Kultuur ja Elu 3/2004


Kultuur ja Elu 2/2004

 

 

 

 


Eesti Vabadusvõitlejate pöördumine Riigikogu poole

Euroopast on alguse saanud kaks maailmasõda. Esimese Maailmasõja varemetel lõid meie vanemad vaba ja iseseisva Eesti riigi. Hitleri-Stalini salakokkuleppe alusel võimalikuks saanud NSV Liidu okupatsioon Eestis tõi kaasa põhiseadusliku korra, riigiasutuste, kaitseväe, Kaitseliidu ja kodanikuühenduste likvideerimise ning nende eesotsas seisnud inimeste süstemaatilise hävitamise. 14. juunil 1941 lisandunud massilisest küüditamisest sai alguse eesti metsavendlus. 22. juunil puhkes sõda Saksamaa ja NSV  Liidu vahel. Nõukogude võim kuulutas okupeeritud Eestis rahvusvahelise õiguse vastaselt välja mobilisatsiooni ning deporteeris selle sildi all Venemaale veel 30 tuhat meest. Okupatsioonivõimu ja kommunistliku partei käsul asuti rakendama põletatud maa taktikat ja kogu eesti rahva vastast terrorit. Sellest sai hoogu juurde meie rahva relvastatud enesekaitse.

7. juulil 1941 ületasid Eesti piiri esimesed Saksa väeosad. Algas 1941. a suvesõda, mille käigus metsavennad vabastasid mitmel pool juba enne sakslaste saabumist asulaid ja väikelinnu ning taastasid seal Eesti Vabariigi omavalitsusorganid. 9. juuli ülestõusuga haarasid Tartu rahvuslikud jõud oma valdusse pool linna ja organiseerisid koostöös metsavendadega Emajõe rinde. Kaitselahingud liidus järk-järgult lisanduvate saksa väeosadega jätkusid Emajõel 24. juulini. Samal ajal arenes Põhja-Eestis nõukogulaste tagalas "Erna" dessandi tegevus ja metsavendade partisanisõda. Eesti mehed võitlesid kõikjal vapralt sakslaste kõrval kuni kogu Eesti territooriumi vabastamiseni terroristlikust punavõimust. Oluliseks sai metsavendlusest välja kasvanud vabatahtlik relvaorganisatsioon Omakaitse, mille tuumiku moodustasid endised kaitseliitlased ja mille põhiülesandeks kujunes metsade puhastamine sinna jäänud kutsumata külalistest, omavalitsuste loomine ning Eesti territooriumi julgestamine. Aastavahetuseks 1941/42 oli Omakaitses juba 40 000 meest. Võitluseks ühise vaenlase, vaid ühe aastaga 60 tuhat eestlast mõrvanud ja deporteerinud totalitaarse kommunismi vastu, algas eestlastest koosnevate idapataljonide, Eesti politsei ja Eesti Leegioni loomine, mis oli suvesõja loogiline jätk. Osa eesti rahvajuhte nägi Leegionis võimalust Eesti sõjavae loomiseks, kuid see mõte osutus ainult lootuseks. Sakslased hajutasid eesti üksused üle kogu idarinde, õigustatult kartes nende rahvuslikku meelsust. Algas eesti meeste, sh sõdurite põgenemine Soome ja sealt Eesti sõjavae tuumiku moodustamine.

