena käis ja tema poolt hiljem asutatud tütarlastekoolis,
vaid vaimselt toitvas Waldburgi mõisas, veelgi enam Massu
mõisas, kus Aino Undla-Põldmäe sõnutsi
asus „suur, rinnuni ulatuv punutud pesukorv, täis oma
aja parimat kirjandust“.
Mikrokeskkondade kaardistamisel ja kirjeldamisel on oluliseks
allikaks kirjavahetused: on ju kirjavahetuse mõtteline
ruum üheks selliseks loominguliseks mikrokeskkonnaks, harjutustoaks,
kus sõnastati uusi võimalikke tegevusmustrid. Sugudevaheliste
suhete ajalookirjutusele Eestis peaks oluliseks kujunema Koidula
ja Kreutzwaldi tänuväärselt kättesaadav kirjavahetus,
kuid arhiivides leidub teisigi, nagu Lui Oleski ja Minni Kurs-Oleski
kirjavahetus läinud sajandipöördelt. Kui astuda
sammu kaugemale, oleks oluline jälgida kõrvuti Lydia
Koidula ja Lilli Suburgi vihjeid naiste „emantsipatsioonile,“
kusjuures on selge, et nad olid mõlemad teadlikud selle
sõna tähendusest baltisaksa ajakirjanduses ning saksa
naisliikumises oluliste mõtlejate kasutuses. Ka eesti naiste
suhestumine Euroopa naisliikumistega (või sellise suhestumise
eitamine) eeldab nende teemade korralikku ning võrdlevat
käsitlust baltisaksa ja eesti ajakirjanduses.
Kokkuvõtteks võime järeldada, et „esiema“
ei ole üksnes konkreetne isik ega konkreetsete isikute koondportree,
vaid ka mõiste ja kontseptsioon, mille tõlgendamine
pole sugugi mitte nii lihtne, kui see meie arusaadavas ning austatavas
eeskujudeotsingute hoovuses (võiks ka ausalt öelda
ka: näljas) võib tunduda. Mõistena vajab „esiema“
analüüsimist ning piiritlemist, et ta mõjuks
oskuslikult käsitletava prismana mineviku valguse ning varjude
koondamisel, mitte mütologiseerimise tööriistana.
Emadus ja emade kaudu põlvnemine võib pakkuda võimsaid
lugudeloomelisi lähtekohti, kuid olles niivõrd sümboolselt
laetud mõiste, võib see oma kõikehõlmavuses
lülitada ajalooareenilt välja ka paljusid teisi seoste
leidmise võimalusi – ning ka palju tegelikke naisi.
Herstory (naiste ajalugu) peab siiski haakuma, seostuma, ning
põimuma history (meeste ajalooga), nii historiograafiliselt
kui ka empiiriliselt, olgu teoksil kas naismõtleja kriitiline
biograafia või (kevadel 2005 Tallinnas Eduard Vilde muuseumis
kavatsetav)) tekstide ja kujundite näitus „Sajandivahetuse
naine“.
Müüte on kergem luua kui harutada. Mõelgem müütide
ja koondportreede asemel kasvõi mõtteliste harjutustena
välja kunstnik Judy Chicago mudeli järgi laudkondi (dinner
parties), kuhu „kutsutakse“ naisi erinevatest ajastutest,
kelle seltsis oleks vaimselt kirgastav ning kütkestav õhtust
süüa ja vestelda ning kelle vestlusi tasuks jäädvustada.
Jäägu Karin Blixeni novellis ahvatlevalt ning süüdistavalt
valendav „tühi leht“ ka mõttelise naistemuuseumi
seinale. Püstitatagu ausammas tundmatule eesti naisele, kõikide
nende jaoks, kelle lugu on jutustamata. Seiskem temaga vaikides
silmitsi ning asugem siis kirjutama teda arvesse võttes
– ei midagi muud, kui eesti ajalugu.
Viited: Kelly, Joan. „Kas naistel
oli renessanss?“ Ariadne lõng 3:1/2 ( 2002) . Kerber,
Linda. „Toward an Intellectual History of Women.“ U
of North Carolina P, 1997. Undla-Põldmäe, Aino. „Järelsõna.
Lilli Suburg „Kogutud kirjatööd“, Eesti raamat,
2002.
|
|
|
