|
|
|
Ellen Orava Kopelmanni talu on
nagu kunstigalerii. Loomingut inspireerib kaunis loodus ja
kodukandi paigad. Igal pildil on oma lugu. |
Ellen Orav
tekst: Margit-Mariann
Koppel
fotod: ellen orava erakogust
Kohila
vallas Salutaguse külas Kopelmanni talus elav kunstnik Ellen
Orav (86) on oma suguvõsa
elav legend ja ilmasammas. Elu ei ole teda hellitanud, alles 59-aastaselt
avanes tal võimalus kunstiharidus saada. Tema kodu on tõeline
kunstigalerii ning iga pildi juurde on tal pajatada värvikas
sünnilugu.
Kui koos Elleni tütre
Maiga (65) ühel detsembrikuisel laupäeva hommikul Kopelmanni
tallu jõudsime, oli Ellen parajasti ametis oma arvukale
järglaskonnale pühadekaartide joonistamisega. See on
kindel traditsioon, et tähtpäevadeks saavad sugulased
Ellenilt värvika loodusmotiividega kaardi. Igaühele
isemoodi pildiga ning jutuga sinna juurde.
Et Ellenit kõige enam loodus, eriti mets inspireerib, pole
mingi ime. On ta ju metsavahi tütrena looduse rüpes
üles kasvanud ning eluaeg metsade keskel elanud. Eks mets
annab inimesele jõudu ka, on Ellen veendunud. Joonistada
on ta armastanud lapsest saati. 7-aastasena karja minnes võttis
ta vaatamata isa keelule, et mis sa tühja asjaga mängid,
ikka joonistusploki ja värvipliiatsid kaasa. Need oli ta
peitnud koerakuuti. Lapsena tärganud ning läbi elu kestnud
joonistushuvi kujundas Ellenist andeka maalikunstniku.
Voldemar
Panso ristis Elleni Casanovaks
Elleni anded ei piirdunud
joonistamisega, tal oli annet ka näitlemises ja luuletamises.
Näitlejatalent jäi silma klassivend Voldemar Pansole,
kes Ellenit pärast üht klassiõhtul koos mängitud
näidendit teatrikooli õppima kutsus. Ellenile külge
jäänud hüüdnimi Casanova on ka Voldemar Panso
teene. Lugu ise oli selline.
Kui klassijuhataja tuli esimest tundi andma, ütlesid kõik
oma nimed. Panso Volli tõusnud siis järsku püsti
ja öelnud, et aga õpetaja, te selle uue tüdruku
nime ei küsinudki, see Casanova või mis ta oli! Nii
saigi Ellenist hoobilt Casanova! Tegelikult oli Elleni perekonnanimi
sel ajal Kasendorf.
Nõmme Gümnaasiumis õppivale Ellenile soovitas
tema joonistamisannet märganud õpetaja jätkata
õpinguid kunstiinstituudis. Õpetaja viis õpilasi
tihti kunstinäitustele, kus oli toredaid pilte, mis Ellenile
hirmsasti meeldisid ja panid mõtlema, et prooviks ka. Paraku
tegi isa haigus edasistele hariduspüüdlustele lõpu
ja tuli koju emale appi minna. Õigupoolest võõrasemale,
sest pärisema suri juba siis, kui Ellen oli vaid kolmene.
Õnneks sattus võõrasema olema lahke inimene.
Ellenile sündis ka poolõde Virve.
Nõnda kulus aastakümneid töörügamise
ja pere eest hoolitsemise tähe all, enne kui Ellen sai oma
armastatud hobidega tegelda. Noore piigana läks ta mehele
Alfred Oravale, kes oli Eesti parimaid möldreid. Aastal 1939
sündis tütar Mai ja kaks aastat hiljem poeg Jüri.
Abikaasa oskas väga hästi lõõtspilli mängida
ning muusikalise kuulmise ja pillimänguoskuse pärandas
ta ka oma lastele ja lastelastele. Ka Alfredi isa Anton oli hea
kandlemängija.
Eesti vaimu
toel läbi raskuste
Ellen imestab siiralt,
mis hea vaim küll on teda hoidnud. Ta ei pea silmas mitte
üksnes raudset tervist, mis on võimaldanud ühena
harvadest õnnelikest ära näha viienda põlve.
Kaheaastase Kevin-Andrease ehk Keku üle on vanavanavanaema
hirmus uhke.
Välgud hakkasid pea kohal sähvima 1941. aastal. Need
sõja-aastate üleelamised on Ellen oma käega kaustikkusse
kirja pannud: “Mäletan hästi, kui Eestisse tuldi
baase 1939. a. tegema, auto autos kinni, süngete nägudega
Vene Nõukogude sõdureid täis – püssid
jalge vahel, tikud otsas püsti.”
Ellen oli ka tunnistajaks, kuidas enne sõja algust lõhkusid
kohalikud Kohila kommunistid ära Eesti Vabadussõjas
langenute mälestuseks püstitatud Vabadussamba. “See
mälestus kattub ju peaaegu sellega, mis toimus Lihulas, ainult
selle vahega, et siis ei tohtinud piiksatadagi, ole kuss ja kiida
“Stalini Suurt asja”. Hiljem läks tuleroaks ka
Kohila Kultuurimaja, mille ees platsil see ausammas, kirjaga “See
usk, mis sangarid siin surma surus, ei hääbu meie mõtetes
ega murus”. Asemele tulid punaarmeelaste sambad, mida nüüd
peame vahtima, ei tea kui kaua veel,” kirjutab Ellen oma
meenutustes.
Untsuläinud
põdrajaht
“Rudolf Põder
oli Kohila Kaitseliidu Maleva päälik. Elasime Orava
Augusti majas, abikaasa oli paberivabrikus tööl. Olin
lastega kodus. Korraga kuulsin koridoris kõva kobinat,
läksin trepiotsale. Ruts jooksis kiiruga ja ähmis koridori.
Kustase naine Maria juhtus koridoris olema, tegi otsaakna lahti
ja Ruts hüppas aknast välja. Maria pani akna kinni ja
siis tuli Kohila punapiletitega inimkoerte kari, 6-7 meest, majja.
Käisid ja torkisid püssidega kõik toad läbi,
ajasid kõik segi, isegi poja Jüri tõstsid vankrist
välja voodile. Siis läksid keldrisse, torkisid lihaastjad
läbi. Pärast oli mitu suurt lihatükki astjatest
ära auranud. Ruts aga pääses, olevat läinud
Rootsi, nagu hiljem räägiti ja naerdi, et põdrajaht
läks untsu.”
Üle
miinivälja mehele toitu viimas
“Sel kaunil suvehommikul
juunikuus 1941, kui algas sõda, leinas päikegi, valgus
paistis tuhm ja tume. Ja algas kohe Nõukogude poolt meie
Eestimaal “kibe tegutsemine”. Mehed mobiliseeriti sõjaväkke,
isegi poollapseeas poisid, vanad mehed ja haiged. Minu abikaasa,
Alfred Orav, oli suhkruhaige, süstis kolm korda päevas
insuliini ja pidi poole tunni pärast sööma, muidu
oli koomasse langemise oht. Ka toit pidi olema haigusele kohane.
Alfred sai samuti kutse. Mida teha? Sõjas poleks ta ju
päevagi elanud. Ega muud kui metsa varjule, metsavendade
hulka, keda sel ajal palju sigines, sest kõik eestlased
ei tahtnud vaenlaste eest sõdida. Iga kahe päeva tagant
viisin süüa ja ravimit, pooleks hirmuga, et hingepüüdjad
(meie külas oli selleks Valk Eedi) ei näeks kokkulepitud
kohta. Õnneks oli arst Ants Ernesaks heasüdamlik ja
muretses süstlaid, insuliini ja eetrit. Apteeki ei tohtinud
ju minna. Äraandja, tobe Valgu Eedi passis alati Kinkarite
juures maantee servas, kust pidin üle minema, kokkulepitud
kohta, mida ta siiski ei suutnud avastada. Kinkari Theodor oli
õnneks minu poolt, ja käis enne vaatamas, kas Eedi
kuskil passib, siis ootasin toas, kuni Eedi ära läks,
ja siis lipsti üle maantee. Kord jäin natukeseks ajaks
Orava kööki istuma ja vana Antoniga juttu ajama, kui
Eedi astus kööki ja kohe uurima: “Kas Alfred on
ka kodus?” Ei tea, keda ta lolliks pidas. Minu ämm Madli
tuli oma toast, tegi suured silmad ja küsis: “Noh Eedi,
oled nüüd rikas mees, oled juba palju raha hingede eest
saand?” Eedi pages kohe hirmuga välja.
Kole oli see käimine üle maantee. Kinkari pere elas
oma talus ja õuevärav oli just vastu maanteed. Kui
Nõukogude väed sakslaste sissetungi eest taganesid,
mineeris hävituspataljon paljud talude sissesõiduteed.
Mul tõusid juuksed peas püsti, kui nägin Saksa
vägede poolt välja kaevatud miinide auke Kinkari talu
väravas, kuskohalt üle käisin. Paljud meie kandist
jäid oma taludes ühe jalaga. Pahkla mõisa juures,
Soodla tee kohal lendas Vinkler Volli Kohila veskilt tulles jahukoormaga
õhku, surma said hobune ja Saarna papa kaks tütart
Anja ja Manja. Nii tegid meie rahvaga kallid seltsimehed.”
“Minu
mees on Punaarmees ohvitser”
“Enne sakslaste
tulekut aeti külad sõja eest tühjaks. Pahkla
kandis oli käsk minna Vasalemma. Aga kes tahtis minna? Kodu
jäi ju maha, loomad ja kogu vara taganevate Nõukogude
vägede rünnata. Olin oma kahe lapsega ammu oma vanemate
kodus Raiesmaa talus, mis asus paksus metsas, varjul. Meie küüni
tulid varjule Teokülast ka tuttavad pered Kinkarid, Prundi
Eedi, Pikkerid ja Tuhala külast võõrasema vend
Juhan Karjahärm koos naise-laste ning isa ja emaga. Meil
oli veel varjul isa vennapoja Antoni naine Kasemaa Elle kahe lapsega,
tulevane skulptor Andrus oli kõhus. Anton varjas ka end
metsas.
Tuhala küla rahvas varjas end naabertalus Sõõrul,
meilt umbes pool kilomeetrit. Sõõrul varjavad naised
aga käisid salaja oma kodudes lehmi lüpsmas, karjatamas,
sigu söötmas, ja huvitav, kuidas nad ei märganud,
et kaks hävituspataljoni meest neile ratsahobustel järele
hiilisid, kuni juba Sõõru talus olid, ja sealt üks
vana talunaine, Viruli talu memm, lolli peaga meie poole jooksma
pani, hävitusmehed kohe ratsa järele. Üks Venemaa
eestlane, teine umbvenelane, julma olekuga, kurjade nägudega,
“tukid” püsti peos, sadula külg käsigranaate
täis.
Olime Ellega parajasti õues, ei teadnud ju karta, kui eit
kisaga õue pahmerdas. Mul oli parajasti kuuekuune poeg
Jüri süles, tütar Mai oli 2-aastane, tema oli õnneks
toas. Ellel tütar Helgi 4-aastane, poeg Viljar 2-aastane
ka õues. Jeestlane käratas mulle peale: “Kus
teie mees on?” Mõtlesin, läheb ehk õnneks,
lõin nina püsti ja vastasin: “Punaarmees, ohvitser!”
Mehe nägu läks kohe lahkemaks, umbvenelane veel põrnitses,
silmad kiirgasid peas, olime ju Ellega noored 21-22-aastased naised.
Ellele käratati ka peale: “Teie mees?” Elle hakkas
nutma, nagaani ots juba tõusis, astusin vahele ja ütlesin:
“Tema mees kah punaarmees.” Jälle lahkem nägu
ja “No siis peame teid lastega Leningradi viima, Punaarmeelaste
noori naisi sakslaste ette ei jäta, kas noore inimese elu
on see, mis sel vanal raugal.” Koplemetsa vanaisa, minu võõrasema
isa, oli kahe kepiga köögiuksest tulnud. “Pange
end valmis, homme hommikul tuleme hobuse ja vankriga teile järgi.”
