|
|
Eesti Vabadusvõitlejate
pöördumine Riigikogu poole
Euroopast
on alguse saanud kaks maailmasõda. Esimese Maailmasõja
varemetel lõid meie vanemad vaba ja iseseisva Eesti riigi.
Hitleri-Stalini salakokkuleppe alusel võimalikuks saanud
NSV Liidu okupatsioon Eestis tõi kaasa põhiseadusliku
korra, riigiasutuste, kaitseväe, Kaitseliidu ja kodanikuühenduste
likvideerimise ning nende eesotsas seisnud inimeste süstemaatilise
hävitamise. 14. juunil 1941 lisandunud massilisest küüditamisest
sai alguse eesti metsavendlus. 22. juunil puhkes sõda Saksamaa
ja NSV Liidu vahel. Nõukogude võim kuulutas
okupeeritud Eestis rahvusvahelise õiguse vastaselt välja
mobilisatsiooni ning deporteeris selle sildi all Venemaale veel
30 tuhat meest. Okupatsioonivõimu ja kommunistliku partei
käsul asuti rakendama põletatud maa taktikat ja kogu
eesti rahva vastast terrorit. Sellest sai hoogu juurde meie rahva
relvastatud enesekaitse.
7. juulil 1941 ületasid
Eesti piiri esimesed Saksa väeosad. Algas 1941. a suvesõda,
mille käigus metsavennad vabastasid mitmel pool juba enne
sakslaste saabumist asulaid ja väikelinnu ning taastasid
seal Eesti Vabariigi omavalitsusorganid. 9. juuli ülestõusuga
haarasid Tartu rahvuslikud jõud oma valdusse pool linna
ja organiseerisid koostöös metsavendadega Emajõe
rinde. Kaitselahingud liidus järk-järgult lisanduvate
saksa väeosadega jätkusid Emajõel 24. juulini.
Samal ajal arenes Põhja-Eestis nõukogulaste tagalas
"Erna" dessandi tegevus ja metsavendade partisanisõda.
Eesti mehed võitlesid kõikjal vapralt sakslaste
kõrval kuni kogu Eesti territooriumi vabastamiseni terroristlikust
punavõimust. Oluliseks sai metsavendlusest välja kasvanud
vabatahtlik relvaorganisatsioon Omakaitse, mille tuumiku moodustasid
endised kaitseliitlased ja mille põhiülesandeks kujunes
metsade puhastamine sinna jäänud kutsumata külalistest,
omavalitsuste loomine ning Eesti territooriumi julgestamine. Aastavahetuseks
1941/42 oli Omakaitses juba 40 000 meest. Võitluseks ühise
vaenlase, vaid ühe aastaga 60 tuhat eestlast mõrvanud
ja deporteerinud totalitaarse kommunismi vastu, algas eestlastest
koosnevate idapataljonide, Eesti politsei ja Eesti Leegioni loomine,
mis oli suvesõja loogiline jätk. Osa eesti rahvajuhte
nägi Leegionis võimalust Eesti sõjavae loomiseks,
kuid see mõte osutus ainult lootuseks. Sakslased hajutasid
eesti üksused üle kogu idarinde, õigustatult
kartes nende rahvuslikku meelsust. Algas eesti meeste, sh sõdurite
põgenemine Soome ja sealt Eesti sõjavae tuumiku
moodustamine.
1944. aasta veebruari
alguses jõudis Punaarmee taas Eesti piiridele ja asus Eestit
teist korda okupeerima. Arvati, et uus vallutus tähendab
eesti rahva hävingut. Eesti peaminister presidendi ülesannetes
Jüri Uluots ja põrandaalune Eesti Vabariigi Rahvuskomitee
kutsusid seetõttu eesti mehi kaasa minema järjekordse
Saksa mobilisatsiooniga ning asuma kodumaa piiride kaitsele. Üleskutse
taga seisis demokraatlikult moodustatud, kõiki eestimeelseid
poliitilisi jõude esindav Rahvuskomitee, mis oli sinnamaani
olnud oma välisliikmete kaudu kontaktis lääneriikide
diplomaatidega ja saanud neilt julgustust Atlandi Harta vaimus.
Narva jõel, Sinimägedes ja Lõuna-Eestis jätkus
võitlus vastasega, keda Vabadussõjas olid kord juba
võitnud meie isad. Punaarmee pealetung peatati üheksaks
kuuks. Meis igaühes elas usk ja lootus pidada vastu nii kaua,
kuni avaneb võimalus taastada Eesti riiklik iseseisvus.
