|
|
|
20. Eesti Diviisi kunstnik-kirjasaatja
Avo Keerendi joonistus, november 1944. |
60 aastat tagasi
tekst: ENN SARV
Kunagine EVR noor kaastööline
1944. aasta paistis silma iseäranis
sellega, et siis toimus meil kaks korda omalaadne rahvahääletus
nõukogude okupatsiooni ja bolševismi vastu ning algas
veel kolmaski, mis jäi kestma 1950-ndate alguseni.
Nende rahvahääletustena
saab käsitada eesti rahva 1944. a kaitsesõda N Liidu
vastu, sügisest suurt põgenemist välismaale ja
sellele vahetult järgnenud pikka metsavendluse ajajärku.
Aga juttu tuleb ilmselt alustada Eesti okupeerimisest 1940, sest
just sellest tulenes kõik muu.
Moskva alla
minekut palus Moskva käest mitte rahvas, vaid Moskva ise
N Liidu diplomaatia õigustas tihti oma tegemisi ajaloovõltsingutega.
Kasutati Goebbelsi (Hitleri propagandaministri) kurikuulsat meediaseadust:
kui sa mingit oma väljamõeldist piisava järjekindlusega
pidevalt korrutad, siis saab sellest tõde. Nii on Venes
kuni kõige viimase ajani püütud väita, et
N Liit annekteeris Eesti oma koosseisu rahva enda palvel.
Tegelikult oli aga nii, et N. Liidu Tallinna saatkonna nukuvalitsus
kuulutas 5. juulil 1940 välja Riigivolikogu valimised, et
sellest saaks teha annektsioonikava elluviimise tööriista.
Ent neli eesti demokraatlikku erakonda, Konstantin Pätsi
Isamaaliit ja äsja vangist vabanenud endised vapsid moodustasid
Jaan Tõnissoni üldjuhtimisel vastasrinna, esitasid
valimisteks Riigivolikogu 80-le kohale 78 vastukandidaati ja korjasid
rahvalt neile seadusega nõutud toetusallkirjad. Alla kirjutas
üle 6000 vapra patrioodi. Stalini eriesindaja Zdanov suutis
hirmutamisega loobuma sundida kõigest 8 vastaskandidaati,
ülejäänuist ta jagu ei saanud. Okupant tühistas
seepeale kõik vastasrinna kandidatuurid. Alles jäi
nn Eestimaa kompartei (ehk Moskva Kominterni ühe sektsiooni)
80 esindajat, kes valimisnäitemängu tulemusena ka valituks
kuulutati. Nii juhtuski, et Moskva alla minekut palus Moskva käest
mitte rahvas, vaid Moskva ise.
USA president Ronald Reagan kirjeldas toimunut hiljem järgmiselt
(vt avaldust 26. juulist 1983, mida levitati ÜRO ametliku
dokumendina): “…Nõukogude Liit kasutas kolme
Balti riigi oma impeeriumisse sulatamiseks brutaalset jõudu
… Ta okupeeris ja annekteeris need riigid, mille järel
alustas halastamatut sovjetiseerimispoliitikat …”
See poliitika tõestas, et okupandi eesmärk oli Baltimaade
lõplik liitmine Venega ja Balti ruumi põhjalik puhastamine
kohalikest rahvastest. Kasutati inimeste füüsilist hävitamist
ja nende hajutamist Siberi avarustesse. Ühe aastaga likvideeriti
Eestis 83 tuhat elanikku, seega 8 % tollasest rahvaarvust. Näiteks
Suurbritannias tähendanuks selline protsent 4 miljonit ohvrit.
Presidendi
kohusetäitja Jüri Uluotsa parool eesti rahvale
Eestimaa etniline puhastus jäi bolševikel pooleli, sest
tuli Saksa okupatsioon. 1940. a vastukandideerimiste meeskonna
baasil tekkis vastupanuliikumine. See lootis ja arvestas lääneriikide
toetust vastavalt lubadustele, mis need olid kirja pannud 1941.
a Atlandi Deklaratsioonis. Aga tehti mööndus, et sakslane
on meie vaenlane nr 2. Vaenlaseks nr 1 jäi NSV Liit ja teine
totalitaarne süsteem – bolševism (hiljem sai see
USA-s uue nime – Kurjuse Impeerium). Vastupanuliikumine oli
kindel, et Saksa kaotab sõja – ja sellepärast
taotleti olukorda, kus üldise vaherahu saabudes asub Eestis
sakslane, mitte aga võidukas N Liit. Ainult nii oli võimalik
Eesti riiki taastada. 1943. a lõpuks oli vastupanuliikumisest
saanud Eesti Vabariigi Rahvuskomitee (EVR) – organ, mis varustas
Eesti diplomaate kodumaise infoga ja mille nimel välissaadikud
said Läänega kõnelda (Eesti Valitsust okupatsiooni
tingimustes polnud). EVR kolm esindajat Stockholmis oli koguni
võetud USA ja Briti saatkondade palgale, sest meie enda
Rootsi saatkond oli likvideeritud.
1944. a alguses varises saksa rinne Leningradi all kokku ja punavägi.
tungis Eesti territooriumile. Presidendi kohusetäitja Jüri
Uluots andis kokkuleppel põrandaaluse EVR-iga rahvale parooli:
otsustamisel on eesti rahva elu ja surma küsimus, minge järjekordse
saksa mobilisatsiooniga kaasa ja hakake kogu jõuga riigi
piire kaitsma. Ka rahvas oli veendunud, et veel üks punane
okupatsioon hävitaks eestluse lõplikult. Niisiis haaras
rahvas üksmeelselt relvad.
Mobilisatsiooniga tuli kokku 38 tuhat ja suve lõpul võitles
juba 70 tuhat eesti sõdurit. See oli kogu jõud,
mis meil oli tolleks ajaks alles jäänud. Rohkem võitlusvõimelisi
mehi polnud, sest N Liit oli jõudnud need 1940/41 tappa
või deporteerida. Sakslaste osavõtul ning olude
sunnil ka nende juhtimisel peetav Eesti meeleheitlik kaitsesõda
oli edukas. Vaenlane suruti piirijõe taha. Häving
tabas ka punaväe järgmist, juulikuist suurrünnakut.
Presidendi k.t J.Uluots kuulutas EVR-i enda nõuandvaks
koguks (tema kui juristi termin oli pseudoparlament) ja saatis
sinna oma esindaja. EVR põrandaalune täiskogu istung
14. veebruaril märkis Eesti naasmist demokraatlikule paljuparteilisele
süsteemile. Sakslane sai EVR olemasolust teada ja katsus
seda huupi korraldatud suurarreteerimistega hävitada. See
õnnestus vaid osaliselt. EVR taastas kiiresti oma jõud
ja jätkas nii Eesti kaitsesõja toetamist kui ka koostööd
lääneriikidega. Eesti võitles ju kaudselt ka
lääneriikide huvides.
1943. a lõpus hakkas ilmnema märke, et Saksa kavatseb
idarinnet oluliselt lühendada, Soomest-Eestist välja
tõmbuda ja kümned vabanevad diviisid tõenäoliselt
läände paisata, kus oli oodata USA ja Briti dessanti.
Eesti ootamatult tõhus sekkumine sõtta meelitas
sakslase neid plaane edasi lükkama ja vähendas oluliselt
Lääne juulikuise dessandi vereohvreid. 1. augustil kuulutas
EVR presidendi k.t nõusolekul enese ajutiseks riigivõimu
kandjaks. Müürilehtedena avaldati deklaratsioon ja kaks
korraldust rahvale, mis kutsusid vabadusvõitlust veelgi
tõhustama, sest N Liit alustas Pihkva rindelõigus
järgmist rünnakut. 20. augustil toodi kodumaale Soome
pagenud ja seal vabatahtlikena Soome väkke astunud eesti
noorukite rügement. Siis aga varises ootamatult kõik
kokku.
Septembri alguses sõlmis Soome N Liiduga vaherahu, kuu
keskpaiku alustas Saksamaa kiiret vägede väljatõmbamist
Eesti mandriosast. Soomusvägedeta ja raskerelvadeta eesti
väeosad jäeti saatuse hoolde. Okupatsioonivabas Eestis
määras J. Uluots 18. septembril ametisse legitiimse
Otto Tiefi valitsuse, kellele EVR oma ajutise võimu üle
andis. Toompeal kerkis Pika Hermani tippu Eesti lipp. See tähistas
Eesti riigi faktilist taastamist. Juriidiliselt oldi jäänud
iseseisvaks niikuinii, juba 1940. aasta okupatsioonist saadik,
ja seda tunnustas USA eestvõttel kogu demokraatlik maailm.
Kuid 22. septembril jõudsid nõukogude tankid Tallinnasse.
Mõni päev hiljem peatas valitsus Läänemaal
oma tegevuse. Eesti kaitsesõda oli kaotatud, üheksa
kuud kestnud rahvahääletus lõppenud. Ligi 100
% kodumaal viibinud eesti võitlusvõimelisi mehi
oli relvade abil hääletanud iseseisvuse taastamise poolt.
N Liidule ei lugenud see midagi.
Suur põgenemine
– teine bolševismivastane rahvahääletus
Juba enne üldist varingut algas eestlaste suur põgenemine
läände – paatidega Rootsi ja laevadega enamasti
Saksamaale. Pärale jõudis 72 tuhat (7 % rahvastikust).
neist ca 40 tuhat Saksamaale. 7000 inimest sai põgenemisel
hukka. N Liidu mere- ja õhujõud uputasid neist suurema
osa, kuid Rootsi pagejate puhul aitasid kaasa ka sakslased.
Toimunu mõõtmete selgitamiseks suurte arvudega harjunud
suurrahvastele toome jälle võrdluse Suurbritanniaga:
7 % pagulasi oleks seal tähendanud 3,5 miljonit ja hukkunuid
oleks neil olnud 350 tuhat.
Suur põgenemine oli 1944. a Eestis teine bolševismivastane
rahvahääletus. Pagulaskonnast sai vabaduses jõud,
mis jätkas võitlust Eesti iseseisvuse eest. Ühtlasi
kandsid nad edasi presidendiameti ja valitsuse järjepidevust.
Ja demokraatlik Lääs püstitaski Balti riikide näite
peal siiamaani ületamatuks jäänud maailmarekordi:
52 aastat kuritegelike annektsioonide mittetunnustamist!
Uskusime,
lootsime, võitlesime, olime ootel…
Relvastatud vabadusvõitlejaid põgenes välismaale
umbes 10 tuhat, ülejäänud jäid oma vabal tahtel
kodumaale, et jätkata relvastatud vastupanu illegaalidena.
Seda põhjustas Winston Churchilli ja Franklin D. Roosevelti
Atlandi deklaratsioon, mis oli tõotanud iseseisvuse taastamist
kõigis Euroopa riikides, mis olid selle maailmasõjas
kaotanud. Eesti “jätkusõda” oli ootamise
ja enesekaitse sõda: varjati end metsapunkrites, oodati
märguannet lääne Külma Sõtta relvaga
sekkumiseks – aga kui punavägi ründas, siis kaitses
iga punker end viimse meheni. See eesti stiilis partisanisõda
hakkas vaibuma 1950-ndate alguses, kuid viimne teadaolev metsavend
tapeti alles 1978.
Arvatakse, et metsavendluses osales 6 aasta jooksul üle 30
tuhande mehe ja naise – kõnelemata kogu eesti maarahva
toetusest, mis vastupanu üldse võimalikuks tegi. Olukorras,
kus üle 10 tuhande vabadusvõitleja oli langenud ja
viiendik rahvast kas hukkunud, vangis, Venesse küüditatud
või mere taha pagenud, suutis allesjäänuist 5
% siiski veel 6 aastat vastupanu jätkata. Demokraatlik Lääs
oli ju andnud oma kindla sõna, – ning Eesti uskus
ja lootis ja võitles ja oli ootel…
Mida arvas
asjast maailm?
Eesti peakonsuli USA-s ja USA Riigidepartemangu kirjavahetuses
1941-1945 ei leidu ainsatki USA vihjet asjaolule, et eestlased
võitlesid USA liitlase N Liidu vastu koos sakslasega. Eesti
vabadusvõitlust nii Saksa kui N Liidu vastu on USA alati
toetanud, sest nad tunnustasid ju alati Eestit suveräänse
riigina, millel on vääramatu õigus ennast kaitsta
igasuguse agressiooni vastu just nii, nagu ta ise vajalikuks peab.
Balti riikide 1944. a võitlusi kirjeldas president Ronald
Reagan oma eespooltsiteeritud avalduses järgmiselt: “…
Pärast fašistliku Saksamaa okupatsiooni tungis N Liit
taas Balti riikidesse ning taaskindlustas seal mõrvade,
repressioonide ja uute massiliste küüditamiste teel
oma kontrolli. /…/ Vastupanu okupatsioonile kestis 1952.
aastani, kaheksa aastat pärast Punaarmee uut sissetungi …”.
Euroopa Parlament on oma seisukoha Balti riikide 1944. a võitluste
asjus avaldanud näiteks 1983. a 13. jaanuari resolutsioonis.
See oli vastus 1979. a “Balti apellile”, milles 45 Baltimaade
kodanikku oli ÛRO käest nõudnud tunnustust Eesti,
Läti ja Leedu enesemääramise õigusele ja
sõltumatusele ning selles küsimuses referendumi korraldamist.
Europarlament toetas neid nõudmisi ja avaldas resolutsiooni
tekstis ühtlasi “lugupidavat suhtumist oma vabaduse
eest väljaastunud eestlaste, lätlaste ja leedulaste
kaheksa aastat kestnud võitlusse ja relvastatud vastupanusse,
tuhandeisse selles võitluses hukkunuisse ning 665 000
eestlasse, lätlasse ja leedulasse, kes Nõukogude võimu
poolt 1940. aastast saadik deporteeriti ja Siberi töölaagreisse
paigutati”. Artikli autor ei tea ühtki Euroliidu dokumenti,
milles oleks teisiti arvatud.
Mõned kahtlast päritolu
propagandavaled
1944. a võitluse kohta on levitatud valeandmeid. Pole usutav,
et USA ja Euroopa on muutnud pool sajandit järjekindlalt
kaitstud vaatekohti, nii et vassingud on tõenäoselt
vene päritoluga. Sellele näib viitavat paari meie endise
sovjetliku kollaborandi äkiline aktiivsus. Ent ka Vene suursaadik
Provalov teatas hiljuti, et Punaarmee olevat 22. sept 1944 vabastanud
Tallinna fašistide käest. Kuna Toompeal rebiti tollal
maha Eesti riigilipp, siis järelikult oli Tiefi valitsus
fašistlik? Siit nähtub Goebbelsi meetodi ohtlikkus:
pikapeale hakkad ka ise uskuma ja teed enda maailma silmis narriks.
Vaidlemine oleks siin tühja tuule tallamine. Püüame
vaid meenutada, kuidas asi oli, ja ühtlasi õiendada
eksiarvamusi, mis võivad osalt ka isetekkelised olla.
Kõigepealt: 1944. a sõda Eestis oli meie endi sõda,
sest vaenlane nr 1 oli maale tungimas. See oli rahva katse ähvardavat
surmaohtu ära hoida. EVR tegutses lääneriikide
vaikival nõusolekul ja otsis neilt abi. Septembri alguses
saadeti koguni EVR liige Johannes Sikkar Stockholmi nendega kokku
leppima, et eestlased vallutavad sakslaselt ühe saare, kui
vaid liitlane teeb siis sinna dessandi. Naiivsus? Küllap
vist, aga Uluotsa põhimõte oli, et ühtki võimalust
ei tohi proovimata jätta.
Kas Eesti toetas Saksamaad? Rumal jutt! Saksa rahvas oli meist
90 korda suurem: kui kassipoeg ronib tiigrile selga, kas ta saab
siis selle abimeheks?
Kas eestlased sõdisid SS-mundris? Seda kandis alla veerandi
mehi – enim 15 tuhat. Ja neilgi oli krae lõkmeil SS
“välkude” asemel mõõgaga käsi
nagu Eesti Vabadusristil. Ja varrukal Eesti trikolooriga vapp.
Kaks diviisi eestlasi (25 tuhat) kandis hoopis veermahti mundrit
ning soomepoiste rügement soome mundrit. Ülejäänud
30 tuhat sõdisid kas Eesti Kaitseliidu mundris või
erariides. Eesti sõjaväe mundreid ju polnudki, sest
N Liit oli need koos Eesti kõigi mobilisatsioonivarudega
Venesse vedanud. Ainult osal ohvitseridest sai nende isiklik munder
alles olla.
Kas Relva-SS eestlased olid fašistid? Tõsi, Nürnbergi
sõjatribunal otsustas 1946, et saksa Waffen-SS oli kuritegelik
organisatsioon. Ent tegi samas ülisuure erandi: ta ei arva
kuritegeliku organisatsiooni liikmeiks “neid, kes olid SS-vägedesse
teenima kutsutud riiklike organite poolt nii, et neil endil puudus
valikuvõimalus”. Eesti SS-diviisis oli sundkorras
teenivaid ligi 100 % – ning mehi määrati sinna
mitte meelsuse, vaid nooruse, pikkuse ja füüsilise tubliduse
alusel. Vabatahtlikke jõuti SS-vägedesse värvata
vaid pool aastat, kuni moppide alguseni 1943. a märtsis –
ja eesti demokraatide tugeva vastupropaganda tõttu oli
neid vähe. Hoopis vähe (vahest veidi üle tuhande?)
oli neid rivvi jäänud 1944. aastaks.
Alates 1944. aasta veebruarist võitlesid eranditult kõik
eesti sõdurid, olgu neil seljas mistahes munder, Eesti
iseseisvuse kaitseks N Liidu uue kuritegeliku agressiooni vastu.
Nad järgisid mitte niivõrd oma presidendi üleskutset
ja EVR korraldusi kui sõltumatu riigi vaba kodaniku sisetunnet:
nad tundsid ja juhendusid tundmisest, et Eesti kuulub iseseisva
ja üheõigusliku riigina vabade demokraatlike rahvaste
perre. Nende vaenlane erines küll tollasest läänlaste
omast, kuid oli igati õige vaenlane. Nii nagu vennasrahval
Soomelgi. Ja nii nagu lääne demokraatiatel, nii oli
ka Eestil üks liitlane demokraatia vaenlane.
|
|
|