Nutsime Ellega öö läbi. Metsa minna lastega ka
ei saa, tulevad hommikul tagasi, lasevad vanad maha, panevad majad
põlema, nagu paljudes kohtades tehtud. Öösel
olid kõvad lahingud, kahuripaugud kostsid meieni. Hommikuks
olid Nõukogude väed ja Hävituspataljon Tammiku
mõisast läinud. Põlvitasime ja tänasime
Taevaisa pääsemise eest. Lõuna paiku tuli Alfred,
minu mees, tütar jooksis rõõmuga vastu, isegi
kuuekuusel Jüril oli rõõmus nägu peas.
Algas meil Eestimaal nn saksa aeg. See oli suure nälja aeg,
laulgi ütles: “Mis venelastest jäänd, see
Saksamaale viidud.” Minu abikaasa Alfred oli aga metsavenna-eluga
kannatada saanud, suhkruhaigusele lõi juurde lahtine tiisikus.
Aga kõige rängem sel ajal oli meie linnade pommitamine
Nõukogude poolt. Ei oska ette kujutada, mis lõhkumise
maania see küll oli, metsavendi sel ajal ka enam polnud,
see oli lihtsalt eesti rahva hävitamine.”
Sa kuradi
burlak!
Peale sõda elas
Ellen äia juures Kaasiku talus. “Riiginormid olid kõik
viidud. Rukkisalve jäi veel veerand salvetäit rukist.
Alfred käis lähitaludes vilja peksmas ja sai ka selle
eest rukist. Nõukogude seltsimehed tahtsid aga taludest
veel ülenormi. Külanõukogu esimees Tomson oli
suur kannusteteenija ja tuli koos brigaadmiilitsa Valtri Oskariga,
kes oli samasugune, meie talu röövima. Omal olid Tomsonil
alles rukkihakid põllul lumes. Nad teadsid, kus vili seisab
ja kohe salvest kotti ajama, autole laadima. Kui Anton läks
keelama, et mis te teete, meil normid viidud, käratati talle
peale: “Sa kuradi burlak!” Salv oli juba nii puhtaks
pühitud, et hiirtele ka nurkadesse midagi ei jäänud.
Tahtsid Alfredi kotid ka peale tõsta, Alfred võttis
nurgast teiba, ütles: “Kui neid puutute, kohe saate,
minu haige inimese vaevarikka töö eest saadud.”
Jätsid siis need kotid alles, panid hirmuga lõikama.
“Kuradi burlakid” jäid küüni ukse vahel
järele vaatama.
Leiba tegi ämm Madli talve läbi segavilja seajahust
ja pani Alfredi rukkijahust paar peotäit hulka, et leib laual
õhku ei lendaks, sest koori ja kliisid oli seajahus palju.”
|
Autoportree, Ellen Orav.
Elleni kirjutatud luuletus Pahkla külapäevadeks.
Et põllud ei kasvataks ohakaid,
ei salli me küla lohakaid.
Kui künnivao sa mulda aad, siis sellest ikka tulu saad.
Kui täieks paisund viljapead sul
rõõmus nägu on siis peas.
Ja palju lapsi sirgub peres
kel isaisade maa on veres.
Kui Kungla rahvas kuldsel a’al me küla elab Eestimaal.
Siis laulab nägus taluneid:
“Kui töökat talupoissi ei saa, ei linnahärrat
taha ma!”
|
Kumma valid,
kolhoosi või Siberi vangilaagri?
1949. aasta märtsis
küüditati Pahkla küla tühjaks, sest seal oli
palju eestimeelseid inimesi. Teiste seas küüditati heasüdamlik
arst Ernesaks ja tuntud teatritegelase Theodor Altermanni sünnikodus
elav õde koos perega. Kuid üks nõukogude sõdur
ei olevat eesti rahva Siberisse viimist välja kannatanud
ning laskis end maha.
Tolleaegne Pahkla kolhoosi esimees, ei tea kuskohalt sinna tulnud
Lindoja, käratas Ellenile: “Kumma valid, kolhoosi või
Siberi vangilaagri?”. Elleni abikaasa Alfredil ja äial
Antonil jäi “kolhooside helge elu, tõusu teel”
nägemata, sest Alfred suri 1947 ja Anton 1948.
Siberisse saatmise ähvardusega sunniti Ellen ka algul kolhoosi,
hiljem külanõukogu sekretäri ametisse, kui sellel
oli ka üks hea külg – nutikal ja julgel Ellenil
õnnestus nii mitmed inimesed arreteerimisest päästa.
8 aastat pidas Ellen lesepõlve, siis viis elu kokku Endel
Mätasega ning ta tuli elama Salutaguse külla Kopelmanni
tallu.
Enne ära
ei sure, kui kõik lapsed on kuulsad!
Eluraskustest hoolimata
pole Ellenis kübetki kibestumist. Ta pakatab vitaalsusest,
olles loomult heatahtlik looduslaps, kelles pole ahnust.
10 aastat töötas ta Pahkla raamatukogus, mis oli suurepärane
aeg enese arendamiseks. Lapsed olid juba suured, kui Ellen sattus
lugema kuulutust, kus Tartu Kunstimuuseum kutsus kaugõppekursustele.
Võimalus ammune südames pakitsev unistus teoks teha
– saada kunstnikuks – oli ometi avanenud! Ellen asus
innuga õppima ning sai diplomi, mis andis õiguse
juhendada kunstiringi. Aastanumber oli siis 1977. Praegu on joonistamine
tema jaoks lahe töö ning ajaviide, mida tehes unub kõik
halb.
Vanaema on lubanud enne mitte surra, kui kõik lapsed on
kuulsaks saanud. Kahel lapselapsel, heliloojal Urmasel ning lauljal
Siiri Sisaskil, on see õnnestunud.
Jõulud on aeg, mil suur pere jälle Kopelmanni talus
kokku saab. See on üks paikadest Eestimaal, mis on koduks
olnud kõigile, kel kodu vaja. Ellen tunnistab oma suguvõsa
ilmasamba rolli ja ütleb, et kui poleks teda olnud, ei oleks
ju neidki, kokku 10 lapselast ja nende lapsi.
Ellen on oma eluga rahul, kuid haridusministrile on tal küll
palve, et hr Maimets vaataks üle ajalooõpikud, milles
on ju kirjas ikka vana nõukogude ajalugu. “Ime veel,
et Stalini Suurt Asja ei kiideta,” kommenteerib olukorda
ajalooõpetuses Ellen, kes oma vaimuga on tõeline
Eesti Vabariigi umbrohi, mis ei hävine.
* * *
|
Ellen ja lapselaps Urmas Sisask
Kopelmanni talu trepil, 19.05.1996. |
Urmas Sisaski meelest väljendub vanaema
eriline olemus tema huumorimeeles, kunstiandes ja vahetus suhtlemises
loodusega. Vanaema räägib loomadega, lindudega, taimede
ja puudega. See ongi andnud talle positiivse hoiaku. See siiras
olemine ja pühendumine loodusesse kajastub ka tema piltides.
Esikohal võiks Urmase meelest pidada just loodusmaale.
Neis ei ole kõrgklassi kunstile omast abstraktset või
kujundlikku lähenemist ja Elleni kunsti ei saakski nimetada
kujutavaks, sest ta kujutab reaalsust kaunites positiivsetes toonides.
Karmi tooni, ägedust ja tigedust tema piltides ei leia.
Teisena tõstab Urmas vanaema loomingus esile portreed.
Kõigist oma järeltulijatest on vanaema portreed joonistanud
ning neist ka kauni perekonna pildialmanahhi kokku sättinud.
Kolmandaks on Ellenil palju pilte, mis põhinevad Eesti
maausu legendidel, kuid tal on töid ka sakraalsetel teemadel.
Ise ütleb Ellen, et peab Kristuse õpetust asjalikuks,
kuid samas on ta ka universumi-usku, sest me elame planeetide
mõju all.
Vanaema oli üks neist, kellega Urmas sai lapsena rääkida
tähistaevast, mõelda välja tähtkujudele
nimesid ja vaimustuda virmalistest. Samuti õpetas vanaema
Urmasele kudumist, heegeldamist ja armastust värvide vastu.
Ka heliloojana armastab Urmas oma partituure värviliselt
kujundada.
|
|
|
