|
|
|
Rahvariiete kirevus ilmestas Soome-ugri
rahvaste maailmakongressi avamist Estonias. |
Soome-ugri rahvaste IV maailmakongress
tekst: Andres Heinapuu
soome-ugri rahvaste IV maailmakongressi peasekretär
“Kuivõrd
Eestis pole kokku lepitud ühtset soome-ugri poliitikat, ei
oska ükski valitsusametnik soome-ugri asjaga midagi peale
hakata. Ometi on see valdkond Eestile nii kultuuriliselt kui sise-
ja välispoliitiliselt oluline,” tõdeb soome-ugri
rahvaste IV maailmakongressi peasekretär Andres
Heinapuu.
Soomeugrilaste
maailmakongressid said alguse 1992. aastal Venemaa soomeugrilaste
organisatsioonide algatusel. Idapoolsed hõimlased lootsid,
et rahvusvaheline kongress toetab nende taotlusi saavutada Vene
riigilt paremaid tingimusi oma keelte ja kultuuride säilitamiseks
ja arendamiseks. Tollased taotlused (nt kohaliku kodakondsuse
kehtestamine ja kahekojalise parlamendi loomine soome-ugri vabariikides)
on juba ammu unustatud, kuid kongress muutus regulaarseks.
Järgmine kongress Budapestis 1996. aastal oli lülitatud
Ungari maahõive 100. aastapäeva pidustuste hulka ja
üks suur pidu ta oligi. Helsingi kongress (2000) töötas
küll kiiresti ja efektiivselt, ent kujunes nii lühikeseks,
et paljud ei saanudki teada, kes nende tuttavatest sel kongressil
osales.
Erinevalt
varasematest oli Tallinna kongress nähtav
Augustis Tallinnas toimunud
soome-ugri rahvaste IV maailmakongressi võib lugeda õnnestunuks.
Kongressil osales 630 delegaati, külalist ja vaatlejat, kes
esindasid 24 soome-ugri ja samojeedi rahvast. Kongressi olid tulnud
tervitama kõigi kolme soome-ugri riigi presidendid, lisaks
Läti presidendi esindajad. Esmakordselt esinesid külalistena
Euroopa Nõukogu, ÜRO põlisrahvaste pideva foorumi
ja Euroopa Rahvuste Föderaalliidu (FUEN) esindajad. Ungari
professori János Pusztay plenaarettekanne sai meediasündmuseks
nii Soomes, Ungaris kui Eestis. Üldse kajastas rahvusvaheline
meedia Tallinna kongressi laialdasemalt kui ühtki eelmist,
sest kongressile oli akrediteeritud ligi nelikümmend välisajakirjanikku.
Lisaks olid kongressi plenaaristungid reaalvideona jälgitavad
kogu maailmas interneti kaudu. Esmakordselt toimus kongressi eel
soome-ugri omausuliste ühispalvus Siniallikatel ja oikumeeniline
jumalateenistus Pühavaimu kirikus.
Kui Budapesti kongress uppus ära üldisesse pidukärasse
ja Helsingi kongress peideti auväärsesse Finlandiatalosse,
siis nii Rocca al Mare vabaõhumuuseumis kui Tallinna kesklinnas
said kongressist osa ka kõik möödakäijad.
Kongress oli nähtav.
Kongressi
toimumise tegi võimalikuks õnnelik juhus ja peaministri
sekkumine
Tallinna kongressi ette
valmistades pidasime kõige olulisemaks anda kokkutulnutele
maksimaalne võimalus omavaheliseks suhtlemiseks. Kongressi
resolutsioonidest ja muudest dokumentidest olulisem on soome-ugri
vähemuste omavaheline suhtlus ja kogemustevahetus, samuti
nende katastroofilähedase olukorra teadvustamine ajakirjanduse
kaudu, ent ka otse inimõiguste, vähemuste ja põlisrahvaste
õigustega tegelevatele rahvusvahelistele organisatsioonidele.
Selleks otsustasime pikendada kongressi viiepäevaseks. Kummalisel
kombel võitles meie taotluste vastu Venemaa koos Eesti
valitsusasutustega, kelle finantseerida üritus oli.
Esiteks ei antud Haridus- ja teadusministeeriumile alluvale Hõimurahvaste
Programmile lisaraha Venemaa delegaatide osavõtumaksu tasumiseks.
Teiseks tahtis Kultuuriministeerium vähendada kongressi rahastamist
riigieelarvest poolteisele miljonile kroonile, millise baasfinantseerimisega
ei oleks olnud võimalik kongressi korraldada. Ainult õnnelik
juhus ja peaministri sekkumine tegid kongressi toimumise võimalikuks.
Eesti riigi kesisel koostööl kongressi ettevalmistamisel
on mitu põhjust:
Esiteks, kongress ei kuulunud ühegi ministeeriumi valitsusalasse.
Kongress käsitles soomeugrilaste rahvusliku elu kõiki
aspekte, olemata siiski teaduslik. Sektsioonides kõneldi
õigusest ja poliitikast, keelest ja haridusest, kultuurist,
meediast ja infosüsteemidest, ökoloogiast, demograafiast
ja tervishoiust.
Fenno-Ugriat finantseeriv Kultuuriministeerium oli vastavalt oma
profiilile kõige huvitatum just kultuuriprogrammist.
Hõimurahvaste programmi kureeriv Haridus- ja teadusministeerium
on teadagi eelkõige huvitatud Eestis õppivatest
hõimurahvaste stipendiaatidest. Kongress polnud ka teaduslik,
järelikult ei vastanud ministeeriumi profiilile.
Välisministeerium ei puutu asjasse, sest tegu oli valitsusvälise
rahvaste kongressiga, mitte riikide omaga.
Kuigi juba Siim Kallase peaministriks oleku ajal moodustati kõigi
kongressi temaatikasse puutuvate ministeeriumide esindajatest
kongressi korralduskomitee, ei tulnud mõned liikmed kordagi
kohale, ülejäänutel polnud aga mingeid volitusi.
Taotlesime valitsuskomisjoni moodustamist, kuid seda ei peetud
vajalikuks, kuna soome-ugri rahvaste maailmakongressi ei peetud
piisavalt tähtsaks.
Ja just siia ongi koer maetud. Kuna Eestis pole kokku lepitud
ühtset soome-ugri poliitikat, ei oska ükski valitsusametnik
soome-ugri asjaga midagi peale hakata. Ometi on see valdkond Eestile
nii kultuuriliselt kui sise- ja välispoliitiliselt oluline.
Idapoolsed
hõimlased on meie kultuuriline tagala
Mitmed hea südamega inimesed on põhjendanud Eesti
hõimutööd väitega, et meil on moraalne kohustus
aidata oma halvemas olukorras suguvendi, nagu soomlased ja teised
välismaa sõbrad on meid aidanud. Minu meelest on niisugune
lähenemine ühekülgne. Esiteks tekitab see tarbetu
“vanema venna” või juhi ja õpetaja hoiaku.
Tegelikult on meilgi oma keelesugulastelt üht-teist õppida,
kasvõi näiteks seda, kuidas nad üldse alles on.
Haridus on kõigil uurali vähemusrahvastel olnud aastakümneid
võõrkeelne ja et neid keeli üldse kõneldakse,
on tõesti suur saavutus. Meie oleme praegu esmakordselt
olukorras, kus osa eesti lapsevanematest on hakanud eelistama
võõrkeelset haridust emakeelsele. Niisugune olukord
pole uus ei Norra saamile ega Venemaa udmurdile. Marimaal näiteks
on kavandatud ja läbigi viidud kampaania emakeelse hariduse
vajalikkuse põhjendamiseks eelkõige lastevanematele.
Sealt oleks meil üht-teist õppida.
Palju olulisem on meie keelelis-kultuuriline ühtekuuluvus
hõimurahvastega. Eesti kultuur toetub teatavasti laias
laastus kahele algele: soomeugriline maarahva kultuur ja “euroopaline
kultuur” selle protestantlikus variandis. Paraku toimus eesti
kultuuri loomine möödunud sajandi keskpaigast alates
suuresti maarahva “matslikku” kultuuri eitades, mis
andis Rein Taageperale võimaluse eesti kultuuri sündi
ka “maarahva autogenotsiidiks” nimetada.
Et idapoolsetele hõimurahvastele on huntingtonlikus mõttes
hoopis teist kultuuri peale surutud kui meile, on nende kultuuris
suurel määral alles just see osa, mille meie kaotanud
oleme. Ning üldse, arvestades nende “mahajäämust”,
mäletavad nad seda, mida meie esivanemad häbi tundes
unustama pidid, paremini. Ning see asjaolu muudab idapoolsed hõimurahvad
meie kultuuriliseks tagalaks, mis on oluline eriti praegu, Euroopasse
integreerumisel, et vältida läänelikku ühekülgsust
kultuurilises välissuhtluses. Vastasel korral on meil oht
muutuda ilma omapärata üldeurooplasteks. Euroopalikku
väärtusskaalasse kuulub aga loomuomasena just omapära
ja mitmekesisuse austamine.
Eesti võiks
olla sillaks soomeugrilaste ja Euroopa vahel
Hõimurahvastest on Eestil abi ka oma poliitilise koha leidmisel
Euroopas. Kümmekond aastat tagasi unistati, kuidas Eesti
saab Euroopa ja Venemaa vahendajaks, kuid unistuseks see jäigi
ning tõenäoselt jääb veel kauaks. Kuid Venemaa
soomeugrilastele meeldiks väga, kui oleksime nende ja Euroopa
vahendajad. Siin on meil eeliseid ka võrreldes Ungari ja
Soomega. Ungarlastele on soome-ugri temaatika üldse vähem
oluline ja Soome, meiega võrreldes suurriik, tahab pigem
ise aidata kui vahendaja olla. Niisuguses olukorras on Eesti soome-ugri
poliitika puudumine eriti lühinägelik. Nii võiks
Eestil leida oma poliitilise identiteedi mitte üksi väikeriikide,
vaid ka väikerahvaste koostööpartnerina. Liiati
aitaks see vahendustegevus, nagu ka üldse tihedamad suhted
Venemaa hõimurahvastega paremini tõrjuda ka Venemaa-sisest
Eesti-vastast propagandat.
Kui Eestil oleks olnud efektiivne pikaajaline hõimukoostöö-poliitika,
siis oleksid ka Eesti riigi esindajate esinemised kongressi kõnetoolist
tundunud põhjendatumatena. Praegu aga nimetas Eestigi ajakirjandus
peaministri kõnet “suuga suure linna tegemiseks”.
Tõesti tundub alla kahesaja tuhande eurose Hõimurahvaste
Programmi aastaeelarvega kiitlemine Euroopa tingimustes väikeriigilegi
pentsik.
Sellest hoolimata, et kongress on läbi
ning on peaaegu kindel, et Eesti kord järgmist kongressi
korraldada tuleb aastakümnete pärast, võiks ikkagi
asuda soome-ugri poliitikat kujundama-kokku leppima. Meie kultuur
ja kultuuriline tagala vajavad pidevat tööd, mitte kampaaniaid.
|
|
|
