Kultuur ja Elu 3/2004


Kultuur ja Elu 2/2004

 

 

 

 


Nõukogulikest topeltstandarditest Eesti Vabariigis

tekst: KALJU MÄTIK

Osal inimestest näivad olevat silmaklapid, nagu vanasti olid voorimeeste hobustel. Nad näevad, kuid mitte kõike, ja taoline piiratud nägemine annab neile väärastunud ettekujutuse ümbritsevast maailmast. Nad näevad ainult vastaspoole kuritegusid, aga seda, mida omad tegid, ei taha teada.

Kommunistide kuriteod on aga täiesti võrreldavad natside kuritegudega. Näiteks Eestis arreteerisid nõukogude okupatsioonivõimud Eesti Represseeritute Registri Büroo andmetel 48 582 inimest. Ainus erinevus natside kuritegudest on selles, et kommunistide kuritegude toimepanijad kandsid teistsugust mundrit.
Nõukogude okupantide vastu võidelnud meestele Lihulas püstitatud mälestussammas tekitas massimeedias suuremat vastukaja kui ükski lähiminevikus toimunud suurtest katastroofidest. Ja peamine näib olevat mitte see, kelle vastu need mehed võitlesid, vaid see, milline munder neil seljas oli. Meie mehed oleks kahtlemata meelsamini kandnud Eesti sõjaväe vormi, aga seda polnud neil kuskilt võtta, sest idast tulnud röövel oli meie sõjaväe varustuse ära viinud. Soomest tulnud vabatahtlikud tahtsid endale selga jätta Soome vormi, kuid seda neile ei lubatud, ja see oli ka õige, sest lahingutes osalemist Soome vormis oleks NSVL täiesti põhjendatult võinud tõlgendada vaherahu rikkumisena Soome poolt. Nii et kes tahtis võidelda idast sissetungivate okupantide vastu, sellel polnud muud võimalust, kui koos sakslaste käest saadud relvadega võtta vastu ka nende poolt antav munder.

Väited, nagu oleksid need mehed võidelnud Saksamaa eest, on alusetud. 1944. aasta suvel, kui toimusid suured lahingud Eesti pinnal ja paljud eesti mehed panid selga Saksa mundri, et võidelda nõukogude okupantide vastu, oli selge, et Saksamaa on sõja kaotanud. Eesti mehed lootsid taastada Eesti iseseisvuse nii, nagu see toimus 1918. aastal. 1944. aasta septembris, kui Punaarmee lähenes Tallinnale, pidasid Saksa mundrit kandvad eesti mehed sakslastega Tallinnas tulevahetust ja heiskasid Pika Hermani otsa sini-must-valge lipu.

Kui lääneriikide juhid, kes kirjutasid alla Atlandi hartale, oleksid olnud aumehed, siis oleks Eesti iseseisvuse taastamine ka õnnestunud. Tegelikult oli Atlandi harta puhul tegemist pettusega. Ameerika Entsüklopeedia viimases väljaandes on Atlandi harta kohta selgelt välja öeldud: “Ehkki ta polnud ametlik dokument, oli ta Teise maailmasõja ajal tegusaks propagandarelvaks teljeriikide vastu.”
Meie riigiisade truualamlikkus Moskva ees on häbiväärne. Lihulas püstitatud monumendi kohta uuritakse, kas pole midagi tehtud seadust rikkudes. Polevat riigivõimu luba monumendi püstitamiseks. Kas aga paljude Eestis nõukogude okupantidele püstitatud monumentide ülespanemiseks on taotletud Eesti seaduslikult riigivõimult luba? Kui ei ole, siis tuleks nendest alustada, sest need on ju varem püstitatud kui Lihula monument. Kui aga mujal maailmas veel praegugi paljud inimesed ei tea seda, mis nõukogude okupatsiooni ajal siin toimus, siis see näitab ainult meie riigiisade tegemata jätmisi. Mis puutub Venemaasse, siis endistest kommunistidest Venemaa juhtidel on Eesti vastu suunatud hüsteeriat tarvis selleks, et juhtida muu maailma tähelepanu kõrvale nende endi poolt varem toime pandud ja praegu toime pandavatest kuritegudest, nagu koloniaalsõda Tšetšeenias.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv