|
|
Sinimägedel avatud mälestuskivist
20. Eesti Relvagrenaderide
Diviisi võitlejatele. Foto: K. Mätik |
20. Eesti Relvagrenaderide
Diviisi endiste võitlejate
AVALDUS
Riigikogu ja Eesti Vabariigi Valitsuse poole
Meie, 20. Eesti Relvagrenaderide
Diviisi endised võitlejad, pöördume Riigikogu
ja Eesti Vabariigi Valitsuse poole käesoleva avaldusega,
kinnitades, et 60 aastat tagasi koos Saksa relvajõududega
Eesti-vastast Punaarmee agressiooni tõrjunud 20. Eesti
Relvagrenaderide Diviisi sõjamehed ei ole mitte kunagi
võidelnud hitlerliku Saksamaa huvide eest ega tunnustanud
Eestit okupeerinud Saksamaa inimvaenulikku natsiideoloogiat. Meie
võitluse ainsaks eesmärgiks oli vältida 1940.–41.
a totalitaarse kommunistliku reþiimi terrori kordumist Eestis
ning luua eeldused de iure kestnud Eesti riigi taastamiseks de
facto.
Vaid üks aasta
nõukogude võimu Eestis paljastas täielikult
NSV Liidu kommunistliku okupatsioonireþiimi tegeliku olemuse
ja sihid. Hävitanud Eesti riigikorralduse ja rakendanud siin
totalitaarse diktatuuri, haavati rängalt eesti rahva õiglustunnet.
Eestis asetleidnud sõja- ja inimsusevastased kuriteod põhjustasid
eestlaste teadvuses arusaama, et suures ohus pole mitte ainult
üksikisiku vabadus ja elu, vaid ohus on kogu eesti rahva
ellujäämine.
Nõukogude okupatsioonireþiim
oli hävitanud Eesti kaitseväe, võtnud rahvalt
relvad. Ainus võimalus oma maa ja rahva kaitsmiseks uue
nõukogude genotsiidi eest oli teha seda Saksa relvajõudude
koosseisus, unustades aastakümnete pikkuse antipaatia sakslaste
vastu. Tänased etteheited endistele eesti sõjameestele
võitlemise pärast koos natsidega, kes kavatsesid asustada
eestlased Narva jõe ja Peipsi järve taha, on vaid
tagantjärele tarkus. Tookordsel ajahetkel tuli noortel meestel
valik teha olukorras, kus positiivne valikuvariant puudus, kus
tegemist oli sundvalikuga halva ja väga halva vahel.
Saksa relvajõudude koosseisus võidelnud eestlaste
motiveeritusel on kaks tasandit. Esimese tasandi moodustavad need
eesti sõjamehed, kelle lähedased omaksed küüditati,
arreteeriti või mõrvati Riigikogu poolt kuritegelikeks
tunnistatud nõukogude repressiivorganite poolt. Nende meeste
võitluse eesmärgiks oli tasuda punavõimudele
kätte hukatud omaste eest ning vabastada Venemaale küüditatud
ja arreteeritud. Teise, poliitilise tasandi motivatsioon seisnes
soovis luua Eesti riikliku iseseisvuse taastamise ühe eeldusena
Saksa relvajõudude koosseisus Eesti sõjavägi,
mida oleks võinud sobival hetkel omariikluse taastamisel
kasutada, mis oli aga selges vastuolus hitlerliku Saksamaa juhtkonna
poliitikaga. Ka nendes tingimustes asusime võitlusse, kandes
mundril eesti sümboolikat.
Tuginedes Atlandi Hartale,
kutsus Eesti valitsuse peaminister presidendi ülesannetes
Jüri Uluots 1944. aasta veebruaris eestlasi ühinema
mobilisatsiooniga, et kogu jõuga takistada punavägede
uut sissetungi Eestisse. Sellega kuulutas J. Uluots eesti rahvusväeosade
võitluse vabadusvõitluseks, kus eesti mehed täitsid
oma kodanikukohust Eesti riigi ja rahva ees. Saksa okupatsiooni
ajal põranda all tegutsenud Eesti Vabariigi Rahvuskomitee
poolt 1. augustil 1944 avaldatud korralduses nr 1 on öeldud:
“Kõik, keda kutsutakse relvade juurde, astugu kõhklemata
oma ülesannete täitmisele teiste võitlejate kõrval,
sest nüüd on alanud võitlus Eesti olemasolu ja
iseseisvuse eest.” Samas korralduses toonitatakse, et eestlasele
on võõras niihästi kommunism kui rahvussotsialism.
Tänapäeval
süüdistab Venemaa valitsus ja mõned juudiorganisatsioonid
Punaarmee sissetungi vastu võidelnud eestlasi natsismilembuses
ja fašismis. Tuletagem meelde, et isegi pool sajandit kestnud
nõukogude okupatsioonireþiimi ajal ei omistanud kurikuulsad
NKVD ja KGB eesti sõjameestele süüdistust natsismis.
Ja kui selliseid mehi ka leidus, järgnes otsekohe karm karistus.