1944. aasta veebruari alguses jõudis Punaarmee taas Eesti piiridele ja asus Eestit teist korda okupeerima. Arvati, et uus vallutus tähendab eesti rahva hävingut. Eesti peaminister presidendi ülesannetes Jüri Uluots ja põrandaalune Eesti Vabariigi Rahvuskomitee kutsusid seetõttu eesti mehi kaasa minema järjekordse Saksa mobilisatsiooniga ning asuma kodumaa piiride kaitsele. Üleskutse taga seisis demokraatlikult moodustatud, kõiki eestimeelseid poliitilisi jõude esindav Rahvuskomitee, mis oli sinnamaani olnud oma välisliikmete kaudu kontaktis lääneriikide diplomaatidega ja saanud neilt julgustust Atlandi Harta vaimus. Narva jõel, Sinimägedes ja Lõuna-Eestis jätkus võitlus vastasega, keda Vabadussõjas olid kord juba võitnud meie isad. Punaarmee pealetung peatati üheksaks kuuks. Meis igaühes elas usk ja lootus pidada vastu nii kaua, kuni avaneb võimalus taastada Eesti riiklik iseseisvus. 1. augustil 1944 kuulutas Rahvuskomitee enese Jüri Uluotsa nõusolekul kõrgema riigivõimu kandjaks Eestis ja kutsus kogu rahvast toetama ja tõhustama meie võitlust Eesti vabaduse eest. Sinimägedes jäime võitmatuks. Kui 17. septembril 1944 algas Saksa vägede väljatõmbamine Eesti mandriosast, kuulutas presidendi kt välja iseseisva Eesti seadusliku valitsuse Otto Tiefi juhtimisel. Pika Hermani torni heisati sini-must-valge lipp. Eesti riik kuulutati käimasolevas sõjas jätkuvalt neutraalseks ja seda teatati kogu maailmale. Kuid olime jäänud oma võitlustes üksinda. Järgnes teine nõukogude okupatsioon ja uus kommunistlik terror. Meie võitlust Eesti iseseisvuse taastamiseks jätkasid nüüd kaasmaalased eksiilis ning kodumaal metsasõda pidavad eesti sõdurid, kes tegid seda Eesti katkematu riikliku järjepidevuse alusel. Pole kahtlust, et selleks kõigeks oli kaasa aidanud ka meie üheksa kuud kestnud meeleheitlik vastupanu sissetungijale.

Kaotasime Teises Maailmasõjas surnute ja kadunutena 180 000 inimest ehk 18% rahvastikust. Sõjas ellujäänud meestel tuli Eestis varem või hiljem kogeda ränki repressioone. Meid represseeriti nagu NSV Liidu kodanikke sellest hoolimata, et olime Eesti kodanikud. Valdav süüdistus oli truudusetus okupantriigi vastu, süüdistus, mis rahvusvahelise õiguse seisukohast (vastavalt Genfi konventsioonidele) on täielik mõttetus. Meie ja meie perekondade vastu pandi toime ränk ja aegumatu sõjakuritegu, meie kui okupeeritud riigi kodanike deporteerimine okupantriigi territooriumile. Läbielatule vaatamata oleme uhked, et jäime truuks Eesti riigile ja võitlesime tema eest viimse võimaluseni. Meie jaoks lõppes Teine Maailmasõda alles 1994. aastal, mil USA ja teiste lääneriikide survel viidi Eestist minema viimased USA presidendi poolt kurjuse impeeriumiks kuulutatud riigist pärinevad väeosad.

1992. aasta 7. oktoobril võttis Riigikogu VII koosseis vastu deklaratsiooni põhiseadusliku riigivõimu taastamisest Eestis. See oli ka meie, 60 aastat tagasi kaitselahingutes Eesti õigusliku järjepidevuse eest võidelnud meeste võit! Riigikogu avalduseni okupatsioonireþiimi kuritegudest Eestis kulus veel kümme aastat, nii et paljud meie hulgast seda enam lugeda ei saanud. Ent ometi viimaks oli kommunistlik okupatsioonireþiim koos oma agressioonidega, inimsusevastaste ja sõjakuritegudega ning eesti rahva vastu toimepandud genotsiidiga tunnistatud kuritegelikuks ka Eestis. Möödus veel üle aasta aega, surid veel mõned võitluskaaslased ja alles 2003. aasta detsembris võttis Riigikogu vastu sellele avaldusele ja rahvusvahelisele õigusele tugineva represseeritud isiku seaduse, milles on leidnud koha ka Teises Maailmasõjas Eesti riikluse taastamise nimel võidelnud mehed. Selle eest meie tänu kõigile seaduse poolt hääletanud riigikogulastele! Astumata on aga veel viimane, meie jaoks kõige olulisem samm. Mõistes hukka lisaks natsismile ka tema kunagise sõbra, totalitaristliku kommunismi, tuginedes Euroopa Rahvapartei tuntud resolutsiooniprojektile, vajame oma riigi kaitset ning abi veelgi. Nagu soomlastel on õnnestunud maailma veenda oma NSV Liidu vastu peetud kaitsesõja õigustatuses, nii peab ka Eesti maailmale selgitama, et meiegi ja meie langenud relvavennad ei ole kunagi olnud natsid. Eesti mees Teises Maailmasõjas võitles ka siis erariides, kaitseliidu või eesti kaitseväemundris, saksa või soome mundris, taotles ikka ja alati üht ja sama eesmärki, nimelt vaba ja demokraatlikku Eesti taastamist de facto.

