|
|
|
Võru linna turuplats XX
saj. algul.
Aastal 1926
oli linnas 31 tööstusettevõtet,
79 käsitöökoda, 5 panka,
4 võõrastemaja ja restorani,
3 sauna ja 148 kaubandusfirmat.
Aastal 1929
oli linnas 9 raamatukogu, ilmus 2 ajalehte, tegutses kutseline
teater ja 36 seltsi ning ühingut.
Aastal 1940
elas Võrus 6 600 inimest.
|
Hinged kohtusid Rohuneemel
tekst: K&E
220-aastane Võru
linn Tamula järve kaldal on iselaadne mitmes mõttes.
Esiteks on see käsu korras ehitatud linn. Teiseks eripäraks
on ainulaadne tänavavõrk ning ehituslooliselt huvitav
puitarhitektuur. Kolmandaks on siin alati olnud koos talupoeglik
ning euroopalik. Neljandaks on see linn, kus sünnivad julged
unistused.
Tsaaritari
käsul, kuberneri tahtel saagu linn!
Aastal 1783 moodustati
tsarinna Katariina II käsul Tartumaa lõuna- ja kaguosast
uus maakond, mille keskuseks pidi saama Vana-Koiola riigimõis.
Peagi andis tsarinna Riia kindralkuberner Georg von Brownile loa
osta linna rajamiseks Võru eramõis. 21. augustil
ilmus kindralkuberneri dekreet, et rajatava linna asukohaks saab
Võru mõis ja linn hakkab kandma Võru nime.
Linna algaastaid meenutavad luteri kirik ja õigeusu kirik,
mõlemad on pühendatud Katariinale.
Oma mälestustes Võru linnast sajandi algul kirjutab
toona koolitöö kõrvalt orkestris moosekandina
elatist teeninud Artur Adson: “Elu ning selle veetmist provintsilinnas
peetakse tavaliselt väikekodanlikuks. Viimast on meilgi 1905.
a. revolutsioonist peale ja mõningal määral vene
pahempoolse kirjanduse mõjul ägedasti halvustatud.
Ometi ei ole see väikekodanlus kõigile ta vigadele
vaatamata, iganeski teostanud selliseid vägivallaakte ega
veerema pannud sääraseid hävituslaineid nagu seda
on teinud ta sõimajad maailmaparandajate leerist vabaduse,
vendluse ja võrdsuse lipukirja all.” (“Väikelinna
moosekant”, lk 9, “Orto”, Vadstena 1946)
Linn lamab
kui verstapikkune redel
Kui vaadata linnale
ülalt, siis oleks Tamula kirdekaldale justkui üks verstapikkune
redel maha pandud, millest on saanud Võru uulitsad: peeled
asumas rööbiti järve veerega ja üle poole
tosina pulki sihtimas ühe otsaga järve.
Mõisa kivihäärber paiknes kõrgeimal künkal.
Häärberiesine ala laskus järveni, võimaldades
suure turuplatsi ja kirikuväljaku rajamise, kaunis pika puiestee
allavedamise ja jättis veel hea ruumi pargi jaoks järve
kaldal. Kirikuväljakut ja turuplatsi ilmestasid esindushooned
ja kauplused. Suurt väljakut ehtis vaid üks hoone: Katariina
kirik oma pargiga. Läheduses asus pritsimaja – linna
pürjelkonna kõige vahvamate tegude tunnistaja. Tähtsaimal
Vee tänaval, mida mööda sõitsid sisse kõik
raudteejaamast tulijad ning Vastseliina, Rõuge, Antsla,
Nursi ja Kasaritsade rahvad, asus ka Haanjamaa mehe laulus kuulsaks
saanud ja kohaliku eestluse tala Aadam Tiganiku pood ning suur
Judeikini talurahvapood. Judeikini juures sai hinnas kõvasti
alla kaubelda, kuid Tiganik jäi hinnale kindlaks. Tiganikul
oli Eesti seltsielu arendamisel “Kandle” talana oma
teene ja seltsimaja õnnistamisel pidas ta avakõne.
“Kannel”
kui eestlaste iseteadvuse kants
1881. aastal asutatud
Laulu- ja mänguseltsist “Kannel” kujunes eestlaste
iseteadvuse kants, kus andsid tooni kooliõpetajad ning
ametnikud. Esile kerkis kooliõpetaja Jaan Kopvillem, kes
tõusis suureks ärimeheks ja küüditati 1941.
aastal koos abikaasa ja poegadega. Kõige silmatorkavamaks
seltsitegelaseks Võrus kujunes aktsiisiametnik Jaason,
kes hoolitses “Kandle” repertuaari ja selle teostamise
eest. Oma poegadel lasi ta õppida välismaa ülikoolides,
koolitades nii Eestile eliitharitlasi. Ka Jaason küüditati
1941. a. Energiline blond kahupäine köster Pütsepp
hoolitses tarmukalt laulukultuuri arengu eest. Veel mainib Adson
noort haritlast nimega Fr. Suit, hästi mustade käharjuustega
väga vaheda pilguga meest, kelle s-häälik oli nii
terav, et juba sellega võis vaenlase läbi torgata.
Paari aasta möödudes istus see mees linnapea toolil.
Ka tema küüditati. Väga agara eesti patrioodina
tunti ka fotograaf Niilust, kes samuti küüditati. Nagu
üldse üle 60 perekonna Võrust.
Võru
väiksuses juleti unistada oma riigist
Kolm kõrgemat
haritlast: notar R. Gabrel, advokaat Jaan Lõo ja arst dr
Aadu Lüüs said Võru kitsuses iga päev kokku,
vahetasid mõtteid ja julgeid, tegelikkusest ees olevaid
unistusi. Dr Lüüsi sõnul plaanitsenud nad juba
siis Eesti iseseisvust.
XX sajandi algusega võrreldes on Võru linn palju
muutunud. Kasvanud on linn ja elanike hulk. Aastal 2004 on Võru
rahvusvahelise folkloorifestvali paik, maakonna tõmbekeskus
ja hüppelaud paljudele tublidele noortele. Nagu ka aastal
1907, kui sai tuule tiibadesse luuletaja, kirjandusrühmituste
“Siuru” ja “Tarapita” liige, ballaadilauliku
ja sonetimeistri Marie Underi abikaasa Artur Adson.
* * *
Võrulased soovivad luua monumendi
eesti emale
Marie Reisik kirjutas juba seitsekümmend
aastat tagasi, et vabadusvõitlejate haua kõrval
peaks olema ase ka tundmatule eesti emale. Oma lapsi ja oma rahvast
rohkem kui iseennast armastanud eesti emale, kes läbi sajandite
truult on hoidnud ja edasi pärandanud meie rahva suurima
varanduse ja kindlaima vabaduse pandi – eesti keele ja eesti
rahvaluule.
Lähimineviku sündmuste traagiliste tähtpäevade
puhul mõelgem, kui tugevad on pidanud olema eesti naised.
Võrulastel on soov luua Võru linna monument emale,
kõige kallimale inimesele, kes väärtustab kodu
ja hoiab elu põhitõdesid. See omaalgatuslik väärt
idee, mille eestvedajaks Võrumaa Ühendus Memento,
vajab kogu Eestimaa toetust. Võrru püstitava eesti
ema kuju kavandi valib þürii välja konkursitööde
hulgast.
Aita sinagi!
Ülekannete tegemine tasuta
A/A 10220035996014 Ühispank
A/A 221025673851 Hansapank
Võrumaa Ühendus Memento ema kuju
Info tel. 78 68 318; 50 58 757
(Peeter Laurson)
78 64 641; 56 693 730
(Hans Sissas)
|
|
|