1. augustil 1944 kuulutas Rahvuskomitee enese Jüri Uluotsa
nõusolekul kõrgema riigivõimu kandjaks Eestis
ja kutsus kogu rahvast toetama ja tõhustama meie võitlust
Eesti vabaduse eest. Sinimägedes jäime võitmatuks.
Kui 17. septembril 1944 algas Saksa vägede väljatõmbamine
Eesti mandriosast, kuulutas presidendi kt välja iseseisva
Eesti seadusliku valitsuse Otto Tiefi juhtimisel. Pika Hermani
torni heisati sini-must-valge lipp. Eesti riik kuulutati käimasolevas
sõjas jätkuvalt neutraalseks ja seda teatati kogu
maailmale. Kuid olime jäänud oma võitlustes üksinda.
Järgnes teine nõukogude okupatsioon ja uus kommunistlik
terror. Meie võitlust Eesti iseseisvuse taastamiseks jätkasid
nüüd kaasmaalased eksiilis ning kodumaal metsasõda
pidavad eesti sõdurid, kes tegid seda Eesti katkematu riikliku
järjepidevuse alusel. Pole kahtlust, et selleks kõigeks
oli kaasa aidanud ka meie üheksa kuud kestnud meeleheitlik
vastupanu sissetungijale.
Kaotasime Teises Maailmasõjas
surnute ja kadunutena 180 000 inimest ehk 18% rahvastikust. Sõjas
ellujäänud meestel tuli Eestis varem või hiljem
kogeda ränki repressioone. Meid represseeriti nagu NSV Liidu
kodanikke sellest hoolimata, et olime Eesti kodanikud. Valdav
süüdistus oli truudusetus okupantriigi vastu, süüdistus,
mis rahvusvahelise õiguse seisukohast (vastavalt Genfi
konventsioonidele) on täielik mõttetus. Meie ja meie
perekondade vastu pandi toime ränk ja aegumatu sõjakuritegu,
meie kui okupeeritud riigi kodanike deporteerimine okupantriigi
territooriumile. Läbielatule vaatamata oleme uhked, et jäime
truuks Eesti riigile ja võitlesime tema eest viimse võimaluseni.
Meie jaoks lõppes Teine Maailmasõda alles 1994.
aastal, mil USA ja teiste lääneriikide survel viidi
Eestist minema viimased USA presidendi poolt kurjuse impeeriumiks
kuulutatud riigist pärinevad väeosad.
1992. aasta 7. oktoobril
võttis Riigikogu VII koosseis vastu deklaratsiooni põhiseadusliku
riigivõimu taastamisest Eestis. See oli ka meie, 60 aastat
tagasi kaitselahingutes Eesti õigusliku järjepidevuse
eest võidelnud meeste võit! Riigikogu avalduseni
okupatsioonireþiimi kuritegudest Eestis kulus veel kümme
aastat, nii et paljud meie hulgast seda enam lugeda ei saanud.
Ent ometi viimaks oli kommunistlik okupatsioonireþiim koos
oma agressioonidega, inimsusevastaste ja sõjakuritegudega
ning eesti rahva vastu toimepandud genotsiidiga tunnistatud kuritegelikuks
ka Eestis. Möödus veel üle aasta aega, surid veel
mõned võitluskaaslased ja alles 2003. aasta detsembris
võttis Riigikogu vastu sellele avaldusele ja rahvusvahelisele
õigusele tugineva represseeritud isiku seaduse, milles
on leidnud koha ka Teises Maailmasõjas Eesti riikluse taastamise
nimel võidelnud mehed. Selle eest meie tänu kõigile
seaduse poolt hääletanud riigikogulastele! Astumata
on aga veel viimane, meie jaoks kõige olulisem samm. Mõistes
hukka lisaks natsismile ka tema kunagise sõbra, totalitaristliku
kommunismi, tuginedes Euroopa Rahvapartei tuntud resolutsiooniprojektile,
vajame oma riigi kaitset ning abi veelgi. Nagu soomlastel on õnnestunud
maailma veenda oma NSV Liidu vastu peetud kaitsesõja õigustatuses,
nii peab ka Eesti maailmale selgitama, et meiegi ja meie langenud
relvavennad ei ole kunagi olnud natsid. Eesti mees Teises Maailmasõjas
võitles ka siis erariides, kaitseliidu või eesti
kaitseväemundris, saksa või soome mundris, taotles
ikka ja alati üht ja sama eesmärki, nimelt vaba ja demokraatlikku
Eesti taastamist de facto.
Seepärast meie,
1944. aasta Eesti kaitselahingutes Eesti riikliku iseseisvuse
taastamise eest võidelnud ning lahinguliste teenete eest
Eesti riigi teenetemärkidega vääristatud mehed,
pöördume Riigikogu poole järgnevate ettepanekutega:
1) anda Eesti riigi nimel poliitiline hinnang Teise Maailmasõja
sündmustele Eestis aastail 1939.-1944;
2) võtta vastu seadus, millega Teise Maailmasõja
aegne eestlaste võitlus totalitaristliku kommunismi vastu,
sealhulgas 1944. aasta Eesti kaitselahingud, tunnistatakse võitluseks
Eesti riikliku iseseisvuse ja eesti demokraatia taastamise eest;
3) kehtestada seadusega (ka postuumselt) riiklik Eesti vabadusvõitleja
statuut 1941. aasta metsavendlusest, suvesõjast, 1944.
aasta Eesti kaitselahinguist ning sõjajärgsest vastupanust
osavõtnuile, tunnustades sellega nende inimeste ustavust
oma riigile läbi aegade ning valmisolekut võitluseks
Eesti vabaduse eest;
4) võrdsustada Teises Maailmasõjas totalitaristliku
kommunismi vastu võidelnud Eesti kodanikud Eesti Vabadussõjast
osavõtnutega.
Pöördumisele
on andnud oma toetuse Eesti Lennuväepoiste Klubi liikmete
1. juuli 2004. a kokkutulek Tallinnas Kose-Lükatil ning Eesti
Demokraatlik-Rahvuslike Jõudude Koostöökoja liikmesorganisatsioonide
(Eesti Vabadusvõitlejate Liidu, Eesti Vigastatud Sõjameeste
Ühingu, Eesti Õigusjärgsete Omanike Liidu, Endiste
Poliitvangide Liidu, Endiste Õpilas-vabadusvõitlejate
Liidu, Isamaaliidu, Põllumeestekogude, erakonna Res Publica)
esindajad Koostöökoja 1. juuli 2004. a koosolekul Tallinnas.
Pöördumine
on vastu võetud Eesti vabadusvõitlejate XII kokkutulekust
osavõtjate poolt
Tallinnas 6. juulil 2004. aastal.
* * *
Eesti Vabadusvõitlejate
Liidu avaldus
bolševismi vastu võidelnud sõja-meeste Lihula
mälestussamba mahavõtmise kohta
2. septembril 2004. a
võeti Eesti Vabariigi Valitsuse korraldusel maha ja viidi
ära 20. augustil Lihulas rahvarohkelt avatud ja jumalasõnaga
pühitsetud mälestussammas Eesti vabadusvõitlejatele.
Need mehed tegid kõik selleks, et Eestis ei saaks taastuda
aastatel 1940 – 1941 läbielatud stalinlik terrorireþiim.
Selles võitluses kaotasid tuhanded Eesti mehed oma elu.
Võitlust peeti sunnitult võõras mundris,
kuid kuna mundril olid Eesti vabadusristi embleem ja sini-must-valge
vapimärk, tuleb seda lugeda Eesti sõjamehe mundriks.
Eesti sõjameestele
pühendatud mälestussamba mahavõtmine Lihulas
solvab sügavalt Eesti vabadusvõitlejaid. Selle teo
kordasaatjad ei mõelnud, et nad tallavad sellega ka tuhandete
selles mundris Eesti vabaduse eest võidelnud sõjameeste
haudadel.
Eesti Vabadusvõitlejate Liit taunib Vabadussõjas
kättevõidetud ja 1940. aastal võitluseta kaotatud
riikliku iseseisvuse taastamise eest võidelnud Eesti meestele
pühendatud mälestussamba mahavõtmist Lihulas.
Eesti on demokraatlik
õigusriik. Seda on Valitsus toonitanud, kui tegemist on
punaveteranide võidupühade ja Narva ning Tallinna
“vabastamise” tähistamisega ning võõrvallutajate
ausammaste hoidmise ja hooldamisega. Kui on aga tegemist oma rahvaga,
siis on demokraatial ja õigusriigil lõpp. Siis tegutseb
Valitsus parimate nõukogulike traditsioonide kohaselt.
Eesti Vabadusvõitlejate
Liit tänab Eesti rahvast, kes on üksmeelselt mõistnud
hukka Lihula kalmistul toimepandud näotu politseirünnaku
Lihula elanike vastu. Siiski peame õigeks, et vägivallale
ei vastataks vägivallaga. Valitsused tulevad ja lähevad,
Eesti rahvas ja riik jäävad. Järgmistel valimistel
saab rahvas näidata oma suhtumist nendesse, kes on läinud
vägivalla teele oma rahva vastu.
Avaldus on vastu võetud
EVL juhatuse poolt 5. 09. 2004
|
|
|
