|
|
|
Karl Siimon koos Rüütliristi
kavaleri Harald Nugiseksiga (paremal) 04.08.2003. |
Saksa mundris võidelnute
ausammas Türile!
tekst: Margit-Mariann
Koppel
Kolm Türi meest Rein
Kaarjas, Karl Siimon
ja Eduard Tomingas on veendunud,
et II Vabadussõjale pühendatud ausamba ainuõige
koht on Eesti keskel Türil, kuhu kõigil on võrdne
maa tulla ja kus peeti väga ägedaid lahinguid. Paraku
keeldus Isamaaliidu poolt juhitav linnavalitsus luba andmast,
põhjendades, nagu ei oleks Türil 1941. aastal üldse
midagi toimunud.
Karl Siimoni (s 1930) arvates
Tallinn ausamba asukohaks ei sobi, sest Tallinn on tõmbetuulte
linn. Kord on üks linnapea, siis teine. Kord paneb üks
oma samba püsti ja siis paneb teine posti otsa mingi kella.
Õiged kohad ausambale on keset Eestit, nagu Pilistvere
ja Türi. Ka Lihula oli ausamba jaoks õige paik, sest
sellest "kolkakülast" läks kooli lõpuklass
üksmeelselt Sinimägedesse võitlema. Ja läbi
aegade on Lihula olnud rahvuslik ja ürgeestlaslikult võitluslik
kant.
Ausammas
väärtustaks Harald Nugiseksi kodukanti
Türilt, millest eriti palju peale Lillelaada ja Ringhäälingumuuseumi
ei teata, on pärit üks neljast eestlasest Rüütliristi
kavalerist Harald Nugiseks. Ta on sündinud 1921. aastal Türi
lähedal Karjakülas, käinud Türil koolis ja
saatuse tahtel oma koolimajas oma klassiruumis sõjahaavadest
terveks ravitud. Siin pandi talle kaela ka Rüütilirist.
Juba papa Jannsenil tuli tegelda mundrite küsimusega ning
ta ütles:
"EESTIMEES! JÄE igas riides ja iga nime all Eestimeheks,
siis oled aus mees oma rahva ees!" (Akadeemia nr 8 2003)
|
Türil elav Sinimägede
sangar, Riipalu rügemendi võitleja ning metsavend
Eduard Tomingas: “Kahju, et meie inimesed ja poliitikud
ei oska enam näha mundri all eestlast. Nugiseks jäi
Eesti meheks ka võõras mundris.” |
Kahju, et meie inimesed ja poliitikud ei oska
enam näha mundri all eestlast. Nugiseks jäi Eesti meheks
nagu ka Türil elav Sinimägede sangar, Riipalu rügemendi
võitleja ning metsavend Eduard Tomingas (s 1923). Sõjameestele
monumendi püstitamist oma kodulinna toetavad need mehed kahe
käega, nagu ka rahvuslane, Türi põliselanik Rein
Kaarjas (s 1936). Hr Kaarjas on käed külge löönud
Lenini monumendi mahavõtmisele, sest ta ei pea õigeks
okupantide monumentide olemasolu Eesti maa peal. Samuti aitas
ta taastada Vabadussõja sammast, selles sõjas oli
võidelnud ka tema isa. Reinu kaks tädipoega langesid,
võideldes II Maailmasõjas Saksa mundris. Nende ja
kaaslaste mälestamiseks Eestis keskset paika ei ole. Lihula
on Reinu meelest õige näide eestlaste meelsusest.
Ausamba püstitamise eesmärk pole Reinu sõnul
propageerida fašismi ega mundrit, vaid jäädvustada
tegelikku ajalugu. Need mehed võitlesid Eesti vabaduse
eest, olude sunnil võõras mundris, kuid samas tuleb
eriti rõhutada, et sellel mundril oli eristav sini-must-valge
embleem. Fašismiga ei olnud siin küll mingit seost.
Reinul on kahju, et need mehed on ära unustatud, ta loodab,
et veel on olemas inimlik arusaamine. Ta ei ole ainus, kes nii
mõtleb.
Põlvkondade
vahe
Linnavalitsuse eitava vastuse paneb Rein põlvkondade vahe
arvele. Noored teavad ja on kuulnud vaid vene propagandat ning
ei tunne kodukandi tegelikku ajaloo kulgu. Nad ei tea, mida tähendab
küüditamisauto mürin. Rein mäletab, kui venelased
Türile sisse tulid. Eriti jäid meelde nende jalasidemed,
sest selliseid ei olnud üldse varem näinud. Venelastest
jäi mälestuseks maha hävitatud Türi kesklinn,
purustatud piimapulbri- ja tselluloositehas, lasti õhku
Euroopa moodsaim ja pikim raadiomast. Rein nägi ka, kuidas
üks vene sõdur proovis bensiiniga kirikut põlema
panna, aga kivid ei võtnud tuld.
