Kultuur ja Elu 3/2004

Kultuur ja Elu 2/2004

Justiitsminister Ken-Marti Vaher väärtustab oma juuri ka riigimehena.

Ken-Marti Vaher:
Probleemid algavad juurtetusest

Küsis: Margit-Mariann Koppel

Justiitsministri, respublikaani
Ken-Marti Vaheri (30) perekondlikud juured ulatuvad Mulgi- ja Tartumaale. Vaimsed juured viivad riigimeeste seas Jüri Vilmsini.
Tähtsamaid isikuid väärtushinnangute kujunemisel on olnud vanaisa.

Härra Vaher, Teie esivanemad on pärit Mulgimaalt, Halliste kihelkonna Kaarli valla Sammaste küla taludest. Palun jutustage suurest Taukle talust välja kasvanud emapoolse suguvõsa ajaloost.
Ken-Marti Vaher: „Võin näidata isegi sugupuud. Dokumenteerituna ulatub meie suguvõsa üle-eelmisse sajandisse. Emaliini pidi olen pärit Mulgimaalt, kuid ka Tartumaalt. Ise olen kolmandat põlve tallinlane.
Sugulaste mälestustest on jäänud mulje, just kaugemate esivanemate suhtes, et meie suguvõsas olid mehed ennekõike väga tegusad tööinimesed, naised aga, kes mehi loomulikult kõiges toetasid, olid pigem seltsielulised. Minu ema ja vanaisa on palju rääkinud vanavanaemast Anna-Mariest (1885-1971), kes oli äärmiselt intelligentne ja vaimsete huvidega ning ka aktiivne seltskonnainimene. Nii et eks tema on tugevasti mõjutanud vanaisa ja ema maailma hariduse ja edumeelsuse poole.

Vanaisa Hans-Ilmar Mutso Tartus 1930-ndatel aastatel koos oma ema ja isaga.

Kui suguvõsas on väga tugevalt juuri rõhutavad esivanemad nagu minu vanaisa Hans-Ilmar Mutso (1912-1993), kes suudavad identiteeti mõtestada, siis see jääb prevaleerima. 1990ndate alguses osalesin üsna aktiivselt vastloodud Mulkide Seltsi tegevuses. Minu eesmärk on neid juuri tähtsustada ja edasi arendada sidet, mis on tekkinud põlvkondade vahel. Paljud probleemid tänapäeva maailmas, näiteks turvalisusprobleem, saavad alguse juurtetusest. Seda kinnitavad ka sotsiaalteadused. On üsna veenvalt näidatud, et tavaliselt põhjustavad kogukonnas pahandusi inimesed, kes end selles sootsiumis juurteta tunnevad.
Meie identiteet sõltub paljuski sellest, kust me tuleme ning määrab üsna suure osa ka sellest, kuhu me läheme. Juured annavad inimesele suuna, mille piires ta saab suhteliselt vabalt valikuid langetada. Kui need õpetused, mida esivanemad on edasi kandnud, tunduvad sümpaatsed ja vastuvõetavad, siis on enesestmõistetav nendest lähtuda. Inimestel, kellel neid õpetusi ja traditsiooni ei ole, on märksa väiksem võime siin maailmas orienteeruda. Juurtega inimene, kes kaitseb oma kodu, oma perekonda, oma naabrit, oma sõpru, tahab elada rahumeelselt ja teistega harmoonias. Sellest ka minu patriootlik lähenemine ühiskonnaelule, mille annan kindlasti edasi oma lastele.

Vanavanaisa Martin (1884–1944)

Teie vanaisal on kuuldavasti olnud suur panus selles, et Teist sai poliitik?
Vanaisa Hans-Ilmar oli majandusteadlane, korporatsiooni "Ugala" liige. Inimesena seltskondlik, ekstravertne ja aktiivne kogu oma elu. Üsna vara suutis ta mulle selgeks teha, et mida rohkem huvisid inimesel on, seda mitmekülgsemaks ta areneb ning seda kasulikum on ta ka ühiskonnale. Vanaisa oli ka väga hea kirjamees - tegutses ajakirjanikuna - ja reisis palju. Pärast sõda oli see võimalus loomulikult ahtakene. Kahjuks ei olnud tal võimalik kaasa lüüa poliitikas, sest saabus Nõukogude aeg, mil ilmavaateid ja arusaamu pidi varjama. Vanavanaisa Martin (1884-1944) oli küll olnud tegev poliitikas ja kohalikus elus. Kandideeris Tartu linnavolikokku, oli tegev ettevõtluses ning osales ka sõjas. Arvan, et aktiivne kaasamõtlemine ühiskonnaelus on kindlasti nendest alguse saanud.

Kas suurimaks eeskujuks on olnud just vanaisa või keegi tema kõrval veel?
Vanaisa roll on tõesti tähtis olnud. Ta osales palju minu kasvatamises, just n­ö innustamise mõttes. Saime ülihästi läbi. Veetsime palju suvepuhkusi Pärnus ja käisime regulaarselt külas Mulgimaal elavatel sugulastel. Vanaisa suri, kui olin 19.
Ka minu ema on kandnud edasi neid omadusi, mida oma esivanemate juures eeskujuks pean.
See, et minu pere jäi Eestisse, on suuresti juhus. Asi oli nii, et vanaema õde ja õemees helistasid 1944. aastal Tallinnasse vanaemale ja ütlesid, et poole tunni pärast läheb laev. Me sõidame ära, kas tulete ka? Vanaema vastas, et ei saa kahjuks tulla, sest vanaisa oli just siis Mulgimaal sugulaste eest hoolitsemas. Vanatädi pere sõitis Rootsi ja sealt Ameerikasse. Selline oli saatus: kaks õde läksid lahku ja enam ei kohtunud.
Eeskujuks on olnud ka vanaema Agnes, kes elas 95-aastaseks ja suri tänavu jaanuaris. Just nimelt hooliva inimesena, kes suutis alati mõelda teiste, mitte enda peale. Ta töötas 60 aastat arstina.

Millised mulkide kuulsad iseloomuomadused on Teis välja löönud?
Mulgid olid teatavasti tuntud oma töökuse ja pühendumise poolest. Mulgimaa oli juba 19. sajandil üks Eesti jõukamaid piirkondi. Vanaisa sõnul oli oluline jõukuse allikas mulkidel linakauplemine, munad ja piim anti paljudes taludes kauba peale. Rääkides sõna "mulk" päritolust, siis minuni jõudnud legendi kohaselt olid mulgid väga edukad Riia ja üldse Läti turgudel. Läti kaupmehed olid pahased ja hakkasid neid hüüdma mulkideks, mis pidi läti keeles tähendama umbes „rumal" või „toslem".
Enda juures pean mulgilikuks omaduseks eelkõige pühendumist seatud eesmärkidele ja sihikindlat tööd.

Kas Teie rahvuslik ja aateline maailmavaade on kodust päritud?
Täielikult. Minu pere oli rahvuslik - rahvuslikke traditsioone kanti kindlameelselt edasi ja sellest tuleneb tegelikult ka oma näo säilimine kogu selle aja jooksul. See, et minu vanemad ja minu vanavanemad nõukogulikus süsteemis endaks jäid, tuleneb väga palju nendest tugevatest juurtest. Loomulikult ei saanud olla aktiivne ühiskondlikus elus, tegeleti oma kutsetööga ja tehti seda hästi.
Käisin Tallinna 7. Keskkoolis, mis oli, ütleme otse välja, eliitkool ka oma punase fooni tõttu - nomenklatuuri võsukesed pääsesid sinna eelisjärjekorras. Teistele aga oli konkurss, see oli üldse üks väheseid koole, kuhu konkureeriti. Saime üsna hea hariduse koos korraliku inglise keelega, mille eest peab mõistagi õpetajatele tänulik olema. Aga eks sekeldusi tuli selleski koolis ette. Näiteks sain korduvalt märkusi selle eest, et tulin jõululaupäeval kooli mitte nõukogulikus koolivormis, vaid natuke pidulikumalt. Selliseid asju pandi tähele.

Tulite poliitikasse noore idealistina. Olles reaalselt asja sees, on Teie idealism vähenenud?
Ei ole. Olen alati olnud selgete ideaalidega inimene, sest ilma ei ole võimalik kuhugi jõuda. Bakalaureusetööd kaitsesin Platoni ideederiigist. Ülikooli astudes kaalusin majanduse ja juura vahel, sest need on erialad, mille lõpetamisel on võimalik ennast ühiskonnas mitmekülgselt teostada. Poliitikasse tulingi eesmärgiga anda oma panus ühiskonnale. Ei tahtnud olla lihtsalt kõrvalseisja, kui poliitika ümbritseb meid iga päev ja praktiliselt kõiges. Valisin teise tee, kuna juba kooliajal tärkas minus huvi ühiskondliku elu vastu. Nõukogude aja lõpul osalesin poliitikakoolides, mis siis tekkisid. Elasin koos oma perega aktiivselt kaasa rahvuslikule liikumisele.
Sellest kõigest sai alguse ka minu ja mõttekaaslaste huvi teha midagi poliitikas. 1992. aastal puhusime uuesti elu sisse Res Publicale. Mõtestasime seda just nimelt noorteorganisatsioonina, mille eesmärk on ühendada kõiki parempoolseid.
Nüüd, 12 aastat hiljem räägime täiskasvanutena jälle sellest, et võiks kõik paremtsentristlikud jõud ühendada ning moodustada ühe tugeva erakonna. Kõige halvem on see, et sisuliselt sama ideed ja maailmavaadet kandvad inimesed on rivaalid ja raiskavad tohutult energiat. Eriti lööb see välja valimiskampaaniate ajal. Kui paneksime need kolme erakonna head ja pühendunud ajud ühe meeskonnana tööle, oleks märksa kergem eesmärki saavutada. Jääks ära väga palju konkureerivat sõnavahtu, mida oleme senini näinud.

Oleme rääkinud aadetest ja väärtustest. Lätis on leegionäride ausammas ja läti riigiga pole midagi hullu lahti. Neil on selgroogu oma kangelasi avalikult tunnustada. Traagilistest sündmustest Eesti ajaloos möödus 60 aastat. Vabadusvõitlejad on oodanud aastaid, et riigijuhid midagigi teeksid…
Viimase aasta jooksul on valitsuse toel avatud Eestis kolm ausammast. Esimene monument vabadusvõitlejatele avati Pärnus, teine Maarjamäel. Kolmandaks avati juulis Sinimägede memoriaal.
Lihulas kasutati nende meeste au, väärikust ja mälestust väga negatiivselt, mis võimaldas neid seostada natsliku ideoloogiaga. Sellega ei saa leppida. Olen vabadusvõitlejatega suhelnud juba aastaid, teeme nendega tihedat koostööd. Samuti on meil represseeritute komisjon, mille juht ma olen. Nende inimeste põhiline soov on see, et kõik saaksid aru, et nad võitlesid Eesti vabaduse eest, mitte natsliku ideoloogia eest.

Eestlastele on see selge. Küsimus on, kuidas maailmale selgeks teha, kuidas saada Vene propagandarünnakutele vastu?
Saame vastu siis, kui mõistame oma ajalugu ühtemoodi. Lihula sammas oli justkui maasikas meie idanaabri lusikal ja kõige kurvem on see, et meie oma inimesed tõid neile selle kandikuga ette. Oli nii lihtne võtta sellest kinni ja öelda, et mis te nalja teete, selles riigis ülistatakse totalitaarsete režiimide ideoloogiat! Kogu selle ausamba kujundlik ja ideoloogiline taust on natslik. See sammas ei aidanud selgitada mitte midagi, kuid kuu-pooleteisega oleksime kaotanud palju oma lääne liitlasi, kes meie ajalugu mõistes meid toetanud on.
Maailmale saab selgitada, et need mehed võitlesid Eesti eest, kui me selgelt näitame, et vabadusvõitlus oli täiesti lahus totalitaarsest režiimist.
Oleme teinud palju selleks, et vabadusvõitlejad tunneksid ennast hästi, et saaksime leevendada vähegi nende kannatusi. Arvan, et tuleb edasi mõelda, kus ja kuidas saaksime nende mälestust paremini austada.

Lähtudes peaminister Partsi sõnadest, et totalitaarrezhiimide sümbolitel ei ole Eestis kohta, millal kaob Tõnismäe jälestussammas?
See on hea küsimus, mis esitati juba 1990ndate aastate keskel, kui Tallinnas oli võimul nn rahvusmeelne jõud - Isamaaliit. Seda küsiti nende käest kolme aasta jooksul, aga midagi ei muutunud. See on omavalitsuse pädevus. Linn peab otsustama, millal seda teha. Omaette küsimus on täna, kas peaksime hakkama täielikult ümber tegema ja kujundama kogu monumendikultuuri Eestis või võiksime pühenduda uute, hästi kavandatud ja ka noortele mõistetavate monumentide püstitamisele. Mineviku kõrval võiks rohkem ka tulevikku vaadata.

Kas valitsuse kavandatav ausammas tuleb kõiki rahuldav rosolje või ikkagi konkreetne?
See peab tulema neile, kes on erinevatel rinnetel vabaduse eest võidelnud ja langenud. Seega võitlejatele. Asukoha eest Vabaduse väljakul seisame kindlalt ning oleme hämmingus, kuidas on üldse võimalik muid mõtteid heietada ja kuidas on seda nii kaua venitatud?

Kurb lugu, et seda sümbolit sügiseks ei valminud, on suurim möödalask?
See on väga suur möödalask ja selle möödalasu kõige suurem vastutaja on see, kes on täna Tallinna linnas võimul. Võib-olla pole need inimesed ka ideoloogilistel põhjustel huvitatud, et selline sammas tuleks. Sest muidu oleks see juba ammu ära tehtud.
Mul on kahju, kui osal eestlastest on tekkinud mulje, nagu me ei saakski oma ajaloost rääkida. Vastupidi. Näiteks sel aastal korraldas esimest korda 14. juuni küüditamise mälestamise riik, ja riik teeb seda ka edaspidi. Represseeritud valitsuskomisjon toetab mälestuste jäädvustamist ja eelkõige tööd noortega, et nad ei unustaks, kust me tuleme. Lähiajaloo programmile on järgmise aasta eelarves plaanis mitu miljonit krooni. Kuid selle kõige juures on vaja, et inimesed ka natuke mõtleksid, mis on Eesti huvides ja mis ei ole.

Halliste kihelkonnast on sirgunud mitmeid aatelisi riigimehi, nt Friedrich Akel, Heinrich Laretei. Millistest Eesti riigimeestest Teie eeskuju võtaksite?
Jüri Vilms on inimene, kelle teod Eesti vabaduse eest on mulle sügavalt hinge läinud.
On väga palju põhjuseid, miks ma teda hindan. Näiteks oli ta esimene kohtuminister ja seega justiitsministeeriumi patroon, kui nii tohib öelda. Ta oli minister vaid 2 kuud, aga tema pilt on siiski esimene selles galeriis, mida siin majas näete. Oleme selle aasta pühendanud Jüri Vilmsile - tema sünnist möödus 115 aastat. Tõime oma saali Evald Okase tehtud portree temast. Märtsis pidasime Vilmsi mälestuskonverentsi ja panime bareljeefi tema elu- ja töökohta Pärnu mnt 10. Tahame osaleda ka Pilistvere surnuaias, kuhu Vilms on maetud, plaanitavatel korrastustöödel. Kohalik rahvas on välja käinud idee püstitada sinna Eesti justiitsministrite allee, kus Vilmsi puu oleks esimene.
Iga minister ja poliitik peaks oma juuri tähtsustama. Minu aatelised juured riigimeeste seas ulatuvad just Vilmsini. Ka seetõttu, et noore mehena (ta oli hukkudes 29) oli ta üks kolmest julgest, kes asus Päästekomitees Eesti vabadust taastama. Kes ütles oma mõtted selgelt välja, kes ei trotsinud ka väga tugevaid vaenlase rünnakuid. Selle mehe julgus, pealehakkamine ja taktikaline vaist olid imetlusväärsed. Ses mõttes oli päris huvitav spekuleerida Seppo Zettenbergi raamatu "Jüri Vilmsi surm" esitlusel, et kes oleks temast saanud, kui ta oleks elanud kauem. Teatavasti sai ühest Päästekomitee liikmest päris suur riigimees. Arvan, et Vilmsil oli annet ja potentsiaali veel rohkem.