Punaarmee vastu võidelnuid karistati õigusevastaselt
Eestit okupeerinud riigi kriminaalkoodeksi paragrahv 58–1a
alusel nõukogude isamaa reetmise eest. Teisisõnu:
võitluse pärast Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise
eest. Nõukogude Liidu lagunemise eel need sõjamehed
rehabiliteeriti.
Meid süüdistatakse
teenimises Relva-SS koosseisus, teadvustamata tõsiasja,
et selle põhjuseks oli tollase Saksamaa riigikorraldus,
mille kohaselt Wehrmacht oli Saksa riigi sõjavägi
ja selles võisid teenida vaid saksa kodakondsust omavad
isikud. Kõik võõrrahvusest väeosad kuulusid
Relva-SS alluvusse ja olid rindeväeosad. 1946. aastal tunnistas
Nürnbergi kohus SS-i kuritegelikuks organisatsiooniks, kuid
ühe olulise erandiga: kohtuotsuse kohaselt ei saa selle liikmeiks
pidada isikuid, keda riigiorganid kutsusid Relva-SS teenistusse
ilma kutsutuile valikuvõimalust andmata. Valikuõiguse
puudumine oli eesti sõjameestele aga kolmekordne: esiteks
keelasid saksa võimud luua eestlastel oma sõjaväge;
teiseks sunniti eesti väeosi ja politseinikke astuma Relva-SS-i
sundkorras; kolmandaks – valdav enamus Relva-SS-ile allunuist
olid mobiliseeritud.
Just nendel põhjustel
skriiniti peale Teise maailmasõja lõppu kümned
tuhanded läände jäänud eesti sõjamehed
fašismisüüdistusest priiks. Oma 13. 09. 1950. a
kirjas Eesti Vabariigi peakonsulile New Yorgis teatas USA Põgenikekomitee:
“Balti Relva-SS üksused (Balti leegionid) erinesid täielikult
Saksa SS-ist nii oma otstarbe, ideloogia, tegutsemise kui ka liikmete
kvalifikatsiooni poolest, mistõttu Komisjon otsustas, et
Ameerika Ühendriikide Ümberasustatavate isikute Ameerika
Ühendriikidesse asumise seaduse paragrahv 13 alusel ei ole
need organisatsioonid vaenulikud Ameerika Ühendriikide valitsusele.”
Seega ei ole Relva-SS-i kuulunud ja selle vormi kandmise pärast
eesti sõdureid mitte kunagi kuritahtlikku organisatsiooni
kuulunuiks tunnistatud.
Europarlamendi 1983.
a resolutsiooni ja viimast tunnustava Euroopa Nõukogu 1987.
a resolutsiooniga avaldati lugupidavat tunnustust oma vabaduse
eest välja astunud eestlastele, lätlastele ja leedulastele
nende relvastatud vastupanu eest okupatsioonijõududele
ja austust tuhandetele selles võitluses hukkunutele. Maailm
on tunnustanud Eesti vabadusvõitluse õiguspärasust.
Kommunistlik reþiim aga tegi 50 aasta jooksul eesti sõjameestest
sõjakurjategijad. Tänased püüdlused eesti
vabadusvõitlejaid fašistideks tembeldada on omaaegse
NSV Liidu järglase abitu katse ennast vassimiste abil sõja-
ja inimsusvastaste kuritegude toimepanemise eest puhtaks pesta.
Aga ka katse järele proovida praeguse Eesti poliitilise juhtkonna
õigusalaseid ja ajaloolisi teadmisi selleks, et teada saada,
kas Eesti poliitilisel juhtkonnal jätkub tahet ja otsustavust
kaitsta eesti sõjamehi maailma üldsuse ees.
Meie, endised 20. Eesti
Relvagrenaderide Diviisi võitlejad, olles jõudmas
oma elupäevade lõpusirgele, toetame Euroopa Rahvapartei
resolutsiooni “Totalitaarse kommunismi hukkamõistmise
kohta” vastuvõtmist Euroopa Parlamendis ning jääme
lootma Eesti Põhiseadusega ette nähtud riigipoolsele
kaitsele põhjendamata süüdistuste ja solvangute
eest.
Nõuame, et meie
valitud rahvaesindajad Riigikogus annaksid Eesti riigi nimel poliitilise
hinnangu Teise maailmasõja sündmustele Eestis aastail
1939 – 1944.
Et NSV Liidu õigusjärgne
riik ei ole siiani tunnistanud agressiooni ja okupatsiooni fakti
aastatel 1940 – 1941 ja 1944 – 1994, nõuame antud
küsimuse viimist rahvusvahelisele tasandile eesmärgiga
muuta suhtumist sellesse küsimusse.
Toetame 6. juulil 2004
Tallinnas Eesti vabadusvõitlejate kokkutulekul vastu võetud
pöördumist Riigikogu poole.
Avaldus on vastu võetud
20. Eesti Relvagrenaderide
Diviisi võitlejate kokkutulekul
Sinimägedes
31. juulil 2004. aastal.
|