Türil käisid 1941. aasta suvel ägedad lahingud
ning rinne seisis kaks nädalat. Kõvad lahingud peeti
Telga metsas, kus tapeti 2000 punaväelast. Siit alustas oma
võitlusteed major Hirvelaane pataljon, mis läks lahingutega
kuni Raplani, kus major Hirvelaan langes.
See on linnavalitsejate võhiklikkus - öelda, et suuri
lahinguid Eesti iseseisvuse eest võitlejatel Türi
kandis 1941. aastal ei toimunud, sest Kesk-Eesti kõige
vihasemad lahingud just Türil toimusidki!
Türi linnavalitsuse soss-sepad
ei taha, ei oska, ei julge
Abja vallas Tümpsi külas Sukahärma talus sündinud
ja 11-aastase poisina koos külarahvaga juuniküüditamise
eest metsa pagenud Karl Siimonil on kahju, et inimesed ja valitsus
ei pööra tähelepanu noorsoo rahvuslik-aatelisele
kasvatusele. Samuti on tal kurb, et Türi linnavalitsuses
istuvad soss-sepad, kes ei julge, ei taha ja ei oska inimesi austada.
„Oma kodukoha ajalugu ei teata, kas on suuremat häbi
veel olemas?" küsib Karl Siimon. See ülbe võhiklikkus
näitab, et ei ole rahvustunnet, kuid kultuuriinimene peab
oma rahvuse eest väljas olema. Siimon leiab, et linnavalitsus
lasi sellega väga tähtsa hetke mööda. Kui
ausamba projekteerimine oleks käinud, poleks olnud vaja peaminister
Partsile Lihula sõja järel muud öelda, kui et
palun väga, meil on projekt ja koht. Selle asemel pole linnavalitsus
viitsinud endale isegi selgeks teha, millist ausammast mehed püstitada
soovivad. Mehed tegid ettepaneku rajada riiklik ausammas II Maailmasõjas
Saksa poolel sõdinud eestlastele, Türi linnavalitsus
räägib oma vastuskirjas 1941. aasta vabadusvõitlejatele
monumendi püstitamisest… Mitte ei mõista.
Teiseks pareerib linnavalitsus ettepanekut sellega, et Kesklinna
kalmistul on ühised mälestuskivid kõigile Eesti
iseseisvuse eest võitlejatele ja sõdades langenutele,
kuid jäetakse mainimata üks pisiasi, nimelt see, et
need ühised mälestuskivid on kihelkondlikud, ettepanek
oli aga tehtud riikliku ausamba tegemiseks. Türi linnavalitsuse
haridus- ja kultuuriosakonna juhataja Elbe Metsatalu, kelle allkiri
meestele 6. mail 2004 saadetud vastuskirjal seisab, peaks selle
vastuse eest küll silmad eesti rahva ning Türi elanike
ees peast välja häbenema! Aga ei.
Tõsi, ajakirjale Kultuur ja Elu saadetud kommentaaris on
jutt juba loa küsimisest Türile monumendi rajamiseks
60 aastat tagasi Eesti vabaduse eest langenud kangelastele, vabadusvõitlejaile.
Ettepanekust informeeriti Türi Linnavolikogu, seda arutati
volikogu hariduse-, kultuuri- ja spordikomisjonis ning Türi
Linnavalitsuses ja jõuti ühisele seisukohale, et Türi
linnas Kesklinna kalmistul Vabadussõja ausamba ees on juba
mälestuskivi Eesti iseseisvuse eest võidelnutele,
sh Teises maailmasõjas 1941-1945 langenud vabadusvõitlejatele.
Mälestuskivi paigutati üheaegselt Vabadussõjas
langenute mälestussamba taastamisega ja avati pidulikult
11. augustil 1990. aastal.
"Türi Linnavalitsus on jätkuvalt seisukohal, et
Kesklinna kalmistul asuv mälestuskompleks on pühendatud
Eesti vabaduse eest võidelnutele ja linnakodanikud saavad
jätkuvalt neid meenutada ja mälestada just Vabadussamba
juures, nagu see meil traditsiooniks on kujunenud," ütleb
E. Metsatalu oma kommentaaris.
Kuid sama jonnakad kui linnavalitsus, on kolm Türil elavat
Eesti patriooti ning nende arvukad mõttekaaslased. Kui
muidu ausammast püsti ei saa, ei jää üle muud,
kui et Rein Kaarjas paneb selle oma Juhani talu õuele.
Kui õuele ei lubata, siis toa aknale. Kui ka sealt kästakse
ära võtta, paneb tuppa, kus inimesed seda piletiraha
eest vaatamas saavad hakata käima….
Tuletagem meelde papa Jannseni sõnu ning ärgem nähkem
nende meeste puhul vaid mundrit, mida nad sunnitult kandsid, vaid
neid Eestimehi selle mundri sees, kes Eestimeesteks jäänuna
kahtlemata keskset tunnustavat ausammast väärivad. Soovin
seda nägemisvõimet ning tegeliku ajaloo jäädvustamise
julgust ka Türi linnavalitsejatele!
|
|
|
