|
|
Nõukogulikest topeltstandarditest
Eesti Vabariigis
tekst: KALJU MÄTIK
Osal
inimestest näivad olevat silmaklapid, nagu vanasti olid voorimeeste
hobustel. Nad näevad, kuid mitte kõike, ja taoline
piiratud nägemine annab neile väärastunud ettekujutuse
ümbritsevast maailmast. Nad näevad ainult vastaspoole
kuritegusid, aga seda, mida omad tegid, ei taha teada.
Kommunistide
kuriteod on aga täiesti võrreldavad natside kuritegudega.
Näiteks Eestis arreteerisid nõukogude okupatsioonivõimud
Eesti Represseeritute Registri Büroo andmetel 48 582 inimest.
Ainus erinevus natside kuritegudest on selles, et kommunistide
kuritegude toimepanijad kandsid teistsugust mundrit.
Nõukogude okupantide vastu võidelnud meestele Lihulas
püstitatud mälestussammas tekitas massimeedias suuremat
vastukaja kui ükski lähiminevikus toimunud suurtest
katastroofidest. Ja peamine näib olevat mitte see, kelle
vastu need mehed võitlesid, vaid see, milline munder neil
seljas oli. Meie mehed oleks kahtlemata meelsamini kandnud Eesti
sõjaväe vormi, aga seda polnud neil kuskilt võtta,
sest idast tulnud röövel oli meie sõjaväe
varustuse ära viinud. Soomest tulnud vabatahtlikud tahtsid
endale selga jätta Soome vormi, kuid seda neile ei lubatud,
ja see oli ka õige, sest lahingutes osalemist Soome vormis
oleks NSVL täiesti põhjendatult võinud tõlgendada
vaherahu rikkumisena Soome poolt. Nii et kes tahtis võidelda
idast sissetungivate okupantide vastu, sellel polnud muud võimalust,
kui koos sakslaste käest saadud relvadega võtta vastu
ka nende poolt antav munder.
Väited,
nagu oleksid need mehed võidelnud Saksamaa eest, on alusetud.
1944. aasta suvel, kui toimusid suured lahingud Eesti pinnal ja
paljud eesti mehed panid selga Saksa mundri, et võidelda
nõukogude okupantide vastu, oli selge, et Saksamaa on sõja
kaotanud. Eesti mehed lootsid taastada Eesti iseseisvuse nii,
nagu see toimus 1918. aastal. 1944. aasta septembris, kui Punaarmee
lähenes Tallinnale, pidasid Saksa mundrit kandvad eesti mehed
sakslastega Tallinnas tulevahetust ja heiskasid Pika Hermani otsa
sini-must-valge lipu.
Kui lääneriikide
juhid, kes kirjutasid alla Atlandi hartale, oleksid olnud aumehed,
siis oleks Eesti iseseisvuse taastamine ka õnnestunud.
Tegelikult oli Atlandi harta puhul tegemist pettusega. Ameerika
Entsüklopeedia viimases väljaandes on Atlandi harta
kohta selgelt välja öeldud: “Ehkki ta polnud ametlik
dokument, oli ta Teise maailmasõja ajal tegusaks propagandarelvaks
teljeriikide vastu.”
Meie riigiisade truualamlikkus Moskva ees on häbiväärne.
Lihulas püstitatud monumendi kohta uuritakse, kas pole midagi
tehtud seadust rikkudes. Polevat riigivõimu luba monumendi
püstitamiseks. Kas aga paljude Eestis nõukogude okupantidele
püstitatud monumentide ülespanemiseks on taotletud Eesti
seaduslikult riigivõimult luba? Kui ei ole, siis tuleks
nendest alustada, sest need on ju varem püstitatud kui Lihula
monument. Kui aga mujal maailmas veel praegugi paljud inimesed
ei tea seda, mis nõukogude okupatsiooni ajal siin toimus,
siis see näitab ainult meie riigiisade tegemata jätmisi.
Mis puutub Venemaasse, siis endistest kommunistidest Venemaa juhtidel
on Eesti vastu suunatud hüsteeriat tarvis selleks, et juhtida
muu maailma tähelepanu kõrvale nende endi poolt varem
toime pandud ja praegu toime pandavatest kuritegudest, nagu koloniaalsõda
Tšetšeenias.
|
|
|