Seepärast meie, 1944. aasta Eesti kaitselahingutes Eesti riikliku iseseisvuse taastamise eest võidelnud ning lahinguliste teenete eest Eesti riigi teenetemärkidega vääristatud mehed, pöördume Riigikogu poole järgnevate ettepanekutega:
1) anda Eesti riigi nimel poliitiline hinnang Teise Maailmasõja sündmustele Eestis aastail 1939.-1944;
2) võtta vastu seadus, millega Teise Maailmasõja aegne eestlaste võitlus totalitaristliku kommunismi vastu, sealhulgas 1944. aasta Eesti kaitselahingud, tunnistatakse võitluseks Eesti riikliku iseseisvuse ja eesti demokraatia taastamise eest;
3) kehtestada seadusega (ka postuumselt) riiklik Eesti vabadusvõitleja statuut 1941. aasta metsavendlusest, suvesõjast, 1944. aasta Eesti kaitselahinguist ning sõjajärgsest vastupanust osavõtnuile, tunnustades sellega nende inimeste ustavust oma riigile läbi aegade ning valmisolekut võitluseks Eesti vabaduse eest;
4) võrdsustada Teises Maailmasõjas totalitaristliku kommunismi vastu võidelnud Eesti kodanikud Eesti Vabadussõjast osavõtnutega.

Pöördumisele on andnud oma toetuse Eesti Lennuväepoiste Klubi liikmete 1. juuli 2004. a kokkutulek Tallinnas Kose-Lükatil ning Eesti Demokraatlik-Rahvuslike Jõudude Koostöökoja liikmesorganisatsioonide (Eesti Vabadusvõitlejate Liidu, Eesti Vigastatud Sõjameeste Ühingu, Eesti Õigusjärgsete Omanike Liidu, Endiste Poliitvangide Liidu, Endiste Õpilas-vabadusvõitlejate Liidu, Isamaaliidu, Põllumeestekogude, erakonna Res Publica) esindajad Koostöökoja 1. juuli 2004. a koosolekul Tallinnas.

Pöördumine on vastu võetud Eesti vabadusvõitlejate XII kokkutulekust osavõtjate poolt
Tallinnas 6. juulil 2004. aastal.

* * *

Eesti Vabadusvõitlejate Liidu avaldus
bolševismi vastu võidelnud sõja-meeste Lihula
mälestussamba mahavõtmise kohta

2. septembril 2004. a võeti Eesti Vabariigi Valitsuse korraldusel maha ja viidi ära 20. augustil Lihulas rahvarohkelt avatud ja jumalasõnaga pühitsetud mälestussammas Eesti vabadusvõitlejatele.
Need mehed tegid kõik selleks, et Eestis ei saaks taastuda aastatel 1940 – 1941 läbielatud stalinlik terrorireþiim. Selles võitluses kaotasid tuhanded Eesti mehed oma elu. Võitlust peeti sunnitult võõras mundris, kuid kuna mundril olid Eesti vabadusristi embleem ja sini-must-valge vapimärk, tuleb seda lugeda Eesti sõjamehe mundriks.

Eesti sõjameestele pühendatud mälestussamba mahavõtmine Lihulas solvab sügavalt Eesti vabadusvõitlejaid. Selle teo kordasaatjad ei mõelnud, et nad tallavad sellega ka tuhandete selles mundris Eesti vabaduse eest võidelnud sõjameeste haudadel.
Eesti Vabadusvõitlejate Liit taunib Vabadussõjas kättevõidetud ja 1940. aastal võitluseta kaotatud riikliku iseseisvuse taastamise eest võidelnud Eesti meestele pühendatud mälestussamba mahavõtmist Lihulas.

Eesti on demokraatlik õigusriik. Seda on Valitsus toonitanud, kui tegemist on punaveteranide võidupühade ja Narva ning Tallinna “vabastamise” tähistamisega ning võõrvallutajate ausammaste hoidmise ja hooldamisega. Kui on aga tegemist oma rahvaga, siis on demokraatial ja õigusriigil lõpp. Siis tegutseb Valitsus parimate nõukogulike traditsioonide kohaselt.

Eesti Vabadusvõitlejate Liit tänab Eesti rahvast, kes on üksmeelselt mõistnud hukka Lihula kalmistul toimepandud näotu politseirünnaku Lihula elanike vastu. Siiski peame õigeks, et vägivallale ei vastataks vägivallaga. Valitsused tulevad ja lähevad, Eesti rahvas ja riik jäävad. Järgmistel valimistel saab rahvas näidata oma suhtumist nendesse, kes on läinud vägivalla teele oma rahva vastu.

Avaldus on vastu võetud
EVL juhatuse poolt 5. 09. 2004


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv